Valdaja kulutuste eriregulatsiooni konkurents muude

Kui ebaseadusliku valdaja kulutuste eriregulatsioon peab pakkuma heausksele valdajale soodsamat lahendust kui muud instituudid, siis võiks järeldada, et eriregulatsioonil peab nende muude instituutide, sealhulgas alusetu rikastumise ees olema ka eesõigus, sest vastasel juhul ei oleks valdaja kaitset võimalik ellu viia.

Selliselt, lex specialis’ena käsitletakse nn omaniku-valdaja-suhte erisätteid Saksa õiguses.⁴⁸² Kui valdaja valdab asja kehtiva lepingu alusel, siis on valdusel õiguslik alus ning vindikatsioonisätteid koos kulutuste hüvitamise kõrval-nõuetega kohaldada ei saa. Kas „vindikatsiooniolukorda” välistav õiguslik alus asja valdamiseks võiks tuleneda näiteks käsundita asjaajamisest, pole üheselt selge. Saksa kohtupraktika juhindub põhimõttest, et omaniku-valdaja suhte kohta käivad normid kujutavad endast eriregulatsiooni, mis välistab ka käsun-dita asjaajamise sätete kohaldamise.⁴⁸³ Seevastu Saksa õiguskirjanduses lei-takse, et teatavates olukordades tuleb teha erandeid sellest põhimõttest.⁴⁸⁴ Erandite tegemise vajadus tuleneb sellest, et valdaja kõrvalnõuete regulatsiooni koostamisel on silmas peetud eeskätt nn omavaldajat (sks Eigenbesitzer), ehk isikut, kes peab tema valduses olevat asja enda omaks; samas kohaldatakse seda

479 Tampuu (2012), lk 105–106.

480 RKTKo 3-2-1-13-05, p 14.

481 RKTKo 3-2-1-16-05, p 21.

482 Herrmann, S 1042.

483 BGH NJW 1964, 1125; BGH NJW 1996, 52.

484 Herrmann, S 1051.

regulatsiooni praktikas tervel real juhtudel, mis sellest „standardmudelist” erine-vad.⁴⁸⁵ Seetõttu pooldatakse seisukohta, et lisaks lepingule võib omaniku-valdaja-suhte regulatsiooni kohaldamise välistada ka mõni muu instituut, näiteks õigustatud käsundita asjaajamine.⁴⁸⁶

Käsundita asjaajamise eesõigust vindikatsioonisätete ees on kinnitatud ka Eesti kohtupraktikas.⁴⁸⁷ See tähendab, et kui valdaja on teinud kulutusi ees-märgiga soodustada asja omanikku ning selline tegevus on õigustatud VÕS § 1018 lg 1 mõttes, siis toimub kulutuste hüvitamine käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS § 1023 lg 1). Kas Riigikohus on silmas pidanud üksnes õigustatud käsundita asjaajamist või ka muid käsundita asjaajamise liike, ei ole selge. Kui jaatada käsundita asjaajamise prioriteetsust AÕS § 88 ees, siis tuleks sellise asjaajamise korral VÕS §-s 1026 lg 2 sisalduva viite kaudu kohaldada kulutuste kondiktsiooni. Selle tulemusena arvestataks omaniku subjektiivseid huve kõiki-de asjaajaja tehtud kulutuste puhul, sõltumata nenkõiki-de liigist. Kui lubamatu asja-ajamise korral anda eesõigus AÕS §-le 88, siis oleks tulemuseks see, et luba-matu asjaajaja saaks pahauskse valdajana nõuda vajalike kulutuste hüvitamist sõltumata nende tulemuslikkusest. Ilmselt ei ole lubamatu asjaajamise korral selline „soodustuse” tegemine asjaajajale siiski õigustatud. Seega tuleb asuda seisukohale, et käsundita asjaajamise sätetel on AÕS § 88 suhtes eesõigus vaid siis, kui asjaajamine oli õigustatud.

Tühiste võõrandamislepingute tagasitäitmisel võib tekkida küsimus, kas kohaldada tuleks vindikatsioonisätteid või alusetu rikastumise õigust. See oma-korda määrab ära, millisel alusel saab asja väljaandmiseks kohustatud isik nõu-da asjale tehtud kulutuste hüvitamist. Eesti ja Saksa õiguses tuleb abstrakt-sioonipõhimõtte kohaldumise tõttu arvestada, et kui tühine on üksnes kohustus-tehing, siis „vindikatsiooniolukorda” ei teki ning siis on tagasitäitmine mõeldav üksnes alusetu rikastumise sätete kohaselt. Seevastu kui tühine on ka käsutus-tehing, siis ei ole asja valdaja omanikuks saanud. Nii Saksa kui Eesti õigus-kirjanduses ja kohtupraktikas ollakse seisukohal, et sellises olukorras on või-malik kohaldada nii alusetu rikastumise norme kui vindikatsioonisätteid.⁴⁸⁸

485 näiteks nn võõrvaldaja (üürnik, rentnik jm), kes teab, et asi on võõras, – Bamberger/

Roth/Fritsche, § 994, Rn 6 ff; MüKo/Baldus § 994, Rn 19 ff.

486 Herrmann, S 1056; Wieling (2006), S 542; Wittmann, S 141; Soergel/Beuthien Vor

§ 677 Rn 10; Bamberger/Roth/Gehrlein²⁶ § 677 Rn 21; kohtupraktikas BGH NJW 1960, 192; sarnaselt Šveitsi õiguse kohta Schlechtriem (2001 a), S 46.

487 RKTKo 3-2-1-136-05, p 28: „Lepingut pooled sõlminud ei ole, samuti puudub nende vahel alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise võlasuhe. Seega on hageja ja M. Rebase vaheline suhe kvalifitseeritav omaniku – valdaja vahelise vindikatsioonisuhtena AÕS § 80 järgi ning poolte nõuded tuleb lahendada sellest lähtuvalt”.

488 Saksamaa kohta: Bamberger/Roth/Fritsche²⁶, BGB § 985, Rn 57; Larenz/Canaris, S 344;

Medicus, S 428; Martinek (2008), S 848; Eesti kohta: Kõve, lk 275; Tampuu (2012), lk 74;

RKTKo 3-2-1-136-05, p 22; RKTKo 3-2-1-70-06, p 11.

Seega sõltub valdaja tehtud kulutuste hüvitamine sellest, millisel alusel omanik asja välja nõuab.⁴⁸⁹

Tühise tehingu tagasitäitmisel kohalduvad soorituskondiktsiooni (VÕS

§§ 1028 jj) sätted. VÕS § 1033 lg 2 näeb ette, et kui saaja uskus saadu omamise kestmisse ja on sellest tulenevalt teinud kulutusi, peab ta saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama üksnes juhul, kui talle hüvitatakse tema poolt tehtud kulutused. Seega kaitseb nimetatud säte saaja usaldust tehingu kehtivusse, erinevalt VÕS §-st 1042, mis kaitseb eseme omanikku pealesunnitud hüvitis-kohustuste eest. Seetõttu tuleb VÕS § 1033 lg 2 autori hinnangul lugeda eri-sätteks võrreldes VÕS §-ga 1042. Seega kui tühiste tehingute tagasitäitmisel kohaldataks soorituskondiktsiooni sätteid, on heauskse saaja olukord soodsam kui AÕS § 80 ja § 88 ning VÕS § 1042 alusel, sest viimatimainitud sätete koha-selt hüvitataks muud kui eset säilitavad kulutused üksnes selles ulatuses, milles need on eseme omanikule subjektiivselt kasulikud. Sellest tulenevalt on autori arvates tühiste tehingute tagasitäitmisel põhjendatud just soorituskondiktsiooni sätete rakendamine, kuna need võimaldavad kaitsta heauskse saaja usaldust tehingu kehtivusse. Seevastu sellisel juhul, kui saaja oli tehingu tühisusest teadlik, ei ole tal võimalik tugineda VÕS § 1033 lg-le 2, vaid nõuda esemele tehtud kulutuste hüvitamist VÕS § 1042 alusel.

Šveitsi õiguses abstraktsioonipõhimõtet ei tunnustata⁴⁹⁰, seetõttu on tühise tehingu alusel asja tagasinõudmise alusena alati võimalik kohaldada vindikat-sioonisätteid ning nendega koos ka valdaja kulutuste eriregulatsiooni. Valitseva arvamuse kohaselt on siin eesõigus vindikatsiooninormidel.⁴⁹¹ Seetõttu on alu-setu rikastumise õiguse osakaal Šveitsi õiguspraktikas tunduvalt väiksem kui näiteks Saksa õiguses; sellest tulenevalt on praktikas vähese tähtsusega ka OR art 65, mis näeb ette tagasitäitmiseks kohustatud saaja võimaluse nõuda kulu-tuste hüvitamist.⁴⁹²

Kulutuste kondiktsiooni ja ebaseadusliku valdaja kulutuste regulatsiooni suhte osas leitakse Saksa kohtupraktikas ja õiguskirjanduses, et viimatinimetatu kui eriregulatsioon välistab alusetu rikastumise sätete kohaldamise.⁴⁹³ Et lisaks sellele on ka käsundita asjaajamise sätetel kulutuste kondiktsiooni suhtes ees-õigus, hinnatakse kulutuste kondiktsiooni praktilist tähtsust Saksa õiguses

489 Larenz/Canaris, S 344; nii ka Kõve, lk 275 ja RKTKo 3-2-1-136-05, p 23 ja p 30. Samas T. Tampuu leiab, et kui tühine oli ka käsutustehing, siis tuleks kulutuste osas kohaldada AÕS § 88 ja VÕS § 1042, – vt Tampuu (2012), lk 108.

490 Kõve, lk 60; sama ka Austria kohta: Kõve, lk 57.

491 Honsell/Oberhammer, art 62, Rn 12.

492 Bucher, S 660-661; Hahn, S 248.

493 BGH NJW 1963, 1249; MüKo/Baldus⁵, § 994, Rn 32 ja § 996, Rn 9; Bamberger/

Roth/Fritsche²⁶, § 994, Rn 34; Dannemann, p 107. Teisel seisukohal Larenz/Canaris, S 346, samuti Canaris (1996). Canaris selgitab, et konkrentsiproblemaatika peamine põhjus on küsimus, kas ja kuivõrd peaks omanikku kaitsma asja väärtuse sellise tõusu eest, mis on

„peale sunnitud”. Selle küsimuse lahendamiseks sobib Canarise arvates kulutuste kondiktsioon paremini kui BGB § 996, – Canaris (1996), S 349.

pigem tagasihoidlikuks.⁴⁹⁴ Ka Austria õiguses on ebaseadusliku valdaja kulutuste hüvitamise nõude ja kulutuste kondiktsiooni eristamine vähese tähtsusega.⁴⁹⁵

Eesti kohtupraktikas on vindikatsioonireegleid peetud küll kulutuste kondikt-siooni suhtes eesõigust omavaks⁴⁹⁶, ent nagu eelnevast nähtub, omab see täht-sust vaid vajalike kulutuste puhul, kuna muud kulutused tuleb sõltumata valdaja hea- või pahausksusest hüvitada kulutuste kondiktsiooni alusel.

Ülaltoodu võib resümeerida selliselt, et kui valdaja, kes valdab võõrast asja ilma õigusliku aluseta, on teinud sellele asjale kulutusi, siis toimub nende kulu-tuste hüvitamine Saksa, Austria ja Šveitsi õiguses reeglina vastavate erisätete, mitte aga kulutuste kondiktsiooni alusel. Seevastu Eesti õiguses on kulutuste kondiktsiooni osatähtsus ebaseadusliku valdaja tehtud kulutuste hüvitamisel praktikas suurem kui teistes uuritud riikides. See on seotud kahe asjaoluga:

esiteks, tühiste tehingute tagasitäitmisel kohaldatakse asjaõigusliku eriregu-latsiooni asemel alusetu rikastumise sätteid. Teiseks, isegi neis olukordades, kus kohaldub asjaõiguslik kulutuste hüvitamise eriregulatsioon, viitab vastav säte (AÕS § 88 lg 1) muude kui vajalike kulutuste hüvitamisel kulutuste kondiktsioonile.