Condictio ob rem olemus

Nagu töö esimeses peatükis selgitatud, oli Rooma õiguses lepinguliikide hulk piiratud, mistõttu õiguskorra poolt tunnustamata kokkuleppe alusel soorituse teinud isikul polnud võimalik nõuda vastusooritust. Sellises olukorras oli con-dictio ob rem (concon-dictio causa data causa non secuta) alusel vähemalt võimalik nõuda enda soorituse tagasitäitmist. Lepinguõiguse hilisem laienemine vähen-das vajadust sellise kondiktsioonitüübi järgi. Rooma õiguse traditsioonide (vt 1.1.2.2) eeskujul otsustasid BGB loojad selle kondiktsiooni siiski säilitada, arvates, et võib tekkida üksikuid olukordi, mil seda võiks kohaldada. Seega sätestati condictio ob rem BGB-s nö igaks juhuks.⁶⁰⁴

602 Tampuu (2012), lk 91; RKTKo 3-2-1-99-11, p 19.

603 Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2011 otsus nr 2-10-42161.

604 Dannemann, p 45; Krebs (2001), p. 143; Weber, S 27.

ABGB condictio ob rem koosseisu otseselt ei sisalda, ent see on § 1435 alu-sel välja arendatud Austria õigusteoorias ning seda kohaldatakse kohtuprakti-kas.⁶⁰⁵ Šveitsi õiguse kohta võib öelda sama: seadus eesmärgikondiktsiooni expressis verbis ette ei näe, kuid see tuletatakse OR artikli 62 lõikest 2.⁶⁰⁶

BGB-s on condictio ob rem kui soorituskondiktsiooni alaliik reguleeritud BGB § 812 lg 1 teise lause 2. alternatiivina. Selle kohaselt peab isik teisele isikule ilma õigusliku aluseta saadu välja andma siis, kui sooritusega tehingu sisu järgi eesmärgiks seatud tulemus ei saabu.⁶⁰⁷ Condictio ob rem erinevus

„traditsioonilisest”, condictio indebiti eeskujul üles ehitatud soorituskondikt-sioonist avaldub niisiis selles, et teise isiku vara suurendamise ajendiks ei ole mitte soov täita sellekohast kohustust, vaid ootus, et saavutatakse mingi muu eesmärk. Seetõttu nimetatakse seda rikastumisnõuet saksakeelses erialakirjan-duses ka eesmärgi mittesaabumise kondiktsiooniks või lühemalt eesmärgi-kondiktsiooniks (Zweckverfehlungskondiktion, Kondiktion wegen Zweckverfeh-lung, Zweckkondiktion).⁶⁰⁸

Mida on mõeldud tehingu sisuga taotletud tulemuse all, seda BGB § 812 ei selgita. Selle laia sõnastuse tõttu võiks arvata, et eesmärgikondiktsiooni kon-tekstis omandavad tähtsuse kõiksugused luhtaläinud ennustused ning eksimu-sed, mida lepinguõiguses arvesse ei võeta. Seetõttu on Saksa õiguskirjanduses palju diskuteeritud selle üle, kuidas selle sätte kohaldamisala kitsendada. Ees-märgikondiktsiooni on selle raskestimõistetavuse tõttu nimetatud kõige keeru-lisemaks ja vaieldavamaks soorituskondiktsiooni liigiks⁶⁰⁹, võõrkehaks teiste kondiktsioonide hulgas⁶¹⁰, ajalooliseks eksimuseks⁶¹¹ ning soorituskondiktsioo-nide „murelapseks”⁶¹².

Kui lähtuda BGB § 812 lg 1 teise lause 2. alternatiivi täpsest sõnastusest, siis võiks condictio ob rem põhimõtteliselt kohalduda näiteks juhul, kui ostja, keda müüja on müüdava asja omaduste suhtes petnud, tühistab müügilepingu. Ostja võiks väita, et müügilepingu sisuga taotletud tulemus ei saabunud, kuna ta ei saanud sellistele tingimustele vastavat asja, nagu ta oli lootnud. Valitsev seisu-koht on siiski see, et taolised juhtumid kuuluvad korrigeerimisele teiste soorituskondiktsioonide, mitte eesmärgikondiktsiooni abil.⁶¹³

605 Floβmann, S 304; Gschnitzer, S 402; Schlechtriem (2000 a), S 93; Koziol/Welser, S 279;

Lehmert/Rainer, p 62.

606 Honsell/Oberhammer (2008), OR § 62, Rn 17; Hahn, S 197.

607 Saksa keeles: „wenn ... der mit einer Leistung nach dem Inhalt des Rechtsgeschäfts bezweckte Erfolg nicht eintritt.” 2001. aastal ilmunud BGB eestikeelne tõlge on selles osas ebatäpne („kui tehingu sisuga taotletud tulemus ei saabu”), – vt Saksa Tsiviilseadustik.

BGB. Tallinn, Juura, 2001.

608 Staudinger/Lorenz, § 814, Rn 3; Schlechtriem (2000 a), S 189.

609 Medicus, Rn. 691.

610 Bamberger/Roth /Wendehorst, § 812, Rn 84.

611 Jansen (2010), p 35; Weber, S 25.

612 Reuter/Martinek, S 146; Liebs, S 698. Dannemann väidab isegi, et see kondiktsioon põhjustab rohkem probleeme kui lahendab, – vt Dannemann, p 48.

613 Krebs (2001), p 144.

Tänapäeva Saksa õiguspraktikas seondub condictio ob rem rakendusala olu-kordadega, kus isik on teinud teisele isikule soorituse mitte mingist kohustusest tuleneva vastusooritusena, vaid mõnel teisel eesmärgil. Eelkõige käivad selle alla juhtumid, kus eesmärgiks seatud tulemust ei ole võimalik saavutada sundiva nõude abil; eesmärgil on maksmapandamatu vastusoorituse iseloom.⁶¹⁴ Seega näiteks kui keegi teeb sugulase majas remonti ootuses, et majaomanik määrab ta oma pärijaks, siis sõltub testamendi sisu vaid pärandaja tahtest, remontijal ei ole võimalik kohtu kaudu nõuda enda pärijaks nimetamist. Et ees-märgikondiktsiooni tunnuseks on vastusoorituseks sundiva nõude puudumine, siis siit tuleneb, et seda kondiktsiooni ei kohaldata kehtivast lepingust tule-nevate vaidluste korral, näiteks siis, kui kehtiva kokkuleppe alusel soorituse tei-nud pool jääb vastusooritusest ilma, või ei ole vastusooritus oodatud kvali-teediga. Sellistes olukordades on võimalik kasutada õiguskaitsevahendina näiteks lepingust taganemist.

Niisiis jäävad Saksa õiguses condictio ob rem kohaldamisalasse järele selli-sed olukorrad, kus ei saa rääkida lepingust, st kus pooltel ei olnud kavas tekita-da või täita mingeid vastastikuseid kohustusi. Teisalt ei saa üleantu tagasinõud-mist õigustada pelgalt üleandja lootuse mittetäitumine, – ühepoolsed ootused ja motiivid õiguslikku tähendust ei oma.⁶¹⁵ Poolte vahel peab eksisteerima ühine arusaam soorituse eesmärgist. See tähendab, et soorituse tegija peab olema soorituse saajale vähemalt konkludentselt märku andnud sellest, et eraldis te-hakse ainult teatava tulemuse saabumise ootuse tõttu ning saaja omakorda peab vähemalt konkludentselt märku andma, et ta soorituse tegija eesmärki teab ja seda hindab.⁶¹⁶ Õiguskirjanduses nenditakse, et eesmärgikondiktsioon regu-leerib niisiis olukordi, mis seisavad õiguslikult maksmapandavate lepinguliste nõuete ja soorituse tegija ühepoolsete motiivide vahel.⁶¹⁷ Seetõttu ei kohaldu eesmärgikondiktsiooni puhul BGB § 814, st et võlausaldaja nõude esitamist condictio ob rem alusel ei takista tema teadlikkus sellest, et ta ei olnud soori-tuseks kohustatud.⁶¹⁸

Eesmärgikondiktsiooni alusel esitatava nõude ulatus on eraldi reguleeritud BGB §-s 820, mille lg 1 näeb ette, et saaja on saadu väljaandmiseks kohustatud

„nii, nagu väljaandmisnõue oleks saamise ajal menetlusse antud”. See tähendab, et saaja vastutus on võrreldav pahauskse saaja vastutusega BGB § 818 lg 4 alusel.⁶¹⁹

Eesmärgikondiktsiooni funktsionaalse vaste võib leida ka DCFR-ist. Nimelt näeb art VII.-2:101 lg 4 p a ette, et rikastumine on alusetu, kui kahjustatud isik

614 Schlechtriem (2000 b), lk 219.

615 Larenz/Canaris, S 151; Henssler, S 291; Reuter/Martinek, S 149; Bamberger/ Roth/

Wendehorst, § 812, Rn 92; BGH NJW 1973, 612 f; Hahn, S 198; Rummel/Rummel,

§ 1435, Rn 4.

616 Bamberger/Roth/Wendehorst, § 812 Rn 92; BGH NJW 1984, 233; BGH NJW 2008, 443; BGH NJW 2008, 3282.

617 Liebs, S 699; Hahn, S 198; Wieling (2007), S 31.

618 MüKo/Schwab, § 814, Rn 4.

619 Bamberger/Roth/Wendehorst, § 820, Rn 1; MüKo/Schwab, § 820, Rn 15.

rikastas teist isikut eesmärgil, mida ei saavutatud või ootusega, mis ei täitunud.

Lisaks on vajalik, et rikastuja teadis või pidi mõistlikult olema teadlik eesmägist või ootusest (art VII.-2:101 lg 4 p b) ning rikastuja nõustus või oleks mõistli-kult eeldatavalt nõustunud sellega, et antud asjaoludel tuleb rikastumine kõrval-dada (art VII.-2:101 lg 4 p c). Rikastunud isikul ei pea olema sama eesmärk või ootus mis soorituse tegijal, küll aga on vajalik, et rikastunud isik oleks või pidanuks olema teadlik nimetatud ootusest või eesmärgist.⁶²⁰

Condictio ob rem oli säilitatud ka Detlef Königi eelnõus BGB alusetu rikas-tumise sätete reformimiseks (eelnõu § 1.2 (1)) ning selle eelnõu eeskujul oli ka Eesti seadusandjal algselt kavas reguleerida eesmärgikondiktsiooni. Nimelt nägi võlaõigusseaduse eelnõu § 1136 lg 1 ette, et millegi üleandmisel mitte kohus-tuse täitmiseks, vaid eesmärgiga ajendada saajat teatud viisil käituma, võib saadu taotletud käitumise toimumata jätmisel tagasi nõuda, kui saaja sai üle-andja sellisest kavatsusest aru või pidi aru saama. VÕS eelnõu § 1132 lg 2 p 2 sätestas, et saadu tagasinõudmise õigust ei ole, kui saaja võis mõistlikult eel-dada, et isik tahtis vaatamata õigusliku aluse puudumisele nimetatud asjaolude esinemisele saadu talle jätta. Võlaõigusseadusest jäi mainitud säte siiski välja ning eesmärgikondiktsiooni ei tunnustata ka Eesti õiguskirjanduses.⁶²¹