Soorituse mõiste elemendid

4.3.1. Teise isiku vara suurendamine

Soorituskondiktsiooni piiritlemiseks kulutuste kondiktsioonist on vajalik soori-tuse mõiste määratlemine. Kuivõrd nii sooritus- kui kulutuste kondiktsioon kohalduvad siis, kui võlausaldaja ise on põhjustanud teise isiku rikastumise, ning soorituskondiktsioonil on eesõigus kulutuste kondiktsiooni ees, siis on lei-tud, et mida kitsam on „soorituse” mõiste, seda suurem on nende juhtumite arv, mis tuleb lahendada mittesoorituskondiktsioonidega.⁵⁷⁴

BGB § 812 lg 1 räägib rikastumisest „soorituse” (Leistung) kaudu, kuid mida tuleb soorituse all mõista, seaduse tekstist ei nähtu. Varasemas Saksa valitsevas õpetuses ja kohtupraktikas käsitleti „sooritust” kui tegelikku ja tead-likku teise isiku vara suurendamist.⁵⁷⁵ Kaasajal lähtutakse Hans-Wilhelm Köt-teri⁵⁷⁶ poolt formuleeritud määratlusest, mille kohaselt sooritus tähendab võõra vara teadlikku ja eesmärgipärast suurendamist.⁵⁷⁷ See definitsioon on omaks võetud ka Eesti õiguskirjanduses ja kohtupraktikas⁵⁷⁸, sama võib öelda ka Šveitsi ja Austria õiguse kohta.⁵⁷⁹

Saksa õiguskirjanduses tuuakse soorituse mõiste määratlemisel välja neli elementi: teise isiku vara suurendamine, sooritusteadlikkus, sooritustahe ning eesmärgipärasus.⁵⁸⁰ Eesti õiguskirjanduses nimetatakse soorituse elementidena üldjoones samu tunnuseid, ehkki päris ühtne lähenemine (eriti sooritustahte ja – teadlikkuse küsimuses) puudub.⁵⁸¹

Teise isiku vara suurendamine on objektiivne element, mis on vajalik selleks, et rikastumisvõlgnik oleks „midagi saanud”, – sest alles sel juhul saab üldse rääkida tema rikastumisest. Erialakirjanduses on seda tingimust nimetatud eksitavaks, kuna teise isiku vara ei pea tegelikult „suurenema”, st et ei ole

574 Soergel/Mühl/Hadding, § 812, Rn 26.

575 Reuter/Martinek, S 80.

576 Kötter, S 193.

577 Schlechtriem (2000 b), lk 214; BGH NJW 1964, 399; BGH NJW 1999, 1393; BGH NJW 2004, 1169; BGH NJW 2005, 60.

578 Kivisild/Hussar, lk 260; Tampuu (2012), lk 84; Tampuu (2002), lk 455; VÕS III Komm/Käerdi, § 1028, komm 1, lk 586; Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2011 otsus nr nr 2-07-56993; Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2011 otsus nr 2-10-42161; Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2009 otsus nr 2-07-40342; Tartu Ringkonnakohtu 19.04.2010 otsus nr 2-08-2265.

579 Šveitsi õiguses Honsell/Oberhammer (2008), OR § 62, Rn 14; Austria õiguse kohta Koziol/Welser, S. 275; Rummel/Rummel, vor § 1431, Rn 7.

580 Reuter/Martinek, S 82.

581 Nii märgivad Kivisild ja Hussar, et soorituse eelduseks on mistahes varaline kasu, sooritamisteadlikkus ja sooritamiseesmärk (Kivisld,/Hussar, lk 260), Tampuu aga loetleb soorituse elementidena isiku aktiivset tegu või teost hoidumist, teise isiku vara suurendamise tahtlust ja tegutsemist mingi arvatava kohustuse täitmise eesmärgil (Tampuu (2012), lk 84).

Käerdi järgi on sooritus selline tahtlik, teise isiku rikastumisele suunatud tegu (või teost hoidumine), mille eesmärk on soorituse tegija poolt teatava kohustuse täitmine soorituse saaja suhtes (VÕS III Komm/Käerdi, 51. ptk, 2. jagu, lk 585).

vajalik, et võlgniku varasse lisanduks midagi varaliselt hinnatavat, samuti pole nõutav, et soorituse tegija enda vara oleks vähenenud.⁵⁸² Seepärast on otstar-bekam keskenduda sellele, mis võiks olla see „midagi”, mis saab olla soorituse esemeks ning seega ka rikastumisnõude objektiks. Või teiselt poolt vaadatuna võib küsida, mis on see „saadu”, mille rikastumisvõlgnik on saanud, jättes seal-juures üldse kõrvale saadu väärtuse küsimuse. Selleks „saaduks” võib olla näiteks omand, valdus, kasutuseelised, kinnistusraamatu kanne, teenus, võlatun-nistus jms, kuid ka näiteks kohustusest vabanemine või kulutuste säästmine.⁵⁸³

„Teise isiku vara suurendamise” all ei tule niisiis mõista mitte võlgniku vara suurenemist kui võlausaldaja tegevuse rahasse arvestatavat tulemust, vaid võla-usaldaja tegevust kui protsessi, „millegi saamist” põhjustavat tegevust. Sooritus võib seisneda ka millegi tegemata jätmises, – Eesti õiguskirjanduses räägitakse sel juhul negatiivsest sooritusest.⁵⁸⁴

„Sooritusena” saab käsitleda ükskõik millist võlausaldaja poolset aktiivset käitumist (sealhulgas teise isiku esemele kulutuste tegemist) või ka käitumisest hoidumist. Kulutuste kondiktsiooni puhul on aga nõutav võlausaldaja aktiivne tegutsemine, kuna vastasel juhul ei saa talle omistada kulutuste (st vabatahtlike varaliste ohvrite) tegemist. Teise erinevusena võib välja tuua, et VÕS § 1042 hõlmab vaid selliseid kulutusi, mis on seotud teise isiku esemega (vt 2.3.1.3).

4.3.2. Sooritamisteadlikkus ja sooritamistahe

Sooritamisteadlikkuse (kognitiivne aspekt) ja sooritamistahte (voluntatiivne aspekt) kui soorituse mõiste subjektiivsete elementide eristamine ei ole prakti-kas tavaliselt lihtne ega reeglina ka vajalik; küll aga leitakse, et nende elemen-tide puudumisel ei saa teise isiku vara suurendamist pidada soorituseks.⁵⁸⁵

Sooritamisteadlikkus tähendab soorituse tegija teadmist, et ta suurendab teise isiku vara. Teise isiku esemele kulutuste tegemise korral tähendab sooritamis-teadlikkus kulutuste tegija teadmist sellest, et ese kuulub teisele isikule. Seega puudub sooritamisteadlikkus isikul, kes pügab ekslikult naabri muru või jõuab oma põllult umbrohtu kitkudes uduse ilma tõttu tööle naabri põllule.⁵⁸⁶ Kohtu-praktikast võib tuua näite heausksest ostjast, kes remondib ostetud autot, tead-mata, et see on varastatud.⁵⁸⁷ Sooritamistahe tähendab soorituse tegija soovi suurendada soorituse saaja vara. Sooritamisteadlikkuse puudumine tähendab loogiliselt ka sooritamistahte puudumist. Seega ei tee lennuettevõtja sooritust salaja pardale hiilinud reisijale.⁵⁸⁸ See, et lennuki meeskond näeb piletita

582 Bamberger/Roth/Wendehorst, § 812, Rn 37; MüKo/Schwab, § 812, Rn 42; Austria õiguskirjanduses sarnaselt Lehmert/Rainer, p 63; Rummel/Rummel, vor § 1431, Rn 7.

583 Schlechtriem (2000 b), lk 213; Tampuu (2012), lk 82–84.

584 Kull/Käerdi/Kõve, lk 23.

585 Reuter/Martinek, S 82.

586 Unger, lk 278.

587 Vt nt RKTKo 3-2-1-66-11.

588 Nn lennureisi-kaasus (Flugreise-Fall), – NJW 1971, 609.

vat „jänest” teiste reisijate hulgas, ei tähenda, et neil oleks soov pakkuda talle tasuta reisimise teenust.

Asjaolust, et soorituse olemasoluks on vajalik sooritamisteadlikkuse olemas-olu, on mõned autorid tuletanud ka argumendi kulutuste kondiktsiooni eelduste sisustamiseks. Nimelt on leitud, et isik, kes teab, et kulutuste objektiks olev ese kuulub teisele isikule, saaks kulutuste hüvitamist nõuda soorituskondiktsiooni või käsundita asjaajamise sätete alusel, kulutuste kondiktsioon aga kohalduks üksnes siis, kui isik ei ole teadlik asjaolust, et ta teeb kulutusi võõrale ese-mele.⁵⁸⁹ Autori hinnangul ei ole selline piirang kulutuste kondiktsiooni puhul siiski põhjendatud, sest nagu eelnevalt on näidatud (vt 3.3), võib kulutuste kondiktsiooni kohaldamine kõne alla tulla näiteks lepingueelsete läbirääkimiste käigus teise isiku esemele tehtud kulutuste hüvitamisel, misjuhul on kulutuste tegija ju teadlik, et ese on teise isiku oma.

Detlef Königi arvates eristab „kulutusi” „sooritusest” see, et kulutusi tehak-se – kas teadlikult või ekslikult – enda huvides.⁵⁹⁰ Samas kasutatakse Saksa erialakirjanduses kulutuste kondiktsiooni kohta näidet majahoidjast, kes kütab (või parandab) peremehe maja, kuid teeb seda ekslikult mitte majaomanikule, vaid hoopis endale kuuluva materjaliga.⁵⁹¹ Sel juhul ei ole kulutused tehtud enda, vaid siiski teise isiku huvides, ent kulutuste tegijal puudub sooritamistahe.

Lisaks võib märkida, et soodustatu peab õigustamatule, kuid heausksele käsundita asjaajajale saadu välja andma just kulutuste kondiktsiooni alusel.⁵⁹² Seega ei sobi „enda huvi” kriteerium kulutuste kondiktsiooni kohaldamisalasse kuuluvate kulutuste piiritlemise kriteeriumina seetõttu, et heauskse õigustamatu asjaajaja kulutused jääksid muidu hüvitamata. Samas kinnitab see näide veel-kord, et pelgalt teadmine, et ese kuulub teisele isikule, ei välista veel kulutuste kondiktsiooni kohaldamist.

Ülaltoodu põhjal võib väita, et kui isik arvab end suurendavat omaenda vara, siis ei tule soorituskondiktsiooni kohaldamine kunagi kõne alla, kuivõrd sellisel juhul puudub sooritamisteadlikkus ja -tahe. Niisiis ei tee varastatud auto ostnud heauskne isik auto remontimisega selle tegelikule omanikule sooritust. Samas ei saa siit tuletada vastupidist eeldust kulutuste kondiktsiooni jaoks, st kulutuste kondiktsiooni kohaldamiseks pole vaja näidata, et isik ei teadnud, et suurendab teise isiku vara.

4.3.3. Soorituse eesmärk

Soorituse mõiste viimane element – soorituse eesmärk – on samuti subjektiivse iseloomuga, sest siin küsitakse selle järgi, millist eesmärki pidas soorituse tegija silmas. Eesmärgipärasuse nõue tugineb tähelepanekul, et kui isik teeb enda varast teise isiku kasuks mingi eraldise, siis see toimub reeglina põhjusel, et

589 Koppensteiner/Kramer, S. 101; Wieling (2007), S 53.

590 König (1981), S 1564.

591 v. Caemmerer, S 351; Larenz/Canaris, S 188; Dannemann, p 24.

592 RKTKo 3-2-1-107-07, p 18.

soovitakse saavutada mingit eesmärki.⁵⁹³ Dieter Reuter ja Michael Martinek toovad välja „soorituse eesmärkide tüpoloogia”. Selle kohaselt võib soorituse eesmärgiks olla esiteks olemasoleva või arvatava, tehingust või seadusest tule-neva kohustuse täitmine (datio solvendi causa). See on praktikas kõige sage-damini esinev soorituse eesmärk. Teiseks võib soorituse eesmärk olla soorituse saaja ajendamine mingiks käitumiseks, mida ei saa temalt õiguslikult nõuda (datio ob rem), – näiteks teise isiku kasuks töö tegemine, lootuses saada tema pärijaks. Samuti võib sooritus olla suunatud mingi õigussuhte tekitamisele (datio obligandi causa) või kinkimisele (datio donandi causa).⁵⁹⁴

Võlaõigusseaduse soorituskondiktsiooni regulatsioon lähtub sellest, et alu-setu rikastumise sätete alusel on võimalik „tagasi pöörata” vaid sellist sooritust, mille eesmärk oli kohustuse täitmine (solvendi causa). See nähtub esiteks juba 52. peatüki 2. jao pealkirjast („Kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine”) ning teiseks § 1028 lg 1 sõnastusest, mis näeb ette, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Lisaks on praktikas võimalik tagasi nõuda ka sellist sooritust, mille eesmärk oli õigussuhte tekitamine. See kehtib näiteks konsti-tutiivse võlatunnistuse puhul (VÕS § 30 lg 1), mis kujutab endast ühepoolset kohustuse täitmise lubadust, millega luuakse iseseisev kohustus. Riigikohus on leidnud, et kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud, siis on soorituskondiktsiooni abil võimalik nõuda konstitutiivse võlatunnistuse tagastamist.⁵⁹⁵ Samuti on võimalik teatud juhtudel tagasi pöörata kinke ees-märgil tehtud sooritusi: VÕS § 268 lg 1 kohaselt toimub kinkelepingust tagane-mise korral VÕS § 267 p 1–3 loetletud alustel kinkelepingu tagasitäitmine alusetu rikastumise sätete kohaselt.⁵⁹⁶ Praktikas omab nimetatud alustest enim tähtsust kingisaaja jäme tänamatus kinkija või tema lähedase suhtes.

Soorituskondiktsiooni „eesmärgipärasuse” elemendi puhul tekib küsimus, kas võlausaldaja tegevuse käsitlemiseks „sooritusena” piisab juba sellest, kui eesmärk on selge üksnes soorituse tegijale endale, või peab soorituse eesmärgist teadlik olema ka soorituse saaja. VÕS §-des 1028 ja 1042 sätestatu põhjal võiks järeldada, et võlgniku vastutuse ulatus sõltub üksnes võlausaldaja subjektiivsest

593 Reuter/Martinek, S 85.

594 Reuter/Martinek, S 90-91; Wieling (2007), S 14-15; vt ka Koppensteiner/Kramer, S 10.

See tüpoloogia langeb osaliselt kokku tehingu õigusliku aluse liikidega (vt nt Kõve, lk 17:

causa solvendi, causa acquirendi, causa donandi), mida mõnikord esitataksegi soorituse eesmärkide tüpoloogia pähe (nii näiteks Lehmert/Rainer, p 55); kirjanduses rõhutatakse, et neid ei saa siiski võrdsustada, – vt Reuter/Martinek, S 87.

595 RKTKo 3-2-1-21-06, p 13;RKTKo 3-2-1-146-05, p 24; vt ka VÕS I Komm/Kull, 1§ 30, komm 4.1, lk 112; Pavelts, lk 283.

596 RKTKo 3-2-1-129-05, p 17: „Erandlikult viitab VÕS § 268 lg 1 kinkelepingust tagane-mise korral tagasitäittagane-misele alusetu rikastutagane-mise sätete järgi. Seega tuleb kinkelepingust taganemise puhul tagastada lepingu järgi üleantu VÕS § 1028 lg 1 järgi, arvestades VÕS

§-des 1028-1036 sätestatut.”

eesmärgist, arvestamata võlgniku enda käitumist või võimalust mõjutada võla-usaldaja tegevust. See aga ei pruugi viia kohase tulemuseni, eriti siis, kui võlausaldaja täidab kohustuse ekslikult valele isikule.

Näiteks võib tuua olukorra, kus A ja B lepivad kokku, et A peseb ära B-le kuuluva büroohoone aknad. Kui A teostab kokkulepitud töö, ent hiljem selgub, et selle aluseks olev leping oli tühine, siis saab A nõuda B käest „saadu” ehk teenuse hariliku väärtuse hüvitamist soorituskondiktsiooni alusel. Ent kui A eksib aadressiga ning peseb hoopis C maja aknad, siis on olukord teistsugune.

On selge, et A on enda arvates täitnud olemasolevat kohustust, kuid kas ta saab nõuda C-lt hüvitist soorituskondiktsiooni alusel? Kui lugeda A tegevus C suhtes soorituseks, siis VÕS § 1032 lg 2 aluselt tuleks C-l hüvitada saadu harilik (st objektiivne) väärtus ning seda isegi juhul, kui tema maja aknad olid just eel-misel päeval pestud. See aga võrduks juba pealesunnitud hüvitamiskohustusega ja C privaatautonoomiasse sekkumisega. Eesti õiguskirjanduses taolist olukorda soorituseks ei loeta.⁵⁹⁷ Seega kui isik võõrale esemele kulutuste tegemisel täitis küll enda arvates mingit kohustust, ent eseme omanik ei ole kulutustest üldse teadlikki, saab hüvitisnõude alusena kõne alla tulla üksnes kulutuste kondikt-sioonist tulenev nõue.

Ka Saksa õiguses on peetud üksnes soorituse tegija ühepoolsest arusaamast lähtumist ebarahuldavaks.⁵⁹⁸ BGH on soorituse mõistet käsitledes avaldanud seisukohta, et „soorituse” kui sellise määrab ära mitte niivõrd soorituse tegija eesmärk, vaid hoopis teise poole ehk soorituse saaja arusaam temale tehtud eraldisest.⁵⁹⁹ Sarnaselt on ka Austria õiguskirjanduses leitud, et sooritus peab olema vastu võetud.⁶⁰⁰

Austria (ABGB § 1431) ja Šveitsi (OR art 63 lg 1) õiguses on soorituse tagasinõudmise eelduseks ka soorituse tegija eksimus. Saksa õigus sellist eeldust ette ei näe, küll aga on BGB §-s 814 sätestatud, et kui isik tegi soorituse kohustuse täitmise eesmärgil, teades, et ta ei olnud sooritamiseks kohustatud, siis ei saa ta sooritust tagasi nõuda. Selliselt sõnastatuna ei tähenda see enam võlausaldaja poolt tõendamisele kuuluvat negatiivset eeldust, vaid kujutab endast vastuolulise käitumise keelust tulenevat võlgniku vastuväidet.⁶⁰¹ DCFR-i art VII.-2:101 lg 1 p b kohaselt ei ole isiku rikastumine alusetu, kui kahjustatud isik nõustus vara vähenemise või muu kahjuliku tagajärjega vabatahtlikult ja ilma eksimuseta.

Eesti alusetu rikastumise õiguses soorituse tegija eksimust soorituskondikt-siooni materiaalõigusliku eeldusena sätestatud ei ole. Samuti ei sisalda VÕS-i soorituskondiktsiooni regulatsioon BGB §-ga 814 sarnast sätet. Teadmine

597 T. Tampuu kirjeldab olukorda, kus A annab oma töötajale B-le ülesande künda üles A-le kuuluv põld. B eksib ning künnab üles C põllu. A ei ole C-le teinud sooritust, – vt Tampuu (2012), lk 94.

598 Koppensteiner/Kramer, S 14; Wernecke, S 179; Schermaier (2006), p 372.

599 BGH, NJW 2005, 1356.

600 Frötschl, S 561.

601 Schlechtriem (2000 a), S 128; Larenz/Canaris, S 160; Bamberger/Roth/Wendehorst,

§ 814, Rn 1.

lepingu tühisusest ei välista seega õigust tagasi nõuda selle lepingu täitmiseks tehtud sooritust VÕS § 1028 alusel. Küll aga näeb VÕS § 1035 lg 1 ette, et saaja, kes teadis või pidi teadma üleandmise alusetusest, ei saa toetuda rikas-tumise äralangemisele. Tagasinõude esitamine võib siiski olla täiesti välistatud juhul, kui nõude esitamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, eeskätt siis, kui üleandja on käitunud vastuoluliselt, st on oma varasema käitumisega jätnud mulje, et ta ei kavatse saaja vastu nõuet kunagi esitada.⁶⁰²

Kui soorituskondiktsioonist tuleneva nõude saab esitada isegi soorituse tegija, kes on teadlik lepingu tühisusest – ja seega kohustuse puudumisest, siis võib tekkida küsimus, kas sellisel juhul ei tuleks seda „sooritust” kvalifitseerida hoopis „kulutuseks” ning hüvitada kulutuste kondiktsiooni alusel. Kulutuste kondiktsiooni kohaldamine ei tule siiski kõne alla, arvestades seda, et tühiste lepingute tagasitäitmise funktsiooni kannab just soorituskondiktsioon. Kui sooritus tehti poolte kokkuleppele tuginedes, siis ei saa ka selle kokkuleppe kehtetuse korral rääkida saajale mingite soovimatute eeliste pealesundimisest, st olukorrast, mille lahendamine on kulutuste kondiktsiooni ülesanne. Küll aga on soorituskondiktsiooni sätted kohtupraktikas jäetud õigustatult kohaldamata siis, kui hageja esitab nõude kostjale osutatud teenuste eest tasumiseks, ent kostja on hagejale eelnevalt teatanud, et ta ei soovi hagejaga teenuse saamiseks lepingut sõlmida ega muud õigussuhet luua.⁶⁰³

Niisiis võib öelda, et soorituse eesmärgipärasuse eeldus VÕS § 1028 tule-nevalt täidetud siis, kui soorituse tegija arvab sooritusega täitvat mingit kohus-tust, kaasa arvatud juhul, kui ta on teadlik kohustuse aluseks oleva lepingu tühi-susest. Samas jäävad kulutuste kondiktsiooni lahendada olukorrad, kus isik teab küll, et teeb kulutusi teise isiku kasuks (nt tema esemele), kuid ei tee seda mingi arvatava kohustuse täitmise eesmärgil.