Teise isiku asja ajamise tahe

Kui keegi ajab võõraid asju, siis tekib küsimus, kas võimalikud õiguslikud taga-järjed, sealhulgas asjaajaja võimalus nõuda asjaajamisel tekkinud kulutuste hüvitamist, peaks sõltuma sellest, kas asjaajaja tegelikult soovis ajada teise isiku asja või mitte. Selle põhjal, kas asjaajaja tahet peetakse käsundita asjaajamise tekkimise vajalikuks eelduseks või mitte, võib eristada vastavalt subjektiivset ja objektiivset teooriat.

Objektiivse teooria kohaselt tekib käsundita asjaajamise võlasuhe ja sellest tulenevad nõuded juba pelgalt võõra asja ajamise faktist; asjaajaja tahe, kavat-sused või isegi teadlikkus sellest, et aetav asi on võõras, ei mängi rolli.³⁹⁷ Objektiivse teooria järgi pannakse ekslikult teise isiku asja ajanud isik soodus-tatu nõuete suhtes samasse olukorda, milles on võõrast asja teadlikult ajanud isik, st et soodustatul on võimalik esitada käsundita asjaajamise sätete alusel nõudeid kahju hüvitamiseks või asjaajamise tagajärgede kõrvaldamiseks olene-mata sellest, kas asjaajaja teadis või ei teadnud, et ajab võõrast asja. Objektiivne teooria tugineb Digestide fragmendile (D 3, 5, 48), milles negotiorum gestio näidetena nimetatakse teise isiku kohustuse täitmist ja teise isiku asja heauskset võõrandamist. Kaasaja õiguslikku konteksti asetatuna lahenduks need olukorrad nn germaani mudelit järgivates riikides reeglina alusetu rikastumise õiguse (VÕS-i puhul regressikondiktsiooni ja rikkumiskondiktsiooni) alusel. Seetõttu on õiguskirjanduses leitud, et objektiivne teooria polegi tegelikult midagi muud kui alusetu rikastumise õigus.³⁹⁸

Tänapäeval nähakse veel vaid üksikute riikide seadustes ette, et käsundita asjaajamine kohaldub ka juhul, kui keegi ajab teise isiku asja ekslikult.³⁹⁹ Enamik käsundita asjaajamise regulatsiooni tundvatest Euroopa riikidest lähtu-vad subjektiivsest teooriast, mille kohaselt on käsundita asjaajamisega tegemist alles siis, kui asjaajajal oli tahe ajada teise isiku asja.⁴⁰⁰ Saksa õiguses tuleta-takse asjaajaja tahe kui käsundita asjaajamise võlasuhte tekkimise vajalik eeldus BGB §-st 677.⁴⁰¹ Lisaks välistab BGB § 687 lg 1 käsundita asjaajamise sätete kohaldamise neil juhtudel, kui isik ajab võõraid asju ekslikult, st arvates, et tegemist on tema enda asjadega.

Ka Eesti õiguses on käsundita asjaajamise vältimatuks eelduseks teise isiku asja ajamise tahe. VÕS § 1018 lg 1 tekstist see tegelikult ei ilmne: see räägib

„millegi tegemisest teise isiku kasuks” ning sätte sõnastus ei lase üheselt arvata,

397 Staudinger/Bergmann, vor § 677, Rn, 23; Wollschläger, S 43 ff.

398 Staudinger/Bergmann, vor § 677, Rn 28.

399 Itaalia tsiviilkoodeksi art 2032 ja Portugali tsiviilkoodeksi art 472 lg 1.

400 v. Bar (2006), p 64.

401 MüKo/Seiler, § 677 Rn 4; Bamberger/Roth/Gehrlein, § 677, Rn 11; Schlechtriem (2000 b), lk 205; Rademacher, S 88; Gursky (1985), S 14 ff.

kas mõeldud on asjaajaja soovi teha midagi teise isiku kasuks või lihtsalt asja-ajamise objektiivset tulemust, st soodustatu kasu. Sellesse küsimusse toob selgust VÕS § 1018 lg 2, mille kohaselt käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Subjektiivsest teooriast lähtuvad ka Šveitsi⁴⁰² ja Austria⁴⁰³ õigus. Samuti on subjektiivse lähenemise ka-suks otsustatud DCFR-is, mille art V.-1:101(1) kohaselt kohalduvad käsundita asjaajamise sätted siis, kui asjaajaja tegutseb peamiselt kavatsusega soodustada teist isikut (predominant intention of benefiting another). DCFR-i kommen-taarides rõhutatakse, et isik, kellel on soov ajada üksnes enda asja, ei ole käsun-dita asjaajaja.⁴⁰⁴

Tahtega seoses võib eristada kognitiivset elementi ehk asjaajaja teadlikkust sellest, et aetav asi kuulub võõrasse huvisfääri, ning voluntatiivset elementi, ehk teise isiku asja ajamisele suunatud tahet.⁴⁰⁵ Sellist tahet saab jaatada siis, kui asjaajamine seisneb soodustatu elu, tervise või vara päästmisele või kahjusta-mise vältikahjusta-misele suunatud tegevuses. Samas ei eelda teise isiku asja ajakahjusta-mise tahe tingimata omakasupüüdmatuid motiive, st et asjaajajalt ei nõuta tingimata altruistlikku käitumist ning aktsepteeritakse ka seda, kui ta tegutseb kavatsusega nõuda hüvitist.⁴⁰⁶ Sageli ei väljenda asjaajaja võõra asja ajamise tahet otseselt ning selle tahte kindlakstegemine on seetõttu keeruline. Asjaajaja tahte välja-selgitamisel ja tõlgendamisel tuginetakse eelnevalt käsitletud objektiivselt ja subjektiivselt võõra asja mõistetele. Kui aetav asi on asjaajaja jaoks ilmselgelt (objektiivselt) võõras, siis eeldatakse teise isiku asja ajamise tahet, seevastu subjektiivselt võõra asja puhul peavad esinema mingid konkreetsemad asjaolud, mis tõendavad asjaajaja tahet ajada teise isiku asja. Võõra asja ajamise tahet eeldatakse ka siis, kui aetav asi kuulub osaliselt asjaajaja enda ning osaliselt soodustatu huvisfääri.⁴⁰⁷

Selline lähenemine peegeldab tegelikult teatavat käsundita asjaajamise objektiveerimise tendentsi: asjaajaja teadmine (kognitiivne element) tuletatakse isiku käitumise välisest ilmingust ning sellest omakorda tuletatakse automaat-selt ka tema tahe (voluntatiivne element). Tulemuseks on see, et küsimus, miks (st mis motiivil) keegi teise asja ajas (kas altruismist või hoopis tasu saamise soovist, iseenda soodustamise soovist vms) jääb tahaplaanile või minetab üldse

402 Hahn, S 293 ff; Wernecke, S 294; Guhl/Merz/Koller, S 504.

403 Schwimmann/Apathy, ABGB § 1035, Rn 6; Frötscl, S 567; Meissel, S 79.

404 v. Bar/Clive, p 2883.

405 Martinek (2006), S 856; Gursky (1985), S 29; Larenz, S 443; Schlechtriem (2000b), lk 205; Meissel, S 79; Unger, lk 242; sarnaselt Tampuu (2012), lk 48: „Tahe soodustada teist isikut esineb juhul, kui 1) asjaajaja teab, et tegemist on võõra asjaga, 2) asjaajaja tahab – kasvõi osaliselt – teha midagi teise isiku kasuks”; samuti VÕS III Komm/ Tampuu, § 1018, komm 3.3: „Tahe soodustada teist isikut sisaldab teadmist sellest, et tegemist on võõra asjaga ning teene osutamise soovi”. VÕS § 1018 lg 2 sõnastus rõhutab just tahet kui voluntatiivset elementi, st et käsundita asjaajamise võlasuhte tekkimiseks ei piisa pelgalt teadmisest, et aetakse võõrast asja.

406 Meissel, S 80-81; Guhl/Merz/Druey, S 503.

407 Tampuu (2012), lk 48; Staudinger/Bergmann, vor § 677, Rn 139; v. Bar/Clive, p 2912 ff; Hahn, S 294; Frötschl, S 550.

tähtsuse. Nii näiteks on Riigikohus leidnud, et kui keegi „täidab teise isiku ko-hustuse VÕS § 78 järgi, siis ajab ta sellega teise isiku asja (VÕS § 1018 lg 2) ja tegutseb teise isiku asja ajamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2)”.⁴⁰⁸ Teise isiku kohustuse täitmise puhul kohus niisiis mitte lihtsalt ei eelda teise isiku asja ajamise tahtlust, vaid sisuliselt leiab, et kui asjaajaja teab, et ta ajab teise isiku asja, siis järelikult on tahtluse olemasolu ainuvõimalik. Teisisõnu, kohus on kognitiivse ja voluntatiivse elemendi võrdsustanud ning leidnud, et teadmine tähendabki tahtlust.

Asjaajaja tegutsemise motiiv jääb tahaplaanile ka seetõttu, et käsundita asja-ajamise kohaldamiseks piisab ka sellest, kui asjaajaja ajab võõrast asja osaliselt.

Seega ei takista käsundita asjaajamise sätete rakendamist see, kui asjaajaja ajab samaaegselt nii enda kui ka teise isiku asja. Näiteks on Tallinna Ringkonna-kohus leidnud: „Ehkki hageja remontis korterit, kus ta ise elas ja tegutses re-monti tehes eelkõige enda kasu silmas pidades, on tuvastatav hageja tahe soo-dustada oma tegevusega ka kostjat kui korteri omanikku, vähemalt pidi hageja möönma sellise objektiivse tagajärje saabumist. Seega tegi hageja kulutusi kostjale kuuluva korteri remondiks käsundita asjaajamise võlasuhte alusel ning tegu ei ole ilma õigusliku aluseta tehtud kulutustega VÕS § 1042 mõttes.”⁴⁰⁹ Niisiis keskendus kohus pigem üürniku tegevuse majanduslikule tulemusele, asjaajamise tahte tõendamisel aga luges piisavaks juba seda, kui kulutusi tegev isik möönab, et tema tegevus toob teisele kasu.

Ka siis, kui soodustatu on asjaajaja tegevuse tõttu ilmselgelt saanud mingi eelise (näiteks säästnud enda kulutusi), ei pöörata asjaajaja tahtele tähelepanu.

Asjakohase näite võib tuua Riigikohtu otsuse näol kohtuvaidluses, mis puudutas ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuste tarbimist. Vee-ettevõtjast hageja oli teenindanud korterelamut alates selle ekspluatatsiooni andmisest; hiljem moo-dustatud korteriühistu keeldus vee-ettevõtjaga ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusele vastavat lepingut sõlmimast, küll aga jätkasid korteriomanikud tee-nuste tarbimist. Riigikohus leidis, et kui korteriomanikud tarbivad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuseid lepinguta, siis on tegemist käsundita asjaajamisega, mis vastab korteriomanike kui soodustatud isikute huvile ja tegelikule tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi.⁴¹⁰ Seega keskendus kohus vee-ettevõtja tegevuse tulemusele ning jättis üldse kõrvale küsimuse, kas ettevõtja tegutses korteri-omanike soodustamise tahtega või milles see tahe täpsemalt avaldus.

Antud juhtumi puhul avaldub üsna selgelt käsundita asjaajamise „lüngatäite-funktsioon”. Majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku eesmärk on reeglina saada oma tegevuse eest tasu, seega ei ole kellegi teise asja ajamine kindlasti primaarne. Kui nüüd asuda seisukohale, et antud juhul puudus ettevõtjal tahe ajada korteriomanike asja, siis oleks käsundita asjaajamise kohaldamine välista-tud ning vaidlus tuleks lahendada alusetu rikastumise sätete järgi. Ent siinkohal avaldub alusetu rikastumise regulatsiooni arvatav „lünklikkus”. Nimelt – et

408 RKTKo 3-2-1-54-08 p 13.

409 Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 2-05-2497.

410 RKTKo 3-2-1-25-08, p 15.

ühistu esindajad keeldusid lepingut allkirjastamast, siis ei saanud ettevõtja käitumist nimetada kohustuse täitmise eesmärgil tehtud soorituseks: ettevõtjale oli sellisel juhul ju ilmselgelt teada, et tal ei ole kohustust teenuseid osutada.

Järelikult ei ole tegemist soorituskondiktsiooniga. Kulutuste kondiktsiooni kohaldamist aga takistas arusaam, et esemele tehtud kulutused saavad seisneda asja remontimises või parendamises⁴¹¹, elamu kütmine aga neile kriteeriumitele ei vasta. Samas oleks ettevõtja hüvitiseta jätmine olnud ebaõiglane, arvestades seda, et korteriomanikud olid pikema aja jooksul tarbinud teenuseid ning selle tõttu tõepoolest säästnud kulutusi. Niisiis täideti alusetu rikastumise õiguse

„lünk” käsundita asjaajamise instituudi abil. Töö autor on eelnevalt (2.3.1.3) jõudnud järeldusele, et kulutuste kondiktsiooni kohaldamisel ei oma TsÜS §-s 63 reguleeritud kulutuste liigitus tähtsust, st et VÕS § 1042 rakendamiseks ei pea kulutused olema tingimata tehtud asja säilitamiseks, kaitsmiseks, parenda-miseks või mugavamaks või ilusamaks tegeparenda-miseks, oluline on vaid see, et need oleks seotud teise isiku esemega. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et ka teise isiku elamu kütmist või veega varustamist saab lugeda teise isiku esemele teh-tud kulutuseks VÕS §-s 1042 mõttes ning käsundita asjaajamise objektivee-rimise asemel on hüvitise alusena kohasem rakendada kulutuste kondiktsiooni.

Teistegi riikide kohtupraktika ei suhtu asjaajaja tahte eeldusesse kuigi ran-gelt. Näiteks Austria ülemkohus (OGH) on ilma asjaajaja tahte küsimustesse süüvimata kohaldanud käsundita asjaajamise sätteid kohtuasjas, kus hüvitist nõudis nö „kadunud pärijate otsija”, kelle tegevuse tõttu pärija sai üldse teadli-kuks oma pärimisõigusest.⁴¹² Saksamaa Ülemkohus (BGH) aga on leidnud, et kohalik omavalitsus, kelle haldusala tuletõrjujad kustutasid tulekahju, täitis küll oma kohustust, kuid ajas ühtlasi ka tulekahju põhjustanud isiku asja ning saab seetõttu nõuda kulutuste hüvitamist.⁴¹³ Samuti on BGH leidnud, et kuigi linna-valitsusel on kohustus hoida linna teed korras, on linn teelt liiklusohtlikku reos-tust koristades ajanud samaaegselt ka reostuse tekitanud isiku asja.⁴¹⁴ Sarnast argumentatsiooni kasutades on Saksa kõrgeim kohus jaatanud käsundita asja-ajamise kohaldamist isegi tühiste lepingute tagasitäitmise juhtudel.⁴¹⁵ Õigus-kirjanduses on selline kohtupraktika saanud valdavalt kriitilise vastuvõtu osa-liseks, kuna seeläbi laiendatakse käsundita asjaajamise instituuti teiste sätete regulatsioonialale ning ähmastatakse käsundita asjaajamise piire.⁴¹⁶

411 VÕS III Komm/Käerdi, § 1042, komm 3.1.1, lk 619.

412 OGH NZ 1997, 290. Samas leidis Saksamaa Ülemkohus sarnases asjas, et „pärijate otsija” ei saa nõuda oma kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete alusel, – BGH, NJW 2000, 72.

413 BGH, NJW 1963, 1825 („Funkenflug-Fall”).

414 BGH, NJW 1976, 619.

415 BGH, NJW 1962, 2010; BGH, NJW 1993, 3196. Seevastu Austria kohtupraktikas tühiste lepingute täitmist käsundita asjaajamiseks ei loeta, kuna sel juhul puudub soorituse teinud isikul võõra asja ajamise tahe, – vt Frötschl, S 568. Sama seisukoht on esindatud Šveitsi kohtupraktikas, – BGE 75 II 225.

416 Näiteks Helm, S 341; S. Lorenz (1996), S 883; Schlechtriem (2000 b), lk 206; samuti Medicus, S 288 ff. Õiguskirjanduses märgitakse, et viimastel aastatel on Saksamaa

ülem-DCFR-i art V.-1:101 lg 1 kohaselt on käsundita asjaajamisega tegu siis, kui asjaajaja tegutseb peamiselt kavatsusega soodustada teist isikut (predominant intention of benefiting another). Samas oleks praktikas tõenäoliselt üpris raske otsustada, millal isik soovib soodustada peamiselt teist isikut ning millal peamiselt ennast. Seetõttu on autori arvates küsitav, kas DCFR-i art V.-1:101 lg-s 1 nimetatud piirang aitab vältida käsundita asjaajamise instituudi „laiali-valgumise” probleeme, mis liikmesriikide kohtupraktikas üles on kerkinud.

Ajalooline kogemus näitab, et kui asjaajamine osutus tulemuslikuks, st tõi soodustatu jaoks kaasa varalise eelise, siis jäi võõra asja ajamise tahte eeldus juba Rooma õiguses negotiorum gestio kohaldamisel tahaplaanile.⁴¹⁷ Prantsuse õiguses aga kohaldati käsundita asjaajamise puhul objektiivset teooriat seni, kuni Boudier’ kohtuotsusega loodi üldine alusetust rikastumisest tulenev nõue (vt 1.2.3). Käsundita asjaajamise objektiveerimisega kompenseeriti niisiis vasta-va rikastumisnõude puudumist. Eesti õiguses, mis tunnustab eraldi alusetu rikastumise nõuet teise isiku esemele tehtud kulutuste korral, pole neis olukordades käsundita asjaajamise kohaldamine põhjendatud. Seetõttu oleks autori arvates näiteks üürniku või rentniku poolt lepinguesemele tehtud kulu-tuste hüvitamisel põhjendatum mitte käsundita asjaajamise sätete, vaid kulukulu-tuste kondiktsiooni kohaldamine. Alusetu rikastumise õiguse kohaldamise kasuks räägib ka võrdlev argument. Nimelt on üürniku õigus nõuda kulutuste hüvita-mist käsundita asjaajamise sätete alusel ette nähtud VÕS § 286 lg-s 2. Selle sätte koostamise eeskujuks olnud BGB § 539 lg 1 (end. BGB § 547 lg 2) kohta on aga Saksa õiguskirjanduses märgitud, et tegemist on praktiliselt surnud õigu-sega („faktisch totes Recht”), kuna selle sätte alusel praktikas üürnikule hüvitist välja ei mõisteta, vaid kohaldatakse selle asemel alusetu rikastumise õigust.⁴¹⁸

Teise isiku asja ajamise tahte eeldusest käsundita asjaajamise õiguses on mõned Saksa õigusteadlased tuletanud seose kulutuste kondiktsiooniga. Nimelt on leitud, et kuna käsundita asjaajamise õiguses saab kulutuste hüvitamise nõuet esitada isik, kes teadlikult ja tahtlikult ajas võõrast asja, siis järelikult saab alusetu rikastumise sätete alusel nõuet esitada vaid see, kes ajas võõrast asja ekslikult. Sellel, kes tegi teise isiku esemele kulutusi, olles teadlik õigusliku aluse puudumisest, ei peaks alusetu rikastumise nõuet olema. Teisisõnu, siit tuletatakse põhjendus, miks peaks kulutuste kondiktsioon kohalduma vaid siis, kui kulutusi teinud isik oli eksimuses.⁴¹⁹ Selle seisukohaga ei saa autor nõustuda. Nimelt jäetakse selle väite juures kahe silma vahele asjaolu, et ehkki teise isiku asja ajamise tahte puudumisel ei saa asjaajaja tõepoolest esitada kulutuste hüvitamise nõuet käsundita asjaajamise sätete alusel, on tal see võimalus alusetu rikastumise sätete kohaselt siiski olemas. Enda huvides tegut-senud asjaajaja puhul tuleneb see BGB §§-dest 687 lg 2 ja 684, VÕS-i alusel

kohtu praktikas siiski märke selle kohta, et käsundita asjaajamist enam nii suurejooneliselt ei kohaldata, – kaasusgruppide kohta ülevaatlikult Thole, 1245 ff.

417 Harke, S 35, passim; vt ka 1.1.1.3.

418 Wollschläger (1976), s 212.

419 Willoweit, S 285; Schindler, S 514.

aga §-st 1026 lg 2. Seetõttu võib asuda seisukohale, et kulutuste kondiktsiooni ja käsundita asjaajamise kohaldamise eelduste vahel puudub selline seos, mis tingiks vajaduse lugeda kulutuste kondiktsiooni eelduseks eksimuse.

3.1.4. Soodustatu huvi ja tahe kui õigustus asjaajamiseks