Eelpärija kulutused pärandvara suhtes

Pärimisseaduse⁶⁷⁵ (PärS) § 49 lg 1 kohaselt kannab eelpärija pärandvara säilita-miseks ja selle tavaliseks korrashoiuks vajalikud kulutused. PärS § 49 lg 2 näeb ette, et muude pärandvara suhtes tehtud kulutuste hüvitamist saab ta järelpärijalt nõuda vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Järgnevalt analüüsitakse, kas PärS

§ 49 lg-s 2 nimetatud kulutused tuleks hüvitada soorituskondiktsiooni või kulu-tuste kondiktsiooni alusel.

Pärandvara all tuleb mõista pärimise teel üleminevat pärandaja vara ehk pärandit (PärS § 2). Tsiviilõiguses tähistatakse mõistega „vara” isikule kuulu-vate rahaliselt hinnatakuulu-vate õiguste ja kohustuste kogumit (TsÜS § 66). Vara hulka kuuluvad niisiis vallasasjad ja kinnisasjad, intellektuaalse omandi õigu-sed, nõudeõigused ning muud hüved, kui need on rahaliselt hinnatavad. Vara hulka kuluvate kohustustena võib nimetada ülalpidamiskohustusi, lepingutest tulenevad rahalisi ja mitterahalisi kohustusi, piiratud asjaõigustest tulenevaid kohustusi jm.

Eelpärija on isik, kellele on testamendis nimetatud teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumise puhuks nimetatud järelpärija (PärS § 45 lg 1). Järelpärimise instituuti võib kasutada näiteks siis, kui pärandaja soovib välistada pärandvara üleminekut teatud isikutele pärast pärija surma. Näiteks võib ta määrata, et üleelanud abikaasa uuesti abiellumise korral läheb pärand üle pärandaja vennale, mitte üleelanud abikaasa uuele abikaasale, või et pärandajale kuuluva ettevõtte pärib lastest see, kes on nõus omandava vastava hariduse ja hakkama ettevõtet juhtima.⁶⁷⁶ Järelpärimise tingimuse või tähtpäeva saabumisel peab eelpärija pärandvara järelpärijale välja andma. Seega iseloomustab eel-pärijat see, et ta kas teab või peab vähemalt arvestama võimalusega, et tema poolt pärandvarale tehtud kulutused tulevad lõpuks kasuks kellelegi teisele, st järelpärijale. Selles osas erineb eelpärija olukord näiteks heauskse ostja omast, kes remondib ostetud asja, teadmata, et see varastatud.

Eelpärija peamine kohustus on pärandvara järelpärijale üleandmise kohustus.

Et pärandvara peab üle andma sellises seisukorras, nagu see peaks olema üleandmiseni kestnud heaperemeheliku valitsemise korral (PärS § 52 lg 1), siis tuleneb siit pärandvara säilitamise ja ja heaperemeheliku valitsemise kohustus.

675 Pärimisseadus, – RT I 2008, 7, 52; RT I 2010, 38, 231.

676 Liin, lk 139; T. Mikk (2012), lk 47.

Selline kohustus teenib järelpärija õigustatud huvi omandada järelpärimise tähtpäeva või tingimuse saabumise korral pärandvara.⁶⁷⁷ Pärandvara heapere-mehelik valitsemine tähendab pärandvara korrapärast majandamist, vältides selle majandusliku väärtuse langust allapoole tavalise amortiseerumise piiri.⁶⁷⁸ Seetõttu näeb seadus ette, et eelpärija kannab pärandvara säilitamiseks ja selle tavaliseks korrashoiuks vajalikud kulutused (PärS § 49 lg 1). Kui eelpärija teeb pärandvarale vajalikke kulutusi, võiks selline tegevus niisiis iseenesest olla käsitletav „sooritusena” – tegu on ju teise isiku vara teadliku ja tahtliku suuren-damisega kohustuse täitmise eesmärgil. Kuid kuna PärS § 52 lg 3 kohaselt kuulub eelpärijale enne järelpärimise õiguse tekkimist eelpärandist saadud kasu (st viljad ja kasutuseelised), siis eeldatakse, et eseme viljad ja eseme kasuta-misest saadavad eelised hüvitavad pärandieseme tavaliseks säilitamiseks ja korrashoiuks tehtud kulutused.⁶⁷⁹ Seega on pärandvarale tehtud vajalike kulu-tuste hüvitamise nõue juba seadusest tulenevalt välistatud.

Kui pärandvara säilitamiseks vajalikke kulutusi on eelpärija kohustatud tegema, siis muude kohustuste tegemise kohustust tal ei ole, järelikult ei ole muude kui vajalike kulutuste tegemist võimalik käsitleda sooritusena. Nende kulutuste hüvitise alusena PärS § 49 lg 2 mõttes saaks seetõttu kõne alla tulla vaid kulutuste kondiktsioon.

Eelpärija kohustust vajalike kulutuste kandmiseks on põhjendatud tema kui omaniku positsiooniga.⁶⁸⁰ Samas kui eelpärija on pärandvara omanik, siis võiks VÕS § 1042 kohaldamine ükskõik milliste kulutuste puhul olla välistatud juba seetõttu, et eelpärija on kulutusi teinud enda, mitte teise isiku esemele. Et eelpärijat puudutava regulatsiooni lähtealuseks on võetud eelpärija instituudiga olemuslikult sarnase asjaõigusliku kasutusvalduse regulatsioon⁶⁸¹, siis saab eel-pärijast pärandi avanedes siiski mitte omanik, vaid pärandi valitseja.⁶⁸² Seega ei ole kulutuste kondiktsiooni kohaldamine pärandvara kuuluvuse tõttu välistatud.

Saksa õiguses on BGB § 2125 lg-s 1 ette nähtud eelpärija võimalus nõuda muude kui pärandi säilitamiseks tehtud kulutuste hüvitamist käsundita asja-ajamise sätete alusel. Nagu eelnevalt viidatud (ptk 3.2.3), vastab see Saksa tsiviilõiguse üldisele lähenemisele, mille kohaselt nn „võõrvaldaja” (st valdaja, kes on teadlik, et tema valduses olev asi kuulub teisele isikule) kulutuste hüvitamine otsustatakse käsundita asjaajamise normide järgi. BGB § 2125 lg-s 1 viidatud kulutustena võivad kõne alla tulla näiteks maatükile uue maja ehita-mine, olemasoleva ehitise ümberehitamine või ettevõtte ümberkorraldaehita-mine,

677 T. Mikk (2012), lk 51.

678 T. Mikk (2012), lk 51.

679 Pärimisseaduse eelnõu 56 SE seletuskiri,

http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems2&emshelp=true&eid=95329&u=

20130425112122

680 T. Mikk (2012), lk 50.

681 Pärimisseaduse eelnõu 56 SE seletuskiri,

http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems2&emshelp=true&eid=95329&u=

20130425112122.

682 Liin, lk 219; Brox, lk 180.

aga ka näiteks perspektiivitu kohtuvaidluse pidamiseks tehtud kulutused.⁶⁸³ See ei tähenda siiski, et Saksa õiguses oleks eelpärija kulutuste hüvitamisel alusetu rikastumise õiguse kohaldamine välistatud. Käsundita asjaajamise sätete kohaselt hüvitatakse need kulutused siis, kui need vastavad järelpärija huvile ja eeldatavale või tegelikule tahtele. Kui järelpärija huvi ja tahet jaatada ei saa ning järelpärija ei kiida neid kulutusi heaks, siis on eelpärijal õigus nõue esitada alusetu rikastumise sätete alusel.⁶⁸⁴

PärS § 49 lg 3 annab eelpärijale õiguse tema tehtud kulutustega loodu pä-randvarast eemaldada eeldusel, et ta taastab pärandvara endise seisundi. Paren-duste äravõtmise küsimust reguleerib ka VÕS § 1042 lg 2 p 1, kuid nimetatud sätte kohaselt ei ole see mitte kulutusi teinud isiku, vaid omaniku otsustada. Ka tuleneb mainitud sättest, et kui parendusi on võimalik ära võtta ning omanik seda nõuab, siis on kulutuste hüvitamise nõude esitamine üldse välistatud.

Seega annab VÕS § 1042 lg 1 omanikule võimaluse valida, kas ta nõuab paren-duste äravõtmist või hüvitab kulutused, PärS § 49 aga annab sellise valiku-õiguse hoopis eelpärijale, st kulutusi teinud isikule. Asjaolust, et parenduste küsimus on PärS §-s 49 reguleeritud teisiti kui VÕS §-s 1042 saab järeldada, et seadusandja on PärS § 49 näinud erisättena.

Seetõttu võib jõuda järeldusele, et PärS § 49 lg-t 2 tuleb tõlgendada kui üks-nes viidet eelpärija nõude ulatusele: kui järelpärija võtab pärandvara vastu, siis saab eelpärija nõuda muude kui pärandvara säilitamiseks tehtud kulutuste hüvitamist VÕS § 1042 lg-s 1 nimetatud ulatuses, st arvestades kulutuste kasu-likkust konkreetse omaniku jaoks.

4.6. Vahekokkuvõte

Nii soorituskondiktsiooni kui kulutuste kondiktsiooni iseloomustab see, et võlgnik on rikastunud võlausaldaja enda tegevuse tagajärjel. Mida kitsam on soorituse mõiste, seda rohkem on neid olukordi, mida tuleb lahendada kulutuste kondiktsiooni alusel. Soorituskondiktsiooni ja kulutuste kondiktsiooni piiritle-mine on vajalik seetõttu, et nõude ulatuse määratlepiiritle-mine toimub nende kahe kondiktsiooni puhul erinevalt.

Soorituskondiktsioon on suunatud hüvede käibe kaitsele: selle peamine kohaldamisala seondub tühiste tehingute tagasitäitmisega. Kui kellegi esemele on kulutusi tehtud lepingu, sealhulgas ka tühise lepingu alusel, siis ei saa öelda, et talle oleks osutatud tellimata teenuseid ning et teda peaks kaitsma pealesun-nitud hüvitiskohustuse eest. Seetõttu on soorituskondiktsiooni puhul ette nähtud saaja kohustus saadu kas välja anda või hüvitada selle harilik väärtus. Sooritus-kondiktsiooni nõude ulatuse määramine erineb niisiis kulutuste Sooritus-kondiktsioonist, mis lähtub võlgniku rikastumise kindlakstegemisel tema subjektiivsetest

683 Bamberger/Roth/ Litzenburger²⁶ § 2125, Rn 1; MüKo/Grunsky⁵ § 2125, Rn 2.

684 Greiner, S 261; MüKo/Grunsky⁵ § 2125, Rn 3; Brox, lk 189.

dest. Seetõttu on oluline piiritleda, millal on tegemist „sooritusega” ning millal

„kulutustega”.

Sooritust määratletakse uuritud õiguskordades kui võõra vara teadlikku ja eesmärgipärast suurendamist. „Sooritusena” on võimalik käsitleda nii võlausal-daja poolset aktiivset käitumist kui ka käitumisest hoidumist, samas kulutuste kondiktsiooni puhul saab võlausaldaja tegevuse objektiivne külg ehk varaliste ohvrite tegemine seisneda üksnes aktiivses tegevuses. Kulutuste kondiktsioon eeldab kulutuste tegemist teise isiku esemele, sooritus võib aga seisneda ka enda esemele kulutuste tegemises, või ka sellistes tegevustes, mis ei ole üldse seotud mingi konkreetse esemega. Kui kulutusi tegev isik ei tea, et teeb kulutusi teise isiku esemele, vaid arvab, et ese kuulub talle endale, siis puudub tal sooritamisteadlikkus ning järelikult ka sooritamistahe, – sellisel juhul tuleb hüvitamiskohustus lahendada kulutuste kondiktsiooni alusel. Sooritusega ei ole tegemist ka siis, kui isik on küll teadlik asjaolust, et ta teeb kulutusi võõrale esemele, ent teeb neid enda huvides.

Soorituse eesmärgiks saab olla eeskätt kohustuse täitmine. Samas eriti siis, kui võlausaldaja tegevus seisneb teise isiku kasuks kulutuste tegemises, ilmneb, et ainuüksi võlausaldaja enda subjektiivsest ettekujutusest ei piisa veel „soo-rituse” olemasoluks. Vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus saaja peab turu-hinna alusel hüvitama temale soovimatult peale surutud eeliseid, – selliste situatsioonide lahendamine aga on kulutuste kondiktsiooni ülesanne.

Saksa, Austria ja Šveitsi alusetu rikastumise õiguses on soorituskondikt-siooni alaliigina jätkuvalt tunnustatud condictio ob rem ehk nn eesmärgikon-diktsioon. Tänapäeva õiguspraktikas seondub see kondiktsioon olukordadega, kus soorituse eesmärgiks seatud tulemust ei ole võimalik saavutada sundiva nõude abil, muuhulgas näiteks siis, kui teise isiku esemele kulutuste tegemise ajendiks on asjaolu, et kulutuste tegija loodab saada eseme tulevikus enda omandisse. Ka DCFR-i mudelnormides on alusetu rikastumise erijuhtumina reguleeritud olukord, kus isik rikastas teist isikut eesmärgil, mida ei saavutatud või ootusega, mis ei täitunud. Võlaõigusseaduses seda soorituskondiktsiooni alaliiki reguleeritud ei ole ning selle puudumist kompenseerib osaliselt kulutuste kondiktsioon.

Condictio ob rem eeldab soorituse saajalt vähemasti teadmist, et teine isik teeb kulutusi teatava ootusega. Seetõttu on õiguskirjanduses avaldatud seisu-kohti, et kulutuste kondiktsiooni kohaldamisalasse jäävad üksnes sellised olukorrad, kus kulutuste tegija ei tea, et kulutuste objektiks olev ese kuulub kellelegi teisele. Eesti õiguse pinnalt võib järeldada, et kui alusetu rikastumise õiguses on loobutud condictio ob rem reguleerimisest, siis peab kulutuste kon-diktsioon olema sedavõrd lai, et võimaldab lahendada ka selliseid juhtumeid, kus kulutusi tegev isik on teadlik, et ese ei kuulu talle. Seetõttu ei ole Eesti õiguses kulutuste kondiktsiooni eelduseks see, et kulutuste tegija peaks võõrast eset ekslikult enda omaks.

Kulutuste kondiktsioonile on iseloomulik võlgniku hüvitamiskohustuse mää-ratlemine tema subjektiivsetest huvidest lähtuvalt. See peegeldub otseselt VÕS

§ 1042 lg 1 sõnastuses, mille kohaselt võetakse eseme omaniku rikastumise

määratlemisel arvesse, kas kulutused on talle kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused. Sealjuures ei näe kulutuste kondiktsiooni regulatsioon erine-valt soorituskondiktsiooni sätetest ette pahauskse võlgniku rangemat vastutust.

Ent kui kulutuste kondiktsioon võtab üle condictio ob rem funktsiooni, nagu see on Eesti õiguses, siis kohaldatakse kulutuste kondiktsiooni hüvitise alusena ka neil juhtumitel, kui võlgnik on olnud teadlik kulutuste tegemisest enda esemele, vahest isegi andnud selleks oma käitumisega ajendi. Sellistes situatsioonides ei vaja rikastumisvõlgnik tegelikult märkimisväärset kaitset „pealesunnitud”

hüvitamiskohustuste eest, seega tuleb kulutuste kondiktsiooni kohaldamisel võlgniku kaitse intensiivsust diferentseerida.

Eesmärgiga näitlikustada soorituskondiktsiooni ja kulutuste kondiktsiooni piiritlemist konkreetsete juhtumite najal analüüsiti käesolevas peatükis ka seda, milline kondiktsioon võiks kohalduda sellistel juhtudel, kui mõni õigusnorm viitab kulutuste hüvitamisele alusetu rikastumise sätete alusel või ulatuses, milles isik on rikastunud. Analüüsitavateks säteteks olid VÕS § 639 lg 2 ning PärS § 49 lg 2. Autor jõudis järeldusele, et mõlemal juhul tuleks antud sätteid käsitleda iseseisva nõude alusena, milles viide alusetu rikastumise õigusele teenib vaid nõude ulatuse määratlemise eesmärki. Sätteks, mille kohaselt tuleks nõude ulatus VÕS § 639 lg 2 ning PärS § 49 lg 2 kohaldamisel määratleda, on VÕS § 1042 lg 1.

5. KULUTUSTE KONDIKTSIOONI