Järelklassikalise perioodi Rooma õigus

Järelklassikalise perioodi Rooma õigust (250 pKr – 563 pKr) iseloomustab senise range actio-süsteemi lõdvenemine ning seega ka õigusemõistmises suurema kaalutlemisruumi tekkimine. Ühelt poolt mõjutasid õiguskultuuri kristluse, teiselt poolt Kreeka filosoofide vaadete levimine. Kreeklaste mõjul hakati vahet tegema range õiguse (ius strictum) ja õiglase õiguse (ius aequum) vahel ning – vastukaaluks klassikalise ajastu jäikadele reeglitele – rõhutama inimlikust eetikast pärinevat õiglust (aequitas).⁷⁹

Alusetu rikastumise õiguse arengu seisukohast on suur tähtsus Aristotelese käsitlusel õiglusest. „Nikomachose eetikas” rääkis Aristoteles õigluse kahest vormist: jaotavast ehk distributiivsest õiglusest ja võrdsustavast ehk tasakaalus-tavast õiglusest. Jaotava õigluse järgi antakse igale kodanikule kohane osa neist ressurssidest, mida riik jagab; võrdsustava õigluse ülesanne on igale kodanikule tema osa säilitamine.⁸⁰ Võrdsustav õiglus on „aritmeetiline” õiglus, mis kohtleb kõiki võrdsetena, reguleerides näiteks loomu poolest ebavõrdsete, kuid seaduse ees võrdseteks kuulutatute vahelisi suhteid. Selle all mõeldakse eelkõige era-õiguslikke vahetussuhteid ning see väljendub teene ja vastuteene võrdsuses.⁸¹ Võrdsustav õiglus seisneb selles, et inimesed täidavad lepinguid, mida nad on sõlminud ning hüvitavad õigusrikkumised, mida nad on toime pannud.⁸² Aristoteles ütleb: „Seadus vaatab ainult põhjustatud kahju eripära ja võtab pooli võrdsetena: üks kui ebaõigluse põhjustaja ja teine selle all kannataja või üks, kes tekitas kahju, ja teine, kellele see on tekitatud. Kuna selline ebaõiglus tähendab ebavõrdsust, püüab kohtunik seda võrdsustada. /-/ Kohtunik taastabki võrdsuse nii, nagu oleks tegu ebavõrdselt poolitatud joonega: ta võtab ära osa, mis suuremal poolel üle on ja lisab väiksemale poolele.”⁸³ Seda on tõlgendatud ka nii, et kui tehingu tulemusena pole vahetatud võrdseid väärtuseid ning üks isik on teise arvel rikastunud, siis on võrdsustavat õiglust rikutud.⁸⁴

Arvatakse, et just Aristotelese võrdsustava õigluse idee mõjul sai järel-klassikalise perioodi Rooma kondiktsiooniõiguse juhtideeks põhimõte, et keegi ei tohiks teise isiku kahjuks (st tema arvel) rikastuda.⁸⁵ Digestides (D 12.6.14) on see põhimõte väljendatud jurist Pomponiusele omistatud ütlusena: Nam hoc natura aequum est neminem cum alterius detrimento fieri locupletiorem („sest

79 Hattenhauer, lk 96, nr 273; Kaser (1975), S 323.

80 Gordley, p 218.

81 Luts (1997), lk 63.

82 Coing (1993), S 15.

83 Aristoteles. Nikomachose eetika. V raamat, 4 ptk.

84 Gordley, p 218.

85 Kaser (1975), S 327, S 422; Reuter/Martinek, S 8 ff. Wollschläger peab keeldu teise arvel rikastuda pärinevaks stoa moraalifilosoofiast, – vt Wollschläger (1985), S 41 ff. Stoa filosoofia kohta eesti keeles vt Luts (1997), lk 64.

vastavalt loomulikule õiglusele ei tohi keegi rikastuda teise isiku kahjuks”)⁸⁶. Õiguskirjanduses nimetataksegi seda printsiipi sageli Pomponiuse maksiimiks või ka alusetu rikastumise keelu põhimõtteks.⁸⁷ Preetori õiguskaitsevahendite olemasolu klassikalise perioodi õiguses võimaldab järeldada, et alusetu rikas-tumise keeld oli juba siis teataval määral tuntud. Järelklassikalisel perioodil on aga uus see, et seda põhimõtet üldistatakse, viiakse tagasi moraalfilosoofilistele ja kristlikele ettekujutustele.⁸⁸

Condictio ulatust alusetu rikastumise keelu põhimõte siiski esialgu ei mõju-tanud; endiselt jäi condictio sisuks võlausaldaja nõue, et võlgnik annaks välja temale algselt üleantu. See tähendab, et asja hävimine võlgniku vastutust con-dictio alusel ei välistanud, samuti ei olnud võimalik võlgniku vastutuse vähen-damine alusetult saadud asjale tehtud kulutuste mahaarvamise läbi.⁸⁹ Samuti ei toonud kondiktsioonide seostamine Pomponiuse maksiimiga kaasa alusetust rikastumisest tuleneva üldise rikastumisnõude tekkimist⁹⁰, mis oleks võimal-danud nõuda esemele tehtud kulutuste hüvitamist.

Lisaks kondiktsioonidele hakati järelklassikalises Rooma õiguses alusetu rikastumise keelu põhimõttega seostama ka muid instituute, näiteks ebaseadus-liku valdaja kulutuste hüvitamise reegleid. Alusetu rikastumise keelu põhimõtte mõjuks järelklassikalises Rooma õiguses peetakse ka leebemat suhtumist paha-usksesse valdajasse, kellele hakati võimaldama vajalike kulutuste hüvitamist (C 3.32.5).⁹¹ Igasugune hüvitis oli siiski välistatud varga puhul (C 8.51.1).

Alusetu rikastumise keelu põhimõte mõjutas ka käsundita asjaajamise instituudi arengut. Kui klassikalisel perioodil ei saanud negitiorum gestio alusel nõuda hüvitist selliste kulutuste eest, mis olid tehtud küll teise isiku asja suhtes, kuid enda huvides, siis järelklassikalise ajastu Rooma õiguses hakati actio nego-tiorum gestorum contraria’t aeg-ajalt kohaldama ka juhtudel, kui asjaajaja oli ajanud pigem enda asja.⁹² Kui küsida, kas selline asjaajaja, kes on omaenda kasu eesmärgil sekkunud teise isiku asjadesse, peaks üldse saama nõude esita-mise võimaluse, siis esmapilgul võiks vastata eitavalt. Samas ei oleks õiglane ning alusetu rikastumise keelu põhimõttega kooskõlas, et soodustatu saaks endale kõik selle, mis on tegelikult asjaajaja tegevuse tulemus. Siit siis kompro-misslahendus: asjaajaja võis küll nõuda oma kulutuste hüvitamist, kuid ainult selles ulatuses, milles soodustatu oli rikastunud (D 3.5.5.5: „... in quod ego locupletior factus sum...”).⁹³ Enda huvides tegutsenud asjaajaja nõudena

86 mõnevõrra modifitseerituna ka D 50.17.206: Iure naturae aequum est neminem cum alterius detrimento et iniuria fieri locupletiorem. Ladinakeelset sõna detrimentum võib tõlkida kui kahju, kaotust või varalist kaotust, – vt Adomeit/Ristikivi/Siimets-Gross, lk 83.

87 Schermaier (2006), S 364; Zimmermann (1992), p 851; Zimmermann (2005), S 24;

Smits (2008), p 153; v. Caemmerer, S 335; Hallebeek (1999), p 60.

88 Kaser (1975), S 368, S 422; Jansen (2003), S 129; Kupisch (1987), S 1.

89 Flume (1953), S 103 ff; Greiner, S 96–97.

90 Greiner, S 104; Hallebeek (1999), p 61.

91 Greiner, S 73; Kaser (1971), S 436.

92 Seiler (1968), S 84; Greiner, S 89.

93 Zimmermann (1992), p 875.

das actio negotiorum gestorum contraria niisiis rikastumisnõude funktsiooni.⁹⁴ Iseseisva kulutuste kondiktsiooni tekkimist see areng siiski veel ei tähista.

1.1.2.2. Kondiktsioonitüübid

Justinianuse kodifikatsiooni koostamise ajaks oli condictio oma protsessiõigus-liku iseloomu kaotanud ning muutunud materiaalõigusprotsessiõigus-likuks mõisteks.⁹⁵ Kui klassikalise perioodi juristid kohaldasid ühtset condictio’t ning grupeerisid sarnaseid juhtumeid, siis Corpus iuris civilis’es sisalduvad nende juhtumigrup-pide alusel välja töötatud erinevad iseseisvad kondiktsioonide tüübid (D 12.4 – 12.7; C 4.5 – 4.7 ning C 4.9).

Nagu eelnevalt märgitud, oli condictio eelduseks reeglina sooritus (datio).

Digestides sisaldub mitu sooritusel põhineva kondiktsiooni alaliiki, mida ise-loomustab see, et võlausaldaja nõuab võlgnikult tagasi midagi, mille ta ise on võlgnikule üle andnud. Soorituse tegemise eesmärgiks võis olla mingi kohus-tuse täitmine (solvendi causa), soov saada vastusooritus (ob rem), tekitada soo-rituse saajal lepinguline kohustus (obligandi causa), või kinge (donandi causa);

neist kahe esimese puhul toimus eesmärgi mittesaavutamise korral olukorra korrigeerimine condictio kaudu.⁹⁶

Kondiktsioonidest olulisim oli condictio indebiti (D 12.6), millele tuginedes sai tagasi nõuda olematu kohustuse täitmiseks ekslikult tehtud sooritust. Soo-rituse tegija eksimust peeti condictio indebiti eelduseks juba klassikalise pe-rioodi õiguses; siiski ei käsitletud seda siis veel positiivse eeldusena, mida võlausaldaja ise oleks pidanud tagasinõude esitamisel tõendama.⁹⁷ Lähtuti sellest, et kui võlausaldaja tõendas, et soorituse aluseks olnud kohustust ei olnud olemas, siis võis eksimust eeldada. Seetõttu oli võlausaldaja nõude välistamine seotud mitte niivõrd hinnangu andmisega tema eksimusele, vaid sellega, kas ta soorituse tegemisel teadis selle aluse puudumisest.⁹⁸ Seevastu Justinianus tõstis eksimuse condictio indebiti oluliseks eelduseks, kusjuures eksimus faktilistes asjaoludes oli reeglina vabandatav, kuid õiguslik eksimus (error iuris) mitte.⁹⁹ See oli signaaliks, et õiguse adressaatidel oli kohustus seadusi tunda.¹⁰⁰ Kes selle kohustuse vastu eksis, sellel ei olnud niisiis võimalik esitada ka condictio alusel nõuet alusetult tehtud soorituse tagasitäitmiseks.

Mitmed Rooma õiguse traditsioonile tuginevad õiguskorrad tunnevad veel tänagi sellist alusetu rikastumise nõuet, mida erialakirjanduses tähistatakse terminiga condictio ob rem või condictio ob causam datorum, või ka condictio

94 Zimmermann (1992), p 875, Verse (1999), S 22.

95 Zimmermann (1992), p 839; Kaser (1975), S 421; Kupisch (1987), S 3.

96 Zimmermann (1995), p 406.

97 Zimmermann (1992), p 850.

98 Ibid.

99 Zimmermann (1992), p 851; Kupisch (1999), S 241.

100 D 22.6.9: „Regula est, iuris quidem ignorantiam cuique nocere, facti vero ignorantiam non nocere” („Reegel on, et seaduse mittetundmine tuleb igaühele kahjuks, aga fakti mitteteadmine mitte”).

causa data causa non secuta (D 12.4). Selle kondiktsiooni eripära on seotud asjaoluga, et klassikalise Rooma õiguse järgi ei olnud mitte iga kokkulepe täidetav. Nimelt kehtis Rooma lepinguõiguses numerus clausus’e põhimõte, mille tõttu ei saanud kehtivast lepingute süsteemist väljapoole jääva lepingu täitmist nõuda (ex nudo pacto non oritur actio).¹⁰¹ Seega kui keegi oli maksnud teisele isikule mingi rahasumma näiteks selle eest, et teine vabastaks poja isavõimu alt, laseks vabaks orja või loobuks hagist (D 12.4.1), siis ei olnud tal võimalik nõuda teiselt poolelt kokkulepitud vastusooritust, sest isegi kui selline kokkulepe iseenesest ei olnud keelatud, ei mahtunud see õiguskorra poolt tunnustatud lepingute raamidesse. Juhul kui teine pool oma lubadust ei täitnud, oli maksjal võimalik condictio abil nõuda oma soorituse tagasitäitmist sel põh-jusel, et vastusooritus (res, causa)¹⁰², mida ta oli oma sooritust tehes eeldanud, jäi tegemata (causa non secuta või res non secuta). Nii kujutas condictio ob rem endast mehhanismi, mille abil sai vältida lepingute numerus clausus’e põhi-mõttega kaasneda võivat ebaõiglust olukordades, kus üks pool oli lubatud soorituse teinud, teine aga mitte.

Hilisemas Rooma õiguses laienes lepingute süsteem preetori poolt antavate hagide kaudu ka nn nimeta lepingutele (contractus innominati)¹⁰³, see aga tähendas juba võimalust nõuda vastusooritust ning condictio ob rem tähtsus vähenes. Seetõttu on mõned autorid avaldanud arvamust, et tegelik vajadus condictio ob rem järgi oli Justinianuse ajaks juba kadunud ning see kondikt-sioon võeti Digestidesse pigem traditkondikt-siooni hoidmise pärast.¹⁰⁴

Kõiki condictio ob rem kohaldamise juhtumeid ühendas see, et soorituse poolte vahel pidi olema vähemalt mingi ühine arusaam sellest, mis oli soorituse tegemise eesmärk.¹⁰⁵ Thomas Krebs märgib, et kui millalgi enne Justinianuse kodifikatsiooni koostamist hakati condictio ob rem asemel kasutama nimetust condictio causa data causa non secuta¹⁰⁶ siis see võis muuhulgas tähendada teatavat püüdu laiendada selle hagi kohaldamisala õiguskorra poolt tunnus-tamata lepinguliste soorituste raamest ka neile olukordadele, kus asjad lihtsalt ei olnud läinud nii, nagu plaanitud.¹⁰⁷ Krebsi poolt viidatud asjaolu viib tähele-panekuni, et condictio ob rem säilitamise põhjus võis lisaks traditsiooni hoid-mise vajadusele olla ka asjaolu, et mitte alati ei olnud poolte käitumist võimalik allutada lepinguõigusele. See kehtib näiteks fragmendis D 12.4.9 öeldu suhtes, mille kohaselt condictio ob rem võimaldas nõuda tagasi pruudi kaasavara, kui kavatsetav abielu ei saanud teoks. Teine näide käsitleb olukorda, kus isik on pärimise ootuses teinud soorituse, kuid ei saa siiski pärijaks (D 12.6.65.3).

Condictio ob turpem (vel iniustam) causam (D 12.5) eripära seisnes võima-luses sooritus tagasi nõuda ka siis, kui eesmärk oli saavutatud, kuid soorituse

101 Ilus, lk 139.

102 Klassikalises Rooma õiguses res, hilisklassikalises causa, – Kupisch (1987), S 12.

103 Ilus, lk 160–161; Zimmermann (1992), p 562.

104 v. Caemmerer, S 346; Reuter/Martinek, S 148.

105 Liebs, S 698.

106 causa data causa non secuta – „sooritus on tehtud, vastusooritust ei järgne”.

107 Krebs (2001), p 142.

vastuvõtmine iseenesest oli vastuolus ausa ja moraalse käitumise standarditega (näiteks kui keegi sai raha selle eest, et ta ei sooritaks kuritegu, – D 12.5.2).

Erandina ei olnud tagasinõue võimalik siis, kui mõlema poole käitumine oli taunitav (nt altkäemaksu andmine õigusemõistmise mõjutamise eesmärgil).¹⁰⁸

Juba klassikalisel perioodil laienes condictio kohaldamisala mõningatele juhtumitele, mis ei kujutanud endast sooritust. Condictio ex causa furtiva (D 13.1) võimaldas tagasi nõuda varastatud esemeid, kuid hõlmas näiteks ka vägivaldselt võetud kinnisasja valduse tagasinõudmist (D 13.3.2). Samuti leiti, et kondiktsiooni saab kohaldada olukorras, kus heauskne isik on teisele isikule kuuluva asja ära tarbinud.¹⁰⁹

Condictio sine causa (D 12.7) pidi kohalduma neil juhtumeil, mis teiste kondiktsioonide alla ei sobinud. Mitmed selle kondiktsiooni näidetena kirjel-datud olukorrad võiksid tänapäevase arusaama kohaselt sobida soorituskondikt-siooni alla: näiteks nimetatakse õigusliku aluseta antud lubadust (D 12.7.1).

Condictio sine causa all nimetati eraldi ka olukorda, kus soorituse alus on alles hiljem ära langenud (condictio ob causam finitam) ning selle näitena oli Di-gestides toodud olukord, kus omanik leiab kadunud asjad üles pärast seda, kui arvatav süüdlane on kadunud asjade maksumuse omanikule hüvitanud (D 12.7.2). Õiguskirjanduses nenditakse, et mingit märkimisväärset praktilist tähendust condictio sine causa ei evinud. See vaid andis märku asjaolust, et kondiktsioonide loetelu ei olnud ammendav ning viitas kõikide kondiktsioonide ühisele alusele.¹¹⁰

1.2. Kulutuste hüvitamise alused kesk- ja