Eseme väärtuse suurenemine ja saadu

Lisaks eeltoodule võib kulutuste kasulikkusele võlgniku jaoks viidata ka asja-olu, et kulutuste tulemusena on objektiivselt suurenenud temale kuuluva eseme väärtus. Näiteks kui kinnistule on ehitatud maja, mis on maa väärtust suurenda-nud, siis võib maja ehitamiseks tehtud kulutusi eelduslikult – kuid mitte väära-matult – lugeda omaniku seisukohast kasulikeks. Ühelt poolt ei peaks omavahel segi ajama kulutusi kui „saadut” ning eseme väärtuse tõusu kui kulutuste tulemust, – eristamine on vajalik näiteks hüvitisnõude ulatuse kindlaks-määramisel. Teisalt ei ole kulutuste tulemuslikkus midagi sellist, mida peaks täielikult ignoreerima. Pigem tuleks kulutustega juurdeloodud väärtusi võtta kui ühte võimalikku abikriteeriumi otsustamaks selle üle, kas kulutused võiksid olla antud konkreetse võlgniku jaoks kasulikud.

Kui minna rikastumise subjektiivse hindamisega äärmusesse, siis võiks öelda, et teise isiku poolt tehtud kulutused on eseme omaniku jaoks „kasulikud”

ja kujutavad endast tema rikastumist üksnes siis, kui ta tegelikult tellis kulutuste tegemise, st sõlmis selleks lepingu.⁷⁸¹ VÕS §-s 1042 sisalduva kulutuste kondiktsiooni regulatsiooni olemasolu iseenesest juba viitab sellele, et taolist äärmuslikku lähenemist ei peaks aluseks võtma; „rikastumisega” võib seega olla tegemist ka väljaspool lepingulisi suhteid. Niisiis eksisteerib võimalus nõuda hüvitist ka selliste kulutuste eest, mille kohta lepingut sõlmitud ei ole, modi-fitseerides hüvitisnõude ulatust võlgniku huve silmas pidades.

Õiguskirjanduses on diskuteeritud selle üle, kui kaugele võib võlgniku individuaalsete huvide arvestamisel minna. Christiane Wendehorst on märki-nud, et nõude „subjektiivne” ulatus ei saa tähendada seda, et eseme omaniku personaalne ettekujutus saadu väärtusest on ainumäärav. See ettekujutus võib olla mõjutatud omaniku tujudest või eelistustest, vahest ka trotsist või pettu-musest. „Subjektiivne” tähendab seetõttu sellist väärtust, mis saadul on mõistliku isiku jaoks.⁷⁸²

Utreeritult võiks see tähendada, et isik, kelle maa turuväärtus on sellele ehitatud maja tõttu suurenenud, ei saakski väita, et personaalselt tema jaoks pole väärtuse tõusul mingit tähtsust. Autori arvates ei saa kulutuste kasulikkust konkreetse võlgniku jaoks siiski hinnata üksnes mõistlikkuse kriteeriumile tuginedes, sest see tähendaks võlgnikule kohustust olla mõistlik. Mõistlikkuse kriteeriumi rakendamine piirdub seaduses otseselt ettenähtud juhtudega, mille

780 Antud kaasuse puhul oli esmalt küsimus juba selles, millised kulutused tuleb hüvitada AÕS § 88 lg 1 alusel, st kas avariilise auto remontimiseks tehtud kulutused olid kogu ulatuses vajalikud. Alles nende kulutuste puhul, mis ei kvalifitseerunud vajalikeks, tuli analüüsida nende kasulikkust omanike jaoks VÕS § 1042 lg 1alusel.

781 Verse (1998), p 90.

782 Wendehorst (1999), S 307.

kohta seaduses sisalduvad konkreetsed viited.⁷⁸³ See tähendab, et erinevalt kohustusest käituda heas usus ei ole isikutel üldist kohustust olla mõistlik.

Mõistlikkuse põhimõtte rakendamisel lähtutakse sellest, kuidas käituks ratsionaalne, majanduslikku efektiivsust taotlev isik.⁷⁸⁴ Omanikul on õigus oma asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist (AÕS § 68 lg 1), kuid tal ei ole kohustust käituda enda esemega mõistlikult. Võlaõigusseadus seob küll võlasuhetest tulenevate kohustuste täitmise nii hea usu kui mõistlik-kuse põhimõttega (VÕS § 76 lg 2), kuid siit ei saa autori arvates tuletada kohus-tust hinnata saadud kulutusi mõistlikult: VÕS § 1042 lg 1 kohaselt hinnatakse kulutuste kasulikkust just võlgniku jaoks.⁷⁸⁵ Mõistlikkuse kriteeriumi raken-damisel võrdsustuks subjektiivne väärtus seega kulutuste turuväärtusega.

Selle asemel tuleks kasulikkuse hindamisel esiteks küsida, kas võlgnik on kulutuste tulemuse (näiteks kinnisasja väärtuse suurenemise) kuidagi reali-seerinud. „Realiseerimine” võib seisneda kulutustega parendatud eseme müü-mises või kõrgema üüri- või renditasuga välja üürimüü-mises või rentimüü-mises.⁷⁸⁶ See tähendab, et realiseerimisega peab kaasnema mingisugune kasu, – niisiis võib kulutuste kasulikkust võlgniku jaoks jaatada siis, kui ta on kulutuste tulemusena saadu realiseerinud ning realiseerimisest saadav vastutasu on kulutuste arvel suurenenud.

Sel juhul langeb ära tavapärane argument, et võlgnikku tuleb kaitsta selle eest, et ta ei peaks pealesunnitud hüvitamiskohustuste täitmiseks hakkama oma vara müüma või laenu võtma. Ka Inglise õiguses, mida traditsiooniliselt pee-takse omaniku iseotsustusõigust rohkem kaitsvaks, loepee-takse tellimata kulutuste tulemuse „rahaks tegemine” nö vaieldamatuks eeliseks (ing incontrovertible benefit), mis tähendab, et võlgnik loetakse rikastunuks ning tal tuleb kulutusi teinud isikule maksta hüvitist.⁷⁸⁷ Siit on võimalik ka järeldada, et „realisee-rimine” peab olema seotud mingi rahalise kasuga; seega kui eseme omanik on kulutuste parendatud asja ära kinkinud, ei saa rääkida kulutuste kasulikkusest tema jaoks.

Ent kui võlgnik ei ole kulutustega saadud väärtuse suurenemist realiseerinud, siis kas ta peaks seda tegema? Võlaõigusseaduse eelnõu seletuskirja järgi on seadusandja seda eeldanud, kuna seletuskirjas on märgitud, et rikastumise

783 Simovart/Värv, lk 70.

784 VÕS I Komm/Kull, § 7, komm 4.1, lk 33.

785 Samas ei tähenda see muidugi seda, et võlgnikul polegi hüvitamiskohustusest vabane-miseks teha muud kui vaid öelda, et tema esemele tehtud kulutused on tema jaoks subjek-tiivselt väärtusetud. Pigem võib asuda seisukohale, et sellise väite usutavuse hindamine sõltub konkreetsetest asjaoludest.

786 VÕS III Komm/Käerdi, § 1042, komm 3.2, lk 621; König (1981), S 1570; Verse (1999), S 129.

787 Burrows, p 19; Verse (1998), p 92.

kindlaksmääramisel on muuhulgas oluline, kas isikul on võimalik kulutuste läbi suurenenud eseme väärtust ka reaalselt majanduslikult realiseerida.⁷⁸⁸

Saksa õiguskirjanduses leitakse samuti, et teatud juhtudel on eseme omani-kul saadu realiseerimise kohustus. Claus-Wilhelm Canarise arvates tuleb sellise kohustuse (sks Obliegenheit) olemasolu jaatada siis, kui kulutusi teinud isik oli heauskne.⁷⁸⁹ See ilmneb Canarise arvates võrdlusest BGB §-dega 994 ja 996.

Pahauskse võlausaldaja tehtud kulutuste realiseerimise kohustust võlgnikul ei ole, sest pahauskne valdaja saaks niikuinii nõuda vaid vajalike kulutuste hüvita-mist, kasulike kulutuste hüvitamist ta nõuda ei saa (vt ka ptk 3.2.3). Samas kui valdaja on heauskne, siis ei pea ta hüvitama asjale tekitatud kahju, – sellest järeldab Canaris, et kui omanik peab heauskse valdaja käest asja tagasi saades leppima võimalusega, et asi on kahjustada saanud, siis ei peaks tema jaoks üle-määra koormav olema see, kui talle panna kohustus realiseerida valdaja kulu-tuste tõttu tekkinud väärtuse tõus.⁷⁹⁰ Eesti õigusesse ei ole see argumentatsioon autori hinnangul ülekantav, sest AÕS §-s 88 sisalduv kulutuste hüvitamise eriregulatsioon ei diferentseeri nõude esitamise võimalust selle alusel, kas valdaja oli hea- või pahauskne.

Teine argument, mille abil Saksa õiguses põhjendatakse saadu realiseerimise kohustust, tuletatakse võrdlusest kahju hüvitamise õigusega. Nimelt tuleneb BGB § 254 lg-st 2 võimalus arvestada kahju hüvitamise kohustuse ulatuse mää-ramisel muuhulgas sellega, et kahjustatud isik ei hoidnud kahju tekkimist ära või ei vähendanud seda. Teisiti öeldes paneb nimetatud säte kahjustatud isikule kohustuse hoida ära kahju tekkimine või selle suurenemine juhul, kui tal on võimalik seda teha.⁷⁹¹ See tähendab teatavat piirangut kahjustatud isiku otsustusvabadusele: ta peab vajadusel muutma kavatsusi, mis tal oma vara suhtes võisid olla. Sellele põhimõttele tuginedes leitakse õiguskirjanduses, et kui juba kahjustatud isik on seadusandja arvates teatud juhtudel sunnitud oma plaane ümber tegema, siis saab seda eeldada ka sellelt, kes on alusetult rikastunud.⁷⁹²

Autori hinnangul on viimatimainitud argumentatsiooni võimalik rakendada ka VÕS § 1042 lg 1 puhul kulutuste kasulikkuse tõlgendamisel. VÕS § 139 lg 2 võimaldab kahjuhüvitist vähendada muuhulgas siis, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Kriteeriumitena, mille alusel otsustada, milliste kahju vältimise või vähendamise abinõude kohaldamist võiks isikult oodata, on õiguskirjanduses nimetatud näiteks abinõude kulukust, aeganõudvust ja kahjustatud isiku võimaluste omavahelist proportsionaalsust; üksikutel juhtu-del võib kahju vähendamise kohustus ulatuda isegi selleni, et ta on kohustatud

788 116 SE I, – http://www.riigikogu.ee/?op=

emsplain&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=991610001

789 Canaris (1996), S 344 ff; Larenz/Canaris, S 287.

790 Larenz/Canaris, S 289.

791 MüKo/Oetker, § 254, Rn 76 ff.

792 Reimer, S 100 ff; Larenz/Canaris, S 291; Verse (1999), S 132.

oma õiguste teostamisest loobuma või vastupidi, neid teostama (nt lepingust taganema).⁷⁹³

Rakendades neid kriteeriume analoogia alusel ka kulutuste kondiktsioonile, võib näiteks jaatada eseme omaniku kohustust tema maale ehitatud ärihoone välja rentida või kasutusele võtta, kui omanik on ise ettevõtja. Samuti võib oodata, et kui omanik, kellelt on auto varastatud, on ostnud asemele uue auto, siis juhul kui ta oma varastatud auto tagasi saab, kuid peab hüvitama heauskse valdaja tehtud kulutused, on ta valmis selle auto vajadusel ka maha müüma.

Seevastu kui kulutuste objektiks on võlgniku elumaja, siis ei saa temalt oodata, et ta kulutuste hüvitamise kohustuse täitmiseks oma kodu maha müüks.