Kulutuste objektiivne väärtus

Kulutuste kondiktsiooni puhul on võlgniku poolt „saadu” niisiis tema esemega ühendatud materjal, võlausaldaja enda tööpanus või kolmanda isiku poolt osu-tatud teenus, mille eest on tasunud võlausaldaja. Loetletud hüvede natuuras väljaandmise võimatus tähendab seda, et võlgnik peab nende väärtuse hüvitama.

Olukorras, kus kulutuste tegemine on toimunud poolte kokkuleppe alusel, tule-neb nimetatud väärtus ehk hüvitise summa lepingust. Kulutuste kondiktsiooni aga iseloomustab see, et pooled ei ole kulutuste väärtuse ega isegi kulutuste tegemise kohta kunagi mingit kokkulepet sõlminud. Seetõttu tuleb saadu väärtus määrata seadusest tulenevate reeglite abiga.

Selle üle, kuidas tuleks alusetu rikastumise õiguses määrata saadu väärtust, on eriti hoogsalt diskuteeritud Saksa õiguskirjanduses. Nii nagu „saadu”

määratlemisel, on ka „saadu väärtust” puudutava diskussiooni keskmes küsimus sellest, kuidas tuleks tõlgendada BGB § 818 lõikeid 2 ja 3. Peamine probleem seisneb selles, kas saadu väärtust tuleks arvutada objektiivsete kriteeriumide alusel või on otsustav hoopis see, milline on saadu väärtus konkreetse võlgniku jaoks. Saksa kohtupraktikas ja õiguskirjanduses pooldatakse ülekaalukalt põhi-mõtet, et BGB §-s 818 lg-s 2 nimetatud „väärtust” tuleb mõista objektiivselt, st et hüvitise suurus ei sõltu võlasuhte poolte subjektiivsetest hinnangutest.⁷³³

732 v. Bar/Clive, p 4004.

733 BGH NJW 2006, 2847, 2852; BGH NJW-RR 2002, 180, 181; MüKo/Schwab, § 818 Rn 75–76; Bamberger/Roth/Wendehorst § 818, Rn 27; Staudinger/Lorenz § 818, Rn 26 ff;

Goetzke, S 308 ff; Larenz/Canaris, S 275.

Objektiivse lähenemise pooltargumendina tuuakse välja, et juba BGB § 818 lg 2 koostamisel peeti silmas eseme turuväärtust.⁷³⁴ Samuti viidatakse objektiivsete kriteeriumide kasutamisel paralleelile kahju hüvitamisega: kui kellegi asja on kahjustatud, siis lähtutakse kahju suuruse kindlaksmääramisel asja turuväärtu-sest, mitte niivõrd sellest, kui suur väärtus on antud asjal konkreetse kannatanu jaoks.⁷³⁵

DCFR-i art VII.- 5:102 lg-st 1 tuleneb, et kui rikastumine seisneb sellise eseme saamises, mida ei ole võimalik natuuras välja anda, siis tuleb rikastujal maksta selle väärtus rahas. See tähendab esmajoones objektiivset väärtust.⁷³⁶ Mida täpsemalt mõistetakse (objektiivse) rahalise väärtuse all, seda selgitab DCFR-i art VII.-5:103 lg 1: see on rahasumma, mille pakkuja ja saaja tegeliku soovi korral jõuda kokkuleppele oleksid õiguspäraselt määranud saadu hinnaks.

Teenuse osutaja kulutused, mille saaja oleks pidanud kokkuleppe kohaselt hüvitama, loetakse hinna osaks. Selle mudelnormi sisu on DCFR-i koostajad selgitanud Riigikohtu otsusest 3-2-1-107-07 inspireeritud näitega: kui kellegi majale ehitatakse juurdeehitus, siis saadu objektiivne väärtus on summa, mille majaomanik oleks pidanud maksma, kui ta oleks sellise ehitusteenuse tellinud.

Kui palju on juurdeehituse tõttu suurenenud tema kinnisasja väärtus, ei oma antud teenuse objektiivse väärtuse arvutamise aspektist tähtsust, sest see on vaid teenuse osutamise tulemus.⁷³⁷

Kui pooled oleksid eseme suhtes kulutuste tegemiseks sõlminud lepingu, kuid jätnud tasus kokku leppimata, siis ei tähendaks see veel automaatselt, et leping on tasuta ning tehtud kulutuste eest hüvitist üldse nõuda ei saa. Sellisel puhul oleks võimalik kohaldada seadusest tulenevaid reegleid lepingu tasulisuse ja tasu suuruse üle otsustamiseks. VÕS § 635 lg 1 kohaselt on töövõtulepingu puhul töö eest tasu maksmine tellija põhikohustus, st et töövõtulepingu puhul eeldab seadus selle tasulisust (sama ka BGB § 632 lg 1 ja OR art 363). Kui pooled on sõlminud käsunduslepingu, siis tasukokkuleppe puudumise korral loetakse käsundusleping tasuliseks juhul, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest (VÕS § 619, § 627 lg 1; sama ka nt OR art 394 lg 3).

Samuti võib lepingu tasulisust eeldada siis, kui teenuse osutaja tegutseb majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 28 lg 1 ja § 627 lg 1; HGB § 354; BGB

§ 632 lg 1; DCFR art IV.C.-2:101 ja art IV.D.-2:102).

Kui on jõutud järeldusele, et leping on tasuline, siis on tasu suuruse üle võimalik otsustada mitmete kriteeriumite abil. Üheks võimalikuks kriteeriumiks võib olla antud teenuse puhul tavapärase ehk tavalise tasu suurus (VÕS § 28 lg 2; VÕS § 637 lg 1; TLS § 29 lg 2; BGB § 612 lg 2; BGB 632 lg 2; DCFR art II.-9:104). „Tavaline tasu” on Eesti õiguskirjanduse ja kohtupraktika kohaselt tasu, mida töövõtja selle töö eest tavaliselt võtab, nt tema hinnakirjas vm dokumendis väljendatud tasu, aga ka piirkonna tavaline tasu sellise töö eest. Kui

734 Mugdan III, S 17 (Motive); Greiner, S 301.

735 Greiner, S 302.

736 v. Bar/Clive, p 4129.

737 v. Bar/Clive, p 4128.

töövõtjal ei ole hinnakirja või sellega sarnaseid tasumääranguid, siis on tavaline tasu asjaoludest lähtuvalt tasu, mida sama töövõtja sellise töö eest varem on nõudnud.⁷³⁸

„Tavalise tasu” kriteeriumi asemel või sellele lisaks on tasu suurust võimalik määrata ka mõistlikkuse põhimõtte abil. Nii näeb VÕS § 637 lg 1 ette, et tava-lise tasu puudumise korral kuulub maksmisele vastavalt asjaoludele mõistlik tasu (sarnaselt ka ABGB § 1152 ja DCFR art II.-9:104). Õiguskirjanduses leitakse, et mõistlikuks tasuks saab pidada kõnealuse töö eest tasutavat koha-likku keskmist tasu ehk turuhinda ning juhul, kui see pole tuvastatav, saab mõistlikku tasu arvutada töövõtja kuludele mõistliku ärikasumi lisamise teel.⁷³⁹ Selle seisukohaga sarnane on Šveitsi õiguse lähenemine, kus nähakse töövõtu-lepingu puhul tasu kokkuleppe puudumise korral tasu arvestamisel alusena ette tehtud töö ja kulutuste väärtus (OR art 374).

Võlaõigusseadus näeb väärtuse objektiivse määramise ette soorituskondikt-siooni ja rikkumiskondiktsoorituskondikt-siooni puhul: VÕS § 1032 lõikest 2 tuleneb, et kui õigusliku aluseta tehtud soorituse eset ei ole võimalik mingil põhjusel võla-usaldajale välja anda, siis peab võlgnik hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasi-nõudmise õiguse tekkimise ajal; VÕS § 1037 aga sätestab, et rikkuja peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.

TsÜS § 65 kohaselt tähendab eseme harilik väärtus selle kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda). Turuhinna kindlakstegemine ei tekita erilisi probleeme selliste esemete puhul, millega tehingute tegemine on levinud ning millel on seetõttu välja kujunenud teatud hinnatase – näiteks autod, kinnisvara, suur osa teenuseid. Raskem on määrata selliste esemete väärtust, millega tehinguid ei tehta või mille osas turg puudub.⁷⁴⁰ Samuti tuleb silmas pidada, et kohalik kesk-mine müügihind ei pruugi veel tingimata olla see, mille eest mõni konkreetne isik võõrandas analoogse eseme lähiminevikus, kuna alati peab arvestama ka nimetatud konkreetse tehingu asjaolusid.⁷⁴¹ Müük lähedasele sugulasele tähen-dab tõenäoliselt turuhinnast madalamat hinda, seevastu turuhinnast kõrgemat hinda võib küsida ostjalt, kellel on antud eseme omandamisega kiire. Eseme väärtuseks ei loeta isiku enda poolt raamatupidamises näidatud hinda, sest see ei pruugi minna kokku kohaliku keskmise turuhinnaga.⁷⁴² „Kohalik” hind tähen-dab hinda konkreetses paikkonnas, sealjuures lähtudes sellest, kui suurel turul mõistlik käibeosaline antud eset müüks.⁷⁴³ Ehkki TsÜS § 65 sõnastus viitab üksnes eseme väärtusele, saab kirjeldatud põhimõtteid autori arvates analoogselt kohaldada ka neis olukordades, kus tuleb otsustada tööpanuse „väärtuse”, st teenuse osutamise eest makstava tasu suuruse üle.

738 VÕS III Komm/Käerdi, § 637, komm 3.2, lk 46; RKTKo 3-2-1-72-11, p 12.

739 VÕS III Komm/Käerdi, § 637, komm 3.2, lk 46.

740 TsÜS Komm/Paal, § 65 komm 3.2, lk 212.

741 TsÜS Komm/Paal, § 65 komm 3.2, lk 212.

742 TsÜS Komm/Paal, § 65 komm 3.4, lk 213; RKTKo 3-2-1-55-09, p 15.

743 TsÜS Komm/Paal, § 65 komm 3.4, lk 213.

Kui pooled on sõlminud küll lepingu, ent leping on tühine, siis selles sisal-duvat hinnakokkulepet ei saa automaatselt võrdsustada turuhinnaga.⁷⁴⁴ Kokku-lepe signaliseerib konkreetse lepingupoole valmisolekut teatava hinna maks-miseks, kuid see ei pruugi veel olla turuhind. Samas peaks taolist kokkulepet käsitlema eseme väärtuse ülempiirina, kuna alusetu rikastumise õiguse alusel ei peaks olema võimalik saada suuremat hüvitist kui lepingu alusel.⁷⁴⁵ See põhi-mõte kehtib siiski vaid eeldusel, et pool, kes on eseme või teenuse saanud turu-hinnast madalama hinnaga, ei ole lepingut sõlmides olnud pahauskne. See tähendab näiteks, et isik, kes teise isiku erakorralist vajadust või sõltuvussuhet teadlikult ära kasutades on heade kommete vastaselt saanud mingi teenuse või eseme turuhinnast oluliselt madalama hinnaga⁷⁴⁶, peaks sellegipoolest hüvitama lepingueseme turuväärtuse.

Neist kriteeriumidest lähtuvalt võib järeldada, et kui võlausaldaja kulutused seisnevad endale kuuluva materjali ühendamises võlgnikule kuuluva esemega, siis tuleb kulutuste objektiivse väärtuse hindamiseks selgeks teha, milline on antud materjali turuhind. Seeläbi lihtsustub võlausaldaja positsioon, kellel praktikas ei pruugi kulutusi tõendavaid dokumente enam alles olla. Lisaks selle-le, et turuhinna määramisel võetakse arvesse sarnaste esemete hinda konkreet-ses piirkonnas, tuleks silmas pidada ka ajalist kriteeriumi.⁷⁴⁷ See tähendab näiteks, et kui võlausaldaja kulutused seisnevad võlgniku kinnisasjale maja ehitamises, siis juhul kui kulutuste suurust tõendatakse hoone ehitusmaksumuse kaudu, tuleb arvesse võtta ehitusmaksumust kulutuste tegemise aja, mitte hindamise aja seisuga.⁷⁴⁸ Seega kui ehitamisel kasutatakse varem valmisostetud materjali, on kulutuste objektiivne väärtus materjali väärtus selle ärakasutamise ajal, mitte aga selle kunagine soetamishind. Samamoodi tuleks tööpanuse objek-tiivset väärtust hinnata selle tegemise aja seisuga, st näiteks, et ehitamisteenuse väärtuse arvestust ei tohi mõjutada teenuse osutamise ajale järgnenud palgatõus ehitussektoris.

Kui kulutused seisnevad tööpanuses, siis tuleb selle objektiivse väärtuse kindlakstegemiseks samamoodi küsida, millise hinnaga mõistlik isik sellist teenust konkreetses paikkonnas ostaks. Siinjuures omab tähtsust ka teenuse osutaja isik: kui see isik osutab antud teenuseid oma majandus-või kutsetege-vuses, siis võib eeldada, et teenusel on ka teatav turuhind. Seevastu juhul, kui tööpanuse tegija on tegutsenud nö enda privaatsfääris, on juba raskem tõendada, et keegi teine oleks olnud nõus talle sellise teenuse eest ka maksma. Nii näiteks kui keegi niidab tavaliselt laupäeviti oma muru ning ilma et seda oleks tema

744 Mankowski/Schreier, S 733.

745 Mankowski/Schreier, S 734.

746 TsÜS § 86 lg 2: Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

747 Mankowski/Schreier, S 736.

748 Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2012 otsus nr 2-05-18655.

käest palutud, otsustab ühel päeval niita ära ka naabri muru, siis ei oma taoline tööpanus rahalist väärtust. Sarnaselt on Saksa kohtupraktikas leitud, et üüri-korterit remontinud üürnik saab üürileandja käest nõuda üksnes nende kulutuste hüvitamist, mis on tehtud materjali ostmiseks või remonditöid teostanud töö-võtjale tasumiseks; oma isikliku tööpanuse hüvitamist üürnik aga nõuda ei saa.⁷⁴⁹

Saksa õiguskirjanduses on väidetud, et kui keegi isiklikult remondib ära võõra auto, siis saab ta selle isikliku tööpanuse lülitada nõutava hüvitise hulka, näidates ära selle objektiivse väärtuse näiteks sel moel, et esitab remonditöökoja hinnapakkumise sama töö kohta.⁷⁵⁰ Selle väitega ei saa töö autor nõustuda.

Selliselt argumenteerides jõuaksime õiguspoliitiliselt ebasoovitava tulemuseni, et võlausaldaja saaks ainuüksi kolmandate isikute hinnakirjadele tuginedes esitada hüvitamisnõudeid isegi juhul, kui keegi ei oleks nõus võlausaldaja enda käest teenuseid tellima, näiteks seetõttu, et tal puudub vastava töö tegemiseks vajalik väljaõpe. Kui auto omanik leiab, et auto vajab remonti, siis arvatavasti eelistaks ta reeglina neid teenusepakkujaid, kes tegutsevad oma majandus- või kutsetegevuses, kellel on vastav kvalifikatsioon ja kelle töö puhul võib eeldada teatavat kvaliteeti. Seetõttu pole õige lubada naabri aias omaalgatuslikult puid püganud isikul esitada hüvitisnõuet, mis tugineb väljaõppinud arboristide hinna-kirjale, samuti ei peaks mittemajandus- või kutsetegevuses autot remontinud isik saama hüvitist samas summas, milles autoremonditöökoda. Ning lõpuks ei ole professionaalide hinnakirjadele viitamine mittemajandus- või kutsetegevu-ses tegutsevate isikute poolt õigustatud juba seetõttu, et see ei läheks kokku restitutsiooniteooriaga: võlausaldaja peab nõuet esitades näitama ära, millest on kulutuste tegemise tõttu ilma jäänud tema, st võlausaldaja, mitte aga hüpotee-tiline kolmas isik. Seega peaks võlausaldaja oma tööpanuse väärtuse tõenda-misel tuginema mitte kolmandate isikute hinnakirjadele, vaid eeskätt sellele, millised on tema enda oskused, kogemused jms. Kui ilmneb, et antud võla-usaldajale ei oleks keegi nõus vaidlusaluse tööpanuse eest midagi maksma, siis järelikult ei ole ta ka teinud „varalisi ohvreid” (vt ka 2.3.1.2).

Eelnev puudutab olukorda, kus võlausaldajal ei ole võimalik oma kulutuste suurust kuludokumentide abil tõendada. Kui kasutatud materjali ostmise või kolmandatelt isikutelt tellitud tööde eest tasumise kohta on olemas dokumen-taalsed tõendid, siis ei ole vaja hakata kindlaks tegema kulutuste turuväärtust.

See tähendab, et kui võlausaldaja on võõra eseme parendamiseks tehtud teenuse eest maksnud vähem kui on selle turuväärtus, siis ei saa ta eseme omaniku käest sellegipoolest nõuda teenuse turuväärtusele vastavat hüvitist.

749 BGH NJW 2009, 2590.

750 Greiner, S 303.

5.3.2. Võlgniku individuaalsete huvide arvestamine