F. Sama valdkonna teadustööd ja kasutatud allikad
2. KULUTUSTE KONDIKTSIOONI OLEMUS, FUNKTSIOON JA
2.2. Kulutuste kondiktsiooni funktsioon
2.2.3. Võlgniku kaitse pealesunnitud hüvitamiskohustuse eest
2.2.3.3. Poolte huvide kaitse ulatuse modifitseerimise
Eelnevas alapeatükis viidatud püüdlused määratleda „pealesunnitud rikastu-mist” demonstreerivad muuhulgas seda, et puudub ühtne seisukoht, millises olu-korras võlgnik siis ikkagi vajab kaitset pealesunnitud hüvitamiskohustuse eest.
Autori arvates tuleb lähtuda põhimõttest, et võlgniku huvide kaitse ulatus kulutuste kondiktsiooni puhul sõltub sellest, kas ja kui palju võlgnik konk-reetses olukorras tegelikult kaitset väärib.
Et „pealesunnikaitse” seos võlgniku tahtevabaduse realiseerimise võima-lusega tähendab seda, et näiteks olukord, kus keegi teeb teise isiku esemele kulutusi hoolimata sellest, et eseme omanik sellele vastu vaidleb, kujutab endast niivõrd tõsist sekkumist omaniku otsustusvabadusse, et sellisel juhul ei ole võlausaldajale nõude esitamise võimaluse andmine õigustatud, – nõudeõiguse andmine oleks sel juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Seetõttu näeb VÕS
§ 1042 lg 2 p 3 põhjendatult ette, et kulutuste tegijal ei ole nõudeõigust, kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu. Eesti kohtupraktikast võib tuua järgmise näite: hageja, kelle kasutuses oli tööandjale kuuluv sõiduauto, teavitas tööandjat vajadusest viia auto remonti. Tööandja teatas, et rahaliste vahendite puudumise tõttu ei ole ta nõus hüvitama auto
mootori vahetust. Hageja lasi auto remontida oma raha eest ning nõudis töö-andjalt hüvitist VÕS § 1042 alusel. Kohus leidis, et kuivõrd tööandja keeldus hüvitamisest juba enne remonti, siis järelikult vaidles ta kulutuste tegemisele vastu ning seega ei ole hageja nõudeõigust kulutuste hüvitamiseks.268 Teisisõnu tuleb kirjeldatud situatsioonis lugeda privaatautonoomia põhimõte alusetu rikastumise keelu põhimõttest olulisemaks.
Kindlasti väärib isik kaitset pealesunnitud hüvitamiskohustuste eest ka olukorras, kus ta ei ole üldse teadlik, et keegi tema esemele mingeid kulutusi teeb. Sellisel juhul aga sõltub õiguslik lahendus sellest, kui tugevad on kulutuste tegija huve puudutavad argumendid. Vajadus leida tasakaal poolte huvide vahel tekib vaieldamatult siis, kui kulutusi tegev isik on heauskne, näiteks kui ta peab kulutuste objektiks olevat eset õigustatult enda omaks. Selline olukord võib ette tulla näiteks siis, kui heauskne isik on ostnud varastatud asja ning teinud sellele kulutusi. Muude kui vajalike kulutuste puhul (mille hüvitamist reguleerib AÕS
§ 88 lg 1), näeb VÕS § 1042 lg 1 taolises olukorras ette põhimõtte, et kulutuste hüvitamist saab nõuda ulatuses, milles need olid eseme omanikule kasulikud.
Samas kui kulutusi tegev isik teab, et tegemist on võõra esemega ning kulu-tuste tegemiseks puudub õiguslik alus, on põhjendatud eseme omaniku huvide eelistamine kulutuste tegija huvidele. VÕS-i kulutuste kondiktsiooni regulat-sioonis väljendub see põhimõttes, et kui kulutusi tegev isik ei kasuta võimalust omaniku soovide väljaselgitamiseks, siis kaotab ta üldse õiguse nõuet esitada:
VÕS § 1042 lg 2 p 2 näeb nimelt ette, et nõudeõigust ei ole, kui kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud.
Kui kulutusi tegev isik on ettevõtja ning eseme omanik tarbija, siis on hüvitisnõude välistamine võimalik tuletada juba VÕS § 99 lg-st 1. Selle sätte kohaselt ei teki majandus- või kutsetegevuses tegutseval isikul tarbijale telli-mata asja saatmise või teenuse osutamise korral tarbija vastu nõudeid. BGB näeb analoogse põhimõtte ette §-s 241a, ABGB §-s 864 lg-s 2. Tegemist on direktiivi 97/7/EÜ269 artikli 9 ülevõtmiseks sätestatud normiga ning selle ees-märk on kaitsta tarbijaid ettevõtjate poolt pealesunnitud lepinguliste kohustuste eest, aga ka muude (nt asjaõiguslike või võlaõiguslike) nõuete esitamise või-maluse eest.270 Sarnaselt nähakse ka DCFR-i artiklis II.-3:401 lg 1 punktides a ja b ette, et kirjeldatud olukorras ei teki ettevõtjal tarbija vastu lepingulisi ega lepinguväliseid kohustusi. Tegemist pole mitte lihtsalt rikastumist kõrvaldava või kompensatoorse, vaid preventiivse sättega: nii tagastus- kui hüvitisnõuetest ilmajäämise risk peaks jahutama ettevõtjate kiusatust kasutada kliendibaasi ja
268 Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2010 otsus nr 2-09-15836. Vt ka Tallinna Ringkonna-kohtu 03.06.2011 otsus nr 2-10-42161 (hageja nõue elamurajoonis haldus- ja hooldus-teenuste hüvitamiseks jäeti rahuldamata põhjusel, et kostja vaidles hageja poolt teosta-tavatele toimingutele korduvalt vastu).
269 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv nr 97/7/EÜ 20. maist 1997 tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingu korral, EÜT L 144, 4.6.1997, lk 19.
270 VÕS Komm I/Parkel, § 99, komm 4, lk 308.
kasumi kasvatamiseks normaalse konkurentsiga sobimatuid võtteid.271 Vastava sätte puudumisel võiks tekkida olukord, kus ettevõtjad asuksid oma äri eden-damiseks kasutama agressiivseid meetodeid ning sunniksid isikuid tasuma tellimata teenuste eest.
Teistsugune on võlgniku kaitse vajadus aga siis, kui võlgnik küll teab, et teine isik teeb tema esemele õigusliku aluseta kulutusi, kuid ei võta midagi ette, andmaks võlausaldajale märku oma vastuseisust. See tähendab, et võlgnikul oleks oma tegelikult võimalus oma otsustusvabadusse sekkumist ära hoida, teavitades võlausaldajat oma otsusest. Kui võlgnik jätab selle võimaluse kasu-tamata, siis ei pea teda hüvitamiskohustuse eest kaitsma samaväärselt sellise isikuga, kes kulutuste tegemisest üldse teadlik ei olnud. Siinkohal võib viidata Peter Birksi toodud näitele professionaalsest aknapesijast, kes peseb ekslikult vale maja aknaid. Kui majaomanik on ise kodus ning näeb, et talle osutatakse teenust, mida ta pole tellinud, kuid samas ei tee midagi, et aknapesijale tolle eksimusest märku anda, siis ei vaja selline majaomanik erilist kaitset ning peab hüvitama temale osutatud teenuse turuhinna.272
Saksa õigusteadlaste tähelepanu on pealesunnitud rikastumise temaatikat käsitledes pööratud peamiselt võlausaldajale ning tema hea- või pahausksuse küsimustele; diskussioon keskendub sellele, millal võlausaldaja käitumine on niivõrd taunimisväärne, et tal ei peaks nõudeõigust olema. Seevastu võlgniku hea- või pahausksuse, teadmise või mitteteadmise küsimustega peaaegu üldse ei tegeleta ning eeldatakse võlgniku heausksust273, võlgniku kaitsmise vajadust võetakse kui endastmõistetavat põhimõtet, mis ei vaja erilist analüüsi. Detlef Königi eelnõu eeskuju kaudu on see lähenemine jõudnud ka VÕS § 1042 lg 1 sõnastusse, milles erinevalt näiteks sooritus- ja rikkumiskondiktsioonist ei ole ette nähtud rikastumisvõlgniku vastutuse modifitseerimise võimalust sõltuvalt tema hea- või pahausksusest.
Eelnevast nähtub, et VÕS-i kulutuste kondiktsiooni regulatsioon on suunatud üksnes võlausaldaja tegevuse hindamisele: taunimisväärse käitumise korral on nõudeõigus välistatud, muul juhul on võimalik nõuda kulutuste hüvitamist, kuid silmas pidades võlgniku kaitse vajadust. Seega lähtutakse eeldusest, et võlgnikku tuleb kaitsta, kuna temal endal ei ole võimalust kulutuste küsimuses kaasa rääkida. See tähendaks, et kulutuste kondiktsiooni kohaldamisala piirduks üksnes selliste situatsioonidega, kus hüvitamist vajavad eelised on rikastumis-võlgnikule peale surutud kas tema tahte vastaselt või tema teadmata. Autori hinnangul tuleks ülaltoodud näidete valguses siiski ka kulutuste kondiktsiooni puhul arvestada võimalusega, et kulutuste objektiks oleva eseme omanik ei pruugi alati olla heauskne. Sellisel juhul on põhjendatud võlgniku kaitse inten-siivsuse diferentseerimine sõltuvalt sellest, kas võlgnik sellist kaitset väärib.
271 v. Bar/Clive, p 257.
272 Birks, pp 265–266.
273 Schlechtriem (2000 b), lk 244: „kulutuste saaja pahausksus ei tule kõne alla”; sama väidab König (1981), S 1569.