Soodustatu huvi ja tahe kui õigustus asjaajamiseks

ja mitteehtsat käsundita asjaajamist.⁴²⁰ Ehtsa käsundita asjaajamisega on tegu siis, kui asjaajaja tegutseb tahtega soodustada teist isikut, mitteehtsa käsundita asjaajamise puhul see tahe puudub, st et isik ajab võõraid asju hoopis enda huvides. Ehtne käsundita asjaajamine jaguneb omakorda õigustatud ja õigusta-matuks käsundita asjaajamiseks. Kui isik ajab võõraid asju teadlikult enda huvides, on tegu lubamatu asjaajamisega.

DCFR-i mudelnormidest sellist liigitust ei nähtu. Kui keegi ajab teise isiku asju ilma mõistliku põhjuseta (reasonable ground, art V.-1:101 lg 1 p a), siis käsundita asjaajamise sätted ei kohaldu ning poolte võimalikud nõuded tuleb lahendada alusetu rikastumise ja deliktiõiguse normide järgi.⁴²¹ Asjaajamise mõistlikkust tuleb DCFR-i järgi hinnata objektiivselt ning mõistliku asjaajaja vaatepunktist lähtuvalt. Otsustav on see, kas mõistlik isik oleks sarnases situat-sioonis leidnud, et teise isiku asja ajamine konkreetsel viisil on põhjendatud.

Seega kui isik võtab tarvitusele mingeid meetmeid teise isiku vara päästmiseks, siis tuleb see tegevus lugeda mõistlikuks juhul, kui sarnases olukorras oleva mõistliku isiku arvates oleks teise isiku vara olnud ohus ning sekkumine vara kaitsmise eesmärgi oleks olnud vajalik.⁴²²

Eesti ja Saksa õiguses hüvitatakse asjaajaja kulutused käsundita asjaajamise sätete alusel üksnes õigustatud käsundita asjaajamise puhul. Kui asjaajamise alustamise hetkel oli vastav õigustus olemas, siis tuleb asjaajajale tema tehtud kulutused hüvitada isegi sel juhul, kui asjaajaja ei suutnud saavutada seatud eesmärki.⁴²³ Seega on asjaajamise edukuse riisiko pandud soodustatud isikule.

Asjaajaja nõuete sõltumatus asjaajamise tulemuslikkusest on (õigustatud) käsundita asjaajamise keskne, spetsiifiline põhimõte.⁴²⁴ Seega erineb käsundita asjaajaja kulutuste hüvitamise nõue kulutuste kondiktsioonist selle poolest, et kulutuste tegelik tulemuslikkus ei oma õiguslikku tähendust.

VÕS § 1018 lg-st 1 tulenevalt peab selleks, et asjaajamine oleks „õigusta-tud”, esinema üks kolmest alternatiivist: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks;

2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale

420 Saksa õiguse kohta: Larenz (1986), S 443 ff; Schlechtriem (2000 b), lk 206 jj; Medicus, S 284 ff; Bamberger/Roth/Gehrlein, § 677 Rn 3 ff; Eesti õiguse kohta: Tampuu (2012), lk 44 jj; VÕS III Komm/Tampuu, 51. ptk, komm 2, lk 564; sarnaselt Šveitsi õiguses: Guhl/

Merz/Druey, S 504 ff.

421 v. Bar/Clive, p 2878.

422 v. Bar/Clive, p 2891.

423 VÕS III Komm/Tampuu, § 1023, komm 4.1, lk 577; Saksa õiguse kohta Staudinger/

Bergmann, § 683, Rn 8.

424 Jansen (2007), S 972.

tahtele või 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Kui soodustatu heakskiit või avalik huvi mängivad kohtupraktikas asjaajamise õigustatuse üle otsustamisel tagasihoidlikku rolli, siis soodustatu huvi ja tahe on märksa suu-rema tähtsusega. Nimetatud eelduse sõnastamisel on VÕS-i koostamisel eeskuju võetud BGB §-st 677, mille kohaselt peab asjaajaja soodustatu asju ajama selliselt, nagu seda nõuavad soodustatud isiku huvid, arvestades tema tegelikku või eeldatavat tahet. Lisaks seob BGB § 683 asjaajaja kulutuste hüvitamise nõude tingimisega, et asjaajamise ülevõtmine vastab soodustatu huvidele ja tegelikule või eeldatavale tahtele.

Et soodustatu huvi ja tahe kujutavad endast neid kriteeriume, mille alusel on kujundatud kulutuste kondiktsiooni nõude ulatus (vt 1.3.2), siis keskendutakse töös järgnevalt sellele, mida soodustatu huvi ja tahte all tuleb mõista.

Saksa õiguskirjanduses jaatatakse soodustatu huvi olemasolu siis, kui asjaajamise ülevõtmine on soodustatule objektiivselt kasulik. See tähendab, et asjaajamine toob kaasa mingi eelise, mistõttu neutraalne kõrvalseisja võiks asjaajamise ülevõtmist antud olukorras pidada põhjendatuks.⁴²⁵ Johann Georg Helmi arvates ei piisa „huvi” olemasolu jaatamiseks lihtsalt sellest, et võlgnik saab mingi eelise, vaid see eelis peab olema ülekaalukas (überwiegend) või seisnema mingi vahetult ähvardava halvemuse ärahoidmises. Helm leiab, et soodustatu huvi üle otsustamiseks tuleb arvesse võtta kõiki asjaajamisega kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid aspekte kogumis, nende „saldo” on see, mis näitab, kas soodustatu huvi on olemas.⁴²⁶

Siiski ei piisa soodustatu huvi hindamisel üksnes kujuteldava objektiivse kõrvalseisja arvamusest, vaid sellele lisandub ka subjektiivne element, mis seisneb konkreetse soodustatuga seotud asjaolude arvessevõtmises.⁴²⁷ See tähendab, et eeliste olemasolu ei tohiks hinnata abstraktselt ja sõltumatult soodustatu isikust. Nii ei tuleks maja remontimist või mingi asja ostmist lugeda automaatselt soodustatu huvile vastavaks käsundita asjaajamiseks, vaid arvesse tuleb võtta soodustatu olukord kogumis, – tema rahalised võimalused, pere-konnaseis, elukutse jms. See tähendab, et mõnel juhul võib muidu tulus tehing (näiteks soodushinnaga kaupade ostmine) mitte vastata konkreetse isiku huvi-dele, kuna tal kas ei ole raha või puudub tal vajadus nende kaupade järgi. Ning vastupidiselt võib mõnikord ebasoodus tehing (näiteks kaupade müümine alla turuhinna) vastata selle isiku huvidele, kellel on kiiresti raha tarvis.⁴²⁸

Teise isiku asjadele tehtud kulutusi peetakse Saksa õiguskirjanduses ja kohtupraktikas omaniku huvidele vastavaks siis, kui omanik oleks need

425 MüKo/Seiler § 683 Rn 4; Palandt/Sprau § 683 Rn4; Bamberger/Roth/Gehrlein § 683 Rn 2; Schlechtriem (2000 b), lk 206.

426 Helm, S 399.

427 Sarnaselt ka Austria õiguskirjanduses, kus leitakse, et ABGB §-s 1037 mõeldud „ilmset kasu” (klarer, überwiegender Vorteil) tuleb hinnata soodustatu individuaalsest positsioonist lähtuvalt, – Frötschl, S 574; Meissel, S 42 ff, S 171 ff.

428 MüKo/Seiler § 683 Rn 4.

tused ka ise teinud. Seda jaatatakse näiteks merehäda, tulekahju või liiklus-õnnetuse korral, samuti näiteks loomade söötmiseks tehtud kulutuste puhul.⁴²⁹

Soodustatu huvi seisukohalt võib olla oluline see, mil viisil asjaajamine aset leiab.⁴³⁰ Ilmselgelt üleliigsed või ebaproportsionaalsed meetmed ei ole soo-dustatu huvides; selle üle, millised tegevused on sobivad, võib otsustada näiteks selle alusel, kui suur on asjaajamisega kaasnev risk või sellega ärahoitav kahju.

Nii näiteks on Eesti kohtupraktikas leitud, et eraparkla omanik, kes kahe aasta vältel alusetult keeldub teisaldatud auto omanikule autot välja andmast ning nõuab tasu auto parklas hoidmise eest, ei ole toiminud omaniku huvide kohaselt.⁴³¹ Saksa kohtupraktikas on keeldutud hüvitamast kõrgeid ning samas mitte kiireloomulisi remondikulusid põhjusel, et kuna korteriomanikud olid kavatsenud esitada nõude ehitaja vastu maja ehitusvea parandamiseks, siis ei olnud remont nende huvides.⁴³²

Soodustatu huvi määratlemisel tuleb muuhulgas arvesse võtta asjaajaja isikut, tema oskusi, elukutset, isikuomadusi jms.⁴³³ Nii võib öelda, et armastatud õpikunäide puhkusel viibiva naabri katuse parandamisest kujutab endast naabri huvidele vastavat asjaajamist vaid siis, kui katust parandav heasoovija on ise selleks tööks sobiva kvalifikatsiooniga (või on seda tema palgatud kolmas isik), – vastasel juhul võib puhkuselt naasev naaber oskamatult parandatud katu-se tõttu katu-seista silmitsi hoopis probleemiga, et kogu tehtud töö tuleb ümber teha.

Lisaks soodustatu huvile on vajalik, et asjaajamine vastaks ka tema tege-likule või eeldatavale tahtele. See tähendab küsimust, kas soodustatu asjaajaja tegevusega ka sisemiselt nõustub, ehk siin on tegemist puhtalt subjektiivse eel-dusega. See tähendab, et isegi kui asjaajamine näib mõistliku kõrvaltvaataja seisukohalt hinnates olevatki soodustatu objektiivsetes huvides, st temale kasu-lik, kuid on vastuolus soodustatu tegeliku tahtega, siis tuleb lähtuda viima-sest.⁴³⁴ Soodustatu tegeliku tahtega saab arvestada muidugi siis, kui see on kuidagi väliselt teatavaks tehtud või äratuntav. Juhul kui see nii ei ole, tuleb lähtuda soodustatu eeldatavast tahtest. Selle kindlakstegemiseks tuleb küsida, kas soodustatu kõiki asjaolusid teades oleks olnud asjaajamisega nõus.⁴³⁵ Kä-sundita asjaajamine on õigustatud siis, kui see vastab nii soodustatu huvile kui tema (eeldatavale või tegelikule) tahtele, st et mõlemad eeldused peavad olema täidetud. Tegeliku tahte puudumise korral on taas tegemist teatava objekti-veerimisega: kui antud konkreetne tegevus nö välisel vaatlusel vastab selle konkreetse soodustatu huvidele, siis eeldatakse ka tema tahet asjaajamise

429 MüKo/Seiler, § 683 Rn 7; Wollschläger, S 130 ff.

430 VÕS III Komm/Tampuu, § 1018, komm 3.5, lk 569.

431 Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-07-44090/23.

432 BGH NJW 1977, 44, 46.

433 Tampuu (2007), lk 49.

434 MüKo/Seiler § 683 Rn 9.

435 Larenz (1986), S 444; vt ka Tampuu (2012), lk 53.

võtmiseks. See aga viib tulemuseni, et soodustatu huvi ja tahe on taolistel juhtudel sageli üksteisest eristamatud.⁴³⁶

Soodustatu huvi olemasolu hinnatakse asjaajamise alustamise hetkel, mitte aga näiteks peale asjaajamise lõpetamist või sõltuvalt sellest, milliseks kujunes asjaajamise tulemus. See on oluline erinevus alusetu rikastumise õigusest, mille puhul nõude ulatuse määramisel on tähtis just tulemus, st vastus küsimusele, kas teine isik on rikastunud. Kui asjaajamine selle alustamise hetkel oli õigustatud, siis tuleb soodustatul hüvitada asjaajaja kulutused ning võimalik kahju ja maksta tasu isegi siis, kui asjaajamine ei olnud tulemuslik. Võimalik on ka vastupidine olukord, kus asjaajaja tegevuse tulemus on kõrvaltvaataja hinnangul soodustatu jaoks objektiivselt kasulik. Kui soodustatu tegelik tahe ei ole teada, siis tuletatakse sellest objektiivselt võttes kasulikust tulemusest soodustatu eel-datav tahe ning seega tekib soodustatul kohustus hüvitada asjaajaja kulutused.

Ka asjaajamise õigustatuse eelduse puhul võib kohtupraktikas täheldada kes-kendumist üksnes objektiivsetele aspektidele, st soodustatu „kasule”, mis seis-neb näiteks vara väärtuse objektiivses tõusus. Eesti kohtupraktikast leiab selle-kohaseid näiteid eeskätt üürnike ja rentnike poolt tehtud kulutuste puhul.

Näiteks kohtuasjas, milles kardiraja rentnik ja rendileandja vaidlesid rentniku tehtud kulutuste hüvitamise üle, jättis kohus rendileandja tahte küsimuse täiesti kõrvale, sedastades: „Kolleegiumi hinnangul vastas elektrivarustuse taastamine ja kohtunikemaja edasise lagunemise ja varisemisohtlikkuse kõrvaldamine kostja kui kardiraja omaniku huvile, mis seisnes rendiobjekti normaalse ekspluateerimise ja arendamise kaudu saada tulu renditasu näol. Hageja tehtud kulutused olid mõistlikult vajalikud, tagamaks kardiraja normaalne eksplua-teerimine ja peatamaks laguneva kohtunikemaja edasine lagunemine ja kõrvaldamaks selle varisemisohtlikkus.“⁴³⁷

Mõnikord aga on kohtupraktikas mindud veelgi kaugemale ning loetud asja-ajamine õigustatuks põhjendusega, et soodustatu ei ole asjaajamisele vastu vaielnud. Näiteks võib tuua kohtuasja, milles kohus rahuldas üürniku nõude remondiks tehtud kulutuste hüvitamiseks järgmistel põhjendustel: hageja on kulutusi teinud soodustatu ehk üürileandja huvides, kulutuste tegemine sea-dusest tulenevalt ei ole keelatud, /-/ hageja on olnud teadlik, et kulutused ei lähe tema enda korterile, kulutuste tegemisest on soodustatud omanikku teavitatud, samuti kavatsusest neid kulutusi teha, soodustatu on sellest teadlik olnud ja seda oma tegevuse või tegevusetusega tunnustanud ega ole nõudnud parenduste äravõtmist.⁴³⁸

Selline lähenemine ei ole autori hinnangul põhjendatud, sest see ei motiveeri asjaajajat tegelema soodustatu tegeliku tahte väljaselgitamise ja selle tõenda-misega. Nõustuda võib Johann Georg Helmiga, kes leiab, et soodustatu

436 Seetõttu ei oma autori arvates praktikas suurt tähtsust küsimus, kas soodustatu huvi ja tahe peavad esinema samaaegselt või piisab neist vaid ühe eelduse esinemisest (nii aga Saksa õiguse kohta Andreas Bergmann, – Staudinger/Bergmann, § 683, Rn 30).

437 Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2009 otsus nr 2-06-20697.

438 Viru maakohtu 30.11.2007 otsus nr 2-07-6275.

datavast tahtest tuleb lähtuda üksnes siis, kui tegelikku tahet ei ole kaasaegsete kommunikatsioonivahenditega võimalik kindlaks teha.⁴³⁹ Tehnika arengu tõttu on 21. sajandi reaalsus sootuks erinev neist oludest, milles käsundita asjaaja-mise instituut kunagi tekkis. Tänu erinevatele elektroonilistele registritele, mo-biilsidele, e-postile ning traadita internetile on nii soodustatud isiku kindlaks-tegemise kui ka temale oferdi kindlaks-tegemise võimalused oluliselt suurenenud.

Seetõttu on ootuspärane, et isiku kaitse tema asjadesse sekkumise eest peaks ka käsundita asjaajamise sätetes väljenduma tugevamalt kui kunagi Rooma õiguses või isegi kasvõi mõnikümmend aastat tagasi.

Lisaks tuleb meenutada direktiivist 97/7/EÜ tulenevat põhimõtet, et tarbijale tellimata asjade saatmise või teenuste osutamise korral ei teki majandus- või kutsetegevuses tegutseval isikul tarbija vastu nõudeid (vt ka 2.2.3.3). Kui see põhimõte tähendaks üksnes lepinguliste nõuete välistatust, siis jääks regu-latsiooni eesmärk saavutamata. Kaasaja oludega sobivaks võib seetõttu pidada DCFR-is väljendatud põhimõtet, et kui võõrast asja ajanud isikul oli võimalik välja selgitada soodustatu tahe, kuid ta seda ei teinud, siis käsundita asjaajamise sätteid üldse ei kohaldata (DCFR art V.-1:101(2)(a)). Sellisel juhul rakenda-takse võimalike hüvitisnõuete üle otsustamiseks alusetu rikastumise õigust.

Kui teise isiku asja ajamiseks puudus õigustus, siis on asjaajajale nii Eesti kui Saksa õiguse kohaselt võimalik esitada soodustatu vastu nõue asjaajamisega saadu väljaandmiseks alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1024 lg 4; BGB

§ 684). Seega kui keegi teeb teise isiku soodustamise eesmärgil kulutusi tema esemele, kuid see ei vasta soodustatu huvidele ega tahtele, siis on võimalik rakendada kulutuste kondiktsiooni. See kinnitab autori arvates veelkord, et kulutuste kondiktsiooni kohaldamine on võimalik ka sellistes olukordades, kus kulutusi tegev isik ei tegutse eksimuse mõjul.

3.2. Ebaseadusliku valdaja poolt asjale