Teise isiku asja ajamine

Selleks, et välja selgitada, millistel juhtudel on käsundita asjaajamise „eesõigus”

kulutuste kondiktsiooni ees tegelikult põhjendatud, tuleb lähemalt uurida käsundita asjaajamise kohaldamise eeldusi. Käsundita asjaajamise võlasuhte tekkimise esimene eeldus on see, et keegi ajab teise isiku asja ilma õigusliku aluseta.³⁷³ VÕS § 1018 lg 1 räägib millegi tegemisest teise isiku kasuks; sarna-selt viitavad ka BGB § 677 ja OR art 419 ning DCFR-i 5. raamat teise isiku asjadele. ABGB § 1036 räägib võõra asja (fremdes Geschäft) ajamisest. Millegi tegemine „teise isiku kasuks” tähendab seda, et asjaajamine peab kasvõi osa-liselt kuuluma võõrasse huvisfääri. Nii Eesti, Saksa, Šveitsi kui Austria

373 Tampuu (2012), lk 48.

õigusteoorias eristatakse objektiivselt võõrast asja ja subjektiivselt võõrast asja.³⁷⁴

Saksa õiguskirjanduses on välja pakutud mitmeid kriteeriume otsustamaks, mida mõista objektiivselt võõra asja all. Karl Larenzi käsitluses on objektiivselt võõra asjaga tegemist siis, kui tegevuse sisust ilmneb, et see kuulub teise isiku õigussfääri (näiteks teise isiku arve maksmine, tema eest saadetise vastuvõt-mine).³⁷⁵ Dieter Medicuse arvates tuleb küsida, kas õiguskord omistab mingi asjaajamise teise isiku õigussfääri; eelkõige puudutavat see absoluutseid õigusi:

nii on asja kasutamiseks ja võõrandamiseks reeglina õigustatud asja omanik, pärandi haldamiseks pärija ning laste kasvatamiseks ja ülapidamiseks nende vanemad.³⁷⁶ Christian Wollschäger aga võtab aluseks asjaajamise tulemuse:

tema meelest peaks lähtuma sellest, kelle pädevuse või kompetentsi alla mingi tegevusega seotud kulud ja kasu rohkem kuuluvad.³⁷⁷

DCFR-i kommentaarides ei käsitleta kriteeriume, mille alusel otsustada, kas aetav asi on „võõras”. Selle asemel keskendutakse erinevate näidete loetle-misele, mida võib lugeda teise isiku asja ajamiseks: selleks võib olla teise isiku eest lepingu sõlmimine või õigussuhte lõpetamise avalduse tegemine, võõraste asjade parandamine, teise isiku huvides telefonikõne tegemine, tema sõiduki teisaldamine, puude pügamine, loomade söötmine jne.³⁷⁸

Ka Eesti õiguskirjanduses ei küsita selle järgi, millal täpselt tuleks aetavat asja „võõraks” pidada. Vajadus otsustamiskriteeriumite järele on kohtupraktikas siiski ilmnenud: näiteks võib tuua kohtuvaidluse³⁷⁹, kus uuselamurajooni elanike poolt asutatud mittetulundusühing tellis heakorrastatud elukeskkonna tagamiseks mitmesuguseid hooldusteenuseid (teede ja tänavate korrashoid, valgustus, parkimise korraldamine jms). Kostja, kes oli elamurajoonis asuva kinnistu omanik, kuid ei kuulunud mittetulundusühingu liikmete hulka, keeldus teenuste eest maksmast, kuna tema ei olnud ühegi lepingu pooleks ning leidis, et tema oli teenusetarbijaks ainult kaudselt, faktiliselt sunniviisiliselt ja tahtmatult. Riigikohus viitas vajadusele teha selgeks, mida hageja täpselt tegi ning kas ja mida sellest saab lugeda tehtuks kostja kasuks, st tema asja aja-miseks; seejärel tuleb põhjendada, kas ja kuidas näiteks valveteenuse osutamist saab lugeda millegi tegemiseks kostja kasuks.³⁸⁰

Subjektiivselt võõrast asja iseloomustab see, et asjaajaja tegevus saab

„soodustatu asjaks” alles seeläbi, et asjaajaja tahe on suunatud teise isiku kasuks

374 Eesti õiguse kohta: Tampuu (2012), lk 49; Saksa õiguse kohta: Staudinger/Bergmann, vor BGB § 677, Rn 128; Medicus, S 286 ff; Šveitsi õiguse koht: Guhl/Merz/Koller, S 504;

Austria õiguse kohta: Frötschl, S 563.

375 Larenz (1986), S 439.

376 Medicus, S 286.

377 Wollschläger, S 52 ff.

378 v. Bar/Clive, p 2880.

379 RKTKo 3-2-1-44-11.

380 RKTKo 3-2-1-44-11, p 31.

tegutsemisele.³⁸¹ Nii näiteks on subjektiivselt võõra asja ajamine selline olu-kord, kus isik teeb mingi tehingu, mille tegemisel ta tegelikult soovib soodus-tada teist isikut (näiteks ostab mingi asja, mida soodustatu on endale soovinud).

Subjektiivselt võõraks asjaks saab lugeda ka olukorda, kus asjaajaja teeb teise isiku soodustamise eesmärgil kulutusi enda asjale. Lisaks on võimalik selline situatsioon, kus asjaajaja tegevus võib üheaegselt soodustada nii teist isikut kui ka asjaajajat ennast: kui tegu, mille asjaajaja teeb, tuleb mingil määral kasuks ka talle endale (näiteks on ridaelamus asuva korteri tulekahju kustutamine naabri poolt ilmselt ka selle naabri enda huvides), siis ei välista see veel käsundita asjaajamise kohaldamist. Õiguskirjanduses märgitakse, et oluline pole see, kui suur oli võlasuhte poolte huvide osakaal, piisab sellest, kui asjaajaja soovis kasvõi osaliselt teha midagi teise isiku kasuks.³⁸² Seevastu DCFR-i art V.-1:101 lg 1 kohaselt on käsundita asjaajamise võlasuhte eeldus see, et asjaajaja tegutseks peamiselt kavatsusega soodustada teist isikut.

Kirjanduses valitseb üksmeel selles osas, et asjaajamise mõistet tuleb sisus-tada laialt.³⁸³ Eesti õiguses viitab sellele VÕS § 1018 lg 1 sõnastus, mille koha-selt on käsundita asjaajamise instituudi kohaldamise üks eeldus see, et üks isik teeb midagi teise isiku kasuks. VÕS § 1018 lg-s 1 mainitud „millegi tegemine”

võib hõlmata nii teise isiku esemele kulutuste tegemist kui teise isiku kasuks tehtavaid tehinguid, samuti erinevaid reaaltoiminguid, ühesõnaga, igasugust tegutsemist teise isiku kasuks. Seda kinnitab ka kohtupraktika. Nii on teise isiku asja ajamiseks loetud teise isiku kohustuse täitmist – näiteks müügilepingu alusel rahasumma tasumist³⁸⁴ või kahju hüvitamise kohustuse täitmist, mis seisnes kahjustatud asja kordategemises³⁸⁵. Käsundita asjaajamiseks on kvali-fitseeritud teise isiku eest osaühingu osakapitali suurendamisel rahalise sisse-makse tegemine sõltumata sellest, kas teisel isikul oli kohustus sissesisse-makse teha.³⁸⁶ Lisaks on käsundita asjaajamise kohaldamist peetud võimalikuks teise isiku majale juurdeehituse rajamisel³⁸⁷, võõra isiku auto hoidmisel tasulises parklas³⁸⁸ ning olukorras, kus sadama omanik hoiab arestitud laeva ilma hoiulepinguta³⁸⁹. Samuti on kohtupraktikas käsundita asjaajamiseks loetud

381 Tampuu (2012), lk 50; Guhl/Merz/Koller, S 504; Staudinger/Bergmann, vor BGB

§§ 677 ff, Rn 128.

382 Tampuu (2012), lk 48; Saksa õiguskirjanduses MüKo/Seiler, § 677 Rn 9; Staudinger/

Bergmann, vor BGB §§ 677 ff, Rn 139 (auch fremdes Geschäft); Austria õiguskirjanduses Schwimmann/Apathy, ABGB § 1035, Rn 5.

383 v. Bar (2003), S 699 ff; v. Bar (2006), p 128; Saksa õiguse kohta: MüKo/Seiler, BGB

§ 677, Rn 2; Austria õiguse kohta: Koziol/Welser, S 392; Schwimmann/Apathy, ABGB

§ 1035, Rn 4; Rummel/Rummel, ABGB, § 1035, Rn 2; DCFR-i kohta: v. Bar/Clive, p 2880.

384 RKTKo 3-2-1-54-08, p 13.

385 RKTKo 3-2-1-91-06, p 13; RKTKo 3-2-1-109-07, p 12.

386 RKTKo 3-2-1-102-12, p 13.

387 RKTKo 3-2-1-107-07.

388 RKTKo 3-2-1-87-06.

389 RKTKo 3-2-1-176-11.

ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuste osutamine korteriomanikele³⁹⁰ ning hageja poolt enda esemele kulutuste tegemine, kui sellest sai kasu kostja.³⁹¹

Seda, et asjaajamise mõiste on lai, saab järeldada ka viidetest käsundita asjaajamise ja käsunduslepingu seostele: õiguskirjanduses märgitakse, et käsun-dita asjaajamise instituut asendab üldjuhul käsunduslepingut, mida pooled olek-sid võinud sõlmida.³⁹² Käsunduslepingu (VÕS § 619) alusel osutatavad teenu-sed võivad seisneda kas faktilistes toimingutes (õpetamine, vara hooldamine jm) või siis muul moel käsundiandja asjade ajamises³⁹³, – seega peaks ka käsun-dita asjaajamise instituudiga hõlmatud tegevuste skaala olema sama lai.

Kui võrrelda käsundita asjaajamise objektiivset koosseisu (st „asjaajami-sena” käsitletavaid tegevusi) VÕS §-dega 1041 ja 1042, siis selgub, et „asja-ajamise” mõistet käsundita asjaajamise õiguses sisustatakse laiemalt kui „teise isiku kasuks tehtud kulutusi” alusetu rikastumise õiguses. Ebakõla ilmneb just käsundita asjaajamise ja kulutuste kondiktsiooni võrdluses. Ka Eesti õigus-kirjanduses juhitakse tähelepanu sellele, et kulutuste kondiktsioon ei ole kohal-datav mitte kõikidel juhtudel, kus ühe isiku kulutused võivad tulla kasuks tei-sele isikule.³⁹⁴ Kui mõni käsundita asjaajamise eeldustest ei ole täidetud, kuid üks isik on teise tegevuse tõttu saanud mingit kasu, siis ei pruugi see kasutoov tegevus mitte alati kvalifitseeruda „esemele tehtud kulutuseks” VÕS § 1042 mõttes. See puudutab olukordi, kus ilma õigusliku aluseta on osutatud teenu-seid, mis ei ole seotud esemetega: näiteks otsib keegi arhiividest välja teise isiku pärimisõigust puudutavad dokumendid.³⁹⁵

See „puudujääk” alusetu rikastumise õiguse poolel on ilmselt põhjuseks, miks on kirjanduses leitud, et kui ei ole tegemist käsundita asjaajamisega, siis saab neid teise isiku heaks tehtud kulutusi, mis pole kulutused esemele, tagasi nõuda soorituskondiktsiooni alusel.³⁹⁶ Nagu eelnevalt viidatud, ei saa selle seisukohaga nõustuda, sest kui kulutusi ei ole tehtud arvatava kohustuse täit-miseks, siis ei ole tegemist sooritusega (vt 2.3.1.3). Asjaolu, et „asjaajamise” ja

„teise isiku kasuks tehtud kulutuste” objektiivne külg täielikult ei kattu, viitab

390 RKTKo 3-2-1-25-08, p 15.

391 Vaidlus puudutas raudtee reisiplatvormide valgustamist, – RKTKo 3-2-1-40-06, p 12 ja Tallinna Ringkonnakohtu 3.11.2006 otsus tsiviilasjas nr 2-03-67.

392 VÕS III Komm/Tampuu, 51. ptk, komm 2, lk 564; Tampuu (2012), lk 46. Autori arvates võib käsundita asjaajamise alase kohtupraktika pinnalt koguni järeldada, et „asjaajamisena”

mõistetakse kõike seda, mis võiks olla laiemalt teenuste osutamise lepingute objektiks.

393 VÕS III Komm/Varul, § 619, komm 3.2, lk 3.

394 Tampuu (2012), lk 105. Teistsuguse järelduse võib teha Saksa õiguse kohta, kus kulutuste kondiktsiooni mõistes „kulutuseks” loetakse igasugune teise isiku vara suurendamine, – Bamberger/Roth/Wendehorst, § 812, Rn 148. Samuti ei teki VÕS-i sätetega võrreldavat probleemi DCFR-i alusetu rikastumise mudelnormide puhul, sest „rikastumine” võib seisneda ka näiteks selles, et isiku vara on suurenenud või kohustused vähenenud või et talle on tehtud töö või osutatud teenus (art VII.-3:101), – see on laiem loetelu kui „esemele kulutuste tegemine”.

395 Tampuu (2002), lk 463. Sarnane olukord Saksa kohtupraktikas: BGH, NJW 2000, 72 („Erbensucher-Fall”), Austria kohtupraktikas OGH NZ 1997, 290.

396 Tampuu (2002), lk 463.

autori hinnangul hoopis sellele, mitte igasuguse tegevuse eest, mis võib osutuda teistele isikutele kasulikuks, ei peaks seadusandja arvates saama hüvitist.