Kulutustega „saadu”

5.2.1. „Saadu” määratlemise alused

Mõistmaks seda, mille väärtust kulutuste kondiktsiooni puhul õieti hindama peaks, tuleb esmalt selgeks teha, mis on kulutuste kondiktsiooni puhul nõude sisu, ehk mis on see õigusliku aluseta „saadu”, mida VÕS §-s 1027 silmas pee-takse. Õiguskirjanduses tõlgendatakse § 1027 selliselt, et selle kohaselt tuleb välja anda õigusliku aluseta omandatu ehk „rikastumine” või „alusetu rikastu-mine”⁶⁹³, see tähendab, et „saadu” võrdsustatakse „rikastumisega”.

BGB §-s 812 viidatakse samuti „saadule”: isik, kes saab teise isiku soori-tusega või muul viisil tema kulul midagi ilma õigusliku aluseta, peab selle talle välja andma. Võlgniku väljaandmiskohustuse esemeks on seega „midagi, mis on saadud” (erlangte Etwas) ehk lühidalt öeldes „saadu”. Võlgniku „rikas-tumisele” viitab otsesõnu alles BGB § 818 lg 3, mille järgi kohustus väljaand-miseks või väärtuse hüvitaväljaand-miseks on välistatud, kuivõrd saaja ei ole enam rikas-tunud. BGB loojad eelistasid rikastumise mõistet ise mitte täpsustada ning jätsid selle tulevase õigusteaduse ja kohtupraktika sisustada.⁶⁹⁴ Tulenevalt sellest, et BGB alusetu rikastumise sätetes räägitakse nii „saadust” kui „rikastumisest”, on Saksa õiguskirjanduses aastakümneid diskuteeritud selle üle, millele õieti on rikastumisvõlausaldaja nõue suunatud.

„Saadu” mõiste sisustamine on seotud sellega, milles üldisemalt nähakse alusetu rikastumise õiguse funktsiooni (vt 2.2.1). Need, kes leiavad, et alusetu rikastumise õiguse eesmärk on võlgniku rikastumise kõrvaldamine, võrdsus-tavad võlgniku poolt väljaandmisele kuuluva „saadu” tema rikastumisega.

Võlgniku rikastumise aga määrab selle käsitluse kohaselt ära see, milline on võlgniku varas toimunud muutus. See tähendab võlgniku netorikastumise kindlakstegemist läbi tema varalise olukorra võrdluse enne ja pärast rikastumist.

Saksa õiguskirjanduses on see teooria tuntud kui (rikastumisvõlgniku) varale orienteeritud käsitlus (sks Vermögensorientierte Betrachtung). Selle lähenemise esindajaks võib pidada eelkõige Werner Flumet⁶⁹⁵ ning sellest lähtuti Saksa õiguskirjanduses ja kohtupraktikas peamiselt kuni 1970-ndate aastateni.⁶⁹⁶

Kondiktsiooni orienteeritus rikastumisvõlgniku varale tuletatakse selle teoo-ria järgi eelkõige BGB § 818 lõikest 3, mis ütleb, et kohustus saadu välja-andmiseks või väärtuse hüvitamiseks on välistatud, kuivõrd saaja ei ole enam rikastunud. Ning ka teisipidi: § 818 lg 1 kohaselt laieneb väljaandmiskohustus saadud kasule ja eseme eest saadud hüvitisele, seega igasugusele võlgniku vara suurenemisele, mis on toimunud alusetu rikastumise tõttu.⁶⁹⁷ BGB §-s 812

693 VÕS III Komm/Käerdi, § 1027, komm 1, lk 584.

694 Motive II, S 837.

695 Flume, S 103 ff.

696 Kohtupraktikas nt BGH NJW 1951, 270: „Der Bereicherungsanspruch beschränkt sich auf den Saldo der vom Bereicherungsempfänger erlittenen Vor- und Nachteile”. Võlgniku varale orienteeritud lähenemist pooldavaid seisukohti leidub ka hilisemas õiguskirjanduses, – vt nt Mossler, S 74 ff; Reimer, S 36 ff.

697 Mossler, S 77.

mainitud „saadu”, mis tuleb võlausaldajale välja anda, pole selle lähenemise järgi niisiis mitte mingi konkreetse asja või teenuse näol saadud eelis, vaid võlgniku varaline olukord, täpsemini kõikide saadud eeliste ja halvemuste vaheline positiivne varaline „saldo”.

Selle käsitluse puhul on olulisel kohal ajaloolised argumendid. Nagu töös eelnevalt näidatud, oli condictio klassikalise perioodi Rooma õiguses rangelt suunatud konkreetse eseme väljaandmisele, kuid Justinianuse ajal lisandus nn õigluspõhimõte, et keegi ei tohi teise arvel rikastuda. Ka Savigny jaoks ei olnud kondiktsioon suunatud mitte tagastamiskohustuse täitmisele, vaid nö õigus-vastase omamise ehk võlgniku rikastumise kõrvaldamisele. Seetõttu oli BGB koostajate jaoks juba iseenesestmõistetav, et regulatsiooni väljatöötamisel võeti aluseks üldise õiguse lähenemine, mis tähendas orienteeritust võlgniku varas veel alles olevale rikastumisele.⁶⁹⁸

Valitsevaks õpetuseks kujunenud eristamisteooria järgi ei ole alusetu rikastu-mise õigus siiski võlgniku rikasturikastu-mise kõrvaldarikastu-misele suunatud eriline „õiglus-instituut”, vaid iga kondiktsioonitüüp on määratud täiendama mõnda teist instituuti ning nõnda edasi kandma ja ellu viima mujal õiguskorras juba paika pandud väärtusi (vt 1.3.1; 2.2.1). Seetõttu kritiseeritakse võlgniku varale orien-teeritud teooriat kui vananenud seisukohta, mis ei võta arvesse alusetu rikas-tumise õiguse muutunud funktsioone ning käsitleb seda instituuti endiselt kui lihtsalt õigluse põhimõttele tuginevat vastutust.⁶⁹⁹ Kaasaegses Saksa õigus-teoorias ja kohtupraktikas domineerib õpetus, mida võiks nimetada esemeliseks lähenemiseks (sks Gegenstansdorientierte Betrachtung). Selle kohaselt on rikastumisnõue suunatud esmajoones sellele, mille võlgnik on „saanud”, st konkreetsele esemele, mitte aga võlgniku „rikastumisele” ehk tema varalisele olukorrale.⁷⁰⁰ See „midagi”, mille rikastumisvõlgnik on saanud, pole niisiis mitte positiivne varaline saldo, vaid konkreetne asi, raha, nõue, teenus, valdus või muu soodus õiguslik positsioon. Seega ei ole alusetu rikastumise sätete alusel tagasinõude esitamine välistatud näiteks juhul, kui teisele isikule ilma õigusliku aluseta üleantud ese, mida on võimalik natuuras tagasi anda, on majanduslikus mõttes väärtusetu.

Nõude orienteeritus saadud esemele tuletatakse ka selle lähenemise puhul BGB sätete sõnastusest: nõude tavapärane sisu on § BGB 818 lg 1 ja lg 2 ning lg 4 ja §§ 819–820 kohaselt eseme väljaandmine või hüvitamine. Ka § 818 lg 1 nimetatud kasu osas viitab sõnastus „saadud õiguse”, st saadud eseme alusel saadud kasule, mitte aga abstraktsest vara suurenemisest tekkinud kasule.⁷⁰¹ Rikastumisvastutuse nö normaalsisu on seega kohustus saadu välja anda või hüvitada. BGB 813 lg 3, mis välistab nimetatud kohustused niivõrd kuivõrd saaja ei ole enam rikastunud, kujutab endast seega vaid heauskse võlgniku

698 Flume, S 103 ff; Mossler, S 87-93.

699 Reuter/Martinek, S 518.

700 v. Caemmerer, S 333, 368; Goetzke, S 309 ff.; Larenz/Canaris, S 254; Staudinger/Lorenz

§ 818 Rn 1; MüKo/Schwab (2009) § 818 Rn 1; Bamberger/Roth/Wendehorst, § 812, Rn 54.

701 Staudinger/Lorenz, § 818 Rn 17 b.

erandkorras privilegeerimist.⁷⁰² Lisaks viidatakse sellele, et iseäranis sooritus-kondiktsiooni puhul tuleb lähtuda nn esemelisest lähenemisest juba seetõttu, et soorituse teinud võlausaldaja eesmärk pole mitte võlgniku varas positiivse dife-rentsi tekitamine, vaid temale mingi asja, nõude, teenuse, õigusliku positsiooni vms võimaldamine.⁷⁰³

Orienteeritus võlgniku varalisele olukorrale tähendaks nn esemelise lähene-mise pooldajate arvates ka vastuolu hea- ja pahauskse (BGB § 818 lg 4, §§ 819–

820) võlgniku vastutuse vahel, kuna sellisel juhul tugineks vastutus algusest peale erinevatele alustele. Tulemuseks oleks see, et heauskse võlgniku vastu esitatud nõue oleks suunatud võlgniku vara suurenemise väljaandmisele, aga pahauskne võlgnik peaks välja andma saadud eseme. Pahauskse võlgniku rangemat vastutuse taset ei oleks aga võimalik saavutada, kui juba BGB §-s 812 kirjeldatud nõue oleks suunatud vara suurenemisele.⁷⁰⁴ Ning ehkki esemeline lähenemine ei vasta ajaloolise seadusandja käsitlusele, mis nägi alusetu rikas-tumise õiguse peamist ülesannet ja kandvat mõtet õigluse jaluleseadmises, on see siiski kooskõlas tänapäevase arusaamaga, mille järgi alusetu rikastumise funktsioon on eeskätt restitutsioon.⁷⁰⁵

Kui teisele isikule on alusetult üle antud mingi asi, siis tuleb rikastumine kõrvaldada selle asja tagasiandmise teel. Kui aga üleantut ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle objektiivne väärtus. Selline lähenemine on õigustatud soorituskondiktsiooni puhul, ent ei pruugi olla eriti sobiv kulutuste kondiktsiooni jaoks, – kui sundida võlgnikku hüvitama kõikvõimalike tellimata teenuste objektiivset väärtust, siis läheks kaotsi selle kondiktsiooni eesmärk – kaitsta võlgnikku pealesunnitud hüvitamiskohustuste eest.

Seepärast on Dieter Reuter ja Michael Martinek välja pakkunud kolmanda lahenduse. Nende ettepanekul tuleb nõude ese määrata diferentseeritult sõltuvalt sellest, millise kondiktsioonitüübiga on tegemist: kui juba nõude eeldused on kondiktsioonitüüpidest lähtuvalt erinevad, siis ei ole põhjust, miks peaks nõude sisu osas endiselt lähtuma ühtsusõpetusest.⁷⁰⁶ Selle lähenemise järgi tuleks soorituskondiktsiooni puhul „saadu” määratlemisel kasutada nn esemelist käsit-lust. Sama kehtivat põhimõtteliselt ka rikkumiskondiktsiooni kohta, kus „saadu”

on eseme objektiivne kasutusväärtus. Kui võlgnik on rikkumise tõttu säästnud rohkem kui saadu objektiivne väärtus, siis tuleb „saaduna” erandina käsitleda säästmist. Regressi- ja kulutuste kondiktsiooni puhul aga tuleks jääda ajaloolise, võlgniku varale suunatud käsitluse juurde, kuna neid kondiktsioonitüüpe iseloomustab see, et võlgnik on saanud eeliseid ilma et ta ise seda kuidagi mõjutanud oleks. Järelikult tuleb võlgnikku – sealhulgas ka pahauskset – kaitsta temale osaks saanud vara juurdekasvu objektiivse väärtuse hüvitamise kohustuse eest, kui sellel eelisel tema jaoks ei ole väärtust või see ei ole nii

702 v. Caemmerer, S 368.

703 Bamberger/Roth/Wendehorst, § 812, Rn 54.

704 Goetzke, S 308 ff.

705 Reuter/Martinek, S 583 ff.

706 Reuter/Martinek, S 520; Reuter, S 329.

kõrge.⁷⁰⁷ Just regressi- ja kulutuste kondiktsiooni puhul ilmneb Reuteri ja Martineki arvates esemele orienteeritud lähenemise nõrkus: kui § 818 lg 3 ees-märk on heauskse võlgniku privilegeerimine temale leebema vastutuse panemi-sega, siis näiteks regressikondiktsiooni puhul ei saa võlgniku hea- või paha-usksus üldse tähtsust omada, kuna võlgnik ei saa takistada enda kohustusest vabanemist. Seega rääkivat kõik selle poolt, et tuleb aluseks võtta võlgniku varaline olukord.⁷⁰⁸ Siin võib näha otsest seost antud kondiktsioonidele omistatava funktsiooniga. Nimelt nõustuvad Reuter ja Martinek sellega, et soorituskondiktsiooni funktsioon on hüvede õigustamatu ülemineku tagasitäit-mine. Regressi- ja kulutuste kondiktsioone seevastu iseloomustavat nende arvates suunitlus võlgniku rikastumise kõrvaldamisele, mistõttu neid võiks nimetada „kõrvaldamiskondiktsioonideks” (sks Abschöpfungskondiktion).⁷⁰⁹

Saksa kohtupraktika ei järgi ühtegi kirjeldatud lahendustest kuigi rangelt.

Pigem iseloomustatakse kohtute lähenemist kui „segateooriat”, mis kombi-neerib esemelist ja võlgniku varale suunatud lähenemist, sõltuvalt võlgniku hea- või pahausksusest.⁷¹⁰ BGH peab esemele orienteeritust reegliks ning leiab, et nõude eelduste tasandil saab rääkida „saadust” vaid esemelises mõttes; võlgniku varalise olukorraga seotud küsimused omavad tähtsust alles õiguslike tagajärgede tasandil.⁷¹¹ Heauskse võlgniku privilegeerimine aga seisneb selles, et algselt esemele suunatud nõue muutub võlgniku varalisele olukorrale orienteeritud nõudeks.⁷¹²

Erinevalt BGB-st ei tulene ABGB ega OR sõnastusest „saadu” ja „rikastu-mise” diferentseerimise vajadust. ABGB ei sisalda isegi ühtegi viidet rikas-tumisele – ei §§ 1431 jj, mis reguleerivad mittevõlgnetava kohustuse täitmist, ega ka §§ 1041–1042 maini üldse sellist sõna nagu „rikastumine”. Seevastu OR art 62 räägib just „rikastumisest”, mitte „saadust”: selle kohaselt peab see, kes on õigustamatul moel teise isiku varast rikastunud, rikastumise välja andma.⁷¹³ Eristamisteooria omaksvõtu tulemusena on ka Austria ja Šveitsi õiguses rikastumisnõude sisu küsimuses jõutud nn esemelist lähenemist iseloomus-tavatele seisukohtadele. See tähendab, et võlgniku rikastumine ei pea seisnema tingimata majandusliku eelise saamises. Välja tuleb anda kõik see, mis on teise isiku varast ilma õigusliku aluseta saadud, sõltumata sellest, kas tegemist on majanduslikus mõttes väärtusliku esemega.⁷¹⁴

707 Reuter/Martinek, S 542 ff.

708 Reuter/Martinek, S 521.

709 Reuter/Martinek, S 371 ff. Vt ka 2.2.1.

710 Wendehorst (1999), S 220; Reimer, S 37; Reuter/Martinek, S 519.

711 Nn lennureisi-kaasus (Flugreise-Fall), – BGH NJW 1971, 609.

712 BGH NJW 1979, 160.

713 Wer in ungerechtfertigter Weise aus dem Vermögen eines andern bereichert worden ist, hat die Bereicherung zurückzuerstatten. Šveitsi õiguskirjandus peegeldab seetõttu siiani valdavalt seisukohta, et alusetu rikastumise nõude sisu on suunatud esmajoones võlgniku varas tekkinud suurenemise kõrvaldamisele, – vt Hahn, S 231; Bucher, S 690.

714 Šveitsi õiguse kohta Honsell/Oberhammer (2008), Art 62, N 4; Austria õiguse kohta Lehmert/Rainer, p 54. Lehmert ja Rainer rõhutavad, et võlgniku kogu varalise olukorra

DCFR-i alusetu rikastumise sätete koostamisel on otsustatud samuti nn esemelise lähenemise (ing itemised approach) kasuks, st et keskendutakse esemete liikumisele.⁷¹⁵ Ainult majandusliku efekti hindamine tähendaks seda, et väärtusetu või suuri kulutusi nõudva eseme saamist ei saakski pidada rikastu-miseks; samuti ei loetaks sellisel juhul rikastumiseks olukorda, kus kellelegi on osutatud teenus, mida ta pole soovinud.⁷¹⁶ Et DCFR-is erinevaid kondiktsioone ei eristata, siis tähendab see, et esemelist lähenemist tuleb kohaldada nii arva-tava kohustuse täitmiseks tehtud soorituse kui ka teise isiku esemele tehtud kulutuste puhul, mh omandi saamise ootuses tehtud kulutuste korral. Kui kulu-tusi tehakse ilma et eseme omanik seda soovinud oleks, siis ei tähenda see mui-dugi, et kulutused tuleks tingimata täies ulatuses hüvitada; kulutuste tegemisega seotud konkreetseid asjaolusid võetakse arvesse nõude ulatuse määramisel.⁷¹⁷

Võlaõigusseadus järgib soorituskondiktsiooni osas selgelt nn esemelist lähenemist: VÕS § 1028 lg 1 mõttes „saaduks” loetakse kõik, mis saab olla soorituse esemeks. „Saadu” võib olla mingi asi, rahasumma või muu konk-reetselt määratletav ese, samuti võib see olla nõue või mõni muu õigus, võla-tunnistus vms. Lisaks selle võib soorituse sisu (ehk saadu) seisneda ka näiteks valduse üleandmises või mõne teenuse osutamises.⁷¹⁸ Sooritus võib seisneda isegi passiivses käitumises, st mingist teost hoidumises (näiteks loobutakse ostueesõiguse kasutamisest)⁷¹⁹; sellisel juhul tuleb VÕS § 1028 mõttes saaduks lugeda eelis, mille isik on teise isiku negatiivse soorituse tõttu saanud.

Eelnevalt (vt 2.2.1) on töös selgitatud, et Eesti õiguses lähtutakse nii sooritus- kui kulutuste kondiktsiooni puhul nn restitutsiooniteooriast, st et alu-setu rikastumise õiguse kohaldamise eesmärk pole mitte võlgniku rikastumise kõrvaldamine, vaid võlausaldajale selle tagastamine, millest ta on ilma jäänud.

Seetõttu võib järeldada, et nagu soorituskondiktsiooni nii ka kulutuste kondikt-siooni puhul tuleks järgida esemelist lähenemist. Ka kulutuste kondiktkondikt-siooni reguleeriva VÕS § 1042 sõnastus viitab otseselt sellele, et võlgniku vastu esitatava nõude sisu on suunatud võlausaldaja tehtud kulutuste hüvitamisele;

võlgniku rikastumise, st tema varalise olukorra küsimus tõusetub alles nõude ulatuse määratlemise staadiumis. Järelikult ei ole võlgniku poolt „saadu” ja

„rikastumine” siiski samatähenduslikud. Millegi „saamine” kirjeldab seda, mil moel rikastumine on võimalikuks saanud; „rikastumine” aga tähistab seda, mille võlgnik lõpuks välja peab andma.

kindlakstegemine juba nõude eelduste tasandil ei ole mõistlik ning nõude sisu tuleb määrata lihtsamalt, keskendudes sellele, mis võlgnikule on üle antud, – vt Lehmert/ Rainer, p 63.

715 Swann (2006), p 241; v. Bar/Swann, pp 356–357.

716 Clive, p 590.

717 v. Bar/Clive, p 4004.

718 Tampuu (2012), lk 82 jj.

719 VÕS III Komm/Käerdi, § 1028, komm 3.1, lk 586.

5.2.2. Kulutused kui „saadu”

Soorituskondiktsiooni puhul tähendab nn esemeline lähenemine seda, et võlgni-ku poolt „saadu” on kõik see, mis on olnud soorituse sisu. Kulutuste kondikt-siooni kohaldumisel on „saadu” aga kõik see, mis on käsitletav kulutusena.

Ülaltoodust tulenevalt võib väita, et kulutuste kondiktsiooni puhul tuleb võlgniku poolt saaduks lugeda temale „üle antud” kulutused, olgu selleks siis tema esemega ühendatud materjal, võlausaldaja tööpanus või muu taoline va-raline ohver.

Praktikas puudutab kulutuste kondiktsiooni kohaldamisala sagedasti teise isiku kinnisasjale ehitamist või olemasoleva ehitise (nt korteri) remontimist. Kui keegi värvib üle teisele isikule kuuluva korteri põrandad, siis on „saaduks”

materjal (värv) ning tööpanus. Et neid kulutusi ei ole võimalik natuuras välja anda, siis tuleb hüvitada nende väärtus, st et tuleb küsida, milline on antud juhul materjali ja tööpanuse väärtus. Kui tööpanusel mingit varalist väärtust ei ole, siis ei tähenda see, et nimetatud tööpanust ei loetagi „saaduks”, – nimetatud

„teenuse” on võlgnik saanud sellegipoolest, kuid selle väärtus on null (ning seega ei ole võlgnik ka tööpanuse saamise võrra rikastunud). Sellisel juhul saab kõne alla tulla üksnes kasutatud materjali väärtuse hüvitamine. Kulutused võivad seisneda ka tasu eest kolmandalt isikult teenuse tellimises (näiteks erinevate remonditööde jms tellimine). Samuti on kulutustega tegemist siis, kui need piirduvad üksnes võlausaldaja enda tööpanusega, mis ei hõlma raha ega materjali kulutamist. Selline tööpanus ei pruugi isegi kaasa tuua mingit kehalist muudatust eseme juures: näiteks võib tööpanusena väljenduv kulutus seisneda automootori korrasoleku kontrollimises.

Seetõttu võib igasuguseid kulutusi vaadelda tervikuna kui teatavat teenust.

Sellest kontseptsioonist lähtub näiteks DCFR, mille artikli VII.-3:101 lg 1 p b kohaselt võib võlgniku rikastumine seisneda muuhulgas selles, et talle on osutatud teenus või tehtud töö. Selle määratluse alla loetakse ka teise isiku esemele tehtud kulutused sõltumata sellest, kas kulutusi tehti eseme omaniku soovil või temaga kokku leppimata.⁷²⁰

Et „saadu” on võrdsustatav võlausaldaja poolt tehtud kulutustega, siis nn esemelise lähenemise kohaselt ei ole õige „saaduna” käsitleda võlgniku poolset kulutuste säästmist. Pigem on kulutuste säästmine võlausaldaja poolt tehtud kulutuste tulemus võlgniku varalises sfääris. Kulutuste säästmise kindlakstege-miseks tuleb võrrelda rikastumisvõlgniku tegelikku varalist olukorda sellise hüpoteetilise olukorraga, milles võlgnik olnuks, kui kondiktsiooni aluseks ole-vat asjaolu (näiteks võlgnikule teenuse osutamist) ei oleks esinenud.⁷²¹ Võlgni-ku varalise olukorra kindlakstegemine tähendab tema rikastumise määramist⁷²², mis aga on nõude ulatuse küsimus.

720 v. Bar/Clive pp 4007–4010; vt ka DCFR art VIII.-7:104 lg 1 ja v. Bar/Clive, pp 535–

5357.

721 Gursky (1972), S 280; Koppensteiner/Kramer, S 119.

722 Vt ka RKTKo 3-2-1-107-07 p 17: alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu vara.

5.2.3. Eseme väärtuse tõusu kriteeriumi sobimatus

„saadu” määratlemisel

Õiguskirjanduses on esindatud seisukohad, mis võrdsustavad võlgniku poolt

„saadu” temale kuuluva eseme väärtuse tõusuga. Osa autoreid seostab selle väite otseselt vajadusega kõrvaldada võlgniku rikastumine⁷²³, teised piirduvad nentimisega, et saadud eelis võib muuhulgas väljenduda väärtuse tõusus⁷²⁴. Levinuim näide puudutab kinnisasja väärtuse tõusu teise isiku tehtud kulutuste tulemusena.

Selles näites on selgelt tajutav roomaõigusliku kulutuste regulatsiooni mõju.

Harjumuspärane, Rooma õiguse traditsioonidest lähtuv lähenemine kulutustele nõuab nende liigitamist selle järgi, kas kulutused on eseme suhtes vajalikud, kasulikud või toreduslikud. Praktikas on valdaja tehtud vajalike kulutuste hüvi-tamine sageli ette nähtud juba erisätetega (BGB § 994 lg 1; AÕS § 88 lg 1, – vt ka 3.2.3) ning kasulike ehk väärtuse suurendamisele suunatud kulutuste üle tuleb otsustada muude sätete abiga. Käsundita asjaajamise kohaldamisel võib tulemus sageli olla see, et eseme objektiivse väärtuse suurendamisele suunatud kulutused ei ole omaniku huvi ja tahtega kooskõlas ning seetõttu tuleb raken-dada alusetu rikastumise sätteid. Siit edasi aga tundub juba loogiline järelraken-dada, et see, mida tuleb lugeda võlgniku poolt „saaduks”, on tehtud kulutuste kasu-likkuse tegelik väljund, ehk eseme väärtuse suurenemine.

Sellest argumentatsioonist on lähtunud Detlef König, kes nägi kulutuste kondiktsiooni peamist kohaldamisala õigustatud võõrvaldaja (näiteks üürniku) tehtud kasulike kulutuste hüvitamises, mida ei hüvitatud käsundita asjaajamise sätete alusel.⁷²⁵ König on oma eelnõu kohta antud selgitustes märkinud, et kulutuste kondiktsiooni nõude sisu (eelnõu § 3.2) on otseselt kujundatud BGB § 996 silmas pidades.⁷²⁶ BGB § 996 räägib tõepoolest sellest, et omanik peab muud kui vajalikud kulutused hüvitama tingimusel, et asja väärtus on valduse tagasisaamise ajaks suurenenud.⁷²⁷ See selgitab ka, miks mainitud sättes on nõude ulatuse kindlaksmääramise ajahetkena viidatud ajale, mil võlgnik saab oma asja tagasi või saab muul viisil hakata kasutama väärtuse suurenemist (sks Werterhöhung) – st et sätte sõnastuse väljatöötamisel on lähtutud eeldusest, et kulutuste objektiks olev asi on kulutuste tegija valduses.

Ka uuritud riikide kohtupraktika pakub näiteid asja väärtuse tõusu küsimuse kohta. Nii näiteks on Austria Ülemkohtu menetluses olnud vaidlus, milles üürnik (hageja) ja kinnisasja omanikust üürileandja (kostja) sõlmisid suulise lepingu kinnisasja müügiks.⁷²⁸ Omanikuks saamise ootuses tegi ostja

723 Larenz/Canaris, S 190, S 125; Reuter/Martinek, S 542.

724 Bamberger/Roth/Wendehorst, § 812, Rn 150.

725 König (1981), S 1576.

726 König (1981), S 1577.

727 Saksa õiguskirjanduses märgitakse samas, et praktikas ei nõuta selle sätte rakendamisel valdajalt mitte asja väärtuse tõusu, vaid siiski üksnes enda kulutuste suuruse tõendamist, – vt Greiner, S 305.

728 OGH SZ 54/131.

asjale kulutusi, mida ta üürnikuna teinud ei oleks. Omanik otsustas kinnisasja siiski mitte müüa ning kinkis selle oma elukaaslasele, mille peale ostja nõudis hüvitist ABGB § 1041 alusel. OGH leidis, et kostja (st müüja) on kohustatud hüvitama eelise, mille ta teise isiku tehtud kulutuste tõttu sai, ning et see eelis seisneb kinnisasja väärtuse tõusus.⁷²⁹

Sarnaseid juhtumeid tuleb lahendada ka Eesti kohtutel. Näiteks võib tuua kaasuse⁷³⁰, kus kostja oli lubanud hagejale võõrandada maatüki vahetuskaubana kombaini vastu. Kostja näitas hagejale maatüki kätte ning lubas alustada sellel ehitustegevust. Hageja asus maatükki korrastama ning ehitas sellele väikese elamu, millesse asus ise elama. Neli aastat peale suulise kokkuleppe sõlmimist loobus kostja kinnistu võõrandamise plaanist ning kinkis selle oma pojale.

Seepeale nõudis hageja tehtud kulutuste hüvitamist VÕS § 1042 alusel. Kui Harju Maakohus lähtus antud vaidluses hagi rahuldades sellest, kui palju on väärt hageja poolt kostja kinnistule rajatu, siis ringkonnakohus leidis, et hüvitise suuruse määramisel tuleb aluseks võtta kostja poolt tehtud kulutuste suurus.

Seda, et kulutuste kondiktsiooni puhul on hüvitise arvestamise aluseks mitte kinnistu (suurenenud) väärtus, vaid tegelikult tehtud kulutused, on kinnitanud ka Riigikohus.⁷³¹

Pidades silmas seda, et VÕS § 1042 aluseks on nn esemeline lähenemine, on eseme väärtuse tõusu mittearvestamine Eesti kohtute poolt õigustatud. Siin kehtib sama argumentatsioon mis kulutuste säästmise puhul: see, mille võlgnik on võlausaldaja käest saanud, on kulutus (nt lisatud materjal, tööpanus); eseme väärtuse tõus (nii nagu ka kulutuste säästmine) aga üksnes peegeldab selle kulutuse tulemust võlgniku varas. VÕS 1042 lg 1 sõnastus, mis viitab sellele, et võlgnik „saab eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata”, ei räägi väärtuse suurenemisest mitte „saadu”, vaid võlgniku „rikastumise” kontekstis. Eseme väärtuse tõusu „saaduks” nimetamine tähendaks kulutuste tulemuse tähtsusta-mist juba nõude materiaalõiguslike eelduste tasandil, – see aga, nagu eelnevalt näidatud (vt 2.3.1.4), ei ole poolte tõendamiskoormist silmas pidades põhjendatud.

Eseme väärtuse tõusu kriteerium on „saadu” üle otsustamiseks ebasobiv ka seetõttu, et võib esineda olukordi, kus kulutustega ei tõsteta eseme väärtust, kuid sellegipoolest luuakse eseme omanikule mingi eelis. Seda võib jaatada näiteks juhul, kui kulutusi on tehtud teisele isikule kuuluva intellektuaalse omandi eseme (nt patent, tööstusdisainilahendus, kasulik mudel) registreeringu pikendamiseks. Sellised kulutused võiksid roomaõigusliku kulutuste liigituse järgi olla küll vajalikud (st eset säilitavad) kulutused, kuid et kulutuste objekt on kehatu ese, mida ei saa vallata, siis ei ole nende kulutuste hüvitamine asja-õigusliku regulatsiooni (AÕS § 88) alusel võimalik. Kui nüüd väita, et võlgnik

729 Sealjuures jättis kohus arvesse võtmata kostja väite, et kuna ta on kinnisasja ära kinkinud, siis pole ta mingit eelist saanud. Kohus rõhutas, et kuna antud juhul ei olnud kostja heauskne, siis tuleb tal hüvitada kulutuste tulemuse objektiivne väärtus.

729 Sealjuures jättis kohus arvesse võtmata kostja väite, et kuna ta on kinnisasja ära kinkinud, siis pole ta mingit eelist saanud. Kohus rõhutas, et kuna antud juhul ei olnud kostja heauskne, siis tuleb tal hüvitada kulutuste tulemuse objektiivne väärtus.

Im Dokument AGE VÄRVKulutuste kondiktsioon: teise isiku esemele tehtud kulutuste hüvitamine alusetu rikastumise õiguses (Seite 153-161)