Culpa in contrahendo võlasuhte tekkimise alused,

C.i.c. võlasuhe tekib lepingueelsete läbirääkimiste alustamisest või muul viisil lepingu sõlmimise ettevalmistamisest (VÕS § 14 lg 1; BGB § 311 lg 2 p 1 ja 2;

517 RKTKo 3-2-1-69-12, p 14 ja p 17.

518 BGH, NJW 1996, 1884.

519 BGH, NJW 1996, 1884 (1885).

520 OGH SZ 47/130.

DCFR art II.-3:101 jj).⁵²¹ Läbirääkimised eeldavad kahepoolset tegutsemist;

isiku ühepoolseid ettevalmistusi veel läbirääkimistena käsitleda ei saa.⁵²² Muul viisil lepingu ettevalmistamine hõlmab ka isiku ühepoolseid tegevusi. Eesti õiguskirjanduses nimetatakse „muul viisil ettevalmistamise” näidetena lepingu sõlmimiseks vajalike dokumentide, lubade ja kooskõlastuste hankimist ning ekspertiiside korraldamist.⁵²³ BGB § 311 lg 2 p 2 kohaselt iseloomustab lepingu muul viisil ettevalmistamise olukorda veel asjaolu, et selle käigus annab üks pool teisele võimalikku tehingulist suhet silmas pidades võimaluse mõjutada oma õigusi, õigushüvesid ja huvisid või usaldab need temale.⁵²⁴

Erinevalt VÕS-is ja DRFR-i regulatsioonist näeb BGB § 311 lg 2 p 3 ette, et lepingueelne võlasuhe võib tekkida ka muudest sarnastest tehingulistest kontak-tidest (ähnliche geschäftliche Kontakte). Selle eelduse alla paigutatakse näiteks olukorrad, kus osutatakse teeneid vastutuleku korras ning ilma soorituskohustu-seta või antakse teisele isikule infot ilma vastava lepingulise kohustusoorituskohustu-seta või kui keegi tegutseb koos teisega läbirääkimiste pidamisel kolmanda isikuga vms.⁵²⁵

„Tehinguline kontakt” kui lepingueelse võlasuhte tekkimise eeldus on tunnusta-tud ka Šveitsi ja Austria õiguses.⁵²⁶ Sotsiaalsed suhted, millest pooled õigus-likke tagajärgi tekitada ei soovi, lepingueelset võlasuhet ei tekita.⁵²⁷

Lepingueelse võlasuhte pooled on isikud, kes peavad lepingueelseid läbirääkimisi (VÕS § 14 lg 1; BGB § 313 lg 2 p 1; DCFR art II.-3:301 lg 1) või valmistavad muul moel ette lepingu sõlmimist (VÕS § 14 lg 1; BGB § 313 lg 2 p 2).⁵²⁸ Läbirääkimistel osalevad isikud võivad, kuid ei pea tingimata langema kokku lõpuks sõlmitava lepingu pooltega. Nii võib läbirääkimistesse olla kaasatud isikuid, kes ise lepingupooleks ei saa, näiteks tulevase lepingupartneri esindajad, vahendusteenust pakkuvad kinnisvaramaaklerid, erinevad nõustajad või konsultandid.⁵²⁹ BGB § 311 lg 3 kohaselt tekib § 241 lg-s 2 nimetatud kohustustega võlasuhe ka isikute vahel, kes ise tulevase lepingu pooleks saama ei pea, seda eelkõige siis, kui kolmas isik tekitab erilise usalduse ja seetõttu mõjutab oluliselt läbirääkimisi või lepingu sõlmimist. Sarnast tõlgendust peetakse kirjanduses võimalikuks ka DCFR-i artiklis II.-3:301 lg-s 2 kasutatud

521 BGB § 311 lg 2 p 3 kohaselt on võlasuhte tekkimise aluseks ka muud „sarnased tehin-gulised kontaktid (ähnliche geschäftliche Kontakte), sarnaselt on culpa in contrahendo kohaldamisala laiendatud ka Šveitsi kohtupraktikas, – vt Volens, lk 248.

522 MüKo/Emmerich⁶, § 311, Rn 46.

523 VÕS I Komm/Kull, § 14, komm 3, lk 58.

524 „…bei der eine Teil im Hinblick auf eine etwaige rechtsgeschäftliche Beziehung dem anderen Teil die Möglichkeit zur Einwirkung auf seine Rechte, Rechtsgüter und Interessen gewährt oder ihm diese anvertraut.”

525 MüKo/Emmerich⁶, § 311, Rn 49; Bamberger/Roth/Gehrlein/Sutschet²⁶, § 311, Rn 50.

526 Šveitsi õiguses: Guhl/Merz/Koller, S 98; Austria õiguses: Frötschl, S 569; OGH SZ 58/69.

527 Kull/Käerdi/Kõve, lk 82; Saksa õiguse kohta Peters, S 161.

528 Saksa õiguses on lepingueelse võlasuhte tekkimise aluseks ka muu sarnane tehinguline kontakt (BGB § 313 lg 2 p 3).

529 Kull/Käerdi/Kõve, lk 82; Volens, lk 282.

väljendi „a person who is engaged in negotiations” kohta.⁵³⁰ Ka Eesti õigus-kirjanduses pooldatakse culpa in contrahendo vastutuse kohaldamist neile isikutele, kes lepingu pooleks ei saa, kuid kes tekitavad mõistlikku usaldust ning mõjutavad olulisel määral isiku otsust sõlmida leping.⁵³¹

Erinevalt culpa in contrahendo vastutusest võimaldab kulutuste kondikt-sioon hüvitisnõuet esitada mitte selle isiku vastu, kelle tõttu kulutusi tehti, vaid selle isiku (või nende isikute) vastu, kelle esemele need tehtud on.

Lepingu sõlmimise ettevalmistamine mis tahes viisil ei too iseenesest veel kaasa vastutust; vastutuse tekkimise eelduseks on võlasuhtest tulenevate kohus-tuste rikkumine.⁵³² Selliste kohustustena sätestab VÕS § 14 lg 1 läbirääkimisi pidavate isikute üldise kaitsekohustuse (pooled peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega) ning tõeste andmete esitamise kohustuse. VÕS

§ 14 lg 2 aga paneb pooltele kohustuse teavitada teist poolt nendest asjaoludest, mille vastu tal on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Lisaks näeb VÕS § 14 lg 3 ette keelu pidada läbirääkimisi pahauskselt või neid paha-uskselt katkestada. Pahauskseks läbirääkimiste pidamiseks loetakse eelkõige seda, kui pool alustab läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta lepingut sõlmida, näi-teks selleks, et takistada lepingu sõlmimist oma konkurendiga või saada and-meid teise poole klientide või toomistegevuse kohta.⁵³³ Samuti on paha-usksusega tegemist siis, kui isik ei arvesta läbirääkimiste pidamisel seda, et ta tegelikult ei ole võimeline lepingut täitma.⁵³⁴ Läbirääkimiste pahauskseks katkestamiseks peetakse näiteks sellist olukorda, kui lepingu sõlmimisest keeldutakse pärast pikaajalisi läbirääkimisi, mille vältel teine pool on lepingu sõlmimisse uskudes teinud olulisi kulutusi või sõlminud lepinguid kolmandate isikutega.⁵³⁵ Riigikohus on leidnud, et läbirääkimiste pahauskse katkestamisena võib käsitada ka sellist käitumist, kus pool on esitanud teisele poolele vale-andmeid lepingu sõlmimisega seonduvate asjaolude kohta ning teise poole pahausksest käitumisest teada saanud pool juhib rikkuja tähelepanu lepingu korrigeerimise vajadusele, mille peale rikkuja lõpetab pooltevahelised läbi-rääkimised, tuginedes iseenda rikkumisele.⁵³⁶

BGB § 311 taolist kohustuste loetelu ei sisalda, kuid sarnased kohustused on võimalik tuletada Saksa kohtupraktikas tekkinud kaasusgruppide alusel. Lisaks nimetatutele kaitstakse Saksa kohtupraktikas c.i.c. raames ka poolte

530 Volens, lk 284.

531 VÕS Komm I/Kull, § 15, komm 4.6.3, lk 64; Kull/Käerdi/Kõve, lk 82; Urmas Volens rõhutab, et kolmandate isikute iseseisvat culpa in contrahendo vastutust ei ole õige tuletada pelgalt lepingueelsetes läbirääkimises osalemisest, vaid selleks peab isik olema lisaks loonud ka kõrgendatud usalduskoosseisu, – Volens, lk 285.

532 VÕS § 115 lg 1; BGB § 280 lg 1; DCFR art II.-3:301 lg 3.

533 VÕS I Komm/Kull, § 14, komm 4.4, lk 61.

534 Ibid.

535 Ibid.

536 RKTKo 3-2-1-89-06, p 15.

seid õigushüvesid. Šveitsi kohtupraktika on keskendunud peamiselt teabe andmise kohustusega seonduvatele küsimustele.⁵³⁷

Kulutuste tegemise „õigusliku aluse” all, mis välistaks VÕS § 1042 kohal-damise, mõistetakse sellist lepingulist või lepinguvälist võlasuhet, millest tuleneb õigustus või kohustus teise isiku eseme suhtes kulutuste tegemiseks.⁵³⁸ Kui poolte vahel on tekkinud lepingueelne võlasuhe, siis sellest ei teki teise isiku esemele kulutuste tegemise õigustust ega kohustust. Niisiis tuleb järel-dada, et mistahes viisil lepingu sõlmimise ettevalmistamine iseenesest ei takista veel kulutuste kondiktsiooni kohaldamist. Võlgniku vastutus võlausaldaja poolt tehtud kulutuste (sh võlgniku esemele tehtud kulutuste) hüvitamiseks c.i.c.

alusel tekib ju alles siis, kui ta on lepingueelsetest võlasuhetest tulenevat kohus-tust rikkunud. Võrdluseks võib tuua, et kulukohus-tuste kondiktsiooni materiaalõigus-like eelduste seisukohast eseme omaniku võimalik taunimisväärne käitumine tähtsust ei oma, küll aga tuleb sellega autori hinnangul arvestada nõude ulatuse üle otsustamisel (vt ka 2.2.3.3).

Samas võib lepingu sõlmimise ettevalmistamine omada tähtsust muudes kulutuste kondiktsiooni puudutavates küsimustes. Ühelt poolt võib see mõjutada hinnangut võlausaldaja tegutsemisele, eeskätt sellest aspektist, kas ta pidanuks teatama võlgnikule kavatsusest teha tolle esemele kulutusi. Sellest sõltub, kas võlausaldaja üldse saab kulutuste hüvitamise nõuet esitada (VÕS § 1042 lg 2 p 2). Teisalt tähendab lepingueelse võlasuhte olemasolu seda, et teravdatud tähelepanuga tuleb uurida, kuivõrd võlgnik ise on kaitsmist väärt. Nagu eelne-valt märgitud, on kulutuste kondiktsiooni regulatsiooni loomisel aluseks võetud eeskätt käsundita asjaajamise instituut (vt 1.3.2), mis aga reguleerib eelduslikult neid olukordi, kus soodustatul ei ole olnud võimalust oma tahet asjaajamise suhtes avaldada. Seevastu lepingueelsete läbirääkimiste pidamine või lepingu (olgugi tühise) sõlmimine ei vasta kulutuste kondiktsiooni standardettekuju-tusele, et eseme omanik vajab tugevat kaitset, kuna ta on kusagil „ära” ning tal ei ole võimalik enda vara suhtes otsuseid langetada.