Valdaja hea- või pahausksuse ja kulutuste iseloomu

Mõjutatuna roomaõiguslikust traditsioonist, on ebaseadusliku valdaja kulutuste hüvitamise nõudele iseloomulik diferentseerimine lähtuvalt valdaja hea- või

448 RKTKo 3-2-1-1-02.

449 Wieling (2006), S 541; Baur/Stürner, § 11, Rn 4.

450 Pärna (2004), lk 160; Wieling (2006), S 533.

451 VÕS Komm III/Käerdi, § 1042, komm 3.3, lk 621; RKTKo 3-2-1-66-11, p 10; Saksa õiguse kohta: Wieling (2006), S 589.

452 RKTKo 3-2-1-136-05, p 30; RKTKo 3-2-1-66-11, p 10. Teisiti aga nt Saksa õiguses, kus BGB § 999 lg 2 näeb ette, et omaniku kohustus kulutuste hüvitamiseks laieneb ka kulutustele, mis on tehtud enne tema omanikuks saamist.

453 Detlef König pidaski kulutuste kondiktsiooni peamiseks kohaldamisalaks nn õigustatud võõrvaldaja (üürnik, rentnik) tehtud kasulikke kulutusi, mida Saksa kohtupraktikas käsundita asjaajamise õiguse alusel ei hüvitatud, – König (1981), S 1573. Saksa kohtupraktikas rahuldatakse üürniku nõuded taolises olukorras küll alusetu rikastumise sätete alusel, kuid ei täpsustata, millist kondiktsiooni silmas peetakse, – vt nt BGH NZM 1999, 19.

pahausksusest ning tehtud kulutuste liigist.⁴⁵⁴ Heauskne on valdaja, kes ei tea ega peagi teadma, et valdusel puudub õiguslik alus. Pahauskne on see, kes teab või peab teadma õigusliku aluse puudumisest⁴⁵⁵, st et pahausksus ei eelda tingi-mata positiivset teadmist valduse ebaseaduslikkusest. Samas omaniku võimalik hea- või pahausksus valdaja kulutuste hüvitamisel tähtsust ei oma.

Vajalikud kulutused on sellised, millega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest (TsÜS § 63 p 1). Kulutuste vajalikkuse mää-ratlemisel tekib küsimus, kui kitsalt tuleks tõlgendada väljendeid „säilitamine”

ja „täieliku või osalise hävimise eest kaitsmine”. Õiguskirjanduses on vajalike kulutuste iseloomustamisel pea klassikaks saanud näide katkise majakatuse parandamisest.⁴⁵⁶ Samas tuleb möönda, et rangelt grammatiline tõlgendamine viiks tulemuseni, et katuse parandamine ei saa olla „vajalik kulutus”. Nimelt – hoone ei ole ju iseseisev asi, vaid kinnisasja oluline osa. Säilitada või hävimise eest kaitsta saaks aga vaid vallasasja, sest ainult vallasasi saab hävida; kinnis-asja hävimisest rääkida ei saa.⁴⁵⁷ Sellise kitsendava lähenemise vältimiseks loetakse vajalikeks ka sellised kulutused, mis on suunatud asja taastamisele, selle majandusliku otstarbe (olemuse) ja kasutatavuse (funktsioneerimisvõime) säilitamisele või selle korrapäraseks majandamiseks endisel viisil.⁴⁵⁸ Õigus-kirjanduses toodavad näited hõlmavad auto hooldamise, loomade söötmise, maja akende ja uste asendamisega seotud kulutusi⁴⁵⁹, avariilise sõiduki puksee-rimise ja hoidmise kulusid, sõiduki käitamisel vajalike osade nagu pidurid, peeglid, veljed ja rehvid parandamist, vananenud või rikkis küttesüsteemi välja-vahetamist, vana maali restaureerimist, loomaarstile looma ravimise eest makstud tasu, hävinenud hoone taastamist jms.⁴⁶⁰ Samas näiteks autokütuse või

454 Austria (ABGB § 418 jj) ning Šveitsi (ZGB art 671 jj) õiguses on lisaks erisätted võõrale maale ehitamise kohta, mis aga järgivad nn omaniku-valdaja suhte põhimõtteid, – Schlechtriem, Bd 2, S 48; Verse (1999), S 35.

455 Pärna (2004), lk 49: valdus on pahauskne, kui see rajaneb raskel hooletusel, st valdaja jätab käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. „Raske hooletuse” kriteeriumist lähtutakse ka Saksa õiguses, – Bamberger/Roth/Fritsche § 990, Rn 6. Kohtusse kaevatud valdaja (st kelle vastu omanik on esitanud hagi) on BGB § 994 lg 2 järgi võrdsustatud pahauskse valdajaga. Šveitsi kohtupraktikas BGE 54 II, 246: „valdaja heausksust tuleb eitada siis, kui asjaoludest lähtuvalt oodatava tähelepanelikkuse korral oleks isik pidanud oma valduse õigustuse puudumisest aru saama”.

456 TsÜS Komm/Paal, § 63, komm 3, lk 211; Verse (1999), S 48.

457 Sellest põhimõttest on – tõsi küll, mõnevõrra teises kontekstis, st VÕS § 134 lg 4 kohaldamisel – lähtunud näiteks Tartu Ringkonnakohus oma 30.01.2006 otsuses tsiviilasjas nr 2-04-978, kus hageja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist tema krundilt maharaiutud hõbekuuse eest. Kohus jättis nõude rahuldamata põhjusel, et VÕS § 134 lg 4 võimaldab nõuda mittevaralise kahju hüvitamist asja hävimise või kaotsimineku korral, kuid kasvav puu on kinnisasja oluline osa ning selle maharaiumine ei tähenda kinnisasja hävimist ega kaotsiminekut.

458 Bamberger/Roth/Fritsche, BGB § 994, Rn 44-45; Wieling (2006), S 594; Schwab/

Prütting, lk 200; sarnaselt Eesti õiguse kohta Pärna (2004), lk 173.

459 Pärna (2004), lk 173.

460 Schwab/Prütting, lk 201; Bamberger/Roth/Fritsche²⁶ § 994, Rn 46.

mootoriõli ostmist ei loeta vajalikuks kulutuseks, sest selle eesmärk on autoga sõitmise võimaldamine, mitte aga auto säilitamine või parendamine.⁴⁶¹

Kasulike kulutuste all mõistetakse selliseid, mis tõstavad asja väärtust. Saksa õiguskirjanduses märgitakse, et väärtuse tõus võib seisneda nii asja müügi- kui kasutusväärtuse suurenemises.⁴⁶² Eesti õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et TsÜS § 63 p-s 2 viidatud „eseme oluline parendamine” tähendab seda, et lihtsalt eseme müügiväärtuse tõusust veel ei piisa, vaid kulutuste tulemusena peab suu-renema asja kasutamiskõlblikkus või funktsionaalsus.⁴⁶³ Toreduslike kulutus-tega taotletakse peamiselt eseme mugavust, meeldivust või ilu (TsÜS § 63 p 3).

Need kulutused ei ole seega ei vajalikud ega kasulikud ning nende puhul tuleb lähtuda „ilu on vaataja silmades” põhimõttest, kuna eseme ilusamaks või meel-divamaks muutumist ei ole võimalik objektiivselt hinnata. Samas võivad kulu-tused, millega taotletakse mugavust, meeldivust või ilu, objektiivselt võttes eseme väärtust ka suurendada; nii näiteks võib maja ümber rajatud iluaed tõsta kinnisasja müügiväärtust.

Millist liiki kulutused valdajale sõltuvalt tema hea- või pahausksusest hüvita-takse, on erinevates õiguskordades mõnevõrra varieeruv. Saksa tsiviilseadustik annab heausksele valdajale õiguse nõuda hüvitist vajalike kulutuste eest (BGB

§ 994 lg 1). See õigus on valdajal isegi siis, kui asja omanikule tagastamise hetkel on need kulutused kas amortiseerunud või kui nende tulemus on üldse hävinud, – näiteks kui valdaja on parandanud majakatuse, kuid maja põleb enne kinnisasja omanikule tagastamist maha, tuleb omanikul kulutused siiski hüvitada.⁴⁶⁴ Saksa õiguskirjanduses ja kohtupraktikas leitakse, et asjale tehtud kulutuste vajalikkuse üle otsustamisel BGB § 994 kohaselt tuleb küsida, kas kõnealused kulutused olid objektiivselt vajalikud; otsustav on asja säilitamise eesmärk ning määravaks on see, kas kulutuste tegemise ajahetkel oleks ese ilma vastavate kulutusteta säilinud või mitte.⁴⁶⁵ Seega ei ole asja omaniku tegelik tahe vajalike kulutuste seisukohast oluline. Ehk vajalikud kulutused on sellised, mida oleks pidanud tegema ka omanik, kui ta oleks tahtnud asja säilitada.⁴⁶⁶ Selle taga seisab arusaam, et vajalikud kulutused vastavad reeglina ka rikas-tunud isiku majanduslikele huvidele ning too on seetõttu kulutuste tegemisega eelduslikult ka nõus.⁴⁶⁷

Muude kui vajalike kulutuste eest võib heauskne valdaja BGB § 996 ko-haselt nõuda hüvitist niivõrd kuivõrd asja väärtus on nende kulutuste tõttu veel

461 Staudinger/Gursky¹⁴ vor §§ 994–1003, Rn 17b.

462 MüKo/Baldus⁵, § 996 Rn 5.

463 TsÜS Komm/Paal, 63, komm 3; Pärna rõhutab, et mõeldud on asja majandusliku väärtuse tõusu, mis kaasneb näiteks maaparandusega, majja keskkütte või topeltakende panemisega, – Pärna (2004), lk 173.

464 Verse (1999), S 48.

465 Medicus, S 652.

466 Staudinger/Gursky¹⁴ § 994, Rn 11; siiski nenditakse, et kohtupraktika ei ole ühtne ning tulemus võib sõltuda konkreetse juhtumi asjaoludest, – MüKo/Baldus⁵ § 994 Rn 16-17;

Beiβner, S 9; kriitiliselt Wieling (2006), S 598.

467 Beiβner, S 9.

suurenenud selleks ajaks, mil omanik asja tagasi saab. See tähendab, et antud säte hõlmab kasulikke kulutusi, kuna nende eesmärk on asja väärtuse tõstmine;

toreduslikke kulutusi valdajale ei hüvitata.⁴⁶⁸ Küsimuses, millistest kriteeriu-midest lähtuvalt tuleks asja väärtuse suurenemist hinnata, valitsevad Saksa õiguskirjanduses vastakad seisukohad. Valitsev arvamus pooldab konkreetse omaniku subjektiivsest huvist lähtumist, kuna oleks ebaõiglane panna omanik olukorda, kus ta peaks hüvitama kulutused, mis objektiivselt võetuna küll suu-rendavad asja väärtust, kuid millest temal endal mingit kasu ei ole.⁴⁶⁹ Õigus-kirjanduses illustreeritakse sellist situatsiooni näidetega „ülestuunitud” sõidu-autost⁴⁷⁰ või tsirkuseartistiks dresseeritud valvekoerast⁴⁷¹: tehtud kulutuste tõttu võib auto või koera turuväärtus olla küll tõusnud, kuid konkreetne omanik ei pruugi neid üldse hinnata. Samas on esindatud ka seisukoht, et heauskse valdaja tehtud kulutuste kasulikkust tuleks hinnata objektiivselt, kuna seadus näeb omaniku subjektiivsete huvide arvestamise ette vaid valdaja pahausksuse korral.⁴⁷² Viimatinimetatud väide tugineb asjaolule, et BGB § 994 lg 2 kohaselt tuleb pahauskse valdaja tehtud vajalike kulutuste hüvitamine otsustada käsun-dita asjaajamise sätete järgi, millisel juhul omab tähtsust see, kas kulutused vastasid omaniku huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele.

Ka Šveitsi tsiviilseadustik ei seo heauskse valdaja nõuet vajalike kulutuste hüvitamiseks küsimusega, kas kulutuste tulemus asja väärtuse tõusu näol veel eksisteerib või mitte (ZGB art 939 lg 1). Erinevalt Saksa õigusest ei küsita asja väärtuse tõusu järgi ka kasulike kulutuste puhul.⁴⁷³ Muude kulutustega loodu võib valdaja ära võtta juhul kui see ei kahjusta asja (ZGB art 939 lg 2).

Austria õiguses võib valdaja kulutuste regulatsioonis näha tugevamat rikas-tumisõiguslikku lähenemist kui Saksa õiguses, st et kulutuste hüvitamisel arves-tatakse omaniku huvidega rohkem. See väljendub ABGB §-s 331, mis piirab heauskse valdaja nõude asja tagastamise hetkeks allesoleva ulatuse kriteeriu-miga mitte üksnes kasulike, vaid ka vajalike kulutuste puhul. Lisaks lähtutakse Austria kohtupraktikas põhimõttest, et valdajale makstav hüvitise „ülempiir” ei või ületada tegelikult tehtud kulutusi.⁴⁷⁴ Muude (st toreduslike) kulutuste puhul kehtib põhimõte, et need tuleb omanikul hüvitada vaid juhul, kui asja väärtus on seeläbi suurenenud (ABGB § 332). Toreduslike kulutustega loodu võib valdaja ära võtta, seda aga eeldusel, et ta ei kahjusta sellega asja (ABGB § 332).

Pahauskne valdaja saab Saksa tsiviilseadustiku kohaselt (BGB § 994 lg 2) nõuda vajalike kulutuste hüvitamist vastavalt käsundita asjaajamise sätetele.⁴⁷⁵

468 Wieling (2006), S 601.

469 Bamberger/Roth/Fritsche²⁶, BGB § 996 Rn 8; Haas, S 24; MüKo/Baldus⁵ § 996 Rn 5;

Palandt/Bassenge BGB § 996 Rn. 2; Wieling (2006), S 599.

470 MüKo/Baldus⁵, § 996 Rn 5.

471 Medicus, S 652.

472 Staudinger/Gursky¹⁴ § 996, Rn 3; Medicus, S 653.

473 Wernecke, S 310.

474 OGH ecolex 1993, 591.

475 Käsundita asjaajamise sätete alusel toimub kulutuste hüvitamine ka muudele nn

„võõrvaldajatele”, st valdajatele, kes on teadlikud sellest, et nende valduses olev asi kuulub

Selle tulemusena ei kuulu hüvitamisele mitte igasugused objektiivselt võttes vajalikud kulutused, vaid arvesse tuleb võtta seda, kas nende tegemine vastas omaniku huvile ning eeldatavale või tegelikule tahtele. Sealjuures leitakse õiguskirjanduses, et nõutav ei ole valdaja tahe omanikku soodustada⁴⁷⁶, seega on käsundita asjaajamise instituudil siin pigem lüngatäitefunktsioon (vt 3.1.1).

Kui kulutused ei vasta omaniku huvile ega tahtele, siis on nõude esitamine võimalik üksnes omaniku rikastumise ulatuses; sealjuures ei saa valdaja nõude ulatus ületada tema poolt tehtud kulutusi.⁴⁷⁷

Ka Šveitsi õigus võimaldab pahausksele valdajale hüvitist üksnes vajalike kulutuste eest (ZGB art 940 lg 2). Erinevalt Saksa õigusest hinnatakse kulutuste vajalikkust Šveitsi õiguses mitte selle järgi, kas need objektiivselt võetuna tee-nivad asja säilitamise eesmärki, vaid selle järgi, kas antud kulutused olid vaja-likud konkreetse omaniku subjektiivsest seisukohast lähtuvalt.⁴⁷⁸ Austria õigu-ses ei ole pahauskse valdaja tehtud kulutuste puhul kulutuste liigi täpne määra-mine vajalik, kuna vastavalt ABGB §-le 336 kohaldatakse valdaja pahausksuse korral käsundita asjaajamise sätted. Selle tulemuseks on pahauskse valdaja kulutustega loodu väärtuse hindamine subjektiivsete kriteeriumite alusel, st konkreetse omaniku huvist lähtuvalt (vt 3.1.4).

Seevastu Eesti õiguse järgi (AÕS § 88 lg 1) ei sõltu kulutuste hüvitamine valdaja hea- või pahausksusest, vaid ainult kulutuste liigist. Kulutuste hüvita-mise nõue on välistatud üksnes siis, kui valdaja on valduse saanud omavoliga.

Vajalikud kulutused kuuluvad hüvitamisele igal juhul, muude kui vajalike kulu-tuste hüvitamist võib valdaja nõuda VÕS § 1042 ehk kulukulu-tuste kondiktsiooni alusel. Seetõttu ei saa AÕS-i regulatsiooni puhul rääkida heauskse valdaja privilegeerimisest siis, kui tehtud kulutused olid vajalikud, – pahauskne valdaja on ju pandud samasse olukorda, milles on heauskne valdaja. Sõltumata valdaja hea- või pahausksusest kerkib kulutuste tegelik „tulemus” konkreetse omaniku jaoks (VÕS § 1042 alusel) niisiis päevakorrale alles siis, kui tegemist on muude kui vajalike kulutustega. Autori hinnangul tuleks selleks, et heauskne valdaja tõepoolest oleks soodsamas olukorras kui pahauskne, anda ka vajalike kulutuste hüvitamise õigus ilma VÕS §-s 1042 sätestatud lisatingimusteta üksnes hea-usksele valdajale.

Kulutuste kondiktsiooni puhul ei oma kulutuste liik tähtsust, oluline on vaid see, milline on kulutuste tulemus eseme omaniku subjektiivseid huve arvestades (vt 2.3.1.3). VÕS § 1042 lg 1 sõnastus „…võttes arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud …” võib küll esmapilgul tekitada mulje, et antud sättega on hõlmatud vaid kasulikud kulutused. AÕS § 88 lg 1 justnagu kinnitaks seda muljet, kuna AÕS-i alusel hüvitatakse vajalikud, kulutuste kondiktsiooni

teisele isikule: nt üürnik (BGB § 547), rentnik (BGB § 581 lg 2), tasuta kasutaja (BGB § 601 lg 2), kasutusvaldaja (BGB § 1049 lg 1), pandipidaja (BGB § 1216), eelpärija (BGB § 2125 lg 1).

476 Wieling (2006), S 603; Bamberger/Roth/Fritsche²⁶, BGB § 994 Rn 57.

477 Wieling (2006), S 603; MüKo/Baldus⁵, § 994 Rn 22.

478 See ilmneb ZGB art 940 lg 2 tekstist: „kui need olnuks kasulikud ka õigustatud isiku jaoks”.

alusel aga „muud” kulutused. Selline mulje on siiski petlik, sest kulutuste kon-diktsioon ei kujuta endast pelka AÕS § 88 võlaõiguslikku „ripatsit”. Vastupidi:

nagu eespool öeldud, ei ole kulutuste kondiktsiooni kohaldamisala piiratud ebaseadusliku valduse olukordadega, vaid on märksa laiem, mistõttu näiteks mittevaldaja tehtud kulutuste puhul on VÕS §-ga 1042 hõlmatud kogu kulutuste

„skaala”. Seetõttu tuleb VÕS § 1042 lg 1 sõnastust tõlgendada selliselt, et

„kasulikkuse” all on silmas peetud mitte kulutuste liiki, vaid kulutuste tulemus-likkust (kasu) omaniku seisukohast lähtuvalt.

Lõppeks ei kattu kulutuste kondiktsioon ja ebaseadusliku valdaja kulutuste eriregulatsioon ka selles osas, milles kulutuste tegemine konkreetselt seisneb.

Eesti õiguskirjanduses seostatakse kulutuste kondiktsioon lisaks asja paranda-misele ka näiteks selliste tegevustega nagu muru niitmine või metsa langeta-mine⁴⁷⁹; kohtupraktikas on VÕS § 1042 kohaldatud näiteks maa tagastamisega seotud kulutuste⁴⁸⁰ ning korteri kinnistamisega seoses kantud kulutuste⁴⁸¹ hüvi-tamiseks. Siit võib teha järelduse, et kulutuste olemuse aspektist on VÕS § 1042 eeldused laiemad kui üksnes vajalikud, kasulikud või toreduslikud kulutused, nagu TsÜS § 63 sõnastusega etteantud kriteeriumid seda võimaldaksid.

3.2.4. Valdaja kulutuste eriregulatsiooni