Võlgniku vastutuse ulatuse modifitseerimine hea- või

5.3.4.1. Modifitseerimise vajaduse põhjendus

Õigusvõrdlevates käsitlustes tuuakse välja, et kõik Mandri-Euroopa õiguskorrad annavad heausksele rikastumisvõlgnikule teatavaid privileege.⁸⁰⁶ Sellise privilegeerimise näitena võib Eesti ja Saksa alusetu rikastumise õiguses välja tuua heauskse võlgniku võimaluse tugineda rikastumise äralangemisele (VÕS § 1033 ja § 1038; BGB § 818 lg 3). Rikastumise äralangemise all mõistetakse eeskätt olukorda, kus saadu on kas hävinud, kahjustatud või ära tarvitatud. See vastuväide põhineb alusetu rikastumise õiguse üldpõhimõttel, et isik, kelle vastu alusetu rikastumise nõue esitatakse, ei tohi rikastumisnõude täitmise korral olla halvemas olukorras kui ta olnuks ilma rikastumise põhjustanud asjaoluta.⁸⁰⁷ Võlgniku vastutuse piiratud ulatus on alusetu rikastumise õiguse spetsiifiline joon, mille tõttu rikastumisvastutust iseloomustatakse kui „nõrka” vastutust.⁸⁰⁸

Nagu eelnevalt näidatud, oli Rooma kondiktsiooniõigusele selline lähene-mine võõras – Rooma õiguses koheldi võlgnikku nagu laenusaajat, kes pidi saadu tagastama või hüvitama, sõltumata sellest, kas algselt saadu veel olemas oli või mitte (vt 1.1.1.1). Tänapäevalgi ei ole kõik õigussüsteemid võlgniku vastu nii „leebed”, – nii näiteks puudub taoline reegel Austria ja Bulgaaria õiguses, ka on selle olemasolu kaheldav Prantsuse õiguses; Portugali õiguses esineb see piiratud ulatuses.⁸⁰⁹ DCFR sisaldab rikastumise äralangemise vastu-väidet artiklis VII.-6:101.

Eesti õiguses on rikastumise äralangemisega arvestamine küllaltki uus näh-tus, sest enne võlaõigusseadust kehtinud õigus sellist võimalust ette ei näinud:

TsK § 477 lg 1 ja lg 3 sätestasid kohustuse tagastada alusetult saadud vara või hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Ka Inglise õigu-ses ei tunnustatud rikastumise äralangemise vastuväidet (change of position) enne 1991. aastat.⁸¹⁰ Õiguskirjanduses leitakse, et just sellise vastuväite puudu-mine on Inglise alusetu rikastumise õiguse arengut aeglustanud, sest kohtud on olnud sunnitud võlgniku vastutust piirama või välistama juba selles staadiumis, kus küsitakse, kas võlgnik on üldse midagi saanud või kas rikastumine on õigustamatu.⁸¹¹

Põhimõte, et rikastumise äralangemisele saab tugineda vaid heauskne võlgnik, tuletatakse kaasaegses Saksa õigusdogmaatikas selle alusel, et BGB § 818 lg 4 ja §§ 819-820 reguleerivad eraldi sellise isiku vastutust, kes on teadlik

806 Zweigert/Kötz, p 621.

807 VÕS III Komm/Käerdi, lk 596; Gursky (1972), S 281; v. Bar/Clive, p 4155.

808 Zweigert/Kötz, p 621; Larenz/Canaris, S. 295.

809 v. Bar/Clive, pp 4156 ff; v. Bar/Swann, p 500.

810Lipkin Gorman v Karpanale [1991] 2 AC 548, 580: “[T]he defence is available to a person whose position has so changed that it would be inequitable in all the circumstances to require him to make restitution, or alternatively to make restitution in full.”

811 Krebs (2001 b), p 296.

õigusliku aluse puudumisest. Kui „leebe” vastutus kohalduks ka pahauskse võlgniku puhul, siis puuduks nende normide järgi vajadus.⁸¹²

Asjaolu, et õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamisel saab leebema vastutuse privileegi osaliseks üksnes heauskne võlgnik, ilmneb ka DCFR-i artikli VII.-5:102 põhjal. Nimetatud artikkel reguleerib võlgniku hüvitamis-kohustusi olukorras, kus rikastumist ei ole võimalik natuuras tagasi anda ning selle lg 2 p a ja b kohaselt ei pea võlgnik juhul, kui ta ei olnud rikastumisega nõus või kui ta oli heauskne, hüvitama rohkem kui ta on säästnud. Ka Austria õiguses lähtutakse sellest, et ABGB § 1041 rakendamisel tuleb hüvitisnõude ulatuse kindlakstegemisel võtta arvesse rikastunud isiku hea- või pahausksust.⁸¹³

Et BGB väljatöötamise ajal lähtuti ühtsusõpetusest (vt 1.3.1), siis on ootuspärane, et nõude ulatust ning võlgniku kõrgendatud vastutust reguleerivad BGB §-d 818 ja 819 kohalduvad kõikide kondiktsioonide puhul. Seevastu võlaõigusseaduse alusetu rikastumise normide süstemaatika tingib vajaduse iga kondiktsiooni juures eraldi reguleerida nõude eeldusi, sisu ja ulatust. Rikastu-mise äralangemine ning pahauskse võlgniku rangem vastutus on võlaõigussea-duses ette nähtud üksnes soorituskondiktsiooni ja rikkumiskondiktsiooni säte-tes. Nii saab heauskne soorituse saaja oma rikastumise äralangemisele tugineda VÕS § 1033 alusel. Seevastu pahauskne saaja rikastumise äralangemisele tugineda ei saa; selle asemel peab ta välja andma saadust saadud kasu, maksma saadud raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses ning hüvitama saadust saamata jäänud tulu, mida ta korrapärase majandamise reegleid järgides oleks võinud saada (VÕS § 1035). Rikkumiskondiktsiooni kohaselt on teise isiku õigust heauskselt rikkunud isiku hüvitamiskohustus piiratud niivõrd, kuivõrd ta ei ole rikkumise teel saadu väärtuse ulatuses enam rikastunud ajal, mil ta enda vastu nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi (VÕS § 1038). Paha-uskne rikkuja aga peab VÕS § 1039 kohaselt välja andma ka rikkumisega saadud tulu.

Erinevalt sooritus- ja rikkumiskondiktsioonist ei diferentseeri VÕS-i kulu-tuste kondiktsiooni regulatsioon võlgniku vastutuse ulatust sõltuvalt tema hea- või pahausksusest. VÕS § 1042 ei tee kulutuste kasulikkuse ja võlgniku kavat-suste hindamisel mingit viidet võlgniku meeleseisundile. Eelnevalt on viidatud sellele, et Saksa õigusteadlased on üpris ühel meelel selles, et kulutuste kondikt-siooni puhul peaks nõude ulatus olema orienteeritud võlgniku subjektiivsetele huvidele, erimeelsused puudutavad vaid küsimust, kas selline lähenemine tuleneb BGB § 818 lg-st 2 või lg-st 3. Valitsev arvamus toetab § 818 lg 3 kohaldamist (vt 5.3.2.1). See tähendab, et nagu teiste kondiktsioonide puhul, nii saab ka kulutuste kondiktsiooni kohaldamisel „leebemale” vastutusele, antud ju-hul siis enda „subjektiivsele rikastumisele” tugineda vaid heauskne rikastumis-võlgnik. Subjektiivsete kriteeriumite tuletamine BGB § 818 lg-st 2 tähendaks seda, et võlgniku pahausksuse korral tuleks hakata juurde tekitama täiendavaid

812 Goetzke, S 308 ff.

813 Apathy, S 101 ff.

erandeid, mille alusel siiski oleks võimalik siiski saavutada võlgniku kõrgen-datud vastutus.⁸¹⁴

Ent just BGB § 818 lg 2 on see säte, millele viitas Detlef König oma eelnõu

§ 3.2 sõnastades.⁸¹⁵ Võlgniku võimaliku pahausksuse küsimust König oma ka-vandi selgitavates märkustes eraldi ei käsitlenud. See on ootuspärane, arvesta-des seda, et Königi arvates pidi kulutuste kondiktsioon olema kujundatud käsundita asjaajamise põhimõtete järgi. Klassikaline ettekujutus käsundita asjaajamise kohaldamise olukorrast on ju selline, et soodustatu on kusagil „ära”, st et temaga pole võimalik kontakteeruda. Siit tuleneb loogiliselt järeldus, et ka kulutuste kondiktsioon tegeleb selliste situatsioonidega, kus eseme omanik on

„ära”, st et ta ei ole teadlik enda esemele kulutuste tegemisest ning on seega heauskne. Kui omanik ei viibi eemal, siis eeldas König, et omanik vaidleb vastu (eelnõu § 3.2, punkt c).

VÕS § 1042 lg 1 sõnastus vastab Königi eelnõu § 3.2 sõnastusele, seega läh-tub see ülalkirjeldatud kaalutlustest, st reguleerib heauskse võlgniku vastutust.

Käesolevas töös on eelnevalt jõutud järeldusele, et Eesti õiguses tuleb kulutuste kondiktsiooni abil lahendada ka mitmeid selliseid olukordi, kus eseme omanik võib olla kulutuste tegemisest ja õigusliku aluse puudumisest täiesti teadlik, kuid ei vaidle kulutuste tegemisele ka vastu. Selle järelduse saab teha seetõttu, et Eesti õiguses kohaldub kulutuste kondiktsioon condictio ob rem juhtumite korral (vt 4.4), samuti seetõttu, et VÕS § 15 lg 1 tulemusel on usalduskahju hüvitamise nõue välistatud näiteks siis, kui omanik on küll teadlik eseme võõrandamise lepingu vormitühisusest, kuid ta pole kohustunud lepingu ettevalmistamiseks või teise poole teavitamiseks lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest (vt 3.3.2 ja 3.3.3). Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et nii nagu soorituskondiktsiooni ja rikkumiskondiktsiooni puhul, peaks võlgniku vastutuse ulatus ka kulutuste kondiktsiooni kohaldamisel sõltuma võlgniku hea- või pahausksusest. Kulutuste kondiktsiooni eristab sooritus- ja rikkumiskondikt-sioonist tema eriline „pealesunnikaitse” funktsioon, ent mitte kõikidel juhtudel ei vääri võlgnik ühtmoodi tugevat kaitset (vt 2.2.3). Seda tuleks nõude ulatuse määramisel arvesse võtta.

5.3.4.2. Võlgniku pahausksuse määratlemine

Järgmisena tuleb uurida, kuidas kulutuste kondiktsiooni puhul määratleda võlgniku pahausksust. TsÜS §-st 139 tuleneb, et kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti. Heausksuse all on mõeldud heausksust objektiivses mõttes. See tähendab isiku põhjendatud usaldust asjade teatud seisundi või olukorra suhtes, uskumist teatud olukorra saabumisse, uskumist teatud õiguste kehtimisse, mis omakorda põhineb põhjendatud usaldusel teiste isikute käitumise, andmebaaside, registrite (nt kinnistusraamat) jms õiguste vastu. Heausksuse eeldamine tähendab, et

814 Larenz (1978), S 224.

815 König (1981), S 1570.

õiguslike tagajärgede saabumine seostatakse asjaoludest teadmisega või õigus-tatud mitteteadmisega.⁸¹⁶ Heausksuse vastand on pahausksus, st et isik teab mingit asjaolu või peab seda teadma.

BGB 819 lg 1 järgi on pahauskne selline rikastumisvõlgnik, kes teab saa-mise ajal õigusliku aluse puudusaa-misest. See tähendab positiivset teadmist nii õigusliku aluse puudumisest kui ka selle tagajärgedest.⁸¹⁷ VÕS § 1035 lg 1 kohaselt aga on soorituskondiktsiooni võlgnik pahauskne siis, kui teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks. See tähendab esiteks, et positiivse teadmise olemasolu ei ole nõutav, piisab ka sellest, kui isik pidi tagasinõudest teadma. Teadmapidamist on nii õiguskirjanduses kui kohtu-praktikas määratletud läbi VÕS 15 lg 4: Kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asja-olu teadma.⁸¹⁸ Seega on Eesti alusetu rikastumise õigus võlgniku suhtes rangem:

kõrgendatud vastutuse määr võib kaasneda juba üksnes teadmapidamise korral.

Kulutuste kondiktsiooni aspektist tekib esmalt küsimus, millest peab võlgnik teadlik olema, et teada saaks lugeda pahauskseks. Kas võlgnik on pahauskne siis, kui ta teab, et tema esemele tehakse kulutusi, või on lisaks vajalik ka tead-mine, et kulutusi tehakse õigusliku aluseta? Autori arvates on põhjendatud viimatimainitu. Kui pahausksuse tuvastamine piirduks üksnes küsimusega, kas eseme omanik teadis kulutuste tegemisest, siis tekiks vastuolu soorituskondikt-siooni ja kulutuste kondiktsoorituskondikt-siooni vahel: tühise lepingu alusel teenuse saanud võlgniku pahausksus ei tulene ainuüksi tema teadmisest, et teenus on osutatud (st sooritus on tehtud), vaid vajalik on ka teadmine (või teadmapidamine) asjaolust, mis toob kaasa lepingu tühisuse. Järelikult peab ka kulutuste kondikt-siooni puhul lisaks eseme omaniku teadmisele kulutuste tegemisest esinema veel mingi lisatingimus, mis võimaldab omanikku pidada pahauskseks.

See lisatingimus seondub kulutuste kondiktsiooni kaitsefunktsiooniga: kui eesmärk on kaitsta eseme omanikku pealesunnitud hüvitamiskohustuste eest, siis tuleb omaniku pahausksuse üle otsustamisel küsida, kas tal oli võimalus avaldada oma vastuseisu tehtavatele kulutustele ning kas ta seda võimalust kasutas või mitte. Näiteks kui majaomanik saabub koju ning avastab, et tema äraolekul on tema maja aknad ilma vastava tellimuseta ära pestud, siis on ta heauskne. Kui ta aga on kodus ning näeb, et keegi tuleb ekslikult tema aknaid pesema, kuid ei tee midagi selleks, et aknapesijat tolle eksimusest teavitada ning sellist teenust tagasi lükata, siis tuleb majaomanikku lugeda pahaukseks.

Inglise õiguses ei räägita kirjeldatud situatsioonis võlgniku pahausksusest, vaid loetakse, et ta on saadud eelise vabatahtlikult vastu võtnud (free accep-tance).⁸¹⁹ Seega kui majaomanik küll näeb, et talle osutatakse teenust, mida ta

816 TsÜS Komm/Kull, § 139, komm 3.1, lk 423.

817 Bamberger/Roth/Wendehorst, § 819, Rn 3.

818 TsÜS Komm/Kull, § 139 komm 3.2, lk 423; RKTKo 3-2-1-123-11, p 14.

819 Birks, p 264 ff; Burrows, pp 20 ff; Verse (1998), pp 98 ff.

pole tellinud, kuid ei teavita teist poolt tolle eksimusest, siis on ta sellise teenuse osutamist aktsepteerinud ja peab seetõttu hüvitama teenuse turuhinna.⁸²⁰

VÕS § 1035 sätestab võlgnikule kõrgema vastutusstandardi seepärast, et võlgnik teab (või peab teadma), et ta peab saadu tagasi andma. Kui „saadu” on mingi asi, siis on võimalik, et võlgnik võib olla pahauskne juba kohe asja saamisel või muutuda pahauskseks hiljem, näiteks kui asja üleandmise aluseks olnud leping tühistatakse. Seevastu kulutusi ei ole võimalik „tagasi anda”, st et ei ole mõeldav olukord, kus võlgnikku saaks käsitleda nö tagasiantava kulutuste hoidjana, kellel lasub teatav hoolsuskohustus jms. Seepärast saab kulutuste kondiktsiooni puhul rääkida võlgniku võimalikust pahausksusest hiljemalt kuni kulutuste „saamise” hetkeni.⁸²¹

Kulutuste kondiktsiooni kohaldamisel ei saa eseme omaniku pahausksuse määratlemisel niisiis kohaldada kriteeriumi, millele Riigikohus on tuginenud soorituskondiktsiooni puhul, nimelt, et saaja pahausksust võivad tõendada õigustatud isiku poolt vara alusetult saanud isikule korduvalt esitatud välja-andmisnõuded.⁸²² Kui omanikult varastatud jalgratas on üle värvitud ning ta saab ratta tagasi alles hiljem, siis ei ole tal kuidagi olnud võimalik kulutuste tegemist mõjutada. Teda ei muuda pahauskseks see, kui talle peale ratta tagasisaamist esitatakse korduvalt nõudeid kulutuste hüvitamiseks. Samas kui kinnistu omanik on otsustanud võõrandada oma kinnistu teisele isikule ning lubanud ostjal juba alustada sellel ehitustegevusega, siis ei saa teda heauskseks pidada.

Viimatinimetatud näite puhul pole oluline, et omanik täpselt teaks, millised kulutusi teine isik teeb. Kui omanik nõustus sellega, et tulevane ostja alustab elamu ehitamist, siis peab omanik arvestama ka võimalusega, et elumaja juurde pääsemiseks tuleb ehitada ka tee ning majas elamiseks on vajalik elektriliini, kanalisatsiooni ja kaevu rajamine.⁸²³ Teisisõnu on siin tegemist olukorraga, kus omanik peab teadma, et tema esemele tehakse õigusliku aluseta kulutusi.

5.3.4.3. Kõrgendatud vastutuse sisu

Õiguskirjanduses pooldatakse pahauskse võlgniku vastutust kulutuste objek-tiivse väärtuse ulatuses.⁸²⁴ Tõepoolest, – kui keegi ekslikult peseb vale maja aknaid või värvib aeda, ning omanik on sellest teadlik ega sekku, siis pole põh-jendatud anda talle võimalus väita, et temal isiklikult pole neist teenustest mingit kasu. Seda, et ta neid teenuseid ei soovi, peab omanik avaldama juba siis, kui ta näeb, et teine asub tema esemele mingeid kulutusi tegema. Või kui ostja asub ehitama krundile, mille ta on saanud tühise müügilepingu alusel müüjalt, kes on lepingu tühisusest teadlik, ei peaks müüja saama võimalust

820 Birks, p 264; vt ka käesoleva töö ptk 2.2.3.3.

821 Sarnaselt ka MüKo/Schwab, § 818 Rn 203.

822 RKTKo 3-2-1-54-08, p 11.

823 Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2012 otsus nr 2-05-18655.

824 Verse (1999), S 132.

tugineda kulutuste subjektiivsele väärtusetusele. Veel vähem peaks tal olema õigus väita, et ta ei pea kulutusi hüvitama, kuna need kulutused ei vasta tema kavatsustele. Isik, kes plaanib oma maatüki ära müüa, ei saa omada selle maa suhtes mingeid edasisi kulutuste tegemise kavatsusi.

Samal põhjusel ei saa pahauskne omanik tugineda sellele, et kulutuste

„kasutus” tema jaoks tuleneb asjaolust, et ta on kulutuste objektiks olnud asja tasuta võõrandanud. Sellisel juhul ei ole tarvidust põhjendada omaniku hüvitamiskohustust sellega, et kulutuste tõttu sai omanik teha väärtuslikuma kingituse⁸²⁵, vaid omaniku pahausksusest tulenevalt ei ole tal üldse võimalik oma subjektiivsetele huvidele tugineda.

VÕS § 1042 lg 1 näeb ette, et võlgniku rikastumist arvestatakse selle aja seisuga, mil ta saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Pahauskne omanik sellist „soodustust” ei vääri.

See, kellel on võimalik teavitada teist oma vastuseisust kulutustele, kuid kes seda ei tee ning jätab mulje, et aktsepteerib kulutuste tegemist, ent samas hakkab hiljem väitma, et ta ei ole neid kulutusi kunagi soovinud, käitub vastuoluliselt.⁸²⁶ Pahauskse võlgniku võimalus tugineda kulutuste subjektiivsele kasulikkusele oleks niisiis vastuolus hea usu põhimõttega.

Võrdlusena võib tuua, et kui isik sõlmib ehitajaga lepingu oma kinnisasjale maja ehitamiseks, siis arvestatakse tellitud tööde ja kasutatud materjalide väärtust nende kulutamise asja seisuga; tellija ei saa näiteks öelda, et kuna ta kolis majja sisse aasta pärast selle valmimist, siis hüvitab ta hoopis selle väärtuse, mis maja vastuvõtmise hetkeks veel alles on. Omanik, kes käitub nii, nagu oleks kulutused talle meelepärased, ei peaks seega saama võimalust tugi-neda nende kulutuste hilisemale, nö „amortiseerunud” väärtusele.

Põhjendatud ei ole pahauskse võlgniku vastutus eseme väärtuse tõusu eest, mis on tekkinud kulutuste tulemusena.⁸²⁷ Eseme väärtuse suurenemisega ei saa hüvitisnõuet üldse seostada, sest nagu eelnevalt leitud, saab võlausaldaja nõuda enda kulutuste, st enda varaliste ohvrite hüvitamist. Teise isiku eseme väärtuse tõus aga ei ole võlausaldaja varaline ohver, sõltumata sellest, kas eseme omanik on hea- või pahauskne.