Objektiivne aspekt: varalised ohvrid

Kulutuste all mõeldud „varalised ohvrid” võib liigitada kolmeks: raha, esemed (sh materjal) ja tööpanus, millel on varaline väärtus. „Ohvriga” on tegemist siis, kui kulutatud hüve ei ole võimalik vindikatsioonihagi kaudu tagasi nõuda.

Näiteks võib kulutus seisneda selles, et isik kasutab endale kuuluvat materjali või ühendab enda asja teise isiku asjaga selle parandamiseks, kaunistamiseks vms.

Saksa õiguses on alusetu rikastumise sätete kohaldamine sellistel puhkudel ette nähtud expressis verbis: BGB § 951 lg 1 näeb ette, et §§ 946–950 alusel (st ühendamise, segamise, ümbertöötamise tõttu) omandi kaotanud isik võib sellelt isikult, kelle kasuks õigusemuutus tekib, nõuda rahalist hüvitist alusetu rikas-tumise sätete alusel. Endise olukorra taastamist nõuda ei või. Antud norm pee-geldab Saksa seadusandja otsust muuta omandi tekkimine asjaõiguslike sätete alusel lõplikuks ja võimaldada omandiõiguslikust muutusest tingitud hüvitis-nõudeid vaid võlaõiguse alusel.²⁸⁴ See on oluline õigusselguse ja õiguskindluse aspektist; endise olukorra taastamise keelu mõte on kord juba loodud majan-dusliku üksuse säilitamine.²⁸⁵

Eesti asjaõigus reguleerib asjade ühendamise, segamise ja ümbertöötamisega seoses üksnes omandi küsimust ning eraldi viidet alusetu rikastumise sätetele ei ole. Nii tuleneb AÕS § 107 lõigetest 1 ja 2, et kui mitme isiku vallasasjad

279 Nt VÕS § 229 lg 1: ostja kulutused asja säilitamiseks ja kaitsmiseks; § 588: seltsingu juhtimisest tulenevad kulutused.

280 VÕS § 1006 lg 3: tasulubadusele tuginedes tehtud kulutused; VÕS § 1009 lg 3: konkursi tingimustele tuginedes tehtud kulutused; VÕS § 1023 lg 1: käsundita asjaajaja kulutused;

VÕS § 1033 lg 2: soorituskondiktsiooni võlgniku kulutused; VÕS § 1042 lg 1: teise isiku esemele tehtud kulutused.

281 Varul jt (2012), lk 63; Reimer, S 87; Koppensteiner, S 1769; König (1985), S 59;

Larenz/Canaris, S 128; Zimmermann (1995), p 404.

282 Kull/Käerdi/Kõve, lk 260.

283 VÕS Komm I/Sein, lk 450. Seda määratlust võib lugeda täpsemaks, kuna teatud juhtudel kuulub hüvitamisele ka mittevaraline kahju.

284 Staudinger/Gursky (2004), § 951, Rn 1.

285 MüKo/Füller (5. Aufl, 2009), BGB § 951, Rn 1; Baur/Stürner, S 632, Rn 24;

Staudinger/Gursky (2004), § 951, Rn 1.

ühendatakse selliselt, et ühte neist tuleb lugeda peaasjaks, siis saab selle omanik ühendamise teel tekkinud tervikliku asja ainuomanikuks. Autori hinnangul saab seda lugeda ühendatud vallasasja omaniku vara vähenemiseks. Kui ühendamine on toimunud vallasasja omaniku enda poolt ja vabatahtlikult, siis vastab see järelikult kulutuste mõistele. Et peaasja omand jääb tervikuna peaasja omani-kule, siis on ühendatava asja omanikul võimalik esitada vaid hüvitisnõudeid võlaõigusseaduse alusel.²⁸⁶ Milliste sätete alusel võiks toimuda kulutuste hüvi-tamine, seda AÕS ei sätesta, kuid kui ühendamine on toimunud ühendatava asja omaniku enda poolt, saavad kõne alla tulla kas soorituskondiktsiooni või kulutuste kondiktsiooni sätted. Kui ühendajaks oli peaasja omanik või keegi kolmas isik, siis saab vallasasja omanik esitada kahju hüvitamise nõude või tugineda rikkumiskondiktsioonile (VÕS § 1037).

Kui kulutuse teinud isik on omandi kaotanud, siis langeb vindikatsioonihagi esitamise võimalus mõistagi ära. See tähendab, et kui isik ühendab oma vallas-asja teise isiku vallas-asjaga mittepüsivalt, st sellisel moel, mis ei too kaasa omandi kaotust, siis ei ole tegemist „kulutusega”. „Püsiva” ja „mittepüsiva” ühendamise eristamine võib olla probleemne. Saksa kohtupraktikas ja õiguskirjanduses puudub näiteks üksmeel küsimuses, kas valdaja, kes on sõiduauto vana mootori asendanud uuega, on „püsiva ühendamise” tõttu kaotanud omandi uuele moo-torile ja teinud seega „kulutuse”.²⁸⁷

Eesti õiguses ei ole esemete ühenduse püsivus praktikas nii probleemne kui esmapilgul võiks paista, sest isegi kui vindikatsioonihagi ei ole võimalik esitada omandi kaotuse tõttu, on seaduses ette nähtud kulutustega loodud parenduste äravõtmise võimalus (AÕS § 88 lg 2, samuti VÕS § 1042 lg 2 p 1). DCFR-is on esemete ühenduse püsivuse problemaatika toomist „kulutuste” mõiste tasandile välditud sellega, et valdaja tehtud kulutusi (art VIII.-7:104) mõistetakse laialt:

„kulutus” (expenditure) hõlmab nii töö tegemist kui esemele osade lisamist.²⁸⁸ Rahalised „kulutused” seonduvad praktikas eeskätt selliste olukordadega, kus sõlmitakse lepinguid kolmandate isikutega: näiteks makstakse neile tasu osutatud teenuste eest. Kui rahaliste väljaminekute lugemine varaliseks ohvriks ja seega „kulutuseks” ei tekita probleeme, siis tööpanuse osas on olukord nii Saksa kui Eesti õiguses ebaselgem, kuna „töö” kuulumine „kulutuste” mõiste hulka on tehtud sõltuvaks konkreetsest õigussuhtest, mille raames kulutuste hüvitamine toimub.

Tehtud tööd ei ole võimalik vindikatsioonihagiga tagasi nõuda. Kui sellel tööpanusel on ka varaline (st rahaliselt hinnatav) väärtus ning see on osutatud vabatahtlikult, siis vastab see tööpanus „kulutuste” kriteeriumitele, ehk tegemist on vabatahtliku varalise ohvriga. Tööpanuse kuulumist „kulutuste” mõiste alla saab järeldada mitmete VÕS-i sätete põhjal. Nii näeb VÕS § 78 lg 4 ette, et isik,

286 Pärna (2004), lk 219.

287 Saksa kohtupraktikas leitakse, et mootor ei ole autoga püsivalt ühendatud ning seetõttu pole tegemist „kulutusega” (BGH, NJW 1973, 1454); õiguskirjanduses aga ollakse vastupidisel seisukohal, – Dannemann, p 108; Palandt/Bassenge⁶⁸ § 994 Rn 7.

288 v. Bar/Clive, p 5356.

kes on täitnud teise isiku kohustuse, võib esitada tagasinõude või nõuda täit-miseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Et täidetud kohustus võib seisneda nii raha maksmises, asja üleandmises kui ka erinevate teenuste osutamises, siis tulenebki siit, et juhul, kui kohustus seisnes võlgniku eest (st tema asemel) mingi töö tegemises, tuleb ka seda tööpanust käsitleda kulutusena. Sama võib järeldada ka VÕS § 1041 põhjal, kus nähakse ette isiku õigus nõuda teise isiku kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Asjaolu, et praktikas seisneb teise isiku kohustuse täitmine sageli just rahalise kohustuse täitmises, ei tähenda veel seda, et VÕS §-s 1041 toodud kulutuste mõistega oleks seadusandja silmas pidanud ainuüksi raha maksmist. Kui isik täidab teise isiku kohustuse, mis seisneb mingi töö tegemises, ning teine isik selle tõttu rikastub, siis ei ole kohustuse täitnud isiku hüvitisest ilmajätmine kuidagi põhjendatud. Ka siis, kui kohustus seisneb kahju hüvitamises, võib vastavalt VÕS § 136 lg-le 5 kahju hüvitamine kõne alla tulla ka muul viisil kui rahalise hüvitise maksmises, – näiteks võib see muuhulgas seisneda kahjustatud eseme parandamises.²⁸⁹

Ebaseadusliku valdaja tehtud kulutuste hüvitamise regulatsiooni kohalda-misel loetakse Saksa õiguskirjanduses ja kohtupraktikas kulutuste mõiste alla ka valdaja enda tööpanus eeldusel, et asja säilitamiseks, taastamiseks või paren-damiseks tehtud sooritus kujutab endast valdaja poolt „ohverdatud” vara, ehk midagi, millel on rahaline, st turuväärtus.²⁹⁰ Seega näiteks saab kulutusena käsitleda asja remontimist, puhastamist, valvamist, transportimist, hoidmist jms.²⁹¹ Ka DCFR-i kohta on selle koostajad märkinud, et artiklis VIII.-7:104, mis räägib valdaja poolt tehtud kulutustest, tuleb kulutuste (expenditure) mõis-tet tõlgendada laialt, st selliselt, et see hõlmab ka isiku tööd ning igasugu muud laadi sooritusi.²⁹² Et art VIII.-7:104 lg 1 viitab valdaja kulutuste hüvitamise alusena alusetu rikastumise sätetele, siis on võimalik järeldada, et alusetu rikas-tumise mudelnormid võimaldavad hüvitist nõuda ka teisele isikule osutatud tööpanuse eest. Eesti õiguskirjanduses ega kohtupraktikas ei ole ebaseadusliku valdaja kulutuste (AÕS § 88) mõiste täpsem sisu põhjalikumat käsitlemist leid-nud; kaudselt võib selle kohta järeldusi teha alusetu rikastumise alase kirjanduse põhjal. Nii toob Tambet Tampuu näite, et isik, kes rakendab võõra muruplatsi niitmiseks oma tööjõudu, saab tugineda VÕS §-le 1042 ning et sel juhul ei tule AÕS § 88 rakendamine kõne alla seetõttu, et kinnisasi ei ole niitja valduses.²⁹³ Siit võib järeldada, et kui kinnisasi oleks isiku valduses, siis oleks tema isiklik tööpanus käsitletav kulutusena AÕS § 88 mõttes. Seega võib autori hinnangul

289 Nii nt oli RKTKo 3-2-1-91-06 tegemist juhtumiga, kus hageja oli parandanud kostja lõhutud liftiukse ning soovis kulutuste hüvitamist, mis ta oli kandnud seetõttu, et täitis kostja kohustuse hüvitada enda tekitatud kahju. Seega ei olnud tegu mitte raha maksmisega, vaid hageja enda tööpanusega.

290 Wieling (2006), S 593; BGH NJW 1996, 921.

291 Wieling (2006), S 593.

292 v. Bar/Clive, p 5386.

293 Tampuu (2012), lk 106.

valdaja kulutuste hulka lugeda ka tema isikliku töö, kuid seda üksnes eeldusel, et tegemist on varaliselt hinnatava hüvega.

See-eest käsundita asjaajamise õiguse puhul ilmneb selgelt tendents tööpa-nuse välistamiseks „kulutuste” mõiste alt. Nii ei loe Saksa õiguses valitsev arva-mus käsundisaaja kulutuste hüvitamise nõude (BGB § 670) koosseisu hüvitist tema tööaja või tööjõu eest. See on seotud asjaoluga, et käsundita asjaajamist peetakse käsundi loogiliseks lepinguväliseks „jätkuks”, käsund aga on BGB

§ 662 kohaselt tasuta leping. Seetõttu leiab valitsev arvamus, et järelikult tuleb ka käsundita asjaajaja kulutuste hüvitamise nõuet (BGB § 683, § 670) tõlgen-dada samamoodi, st kitsendavalt, välistades kulutuste mõiste alt tööpanuse.²⁹⁴

Sellise lähenemise tingib asjaolu, et käsundi osas järgib BGB Rooma õigu-sest pärit arusaama mandatum’ist. Mandatumi sisuks võis olla erinevate ülesan-nete täitmine (vara valitsemine, asja ostmine jms) ning selle alusel osutasid oma teenuseid näiteks advokaadid, arhitektid, maamõõtjad jms. Et füüsilist ja pal-galist tööd peeti Rooma kodanikule häbistavaks, siis polnud mandatumi puhul tasu maksmise nõuet ette nähtud. Mandatumi alusel sooritatud ülesannete täit-mise eest maksti tasu lugupidatäit-mise märgiks vabatahtlikult antava honorariumi kaudu.²⁹⁵ Kirjanduses märgitakse, et tööpanuse välistamine käsundita asjaajajale hüvitatavate kulutuste hulgast ei olnud BGB loojate teadlik valik, vaid pigem erinevate eelnõuvariantide mitmekordse omavahelise kokkusobitamise käigus tekkinud „tööõnnetus”.²⁹⁶

Selline „tööõnnetus” ei sobi enam kaasaja majanduslike ja sotsiaalsete olu-dega. Seepärast püütakse Saksa õigusteaduses leida lahendust, mis võimaldaks seaduse teksti tõlgendada selliselt, et asjaajajal oleks siiski võimalik nõuda ka tasu maksmist. Näiteks leitakse, et käsundita asjaajaja peaks saama tasu oma tööpanuse eest juhul, kui käsundita asjaajamine seisneb tegevustes, mida tava-päraselt tehakse vaid tasu eest.²⁹⁷ Seda saab jaatada siis, kui käsundita asjaajaja tegutseb oma majandus- või kutsetegevuses.²⁹⁸ Võimaliku lahendusena on välja pakutud ka käsundisaaja kulutuste mõiste senisest laiem tõlgendamine lähtuvalt põhimõttest, et käsundisaaja ei peaks käsundi alusel küll kasumit saama, kuid samas ei peaks ka kahju kannatama.²⁹⁹ See ettepanek ei näi olevat siiski erilist poolehoidu leidnud. Selle asemel tuletab kohtupraktika³⁰⁰ tööpanuse hüvitamise nõude analoogiat kohaldades BGB § 1835 lg-st 3, mis loeb eestkostja kulutuste

294 MüKo/Seiler (2009), BGB § 670, Rn 6; Bamberger/Roth/Fischer , BGB § 670, Rn 7;

Staudinger/Bergmann, BGB § 683, Rn 46; Larenz (1986), S 448.

295 Ilus, lk 157–159; Wendehorst (2006), S 221; Zimmermann (1992), p 415 ff; Honsell, S 149 ff.

296 Wollschläger (1976), S 311 ff; Seiler (1984), S 239 ff; Staudinger/Bergmann, BGB § 683, Rn 56.

297 Helm, S 375; Wittmann, S 136; Wollschläger (1976), S 316.

298 Wittmann, S 136.

299 Köhler (1985), S 360.

300 BGH NJW 1976, 748; BGH NJW-RR 1989, 970; BGH NJW 2000, 422; vt ka Medicus, S 461, Rn 626.

mõiste alla ka tasu selliste teenuste eest, mille osutamine kuulub eestkostja ameti või elukutse juurde.

Saksa õigusele sarnaselt lähtutakse ka Šveitsi ja Austria õiguses arusaamast, et käsundita asjaajaja kulutuste mõiste ei hõlma tööpanust (OR art 422 lg1 ja ABGB § 1036). Seetõttu otsitakse ka nende riikide õiguskirjanduses lahendusi, mis võimaldaks käsundita asjaajajal nõuda tasu tehtud töö eest. Enim poole-hoidu on pälvinud seisukoht, et kulutuste mõistet tuleks tõlgendada laiendavalt neis olukordades, kus asjaajaja tegutseb oma majandus- või kutsetegevuse raames.³⁰¹ Selline lai tõlgendus kandub üle ka alusetu rikastumise õigusesse:

nimelt loetakse Austria õiguses ABGB § 1041 alusel hüvitatavate kulutuste hulka ka võlausaldaja isiklik töö.³⁰²

Eesti seadusandja on nii käsunduslepingu kui käsundita asjaajamise sätetes eraldi ette näinud asjaajaja kulutuste hüvitamise (VÕS § 628 lg 2 ja § 1023 lg 1) ja tasu maksmise (VÕS § 627 ja § 1023 lg 2) nõude. Tasu on õigus nõuda isikul, kes tegutseb oma majandus- või kutsetegevuses. Seega on välistatud vaidlused käsundita asjaajaja kulutuste mõiste kitsa või laia tõlgenduse üle:

ilmselgelt ei hõlma kulutuste mõiste käsundisaaja ega asjaajaja tööpanust.

Sarnane regulatsioon on ka DCFR-i käsundita asjaajamise sätetes, kus on eraldi reguleeritud asjaajaja kulutuste hüvitamine (expenditure, art V.-3:101) ning tasu maksmine (remuneration, art V.-3:102).

Asjaolu, et VÕS §-s 1023 eristatakse „kulutusi” ja „tasu”, lihtsustab küll kä-sundita asjaajaja hüvitisnõuete lahendamist, kuid on samas mõjutanud ka aru-saama kulutuste kondiktsiooni alusel hüvitamisele kuuluvatest kulutustest. Ni-melt on käsundita asjaajamise regulatsioonile viidates nii Eesti õigus-kirjanduses³⁰³ kui kohtupraktikas³⁰⁴ leitud, et „kulutused” VÕS § 1042 mõttes ei hõlma võlausaldaja tööpanust. Selle seisukohaga ei saa autor nõustuda, kuna esiteks, nagu eelnevalt viidatud, tuleks „kulutuste” määratlemisel lähtuda vara-lise hinnatavuse kriteeriumist. Ka tööpanus võib olla varavara-liselt hinnatav ning seega kuuluda hüvitamisele kulutuste kondiktsiooni all. Varaliselt hinnatav on tööpanus aga eelduslikult siis, kui võlausaldaja on töö teinud oma majandus- või kutsetegevuses. Ning teiseks, see, et teise isiku esemele tehtud kulutuste all tuleks mõista muuhulgas tööpanust, tuleneb ka VÕS § 1042 koostamise aluseks olnud Königi eelnõust.³⁰⁵ Kolmandaks ei ole VÕS §-s 1042 silmas peetud kulu-tuste mõiste sisustamine üksnes käsundita asjaajamise regulatsiooni pinnalt õigustatud seetõttu, et nagu juba töö esimeses peatüksi leitud (vt 1.3.2), ei ole põhjendatud kulutuste kondiktsiooni käsitleda üksnes käsundita asjaajamise

301 Šveitsi õiguskirjanduses Hahn, S 307; Austria õiguskirjanduses Schwimmann/ Apathy, ABGB §§ 1036–1040 Rn 10; Rummel/Rummel, ABGB § 1036, Rn 4.

302 Frötschl, S 576; Apathy, S 66.

303 VÕS III Komm/Käerdi, § 1042, komm 3.1.1; teisiti Tampuu, kes leiab, et § 1042 võib hõlmata ka üksnes tööjõu rakendamist, – Tampuu (2012), lk 105; Tampuu (2002), lk 463;

sarnaselt ka Unger, lk 278.

304 RKTKo 3-2-1-149-11, p 27: hageja isiklikku tööpanust ei saa lugeda kulutuseks, sh ka käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätete alusel.

305 König (1981), S 1568.

„nõrgema vormina”. See tuleneb asjaolust, et VÕS §-le 1042 viitab ka eba-seadusliku valdaja kulutusi reguleeriv AÕS § 88. Seega võib asuda seisukohale, et kulutuste kondiktsiooni alusel hüvitatavate varaliste ohvrite hulka tuleb lugeda nii raha, materjal kui võlausaldaja enda tööpanus, millel on varaline väärtus.