Üldpõhimõtte täpsustamine alusetu rikastumise õiguse

Maksiimiga, et keegi ei peaks teise isiku arvel alusetult rikastuma, sobib küll põhjendada alusetu rikastumise õiguse kui eraldi võlaõigusliku instituudi olemasolu, ent nagu näitab Mandri-Euroopa ajalooline kogemus, ei saa seda sententsi kasutada otsekohalduva reeglina. Kui seadus sätestaks vaid lakooni-liselt, et see, kes on teise arvel alusetult rikastunud, peab rikastumise välja and-ma, muutuks seaduse kohaldamine ettearvamatuks. Väljendid „teise isiku arvel” ja „alusetult” ei ole piisavalt konkreetsed kriteeriumid, mille alusel põh-jendada isiku nõudeõigust. Lisaks ei vaja mitte igasugune rikastumine teise isiku arvel tingimata õiguskorra poolset sekkumist. Näiteks kui ettevõtja saab kasumit tänu oma uuele tootele, mida kliendid on hakanud eelistama võrreldes konkurentide kaubaga, siis ei ole tegemist sellise rikastumisega, mille ettevõtja peaks konkurentidele välja andma. Või kui keegi teeb korda oma söötis krundi ning tänu sellele tõuseb naaberkrundi turuhind, siis ei tähenda see veel naabri kohustust välja anda omaenda krundi müügist saadud kasu.

Et mitte takistada vabal konkurentsil põhineva majanduse arengut ning isikute privaatautonoomia teostamist, tuleb seda üldist alusetu rikastumise keelu põhimõtet niisiis kuidagi täpsustada ja kitsendada. Üks võimalus, mida kõik Euroopa õiguskorrad suuremal või vähemal määral kasutavad, on alusetu rikastumise õiguse kohaldamisala kitsendamine seeläbi, et muudele (näiteks lepinguõiguslikele) normidele antakse eesõigus alusetu rikastumise sätete ees.

Sellele lisaks püütakse üldpõhimõtet täpsustada alusetu rikastumise õiguses teatava sisemise struktuuri loomise läbi, mis seisneb kas üldpõhimõttest tuletatud eelduste konkretiseerimises ja nö kirjutamata eelduste lisamises või alusetu rikastumise juhtumite tüpoloogiate väljatoomises. See struktuur ehk taksonoomia peab olema kooskõlas teiste eraõiguse harudega ning võimaldama alusetu rikastumise õiguse piiritlemist teistest instituutidest. Õigesti koostatud taksonoomia tagab sarnaste juhtumite sarnase lahendamise, toob välja ebakõlad olemasolevates normides, aitab kaasa kogu normistiku paremale selgusele ja arusaadavusele, ning lisaks – kui õiguse struktuur on selge, siis on lahenduse leidmine lihtsam ja kiirem.¹⁸⁴ Taksonoomia on niisiis üldisemalt abivahend mõtlemiseks.¹⁸⁵

184 McKendrick, p 637.

185 Visser, p 1001.

Selle alusel, kuidas alusetu rikastumise õigust Euroopa õiguskordades struk-tureeritakse, on võimalik välja tuua kolm peamist mudelit. Nendeks on romaani, germaani ja Anglo-Ameerika mudel.

Romaani mudelit iseloomustab mittevõlgnetava kohustuse täitmise ja alusetu rikastumise (st alusetust rikastumisest tuleneva üldise nõude) eristamine. See tähendab, et Rooma õigusele tuginevaid soorituskondiktsioone (vt 1.1.2.2) alu-setu rikastumise õiguse kohaldamisalasse ei loeta. Sellest mudelist lähtutakse Prantsuse, Belgia, Hispaania ja Itaalia õiguses.¹⁸⁶ Code Civil´is alusetut rikastu-mist puudutavaid eraldi sätteid ei ole. Nagu eelnevalt näidatud (vt 1.2.3), tunnustatakse Prantsuse õiguses alusetust rikastumisest tulenevat nõuet alates 1892. aastast, mil Cour de Cassation tegi otsuse Boudier’ kohtuasjas. Seda teed läks hiljem ka Belgia ja Hispaania kohtupraktika. Itaalias on üldine rikas-tumisnõue sätestatud tsiviilkoodeksis (Codice civile art 2041–2042). Romaani mudeli alla võib paigutada ka 1992. aastal jõustunud Hollandi tsiviilkoodeksi (Burgerlijk Wetboek, BW), milles on eraldi reguleeritud olematu kohustuse täitmine (art 6:203–211) ja alusetu rikastumine (art 6:212).

Romaani mudeli järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamiseks vajalikud eeldused võlgniku rikastumine ja võlausaldaja halvemus, ning nendele lisaks üldisest maksiimist tuletatud „kirjutamata” eeldused: põhjuslik seos rikas-tumise ja halvemuse vahel ning rikasrikas-tumiseks õigusliku aluse puudumine.¹⁸⁷ Rikastumisena käsitletakse muuhulgas teenuste saamist ja kulutuste sääst-mist.¹⁸⁸ Prantsuse ja Belgia kohtupraktikas on teise isiku asja suhtes tehtud kulutuste hüvitamiseks välja arendatud ka eraldi nn kulutuste teooria (théorie des impenses), mida loetakse küll asjaõiguse alla käivaks, kuid mis suures osas tugineb alusetu rikastumise õiguse põhimõtetele.¹⁸⁹

Germaani mudelile on omane alusetu rikastumise üldklausli ning sellest tuletatud erikoosseisude (tüpoloogiate) olemasolu. Kõiki alusetu rikastumise juhtumeid iseloomustab see, et rikastumine on toimunud õigusliku aluseta. Selle alusel, kas rikastumine on toimunud soorituse teel või muul viisil, grupeeritakse alusetu rikastumise erikoosseisud sooritus- ja mittesoorituskondiktsioonideks.

Teisisõnu kuuluvad germaani mudeli alla need riigid, kus on omaks võetud Wilburgi ja von Caemmereri poolt välja töötatud eristamisteooria (vt 1.3.1).

Sellest mudelist lähtuvad Saksa, Šveitsi, Austria ja Kreeka alusetu rikastumise õigus, samuti Ida-Euroopa riigid. Ainsa romaani õigusperekonna riigina paigu-tatakse siia gruppi Portugal.¹⁹⁰ Saksa, Šveitsi, Kreeka ja Portugali õiguses on üldklausel formuleeritud seaduses¹⁹¹, üldklauslist tuletatud erikoosseisud on aga

186 Wendehorst (2005), S. 62; Smits (2008), p 155; v. Bar/Clive, p 3850.

187 v. Bar/Clive, pp 3850 ff; Beatson/Schrage, pp 35 ff; Schlechtriem (2000 a), S 4 ff.

188 v. Bar/Clive, pp 4024 ff.

189 Schlechtriem (2001 a), S 5 ff; Verse (1999), S 65 ff.

190 Wendehorst (2005), S 59.

191 BGB § 812 lg 1; OR art 62 lg 1; Kreeka tsiviilkoodeksi art 904 lg 1; Portugali tsiviilkoodeksi art 473 lg 1.

ajapikku välja kujunenud õigusteoorias ning leidnud tunnustamist kohtu-praktikas.¹⁹²

Šveitsi õiguses võeti eristamisteooria omaks alles 1980-ndatel aastatel.

Sellise hilise retseptsiooni põhjusena viidatakse eeskätt sellele, et Šveitsi õigus-praktikas ei ole alusetu rikastumise õigusel nii suurt rolli nagu Saksa õiguses.¹⁹³ Nimelt seisneb alusetu rikastumise õiguse olulisim kohaldamisala tühiste tehin-gute tagasitäitmises, kuid et Šveitsi õigus ei tunnista abstraktsiooniprintsiipi, siis reeglina kohaldatakse Šveitsis tühiste tehingute tagasitäitmisel mitte alusetu rikastumise norme, vaid neid sätteid, mis reguleerivad vindikatsiooninõuet ja selle kõrvalnõudeid (ZGB art 938 jj).¹⁹⁴ Seevastu ABGB-s puuduvad alusetut rikastumist reguleerivad eraldi sätted üldse. Saksa õiguse mõjul on siiski ka Austria õiguses välja kujunenud rikastumisnõuete liigitus soorituskondiktsioo-nideks (ABGB §§ 1431–1437) ja mittesoorituskondiktsioosoorituskondiktsioo-nideks (ABGB

§§ 1041–1042).¹⁹⁵

Germaani mudelist lähtub ka Eesti võlaõigusseaduse alusetu rikastumise regulatsioon. Võlaõigusseaduse 52. peatüki ülesehitus viitab selgelt eristamis-teooria mõjule: peatükk on jaotatud neljaks jaoks, millest esimene sisaldab üldsätet (§ 1027), teine reguleerib soorituskondiktsiooni (§§ 1028–1036), kol-mas rikkumiskondiktsiooni (§§ 1037–1040) ning neljas jagu (§§ 1041–1042) teise isiku kasuks tehtud kulutusi. Neljanda jao sätted liigitatakse omakorda regressikondiktsiooniks (§ 1041: teise isiku kohustuse täitmine) ja kulutuste kondiktsiooniks (§ 1042: teise isiku esemele kulutuste tegemine). Seega erineb Eesti alusetu rikastumise õigus käesolevas töös lähemalt uuritavatest teistest õiguskordadest selle poolest, et alusetu rikastumise tüpoloogia on paika pandud seadusega. Eristamisteooria tekkimisel lähtuti Saksa õigusdogmaatikas üksnes kondiktsioonide dihhotoomiast (sooritus ja mittesooritus); seevastu VÕS-i 52.

peatüki ülesehitusest nähtub juba kolmikjaotus (sooritus, õiguse rikkumine ja kulutused). Seetõttu on VÕS-i alusetu rikastumise sätteid Saksa õiguskirjan-duses peetud „traditsioonilise” germaani mudeli modernseks edasiarenduseks.¹⁹⁶

Kolmandale, Inglise ja Iiri õigust hõlmavale nn Anglo-Ameerika mudelile on iseloomulik, et esmalt peab võlausaldaja tõendama, et võlgnik on rikastunud (enriched) võlausaldaja arvel (at his expense) ning et rikastumine on ebaõiglane (unjust).¹⁹⁷ Nimetatud süstematiseeringu puhul toimub alusetu rikastumise õigu-se struktureerimine rikastumiõigu-se „ebaõiglust” määravate kriteeriumite (unjust

192 Saksa õiguses: Schlechtriem (2000 b), lk 211 jj; Dannemann, pp 3 ff; Koppensteiner/

Kramer, S 3 ff: Reuter/Martinek, S 26 ff; Larenz/Canaris, S 127 ff; Šveitsi õiguse kohta:

Bucher, S 652 ff; Honsell/Oberhammer, OR art 62, Rn 17; Hahn, S 193–194; Šveitsi kohtupraktikas: BGer, 09.07.2003, 4C.163/2002 /rnd: „Indessen ist allgemein anerkannt, dass auch das schweizerische Recht Leistungs- und Nichtleistungskondiktionen erfasst, die Letzteren wiederum gegliedert in Eingriffs-, Verwendungs- oder Zufallskondiktionen.”

193 Schwenzer, S 70–74.

194 Ibid.

195 Rummel/Rummel, vor ABGB § 1431, Rn 1; Lehmert/Rainer, p 54; Apathy, S 9.

196 Schlechtriem (2001 b), p 21; Wendehorst (2005), S 60.

197 Wendehorst (2005), S 63; Zimmermann (2005), S 31; Burrows, pp 15 ff.

factor või ground of restitution) järgi.¹⁹⁸ Küsimuses, kas alusetu rikastumise kohaldamisalasse tuleks lugeda ka tellimata teenuste osutamine, muuhulgas teise isiku esemele tehtavate kulutuste vormis, on Inglise õiguses seni veel ühese vastuseta.¹⁹⁹

DCFR-i VII raamatus on otsustatud unitaarse mudeli kasuks, mis esmapilgul meenutab romaani mudeli alusetu rikastumise õiguse ülesehitust, kuid erineb romaani mudelist selle poolest, et hõlmab ka mittevõlgnetava kohustuse täit-mist. DCFR-is on esmalt välja toodud üldklausel (art VII.–1:101), millele järgnevad täpsustavad sätted alusetu rikastumise elementide, rikastumisnõude sisu ja ulatuse ning vastuväidete kohta. DCFR-i sätete kohaselt on alusetu rikastumise nõude olemasoluks vajalik võlgniku rikastumine (enrichment, art VII.-3:101), mis on seostatav (attributable, art VII.-4:101) võlausaldaja halve-musega (st tema vara vähenemise või muu kahjuliku tagajärjega, – dis-advantage, art VII.-3:102), ja et rikastumine oleks alusetu (unjustified, art VII.2:101).

Rikastumise alusetuse üle otsustamiseks kasutatakse DCFR-is Mandri-Euroopa lähenemisele omast „õigusliku aluse puudumise” kriteeriumi.²⁰⁰ Võlgniku rikastumine võib seisneda muuhulgas selles, et talle on osutatud teenus või tehtud töö (art VII.-3:101 lg 1 p b). Selle määratluse alla kuuluvad ka teise isiku esemele tehtud kulutused sõltumata sellest, kas kulutusi tehti eseme omaniku soovil või temaga kokku leppimata.²⁰¹ Tulenevalt DCFR-i alusetu rikastumise sätete ülesehitusest ei sõltu kulutuste hüvitamise nõude olemasolu niisiis asjaolust, kas võlgnik neid kulutusi soovis või mitte²⁰², või kas ta oli neist üldse teadlik. Küll omab see aga tähtsust hüvitamiskohustuse ulatuse küsi-muses.²⁰³

Ülaltoodust tuleneb, et kulutuste kondiktsioon kui käesoleva dissertatsiooni uurimisobjekt kujutab endast sellist alusetu rikastumise üldpõhimõtte täpsus-tamise viisi, mis põhineb rikastumise juhtumite tüpoloogiate väljatoomisel ning on omane vaid germaani mudelist lähtuvatele õiguskordadele. Seetõttu ei saa rääkida näiteks „Prantsuse kulutuste kondiktsioonist” või „DCFR-i kulutuste kondiktsioonist”. Seepärast keskendub käesolev töö VÕS-is reguleeritud kulu-tuste kondiktsiooni analüüsimisel eeskätt germaani mudelit järgivate riikide

198 Need on eksimus (mistake), teadmatus (ignorance), ähvardus (duress), raskete asjaolude ärakasutamine (exploitation of weakness), liigne mõjutamine (undue influence), hädavajadus (necessity), vastutasu äralangemine (failure of consideration), piiratud teovõime (incapacity), õiguslik sund (legal compulsion) ja avalik-õigusliku isiku pädevuse piiride ületamine (ultra vires demands by public authorities), – vt Burrows, pp 128 ff.

199 Erinevate seisukohtade kohta vt v. Bar/Clive, p 4030 ja Schlechriem (2000 a), S 53 ff;

samuti Verse (1998), pp 85 ff.

200 v. Bar/Clive, p 3875.

201 v. Bar/Clive pp 4007–4010; vt ka DCFR art VIII.-7:104 lg 1 ja v. Bar/Clive, pp 5356.5357.

202 Erinevalt näiteks VÕS § 1042 lg 2 p-st 3, mille kohaselt on võlausaldaja nõue välistatud, kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu.

203 v. Bar/Clive, p 4007.

(ning esmajoones Saksa) õigusele, kuivõrd neist pärineb uurimuseks vajalik teoreetiline baas.