F. Sama valdkonna teadustööd ja kasutatud allikad
1. KULUTUSTE KONDIKTSIOONI KUJUNEMINE
1.1. Kulutuste hüvitamise alused Rooma õiguses
1.1.1. Klassikalise perioodi Rooma õigus
1.1.1.2. Rei vindicatio ja valdaja poolt asjale tehtud
Roo-ma õiguses ei võiRoo-maldatudki. Kondiktsioonide kõrval eksisteerisid muud insti-tuudid, mis täitsid tagasitäitmis- või kompensatsioonifunktsiooni ning mille kaudu oli võimalik nõuda kulutuste hüvitamist. Teise isiku asja suhtes tehtud kulutuste hüvitamist käsitleti Rooma õiguses reeglina erinevate väljaandmis-nõuete kõrvalprobleemina. Nendeks väljaandmis-nõueteks olid sagedamini abielunaise nõue
37 Zimmermann (1992), p 898.
38 Jansen (2003), S 113.
39 Põhjalikumalt Flume (1953), S 116 ff; Kupisch (1987), S 28; vt ka Kaser (1971), S 600; Ilus, lk 65–66; Greiner, S 77; Hallebeek (2002), p 95.
40 Kupisch (1987), S 29; Zimmermann (1992), p 879.
41 Greiner, S 78.
kaasavara tagastamiseks (actio rei uxoriae), omaniku vindikatsioonihagi õigus-tamatu valdaja vastu (rei vindicatio) ja pärija nõue pärandivaldaja vastu (here-ditatis petitio).42
Asjale tehtud kulutusi liigitati vajalikeks (impensae necesseriae), kasulikeks (impensae utiles) ja toreduslikeks (impensae voluptariae) (D 25.1.1). Vajalike kulutuste all mõisteti kulutusi, ilma milleta oleks asi hävinenud või kahjustunud (D 50.16.79; D 25.1.14). Tegemist oli niisiis asja väärtuse säilitamise eesmärgil tehtavate kulutustega.43 Kasulike kulutustena käsitleti selliseid kulutusi, mille tulemusena tõusis asja kasumlikkus või kasutatavus (D 25.1.5.3). See omakorda võis kaasa tuua asja väärtuse suurenemise. Digestides loetletakse kasulike kulu-tuste näidetena maatükile uue istanduse rajamist, majale pagaritöökoja või poe juurdeehitamist ning orja õpetamist (D 25.1.6). Vajalike kulutuste mõistet laien-dati seeläbi, et hinnati mitte üksnes kulutuste vajalikkust konkreetse asja suhtes, vaid võeti arvesse ka seda, milline mõju oli kulutustel antud asjaga seotud ette-võttele. Näiteks käsitleti võõrale maatükile uue elumaja ehitamist kasuliku kulu-tusena (D 50.16.79.1), ent kui ehitati majapidamishooneid (näiteks veski või küün), siis võidi see lugeda vajalikuks kulutuseks (D 25.1.1.3). Toreduslike kulutuste all aga mõisteti selliseid, mis polnud ei vajalikud ega kasulikud, näi-teks ilupõõsaste istutamine, purskkaevu rajamine, marmorist ilutahvlite paigal-damine, seinavaipade ja maalide lisamine (D 50.16.79.2). Seega toreduslikud kulutused võisid küll objektiivselt suurendada asja väärtust, kuid mitte selle kasumlikkust.
Viiteid kulutuste kolmikliigitusele leiab Digestides nii actio rei uxoriae, he-reditatis petitio kui actio negotiorum gestorum (käsundita asjaajamisest tulenev hagi) juures. Rei vindicatio’ga seoses mainitakse kulutuste liigitust vaid ühes Justinianuse koodeksi fragmendis (C 3.32.5). Õigusajaloolaste arvates ei ole siiski põhjust kahelda, et sellist kolmikjaotust kohaldati ka rei vindicatio puhul.44
Rei vindicatio kui olulisim omandi kaitse vahend tugines põhimõttele ubi rem meam invenio, ibi vindico45 ning kujutas endast asja mittevaldava omaniku hagi asja valdava mitteomaniku vastu.46 Selle hagi eesmärk oli omanikule asja tagastamine (restitutio) koos viljadega ning asjale tekitatud kahju hüvitamine.
Teiselt poolt tuli omanikul valdajale hüvitada asja suhtes tehtud kulutused.47 Nagu eelnevalt näidatud, ei olnud kulutuste hüvitamist võimalik saavutada con-dictio abil. Seetõttu teenisid valdaja kulutuste hüvitamise reeglid Rooma õigu-ses eeskätt valdaja huvide kaitset, – ilma nende reeglite olemasoluta oleks tek-kinud ebaõiglane olukord, kus võõra asja suhtes kulutusi teinud isik võinuks jääda üldse ilma hüvitiseta.48 Mitmed fragmendid Digestides (D 12.6.33; D
42 Greiner, S 71.
43 Verse (1999), S 15.
44 Kaser (1971), S 436; Kaser (1975), S 295; Verse (1999), S 14.
45 tõlkes: „kus ma oma asja leian, seal ma ta välja nõuan”, – Adomeit jt (2005), lk 254.
46 Ilus, lk 114; Honsell (2006), S 72; Wieling (2006), S 532.
47 Honsell, S 72.
48 Zimmermann (2001), p 115.
6.1.48; D 10.3.14.1) viitavad sellele, et iseseisvat nõudeõigust kulutusi teinud valdajal ei olnud. Kasulikke või vajalikke kulutusi teinud valdajal oli vaid asja väljaandmisest keeldumise õigus (ius retentionis) senikaua, kuni omanik talle kulutused hüvitas. See tähendas, et kui valdaja oli asja omanikule juba tagasi andnud, siis ei saanud ta hiljem enam eraldi kulutuste hüvitamise nõuet esitada.49
Valdaja iseseisva nõudeõiguse puudumine on seotud Rooma õiguse oma-päraga: Rooma õiguse süsteem ei kujutanud endast mitte niivõrd abstraktseid reegleid õigussuhete kohta, vaid hagide (actiones) süsteemi. Isik, kes soovis oma õiguse kaitsmiseks kohtu poole pöörduda, sai seda teha vaid siis, kui oli olemas vastav actio; poolte kokkuleppega ei olnud võimalik luua obligatsiooni, mille suhtes actio puudus.50 Kulutuste hüvitamise kohta eraldi actio’t klassi-kalise perioodi Rooma õigus aga ei tundnud. Selline range actio-süsteem võis endaga paratamatult kaasa tuua ebaõiglasi tagajärgi; neid võimalik leevendada vastuväite (exceptio) abil.51 Asja väljaandmisest keeldumise õiguse olemasolu põhjendus oli exceptio doli vastuväide: kui omanik ei soovinud valdaja kulutusi hüvitada, peeti rei vindicatio esitamist hea usu vastaseks (D 10.3.14.1; D 6.1.48;
D 6.1.65). Valdaja iseseisva kulutuste nõude puudumise ühe võimaliku põhju-sena osutatakse ka põhimõttele superficies solo credit: maaga ühendatud hoo-ned, taimed jm lähevad maaomaniku omandisse. Seega kui valdaja oli kinnis-asjale puud istutanud ning kinnisasja omanik esitas rei vindicatio, siis nõudis ta ju vaid seda, mis õiguse järgi temale kuulus.52
Kulutusi teinud valdajal oli õigus kulutustega loodud parendused ära võtta (ius tollendi). Ka seda õigust sai teostada vaid vastuväite kaudu; pärast asja valduse tagastamist omanikule ei saanud valdaja niisiis enam oma parenduste äravõtmise õigust teostada, kuna sellist iseseisvat nõudeõigust tal ei olnud.53 Parenduste äravõtmisega oli seotud ka eeltingimus, et asi ei tohtinud peale pa-renduste eemaldamist olla halvemas olukorras kui enne kulutuste tegemist, val-daja pidi vähemalt taastama asja endise seisundi (D 6.1.38; C 3.32.5). Valval-daja ei võinud oma ius tollendi teostamisel tegutseda kiuslikult: kulutustega loodu ära-võtmine ei olnud lubatud, kui valdajale endale sellest mingit kasu ei olnud (D 6.1.38). Omanik ise võis nõuda valdaja poolt asjale lisatu eemaldamist tingi-musel, et ta hüvitas valdajale väärtuse, mis lisatud materjalil veel peale eemal-damist oli.54
Millised kulutused valdajale hüvitati, sõltus sellest, millist liiki need kulu-tused olid ning kas valdaja oli hea- või pahauskne. Pahausksuse all peeti Rooma õiguses silmas sellist isikut, kes oli teadlik oma õigustatuse puudumisest (C 3.32.11; C 8.10.5; D 6.1.37; D 41.1.7.12). Sealjuures oli nõutav positiivne
49 Verse, S 21.
50 Ilus, lk 64.
51 Kaser (1971), S 479 ff; Greiner, S 75.
52 Greiner, S 78.
53 Greiner, S 72; Wieling (2006), S 556; Verse (1999), S 24.
54 D. 6, 1, 38; põhjalikumalt Verse (1999), S 24.
mine (raskest hooletusest veel ei piisanud).55 Asja väljaandmisest keeldumise õiguse seos exceptio doli vastuväitega tähendas seda, et klassikalise perioodi Rooma õiguses sai asja väljaandmisest keelduda üksnes heauskne valdaja (bo-nae fidei possessor). Järelikult polnud põhjust võimaldada sellist erandit paha-usksele valdajale, st isikule, kes oli eksinud hea usu põhimõtte vastu.56 Paha-uskse valdaja tehtud kulutuste hüvitamisest keeldumist põhjendati lisaks selle-ga, et pahauskne isik on endale ise kahju tekitanud, või et vabatahtlikult teise isiku asjale kulutuste tegemist tuleb vaadelda kinkena.57 Niisiis kujutas rei vindicatio juurde kuuluv kulutuste hüvitamise võimalus endast heauskse valdaja erandlikku privilegeerimist.58
Asjale tehtud vajalikud kulutused tuli omanikul ebaseaduslikule, kuid hea-usksele valdajale hüvitada täies ulatuses; seda isegi siis, kui neist kulutustest omanikule endale mingit tulu ei tõusnud. Selline lähenemine tugines arusaa-misel, et vajalikud kulutused on sellised, mida omanik niikuinii ise oleks tei-nud.59 Nii näiteks selgitatakse fragmendis D 25.1.4, et varisemisohtliku maja toestamiseks tehtud kulutused tuleb hüvitada isegi siis, kui maja on pärast kulutuste tegemist maha põlenud.
See-eest kasulike kulutuste hüvitatavus sõltus nende tulemusest. Digestide fragmendis D 6.1.38 on näide isikust, kes ostab maatüki ning ehitab sellele hooned. Kui hiljem selgub, et maa kuulub hoopis teisele isikule, peab too, st omanik eeldusel, et ta oleks teinud samasuguseid kulutusi, oma maa tagasi-saamiseks hüvitama tehtud kulutused ulatuses, milles maa väärtus on suu-renenud. Kui väärtuse kasv on suurem kui tehtud kulutused, siis tuleb hüvitada üksnes kulutused. Ent kui omanik on vaene mees, siis piisab sellest, et kulutusi teinud valdajal lubatakse kulutustega loodu ära võtta tingimusel, et maatüki väärtus ei muutuks väiksemaks kui enne ehituse alustamist. Selle fragmendi põhjal võib teha kaks olulist järeldust. Esiteks nähtub siit, et valdajale ei hüvi-tatud rohkem kui tema tegelikult tehtud kulutused, seega pani valdaja tehtud
„varaline ohver” paika hüvitise ülempiiri. Teiseks ilmneb, et valdaja tehtud kulutuste tulemuslikkus iseenesest ei toonud tingimata kaasa kulutuste hüvita-mist täies ulatuses, vaid arvesse võeti ka omanikku, tema isikut ja võimalusi neid kulutusi hüvitada.