Käsundita asjaajamise instituudi funktsioon

Nii Eesti kui Saksa õiguses lähtutakse sellest, et teise isiku kasuks kulutuste tegemise õiguslikuks aluseks võib muuhulgas olla käsundita asjaajamine.³⁴⁷ See tähendab, et kui käsundita asjaajamise eeldused on täidetud, siis ei tule alusetu rikastumise sätete (järelikult ka kulutuste kondiktsiooni) kohaldamine kõne alla, kuna sel juhul eksisteeris kulutuste tegemiseks õiguslik alus. Sellisel juhul on käsundita asjaajajal võimalik nõuda asjaajamise käigus tehtud kulutuste (seal-hulgas soodustatu esemele tehtud kulutuste) hüvitamist VÕS § 1023 lg 1 alusel.

Käsundita asjaajamise eesõiguse põhimõte kehtib ka Austria ja Šveitsi õigu-ses.³⁴⁸ Niisamuti antakse käsundita asjaajamisele võrreldes alusetu rikastumi-sega eesõigus DCFR-is, kus see põhimõte tuletatakse artikli VII.-2:101 lg 1 p-st a.³⁴⁹

Lepinguliste nõuete eesõigust alusetu rikastumise suhtes saab põhjendada sellega, et leping põhineb poolte vabal tahtel, selle kaudu teostavad pooled niisiis oma privaatautonoomiat. Ent mis on see põhjus, mis õigustab käsundita asjaajamise tõstmist nö kõrgemale positsioonile võrreldes alusetu rikastumise sätetega? Et ühe poole lepinguline tahteavaldus puudub, siis ei saa siin ju rääkida privaatautonoomia teostamisest, järelikult peab käsundita asjaajamise tähtsustamise põhjus seisnema milleski muus. Seetõttu on asjakohane küsida, mis on üldse käsundita asjaajamise instituudi funktsioon.

Josef Kohleri mõjul³⁵⁰ on käsundita asjaajamise domineeriva aluspõhimõt-tena ikka ja jälle esile tõstetud kaasinimeste altruistlikku aitamise ning vaba-tahtliku, omakasupüüdmatu ja isetu käitumise soodustamist.³⁵¹ Eesti õigus-kirjanduses väljendub see seisukohas, et käsundita asjaajamise regulatsiooni eesmärk on aidata kaasa sellele, et isikud abistaksid üksteist, ilma et nad oleksid

347 Eesti õiguse kohta VÕS III Komm/Käerdi, § 1042 komm 3.1.2, lk 620; Tampuu (2012), lk 80; RKTKo 3-2-1-107-07, p 16-17; RKTKo 3-2-1-54-08, p 13. Saksa õiguse kohta Bamberger/Roth/Wendehorst, § 812, Rn 158; Martinek (2008), S 849; Helm, S 379;

Schlechtriem (2001 a), S 38; MüKo/Seiler (2009), vor BGB § 677, Rn 15.

348 Apathy, S 47; Lehmert/Rainer, p 71; OGH SZ 47/130; Honsell/Oberhammer (2008), OR

§ 62, Rn 10.

349 DCFR art VII.-2-101 lg 1 p a: rikastumine on alusetu, välja arvatud kui rikastuja on kahjustatud isiku suhtes rikastumiseks õigustatud lepingust, muust tehingust, kohtuotsusest või õigusaktist tulenevalt; vt ka v. Bar/Swann, p 232; v. Bar (2006), p 72; v. Bar/Clive, p 3894.

350 Kohler, S 1.

351 Saksa õiguse kohta: Melullis, S 3; Larenz (1986), S 436; MüKo/Seiler, vor BGB

§ 677 Rn 1; Prantsuse ja Hollandi õiguse kohta: Suderow, S 36 ff; Šveitsi õiguse kohta:

Hahn, S 291.

selleks kohustatud ja õigustatud kas seadusest või tehingust tulenevalt.³⁵² Isikute suunamist teatava soovitud käitumismudeli suunas peetakse oluliseks ka DCFR-i käsundita asjaajamise mudelsätete puhul: nimelt käsitletakse käsundita asjaajamise instituuti instrumendina, mille eesmärk on aidata kaasa sellise ühis-konna toimimisele, mis põhineb solidaarsusel ja jagatud vastutusel ühise heaolu eest.³⁵³

Omakasupüüdmatu tegutsemise soodustamine väljendub asjaajaja privile-geeritud kohtlemises võrreldes muudes eraõiguse normides ettenähtuga. Nii nä-hakse VÕS-is ette, et ohu tõrjumisega tegelenud asjaajaja vastutus oma tegevu-sega tekitatud kahju eest on leebem kui deliktiõiguses (VÕS § 1022 lg 2), samuti on asjaajajal võimalik nõuda temale endale asjaajamise käigus tekkinud kahju hüvitamist (VÕS § 1025). Lisaks sellele on käsundita asjaajamisest tule-neva nõude aegumistähtaeg TsÜS § 149 alusel kümme aastat, võrreldes näiteks lepinguliste, deliktiliste ja alusetu rikastumise nõuetega (TsÜS §§ 146, 150 ja 151 kohaselt on see reeglina kolm aastat).

Samas on kohtupraktikast nähtuv tegelikkus altruismiteooriaga vastuolus:

näiteks pole käsundita asjaajamist puudutavas Eesti kohtupraktikas võlaõigus-seaduse kehtivusaja jooksul esinenud veel ühtegi elu või vara päästmise juhtu-mit. Christian Wollschläger on Saksa kohtupraktika ulatusliku analüüsi toel näidanud, et käsundita asjaajamise instituudi praktiline kohaldamisala puudutab

„altruismist” kantud juhtumeid harva.³⁵⁴ Teooria ja kohtupraktika vahel esine-vale vastuolule viidates on Wollschläger järeldanud, et käsundita asjaajamise instituut pole midagi muud kui pelgalt tehniliste regressinormide kogum.³⁵⁵ On avaldatud isegi seisukohti, mis seavad selle instituudi vajalikkuse tänapäeva õiguses üldse kahtluse alla³⁵⁶, seda enam, et võib tuua näiteid õiguskordadest, milles saadakse hakkama ka ilma käsundita asjaajamise regulatsioonita.

Nii näiteks puudub eraldi käsundita asjaajamise instituut Anglo-Ameerika õiguses, kus teise isiku asjade ajamist käsitletakse pigem tema asjadesse sekku-misena ning seetõttu hüvitusnõudeid esitada üldiselt ei võimaldata.³⁵⁷ Sellise range lähenemise põhjus on soov maksimeerida üksikisiku valikuvabadust:

näiteks ei pea isik maksma hüvitist tema vara suhtes tehtud kulutuste eest, mida ta ei ole soovinud.³⁵⁸ Eriti puudutab see kinnisasjade suhtes tehtud kulutusi.³⁵⁹ Iseloomulik on Inglise kohtu seisukoht, et isikule ei saa tekitada kohustusi tema

352 Tampuu (2012), lk 44.

353 v. Bar (2006), p 90.

354 Wollschläger, S 15 ff.

355 Wollschläger, S 52 ff.

356 Jansen (2010), p 45; Jansen (2007), S 991; Rademacher, S 94; Westermann (2009), S 629.

357 Dawson (1961), p 817; Stoljar, p 18; v. Bar (2006), p 77; Sheehan, p 253.

358 Seda lähenemist peegeldab paljutsiteeritud lõik Inglise kohtuasjast Taylor v Laird:

„Suppose I clean your property without your knowledge, have I then a claim on you for payment? How can you help it? One cleans another’s shoes; what can the other do but put them on?” – Taylor v Laird [1856] 25 LJ Ex 329, 332.

359 Verse (1998), p 86; W. Lorenz (1999), S 382.

selja taga.³⁶⁰ Siiski ei ole Anglo-Ameerika lähenemine nii range, nagu võiks arvata. Tsiviilõiguse süsteemides on teise isiku soodustamise olukordades üldi-ne põhimõte see, et hüvitist on küll võimalik nõuda, kuid teatud juhtudel on see välistatud. Anglo-Ameerika õiguses lähtutakse vastupidisest: reeglina ei ole hüvitisnõuded võimalikud, kuid teatud olukordades tehakse sellest reeglist erandeid, mis on nö laiali puistatud muude instituutide, sh alusetu rikastumise alla.³⁶¹ Näiteks loetakse, et kui teise isiku kasuks tegutsemine tulenes mingist hädavajadusest (necessity), siis see on selline asjaolu, mis muudab soodustatud isiku rikastumise ebaõiglaseks (nn unjust factor), mistõttu tuleks viimasel maks-ta hüvitist. Seetõttu võib väimaks-ta, et ka Inglise õiguses on tunnusmaks-tatud vajadust õhutada isikuid võtma vajalikke meetmeid kaaskodanike tervise või vara pääst-miseks või säilitapääst-miseks.³⁶²

Teise isiku asjade ajaja suhtes reserveeritum on ka Austria õigus: ABGB

§ 1035 sätestab, et ilma lepingust või seadusest tuleneva aluseta ei tohi teise isiku asjadesse reeglina sekkuda; kes seda sellegipoolest teeb, vastutab sellega kaasnevate tagajärgede eest. Siiski on hädaolukorras teise isiku kasuks tegut-senul ABGB § 1036 järgi vajalike kulutuste hüvitamise nõue. Lisaks võimaldab ABGB § 1037 teine lause kulutuste hüvitamist nõuda ka sellel, kes on teise isiku asju ajanud selliselt, et selle tegevuse tulemusena on soodustatu saanud ilmset kasu (klarer, überwiegender Vorteil).

Omakasupüüdmatu abiosutamise juhtumite vähesus Mandri-Euroopa riikide kohtupraktikas ei ole siiski viinud käsundita asjaajamise instituudi kaotamiseni.

Pigem ollakse seisukohal, et kuivõrd igapäevaelus tuleb ikka ette olukordi, kus üks isik teise isiku õigussfääris tegutseb, olgu vähem või rohkem omakasu-püüdlikel eesmärkidel, siis peab õiguskord sellisteks puhkudeks nägema ette regulatsiooni, mis mõlema poole huve kaitseks.³⁶³ See (reserveeritum) lähene-mine rõhutab ka seda, et kuigi ühelt poolt on soovitatav, et isikud kaas-kodanikke abistaksid, võib ulatuslik sekkumine teise isiku asjadesse olla üldse mitte teretulnud ning soovimatu.³⁶⁴ Ka Eesti õiguskirjanduses lähtutakse sellest, et käsundita asjaajamise funktsiooniks on muuhulgas ka soodustatud isiku kaitse tema asjadesse sekkumise eest juhul, kui ta ei soovi kõrvalist abi.³⁶⁵ See käsundita asjaajamise nn kaitsefunktsioon on oluline üksikisiku privaatauto-noomia seisukohast. Kaaskodanike asjade ajamise „õhutamine” seadusandja poolt ei tohiks viia selleni, et käsundita asjaajamise regulatsioon pakub liialt mugavat alternatiivi hüvitamiskohustuste tekitamiseks olukorras, kus oleks võimalik sõlmida leping. Ehk teisiti öeldes ei tohiks lepingusarnaste võlasuhete regulatsioon vähendada isikute motivatsiooni teha jõupingutusi lepingu

360 „liabilities are not to be forced upon people behind their backs any more than you can confer a benefit upon a man against his will” – Falcke v Scottish Imperial Insurance Co (1886) 34 Ch D 234.

361 v. Bar (2006), p 78, No 58-59; v. Bar (2001 b), S. 444 ff; Sheehan, p 263 ff.

362 Burrows, p 322; Sheehan, p 263.

363 Larenz (1986), S 436; Stoljar, p 15 ff.

364 Suderow, S 33; Larenz (1986), S 436.

365 Tampuu (2012), lk 44.

sõlmimiseks. Seepärast võib nõustuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumiga selles, et käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud.³⁶⁶

Et Euroopa riikide kohtupraktikas kohaldatakse käsundita asjaajamist kulu-tuste hüvitamise nõude alusena sageli olukordades, kus ei ole tegemist kellegi elu või vara päästmisega, siis on õiguskirjanduses järeldatud, et käsundita asja-ajamise regulatsiooni eesmärk on tegelikult laiem kui ühiskonnas omakasu-püüdmatu käitumise õhutamine. Nimelt täidab see instituut lisaks ka õigus-poliitilist funktsiooni, mis seisneb selliste lünkade täitmises, mida teised normid paremini täita ei suuda.³⁶⁷ Regulatsioon, mida iseloomustab „võõra asja aja-mine” ja „teise isiku soodustaaja-mine”, on selliseks „täitematerjaliks” justkui loodud: selliste eelduste alla sobituvate olukordade skaala on väga lai.

„Lüngatäitefunktsioonile” viidatakse ka DCFR-i käsundita asjaajamise sätete juures, kui märgitakse, et tegemist on regulatsiooniga, mis täiendab lepingu-õigust ja alusetu rikastumise lepingu-õigust.³⁶⁸ Käesoleva töö seisukohast on oluline just viimane: käsundita asjaajamise õigus täiendab alusetu rikastumise õigust, mitte vastupidi. Lisaks kohaldatakse mitmetes Euroopa õiguskordades käsundita asja-ajamise sätteid teise isiku vara suhtes tehtud kulutuste hüvitamisel ka muude eraõiguse harude (näiteks perekonnaõigus, pärimisõigus, asjaõigus) „täiendu-sena”.³⁶⁹ Asjaolu, et sellistel juhtudel on sageli küsitav, kas kõik käsundita asjaajamise eeldused on ikka tegelikult täidetud³⁷⁰, kinnitab selle instituudi lüngatäitefunktsiooni veelgi.

Eesti õiguskirjanduses omistatakse selline „lüngatäitefunktsioon” üksnes alusetu rikastumise õigusele.³⁷¹ Samas leiab Eesti kohtupraktikast näiteid, mis lubavad järeldada, et käsundita asjaajamist kohaldatakse mitte asjaajaja altruist-liku motiivi tõttu, ega ka selleks, et kaitsta soodustatut tema asjadesse sekku-mise eest, vaid pigem seepärast, et alusetu rikastusekku-mise sätetest ei ole võimalik välja lugeda niiöelda sobivat „koosseisu”.³⁷² Seega saab ka Eesti õiguse kohta öelda, et teatavates olukordades täiendab käsundita asjaajamise õigus hoopis

366 RKTKo 3-2-1-44-11, p 33.

367 Helm, S 385; MüKo/Seiler (2009), BGB § 677 Rn 24; Staudinger/Bergmann vor BGB § 677 ff, Rn 40; Martinek (2008), S 852; sarnaselt ka Roland Wittmann, kes on rõhutanud käsundita asjaajamise instituudi sõltuvust sotsiaalsest ja õigussüstemaatilisest kontekstist ning õiguslikust tegelikkusest, – Wittmann, S 4.

368 v. Bar (2006), p 90.

369 v. Bar (2006), p 65 ff.

370 v. Bar (2006), p 64. Näiteks võib tuua, et mitmetes riikides on käsundita asjaajamisele allutatud üürniku poolt üüriesemele tehtud kulutuste hüvitamine (VÕS § 286 lg 2; BGB § 539 lg 1), õiguskirjanduses aga märgitakse, et üürnik, rentnik jne tegutsevad kulutusi tehes reeglina mitte altruismist, vaid egoismist, – Reuter/Martinek, S 715.

371 VÕS III Komm/Käerdi, 52. ptk, komm 1, lk 582.

372 Vt nt RKTKo 3-2-1-25-08: hageja osutas ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenust korteriühistule, mille esindajad keeldusid sellekohast lepingut allkirjastamast; RKTKo 3-2-1-40-06: hageja valgustas endale kuuluvaid reisiplatvorme. Vt ka Värv (2013), lk 187 jj.

alusetu rikastumise norme. Loomulikult ei saa asjaajaja omakasupüüdmatuid motiive välistada, – teise isiku esemele kulutuste tegemise eesmärk võibki olla tõepoolest teise aitamine. Samas näiteks majandus- või kutsetegevuses tegut-seva isiku osutatud teenustest on raske lugeda välja altruistlikke kaalutlusi:

tavaliselt ei osuta ettevõtjad teenuseid omakasupüüdmatusest.

Seetõttu võib järeldada, et käsundita asjaajamise instituudil on õiguskorras täita mitu funktsiooni. Ühelt poolt peab see õhutama ühiskonnaliikmeid olema solidaarsed ning osutama kaaskodanikele abi. Teisalt kaitseb see isikuid nende asjadesse sekkumise eest ning kolmandaks täidab õiguskorras esinevaid lünki.

Siit tuleneb ka oluline järeldus käsundita asjaajamise „positsioonist” eralike nõuete kontrollimise järjekorras. Nimelt: instituut, mis peab täitma õigus-korras esinevaid lünki, ei saa asuda teistest instituutidest „eespool” või „kõrge-mal”, seda saab kohaldada alles siis, kui vastav lünk on kindlaks tehtud.

Kui keegi on teinud teise isiku esemele ilma õigusliku aluseta kulutusi, siis iseenesest ei pruugi käsundita asjaajamise kohaldamine olla välistatud (näiteks nö päästmisjuhtumite korral). Siiski tuleb arvesse võtta, et nagu näidatud töö esimeses peatükis, on käsundita asjaajamine küll ajalooliselt olnud üks neist instituutidest, millega on kompenseeritud kulutuste kondiktsiooni puudumist, kuid see lünk alusetu rikastumise õiguses on Eesti õiguses praeguseks täidetud.

Ülaltoodust tulenevalt ei ole võimalik üheselt öelda ka seda, millised on need väärtused, mis iseloomustavad käsundita asjaajamise instituuti. On tõsi, et ühelt poolt võiks nimetada kaasinimeste aitamise soodustamist ning teiselt poolt indiviidi otsustusvabaduse kaitset. Ent niikaua kuni käsundita asjaajamist kohal-datakse ka teistes instituutides ilmnevate lünkade täitmiseks, on autori hinnan-gul äärmiselt komplitseeritud (kui mitte võimatu) tõsta esile mingeid üldisi, kõikide käsundita asjaajamise kohaldamise olukordadele omaseid väärtusi või aluspõhimõtteid, millele, nagu leidis Detlef König (vt 1.3.2), peaks alluma ka kulutuste kondiktsioon.