F. Sama valdkonna teadustööd ja kasutatud allikad
3. KULUTUSTE KONDIKTSIOON JA MUUD LEPINGUVÄLISED
3.2. Ebaseadusliku valdaja poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise
3.2.5. Kohtupraktika kõrvalekalded eriregulatsioonist
Nagu märgitud, öeldakse ebaseadusliku valdaja kulutuste regulatsiooni eesmärk olevat valdaja kaitsmine ebaõiglaste tagajärgede eest, mis kaasneksid alusetu ri-kastumise õiguse kohaldamisega. Nii Eesti kui Saksa kohtupraktikas leidub aga näiteid, mida võib iseloomustada kui püüet vältida valdaja kulutuste hüvitamist puudutava eriregulatsiooniga taotletavat tagajärge ning lahendada hüvitisnõue sätete alusel, mis võimaldaks suuremal määral arvestada omaniku huve.
Saksa kohtupraktika kaldub omaniku-valdaja-suhte eriregulatsioonist kõr-vale olukordades, kus on tegemist kinnisasjadele tehtud kasulike kulutustega.
Nimelt võib heauskne valdaja BGB § 994 ja § 996 kohaselt nõuda muude kui vajalike kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd asja väärtus on omanikule tagas-tamise ajaks veel suurenenud. Ent kinnisasja omanikule võib see tähendada koormavat ning ulatuslikku hüvitamiskohustust juhul, kui valdaja on ehitanud maatükile hoone, mis kinnisasja väärtust tõstab. Selleks, et kinnisasja omanikku paremini kaitsta sellise „pealesunnitud rikastumise” eest, kohaldab BGH alates 1950-ndatest aastatest kulutuse (Verwendung) mõistet kitsendavalt, välistades BGB § 994 alt sellised kulutused, millega muudetakse asja otstarvet. Sellise
494 Zimmermann (1995), p 422; Schlechtriem (2000 a), S 41, Rn 76; Dannemann, p 114;
Krebs (2004), p 253.
495 Schlechtriem (2001 a), S 46.
496 RKTKo 3-2-1-136-05, p 30: „Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ja M. Rebase vahel ei ole soorituskondiktsiooni suhet, kuid leidis ebaõigesti, et hageja nõude rahuldamise aluseks on VÕS § 1042 lg 1. /-/ Hageja võib kolleegiumi arvates nõuda M. Rebaselt tehtud kulutuste hüvitamist üksnes AÕS § 88 lg 1 järgi.”
lähenemiseni jõudis BGH kohtuasjas497, milles üürnik oli ehitanud üüritavale kinnisasjale hoone. BGH leidis, et üürnik ei saa nõuda kulutuste hüvitamist BGB § 547 alusel, sest tegemist ei ole meetmega, mida tuleks tõlgendada kui
„kulutust”; see mõjutab ka BGB §-s 994 sätestatud „kulutuste” määratlust. BGH leidis, et kinnisasjale uue hoone (elumaja, abihoone, vabriku- või laohoone vms) ehitamisega muudetakse kinnisasja senist otstarvet ning seetõttu taoline tegevus BGB §-s 994 reguleeritud „kulutuste” alla ei käi. Järelikult ei saa üürni-kust valdaja selle kitsendava tõlgenduse tulemusena nõuda ehitamiseks tehtud kulutuste hüvitamist omaniku-valdaja-suhte eriregulatsiooni alusel. Samas leidis BGH, et valdaja ei pea siiski hüvitiseta jääma: kulutuste hüvitamist saab nõuda alusetu rikastumise sätete alusel.498 Sellise kitsendava tõlgenduse tulemusena on niisiis teatavate kulutuste puhul võimalik omaniku-valdaja-suhte eriregulat-sioonist siiski mööda minna.
Hiljem on BGH oma lähenemist muutnud ning välistanud ka alusetu rikas-tumise sätete kohaldamise. Nimetatud seisukohani jõudis BGH kohtuasjas, kus kostja oli ehitanud kaheksakorruselise elumaja, millest pisut vähem kui 1/4 asus hagejale kuuluval naaberkrundil.499 Hageja nõudis BGB § 895 alusel ehitise eemaldamist, kostja aga soovis ehitise püstitamiseks tehtud kulutuste hüvita-mist. Valdaja kulutuste eriregulatsiooni kohaldamine oli kohtu arvates välis-tatud, kuna – nagu oli leitud eelnevalt mainitud kohtuasjas – ei saanud kinnis-asjale maja ehitamist käsitleda kulutusena BGB § 994 mõttes. Kohus lisas nüüd, et kuna BGB §§ 994 jj näol on tegemist erinormidega, siis on välistatud ka muude instituutide (sh alusetu rikastumise) kohaldamine. Kuid BGH ei soo-vinud siiski jätta kostjat tühjade kätega. Seetõttu leiti, et hageja peab kostjale maksma hüvitist BGB § 242 (st hea usu põhimõtte) alusel ulatuses, milles hageja oli tema maale püstitatud ehitise tõttu saanud „olulise eelise”.
Seda BGH lähenemist on Saksa õiguskirjanduses palju kritiseeritud: selle asemel, et täita enda loodud lünk BGB § 242 abil, pidanuks BGH siiski lugema ka asja muutvad kulutused BGB § 994 mõttes asjale tehtud kulutusteks.500 Kulutuste mõiste kitsendamise vastuargumentidena on näiteks välja toodud, et BGH väljapakutud tõlgendust ei ole võimalik seaduse tekstist tuletada.501 Samuti on leitud, et kulutuste mõistet modifitseeriv lähenemine ei paku selgeid ja üheselt mõistetavaid ning praktilisi lahendusi juba seetõttu, et üksikjuhtumil võib olla väga raske otsustada, kas ehitamine teatud kinnisasjal on kooskõlas selle kinnisasja otstarbega või muudab seda oluliselt.502 Lisaks tuuakse BGH otsustele vastukaaluks õigusajaloolised argumendid, märkides, et BGB 994 jj vastab olulises osas Rooma õigusele, milles samuti ei tundnud kulutuste definitsiooni ning hüvitamiskohustuse üle otsustati üksnes kulutuste iseloomu ja
497 BGH NJW 1953, 1466.
498 BGH NJW 1953, 1466.
499 BGH NJW 1964, 1125 („Grindelhochhaus”).
500 Wolf, S 193; Canaris (1996), S 347 ; Baur/Stürner, S 115; Wieling (2006), S 594;
Staudinger/Gursky Vor § 994 Rn. 8; MüKo/Baldus5 § 944, Rn 11.
501 Reuter/Martinek, S 703; Beiβner, S. 19.
502 Haas, S 16; Wolf, S 192.
valdaja hea- või pahausksuse alusel, ning just seetõttu ei olevat ka BGB sätetest võimalik tuletada piiranguid definitsiooni kitsendamise teel.503
Eesti kohtupraktikas illustreerib valdaja kulutuste eriregulatsioonist kõrvale-kaldumist juhtum, kus vaidluse all olid avariilise auto remontimiseks tehtud kulutused.504 Antud kaasuses oli heauskne ostja ostnud avariilise auto ning lasi sellele teha remondi. Seejärel selgus, et auto oli ärandatud; politsei võttis auto ostjalt ära ning tagastas omanikule. Ostja kui heauskne valdaja nõudis omani-kult auto remondiks tehtud kulutuste hüvitamist AÕS § 88 lg 1 alusel, omanik aga leidis, et valdaja poolt nõutud summa on liiga suur. Selleks et võimaldada omanikule seaduses sätestatust soodsamat olukorda, kasutas Riigikohus kahte lähenemist. Esiteks kitsendas kohus vajalike kulutuste mõistet ning teiseks leidis, et omanik peab vajalikud kulutused hüvitama mõistlikus ulatuses.
Kui ringkonnakohus oli sõiduki remontimiseks tehtud kulutusi käsitlenud vajalike kulutustena, mis olid eranditult tehtud asja taastamiseks ja korra-päraseks majandamiseks endisel viisil, siis Riigikohus sellega ei nõustunud.
Riigikohus heitis ringkonnakohtule ette tuginemist ekspertiisiakti järeldusele, arvestamata, et selles käsitleti kulutusi, mida oli vajalik teha avariilise auto sõidukorda seadmiseks. Riigikohtu arvates jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et seaduse järgi tuleb vajalike kulutuste kindlakstegemisel hinnata kulutuste tegemise hetke seisuga seda, kas kulutustega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest.505 Riigikohtu väite põhjal võib jõuda tulemusele, et vajalikud kulutused on vaid sellised, millega säilitatakse auto endine, st avariiline seisund ning üksnes kaitstakse autoromu täieliku hävimise eest. Ent kui katkise majakatuse parandamine loetakse vajalikuks kulutuseks, siis miks ei peaks seda olema auto sõidukorda seadmiseks tehtud kulutused?
Liiatigi, arvestades seda, et omanikul on valdaja vastu lisaks asja väljaandmise nõudele võimalik AÕS § 85 lg 1 alusel esitada ka kasutuseeliste hüvitamise nõue506, võiks valdajale hüvitatavate vajalike kulutuste hulka lugeda ka eseme kasutamisvõimelisuse säilitamiseks vajalikud kulutused. Seega tuleks avariilise auto sõidukorda seadmiseks tehtud kulutused lugeda vajalikeks. Kui aga lugeda auto remontimine „muude” kulutuste alla, siis toimuks hüvitamine juba VÕS
§ 1042 alusel ning see võimaldaks arvesse võtta nende kulutuste kasulikkust konkreetse omaniku jaoks.
Lisaks ilmneb AÕS § 88 regulatsioonist kõrvalekaldumine antud kaasuses ka selles, kuidas Riigikohus piiras vajalike kulutuste hüvitamise ulatust. Võiks küsida, miks peaks seadusjärgne omanik asja ebaseaduslikult vallanud isikule üldse midagi hüvitama. Põhjus peitub asjale tehtud kulutuste eesmärgis: vaja-like kulutustega (TsÜS § 63 p 1) säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest, järelikult eeldatavasti on tegu selliste kulutustega, mida
503 Jacobs , S 351.
504 RKTKo 3-2-1-66-11.
505 RKTKo 3-2-1-66-11, p 11.
506 Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutu-seeliseid, – RKTKo 3-2-1-136-05, p 2; RKTKo 3-2-1-46-09, p 15.
omanik niikuinii ise oleks teinud. Seetõttu on põhjendatud vajalike kulutuste hüvitamine ilma täiendavate piiranguteta.507
Riigikohtu arvates tuleb omanikul vajalikud kulutused hüvitada mõistlikus ulatuses.508 Mõistlikkuse standard väljendab õiguse arengut objektiivsuse suu-nas; kaasaegse arusaama kohaselt on normatiivse mõistliku isiku ülesanne teha kindlaks mitte seda, mida pooled soovisid, vaid mida nad ühiskonna arvates oleksid pidanud soovima.509 Erinevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) ei ole mõistlikkus üldkohustuslik, st et VÕS §-st 7 ei tulene isikutele kohustust alati ja igas olukorras käituda mõistlikult. Teatavatel juhtudel, näiteks käsundita asja-ajaja kulutuste puhul näeb seadus tõepoolest ette hüvitamiskohustuse piiramise läbi mõistlikkuse põhimõtte kohaldamise. See on selgitatav asjaoluga, et käsun-dita asjaajaja teab, et kulutused tuleb lõpuks hüvitada teisel isikul, järelikult peab ta arvestama soodustatu arvatavate vajadustega ning rahaliste võimalus-tega tehtud kulutuste hüvitamiseks. Mõistlikkuse põhimõtte rakendamise ees-märk on seega kulutuste tegija käitumise ohjeldamine, talle signaali andmine, et ebamõistlikult suurte kulutuste tegemise korral ei saa ta nende hüvitamist nõuda. Ka täidab mõistlikkuse põhimõte soodustatu kaitse funktsiooni: ta ei pea kulutusi kinni maksma mitte täies ulatuses, vaid üksnes mõistlikus ulatuses.510
Samas on AÕS § 88 esmaseks adressaadiks heauskne valdaja, kes arvas, et teeb kulutusi temale endale kuuluvale asjale. Kui heauskne ostja võib end õigustatult eseme omanikuks pidada, siis pole tal vajadust kaaluda, kas eseme säilitamiseks või hävimise eest kaitsmiseks tehtud kulutused oleksid kellegi kolmanda isiku seisukohalt mõistlikud või mitte. Kui heauskne ostja peaks igakordselt arvestama võimalusega, et ühel hetkel ilmub välja tegelik omanik, kelle huvidega tehtud kulutused ei kattu, siis mõjuks see negatiivselt õigus-käibele.
Kirjeldatud kaasus näitab niisiis teatavat püüdlust võimaldada valdaja hüvitisnõudega silmitsi seisvale omanikule mingi „õlekõrs”, mis lubaks hüvitise määramisel omaniku huvisid rohkem arvestada, nii nagu seda tegelikult või-maldab kulutuste kondiktsioon.