Mittesiduva eelarve ületamine töövõtja poolt

Praktikas juhtub küllalt sageli, et töövõtulepingu täitmise (nt ehitamise) käigus ilmneb, et tööde maksumus kujuneb esialgsest suuremaks, st et töövõtja ületab eelarvet. VÕS § 639 lg 2 näeb mittesiduva eelarve olulise ületamise korral ette töövõtja õiguse nõuda tellijalt hüvitist ulatuses, milles too on alusetult rikas-tunud. Eesti õiguskirjanduses on leitud, et eelarve ületamise korral on töövõtja nõude aluseks kulutuste kondiktsioon, st VÕS § 1042.⁶⁴⁷

Eelnevalt (vt 4.1) on töös viidatud sellele, et kulutuste kondiktsiooni ja soorituskondiktsiooni sarnasus seisneb asjaolus, et mõlemal juhul on võlgniku rikastumise kaasa toonud võlausaldaja tegevus. Kuivõrd eelarve ületamise juhtumitel on tellija rikastumise põhjustanud töövõtja (st hüvitist nõudva võla-usaldaja) enda tegevus, siis on autori arvates asjakohane küsida, kas töövõtja nõue võiks tuleneda ka soorituskondiktsioonist.

Eelarve kujutab endast töövõtja eelnevat (reeglina enne lepingu sõlmimist hinnapakkumises esitatavat) kalkulatsiooni tehtava töö maksumuse kohta.⁶⁴⁸ Eeldatakse, et eelarve on siduv (VÕS § 639 lg 1). Et töövõtuleping on suunatud kokkulepitud eesmärgi saavutamisele, siis tähendab siduv eelarve seda, et töö-võtja on seotud eelarves märgitud tasu suurusega ning eelarve ületamine kuulub tema riisikosfääri. Eelarvet ületavat summat ta tellijalt nõuda ei saa.⁶⁴⁹ Austria ja Šveitsi õiguses on selline põhimõte otsesõnu seaduses sätestatud.⁶⁵⁰ Asja-kohane ei ole siduvat eelarvet ületava summa hüvitamine ka lepinguväliselt, nt käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete kaudu. Vastasel juhul võiks tekkida olukord, et ettevõtja koostab kliendi „ligimeelitamiseks” ja lepingu sõlmimise hõlbustamiseks ebarealistlikult väikese eelarve, kuna teab, et eelarvet ületavate summade tasumist on niikuinii võimalik nõuda lepinguväliselt. Kui eelarve on siduv, siis tuleb eelarve suurenemine eraldi kokku leppida (VÕS §

647 VÕS III Komm(Käerdi, § 639, komm 3.4, lk 55.

648 VÕS III Komm/Käerdi, § 639, komm 3.1, lk 53.

649 VÕS III Komm/Käerdi, § 639, komm 3.3.1, lk 54.

650 Austria õiguses: ABGB § 1170a lg 1; Šveitsi õiguses: OR art 373 lg 1.

13 lg 1). Kas ja kuidas olid pooled lepingus kokku leppinud töö mahu ja eelarve muudatustes, tuleb kindlaks teha lepingu tõlgendamise kaudu.⁶⁵¹

VÕS § 639 lg 2 reguleerib olukorda, kus töövõtja on oluliselt ületanud mitte-siduvat eelarvet. Austria õiguses on töövõtjal taolises olukorras õigus mõistli-kule hüvitisele (ABGB § 1170a lg 2). Sarnane põhimõte on sätestatud ka Šveitsi õiguses (OR art 375 lg 2).⁶⁵² Saksa õiguses tuleb eelarvet oluliselt ületanud töövõtjal, kes ei ole tellijat teavitanud, hüvitada tellijale teatamiskohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju (BGB § 650 lg 2; § 280 lg 1). Ka DCFR-i kommentaarides pooldatakse kirjeldatud olukorra lahendamist kahju hüvitamise nõude abil.⁶⁵³

Eelarvet oluliselt ületava töö tegemine võiks olla VÕS § 1028 lg 1 mõttes

„sooritus” siis, kui esinevad kõik eelnevalt käsitletud „soorituse” mõiste ele-mendid. Antud juhul on määrava tähtsusega küsimus, kas töövõtja tegutses teise isiku vara suurendades eesmärgipäraselt, – täpsemalt, kas ta täitis enda arvates mingit kohustust. Töövõtulepingu järgi on töövõtja kohustus teha kokkulepitud töö (nt asja valmistamine või muutmine vms) ning tellija kohustus on maksta selle eest tasu (VÕS § 635; samuti BGB § 631 lg 1, ABGB § 1151 lg 1 ja OR art 363). Töövõtulepingu sisuks on konkreetse tulemuse saavutamine, mis tähendab seda, et töövõtja vastutab tulemuse mittesaavutamise eest isegi siis, kui ta tegelikult ei vastuta selle asjaolu eest, mis tulemuse saavutamist takis-tas.⁶⁵⁴ Mittesiduva eelarvega ei lepita kokku lõplikku tasu, vaid pannakse paika töövõtjale makstava tasu arvestamise põhimõtted.⁶⁵⁵ Seetõttu tuleb küsida, kas mittesiduv eelarve tähendab seda, et töövõtjal on kohustus saavutada kokku-lepitud tulemus nö „ükskõik mis hinnaga”, sh isegi eelarvet oluliselt ületades.

Millal on eelarve ületamine oluline, seda VÕS ei täpsusta. Eesti õigus-kirjanduses viidatakse, et suuremahuliste ja suure maksumusega tööde puhul võib olulisus väljenduda ka paariprotsendilises eelarve ületamises.⁶⁵⁶ Saksa õiguskirjanduses leitakse, et kuivõrd tööde maksumuse eelarve koostamine on siiski alati hinnanguline, peaks eelarve ületamise „olulisuse” kriteeriumi (BGB

§ 650 lg 1) suhtuma mõningase tolerantsiga. Seisukohad eelarve ületamise

651 RKTKo 3-2-1-129-06, p 14.

652 OR art 375 lg 2: kui töövõtja tellija maale ehitades ületab eelarvet, siis võib tellija öelda lepingu üles, makstes töövõtjale juba tehtud tööde eest mõistlikku hüvitist. Šveitsi õiguskirjanduses leitakse, et seda sätet tuleks tõlgendada laiendavalt ning kohaldada analoogia alusel mitte üksnes ehitamise, vaid igasuguste olukordade puhul, kus ühe isiku tööpanuse tulemus on vahetult teise isiku omandisse üle läinud, – Gauch, Rz 993; Šveitsi Liidukohus on art 375 lg-t 2 kohaldanud mitte üksnes ehitamise, vaid ka muude kinnisasjaga seotud tööde puhul, – BGer 3.05.2011, 4A.15/2011(maa mõõdistamine). Teise seisukoha järgi tuleb nimetatud sätet kohaldada üksnes ehitamise puhul, muudel juhtudel võib tellijal olla OR art 375 lg-s 2 nimetatud „mõistliku hüvitise” asemel hüvitamiskohustus alusetu rikastumise sätete alusel, – vt Guhl/Merz/Koller, S 489.

653 v. Bar/Clive, p 1672.

654 VÕS III Komm/Käerdi, § 635, komm 3.1.1, lk 35; Schlechtriem (2000 b), lk 129, nr 359.

655 VÕS III Komm/Käerdi, § 639, komm 3.3.2, lk 54.

656 VÕS III Komm/Käerdi, § 639, komm 3.3.2, lk 55.

„lubatud” protsendi osas on erinevad (eelistused kõiguvad vahemikus 10–25%), kuid valitsev arvamus näib eelistavat seisukohta, et mingit protsentuaalset skaalat seadusega paika panna ei olegi mõistlik ning eelarve ületamise olulisust tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi.⁶⁵⁷ On välja pakutud, et eelarve olulise ületamisega on tegemist siis, kui heas usus tegutsev tellija oleks sunnitud oma varalisi dispositsioone muutma, eelkõige lepingu üles ütlema.⁶⁵⁸

VÕS § 639 lg 2 sätestab ettevõtja nõude eeldusena ka asjaolu, et eelarve ületamine ei olnud töövõtja jaoks ettenähtav. Ettenähtavuse hindamisel tuleb lähtuda objektiivsetest kriteeriumidest, st millise kalkulatsiooni oleks koostanud objektiivne ja hoolikas ettevõtja; oluline ei ole ettenähtavus antud konkreetse ettevõtja jaoks.⁶⁵⁹ Lisaks peab töövõtja tellijat eelarve ületamisest viivitamatult teavitama. Teavitamiskohustuse eesmärk on anda tellijale võimalus valida, kas ta loobub töödest, mis tingisid eelarve ületamise, on nõus suurema tasu maks-misega või soovib lepingu üles öelda (viimasel juhul ei pea ta maksma eelarvet ületavat tasu, VÕS § 639 lg 3).⁶⁶⁰ Kui töövõtja tellijat eelarve olulisest suure-nemisest ei teavita, siis näiteks Austria õiguse järgi kaotab ta üldse igasuguse hüvitamisnõude (ABGB § 1170a (2)).

Ettenähtavuse kriteeriumi ja teavitamiskohustuse põhjal saab öelda, et mitte-siduva eelarve korral ei ole ettevõtjal siiski kohustust teostada tööd ükskõik mis hinnaga, vaid hinnaga, mis ei ületa oluliselt tema poolt esitatud kalkulatsiooni.

Seega ei saa töövõtja tegevust eelarve olulisel ületamisel kvalifitseerida „soori-tuseks”. Järelikult võiks tegemist olla „kulutustega” ning töövõtja nõue tellija vastu tuleks lahendada kulutuste kondiktsiooni alusel.

Siiski tekivad selle seisukoha puhul teatavad dogmaatilised probleemid. Kui lähtuda Detlef Königi seisukohast, et „kulutusi” eristab „sooritusest” see, et kulutusi tehakse enda huvides⁶⁶¹, siis tuleks hakata analüüsima, kas töövõtja tegi eelarvet ületavat tööd enda või tellija huvides. Lähtudes sellest, et saavutatav tulemus on ju tellija poolt lepinguga „tellitud”, on tegemist siiski tellija huvides tehtud varaliste ohvritega. Nagu eelnevalt viidatud, ei ole „huvi” kriteerium soorituse ja kulutuste eristamisel siiski piisav (vt 4.3.2).

VÕS § 1042 sõnastus võimaldab seda sätet kohaldada vaid siis, kui tegemist on teise isiku esemele tehtud kulutustega. See tähendab, et selliste tööde puhul, mida töövõtja teeb enda materjalist või millel mingit kehaliselt tajutavat tulemust ei ole (näiteks tõlketööd, arvutiprogrammi loomine vms), ei oleks eelarve ületamise korral kulutuste kondiktsioonist abi. Lisaks näeb VÕS § 1042 lg 2 p 2 ette, et kulutuste hüvitamise nõue on välistatud, kui kulutusi teinud isik

657 Bamberger/Roth/Voit, § 650, Rn 7; MüKo/Busche, § 650, Rn 10; Köhler (1983), S 1634; Šveitsi õiguskirjanduses peetakse eelarve ületamist oluliseks alates 10%-st, – Guhl/Merz/Koller, S 484; kohtupraktika siiski rõhutab vajadust hoiduda rangelt mate-maatilisest lähenemisest ning arvestada üksikjuhtumi asjaolusid, – BGE 115 II 460, 462.

658 Köhler (1983), S 1634.

659 VÕS III Komm/Käerdi, § 639, komm 3.3.2, lk 55.

660 RKTKo 3-2-1-89-12, p 27: Kui tellija ütleb lepingu eelarve ületamise tõttu üles, ei pea ta VÕS § 639 lg 3 järgi maksma eelarvet ületavat tasu.

661 König (1981), S 1564.

ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud, – see aga tähendaks, et VÕS § 639 lg 2 alusel ei olekski põhimõtteliselt võimalik hüvitist nõuda. Samas on Riigikohus rõhu-tanud, et kui töövõtja ei teata tellijale eelarve olulisest ületamisest viivitamatult, siis on tal tellija vastu (üksnes) alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue⁶⁶² – seega ei olda kohtupraktikas seisukohal, et mitteteatamine välistab nõudeõiguse.

Seetõttu, selgitamaks välja, milliseid eesmärke pidas Eesti seadusandja VÕS

§ 639 lg 2 puhul silmas, on autori hinnangul kohane võrrelda eelarve ületamise-ga kaasnevaid taületamise-gajärgi antud sätte koostamisel eeskujuks olnud Saksa õiguses.

BGB § 650 lg-st 2 ja § 280 lg-st 1 tulenevalt peab mittesiduvat eelarvet olu-liselt ületanud töövõtja hüvitama tellijale kahju. Kahju arvutamisel võrreldakse tellija varalist olukorda selle hüpoteetilise varalise olukorraga, mis kaasnenuks teavitamiskohustuse täitmisega. Õigeaegse teavitamise korral olnuks tellijal võimalus lepingust taganeda ning sel juhul pidanuks ta hüvitist maksma vaid tehtud tööde eest. Kui selgub, et tellija ka õigeaegse teavitamise puhul ei oleks lepingust taganenud, siis langeb kahju hüvitamise kohustus ära.⁶⁶³ Ent kui vaidlusalused tööd on eelarvet oluliselt ületades juba täies mahus teostatud, siis võib see tähendada seda, et tellija on saanud varalisi eeliseid, mida ta lepingust taganemise korral poleks saanud. Seega tekib küsimus, kas ja kuidas peaks tellija need eelised töövõtjale hüvitama – näiteks, kas hoopis töövõtja võiks esi-tada kahju hüvitamise nõude? Selle lähenemise vastu räägib asjaolu, et töövõtja on ise omapoolseid kohustusi rikkunud, ning et töövõtjale kahju hüvitamise nõude võimaldamine tähendaks suures osas loobumist põhimõttest, et tellija peaks olema kaitstud selliste koormiste eest, millega ta ei ole eelnevalt arves-tanud.⁶⁶⁴ Kui võimaldada töövõtjal tellijale kahjuhüvitisena makstavast sum-mast BGB § 249 kohaselt maha arvestada tehtud tööde tavapärase maksumuse, siis see ei sobi hästi kokku põhimõttega, et kahjustatud isik (st tellija) tuleks panna samasse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekkinud – kui tellija oleks töövõtjalt info õigeaegse saamise korral lepingust taganenud, siis poleks vaidlusaluseid töid lõpuni viidud ning tellijal poleks nende osas hüvitamiskohustust üldse tekkinud.⁶⁶⁵

Olukorras, kus eelarvet ületades tehtud töö tulemuste eemaldamine ei ole võimalik, pooldavad mitmed autorid lahendust, et töövõtja saab nõuda tellijalt töö objektiivse väärtuse hüvitamist.⁶⁶⁶ Samas peavad mõned õigusteadlased sobivamaks tellija saadud eelise subjektiivset määratlemist, eesmärgiga vältida tellija pealesunnitud rikastumist.⁶⁶⁷ Subjektiivset lähenemist on kohaldatud ka Saksa kohtupraktikas. Näiteks võib tuua kaasuse, kus pooled vaidlesid maja küttesüsteemi paigaldamise eest hüvitamisele kuuluva tasu suuruse üle, ning

662 RKTKo 3-2-1-79-08, p 14.

663 Bamberger/Roth/Voit, BGB § 650, Rn 15; MüKo/Busche, BGB § 650, Rn 16.

664 MüKo/Busche, BGB § 650, Rn 18.

665 Köhler (1983), S 1635.

666 Larenz/Canaris, S 276; MüKo/Busche BGB § 650, Rn 18; Bamberger/Roth/Voit, BGB

§ 650, Rn 16.

667 Köhler (1983), S 1635; Soergel/Teichmann § 650,Rn 24.

tagantjärgi ei olnud võimalik kindlaks teha, kui suures eelarves olid pooled kokku leppinud. Kohus leidis, et tellija õigustatud huvidest tulenevalt peab tellija saadud eelise arvestamine toimuma mitte lepinguobjekti objektiivse väärtuse tõusu alusel, vaid tellija subjektiivsest huvist lähtuvalt, nii nagu see on alusetu rikastumise õiguses nn pealesunnitud rikastumise korral.⁶⁶⁸

Sellisest lähenemisest oli kantud ka ettepanek BGB töövõtulepingu sätete reformimiseks: eelnõu (BGB-E) § 648 lg 2 teine lause nägi ette, et kui töövõtja tellijat eelarve ületamisest ei teavita, saab ta eelarvet ületanud summat nõuda tellijalt üksnes selles ulatuses, milles tellija on rikastunud. Eelnõu selgitustes märgiti, et „rikastumist” tuleks mõõta BGB § 818 lg 3 alusel ning tellija kohustus maksta tasu piirneb tema huviga vara juurdekasvu suhtes, st et tuleb küsida, mil määral omab töövõtja sooritus tellija jaoks suuremat kasu; seega on võimalik, et töövõtja rikastumisnõue tellija vastu on eelarve ületamise mahuga võrreldes väiksema ulatusega.⁶⁶⁹

Saksa õiguskirjanduses väljendatud kriitika töövõtja rikastumisnõude suhtes viitab eelkõige sellele, et kui töövõtja teeb töid, mida tellija ise on tellinud, siis on mingist rikastumise pealesundimisest raske rääkida ning siis on mõisteta-matu, miks peaks saadud eelise subjektiivne väärtus olema väiksem kui objek-tiivne väärtus.⁶⁷⁰ Kuivõrd tellija on vaidlusaluste tööde tegemist soovinud, siis langevat temale ka kulutuste riisiko; eeliste väärtuse subjektiivse hindamise vastu rääkivat ka see, et kui tellijal enesel ei ole tehtud tööde tulemuse vastu huvi, siis on tal sellegipoolest võimalik saadud eelis realiseerida, võõrandades lepingu objektiks olnud ese.⁶⁷¹

Nende argumentidega ei saa siiski nõustuda. Pelgalt väitega, et tegemist on tellija tellitud töödega, ei saa põhjendada tellija kohustust maksta tellitud tööde eest ükskõik kui kallist hinda. Eelarve, olgugi mittesiduv, annab tellijale aimu tema kohustuse suurusjärgust. Tööde maksumusega seoses ei huvita tellijat ju mitte üksnes küsimus, kas tööde eest tuleb maksta, vaid kui palju tuleb maksta.

Arvestades ka seda, et töövõtjal on kaasaja sidevahendeid kasutades võimalik tellijale teavet anda sõltumata ajast ning tellija viibimiskohast, tuleks mini-meerida töövõtja võimalusi nõuda tellijalt ülemäärast hüvitist. Samuti ei saa tellijalt alati oodata saadud eelise realiseerimist eseme võõrandamise läbi – kui lepingu esemeks oli näiteks remonditööde teostamine tellija kodus, näib selline soovitus pigem küüniline.

BGB reformimisel BGB-E § 648 lg 2 sisaldunud ettepanekut ellu ei raken-datud, küll aga on see äratuntav VÕS § 639 lg 2 koostamise eeskujuna. Tuleb märkida, et Saksa õiguskirjanduses peetav diskussioon ei ole keskendunud mitte

668 OLG Frankfurt NJW-RR 1989, 209. Kõnealuses kaasuses kohus siiski eitas tellija selliseid huvisid ning leidis, et tellija peab hüvitama töövõtja tehtud tööde väärtuse vastavalt viimase esitatud arvele.

669 Bundesministerium der Justiz. Diskussionsentwurf eines Schuldrechtsmodernisierungs-gesetzes (Stand: 4. August 2000), S. 600; arvutivõrgus: http://www.ipr.uni-koeln.de/schrref/

DiskE.pdf (17.06.2013).

670 Schenk, S 475.

671 Bamberger/Roth/Voit, BGB § 650, Rn 16.

niivõrd nõude eeldustele (sh soorituse ja kulutuste eristamisele), vaid küsimu-sele, millised peaksid olema mittesiduva eelarve ületamise õiguslikud taga-järjed. Sellest võib järeldada, et ka Eesti seadusandja on VÕS § 639 lg 2 sisus-tamisel silmas pidanud just õiguslikke tagajärgi, sh vajadust kaitsta tellijat pealesunnitud hüvitamiskohustuste eest. Seega peaks töövõtja hüvitisnõude puhul kohaldama kulutuste kondiktsiooni, kuna VÕS § 1042 lg 1 võimaldab isiku rikastumist hinnata subjektiivselt, konkreetselt tema huve arvestades.

Tellija rikastumise subjektiivset arvestamist selgitatakse õiguskirjanduses selliselt, et tellija ei ole rikastunud näiteks juhul kui eelarve ületamise kaasa toonud töö oleks saanud jätta teostamata või teostada muul viisil selliselt, et see ei oleks kahjustanud tööde eesmärgi saavutamist, kuid oleks ära hoidnud eelarve ületamise.⁶⁷²

Olles tuvastanud, et VÕS § 639 lg 2 eesmärk on eelkõige tellija kaitse üle-määraste hüvitiste eest, tuleb konstateerida, et ilmselt ei olnud seadusandjal kavatsust välistada töövõtja kulutuste hüvitamise nõue selliste tööde puhul, mis seisnevad muus kui esemele kulutuste tegemises. See saab selgeks, kui võrrelda Saksa ja Eesti alusetu rikastumise õiguse normide ülesehitust. Kui mõni Saksa seaduse säte viitab alusetu rikastumise õigusele, siis tuleb alati küsida, kas see on viide õiguslikule alusele (sks Rechtsgrundverweisung, BGB § 812) või õiguslikele tagajärgedele (sks Rechtsfolgenverweisung, BGB §§ 818–820).

Viide õiguslikule alusele tähendab, et tuleb kontrollida nõude olemasoluks vaja-likke eeldusi; viide õiguslikele tagajärgedele tähendab lihtsustatult öeldes seda, et tuleb vaid välja selgitada, kas saadu on võimalik natuuras tagasi anda või tuleb see hüvitada, ning nõude ulatuse määramiseks on vaja kindlaks teha, kas saaja oli hea- või pahauskne.⁶⁷³ VÕS § 639 lg 2 eeskujuks olnud sättes (BGB-E

§ 648 lg 2) mõeldud suunis tellija rikastumise kohta on viide õiguslikele tagajärgedele, mitte aga nõude alusele. Seda võib järeldada sellest, et eelnõu selgitavates märkustes nimetatakse rikastumise määratlemise osas BGB § 818 lõiget 3.

Sellest tuleneb muuhulgas, et kui Eesti seadusandja võtab mõne õigusnormi koostamisel eeskujuks Saksa õigusnormi, milles viidatakse alusetu rikastumise õigusele, tuleb Eesti õigusnormi formuleerimisel arvesse võtta VÕS-i 52.

peatüki ja BGB alusetu rikastumise sätete erinevat ülesehitust. See tähendab, et õigusselguse tagamiseks tuleks Eesti õigusaktides viiteid alusetu rikastumise õigusele konkretiseerida, märkides ära ka selle, millist kondiktsiooni on silmas peetud.⁶⁷⁴

Kui VÕS § 639 lg 2 näeks ette, et mittesiduva eelarve olulise ületamise korral on töövõtjal õigus nõuda tellijalt hüvitist VÕS § 1042 alusel, siis oleks

672 VÕS III Komm/Käerdi, § 639, komm 3.4, lk 55.

673 Staudinger/Lorenz, vor § 812 ff, Rn 33; Bamberger/Roth/Wendehorst, § 812 Rn 32.

674 Näiteks on seda tehtud AutÕS § 81⁷ lg 1 p 3, mille kohaselt autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja võib teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigus-vastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037 ja 1039.

see viide siiski liialt ebatäpne, kuna – nagu eelnevalt märgitud – ei oleks siis töövõtjal võimalik nõuet esitada näiteks juhul, kui töö seisnes muus kui tellija esemele kulutuste tegemises.

Seega selgus analüüsi tulemusena, et VÕS § 639 lg 2 ei viita tegelikult nõude alusena ei soorituskondiktsioonile ega kulutuste kondiktsioonile, vaid on iseseisev nõude alus. Seadusandja eesmärk – võimaldada tellija rikastumise subjektiivset arvestamist – tuleks kõige selgemini välja siis, kui VÕS § 639 lg 2 võimaldaks töövõtjal esitada tellija vastu nõude VÕS § 1042 lg-s 1 nimetatud ulatuses.

Im Dokument AGE VÄRVKulutuste kondiktsioon: teise isiku esemele tehtud kulutuste hüvitamine alusetu rikastumise õiguses (Seite 140-146)