Soorituskondiktsiooni eesõigus kulutuste kondiktsiooni ees

Saksa, Eesti, Austria ja Šveitsi õiguses lähtutakse põhimõttest, et soorituskon-diktsioonil on eesõigus mittesoorituskondiktsioonide, sh kulutuste kondiktsiooni ees (mittesoorituskondiktsioonide subsidiaarsuse põhimõte).⁵⁶³ Seetõttu võib nõustuda määratlusega, et kulutuste kondiktsioon reguleerib ühe isiku varast teise isiku varasse õigusliku aluseta üle läinud hüvede tagasitäitmist olukor-dades, kus üleminek on toimunud väljaspool sooritust.⁵⁶⁴

Sooritus- ja mittesoorituskondiktsiooni eristamine on iseäranis oluline rikastumisvõlasuhte poolte kindlakstegemiseks sellistes olukordades, kus osaleb rohkem kui kaks isikut (nn kolmnurksuhted).⁵⁶⁵ See tähendab, et kui A peab oma kohustuse täitma B-le, kuid B teeb ettepaneku, et A maksaks raha otse C-le, kellele B omakorda võlgu on, siis võib A poolt C-le makse tegemine olla küll C vara teadlik suurendamine, kuid selle eesmärgiks on siiski A kohustuse täitmine B ees. Seega näiteks kui A ja B vaheline leping osutub tühiseks, siis on soorituskondiktsiooni pooled A ja B, mitte A ja C. Soorituskondiktsiooni ees-õiguse põhimõte on oluline ka näiteks alltöövõtujuhtumite puhul: kui A tellib B käest oma uude majja elektriseadmete paigaldamise ning B tellib selle töö oma-korda C käest, siis kelle käest saab C nõuda tasu juhul, kui B peaks muutuma maksejõuetuks ning ilmneb, et B ja C vaheline leping oli tühine? Ja kas A peab nüüd arvestama sellega, et tema vastu võivad nõude esitada nii B kui C? Just selline olukord tuli Saksamaa Ülemkohtul lahendada nn elektriseadmete-kaa-suses⁵⁶⁶ ning kohus rakendas siin esimest korda reeglit, et mittesoorituskondikt-sioonist tulenevaid nõudeid ei saa esitada siis, kui on võimalik kohaldada soorituskondiktsiooni. Seega C, kes oli teinud kulutusi A kinnisasjale, ei saa A vastu esitada nõudeid seetõttu, et tal on soorituskondiktsioonist tulenev nõue B vastu. Sarnast lahendust toetatakse ka Eesti, Šveitsi ja Austria õiguskirjanduses ja kohtupraktikas.⁵⁶⁷

562 Vt ka Kõve, lk 270 jj.

563 Eesti õiguse kohta: Tampuu (2012), lk 94; Saksa õiguse kohta: Wieling (2007), S 54;

Reuter/Martinek, S 406; Schlechtriem (2000 b), lk 227; Austria õiguse kohta: Lehmert/

Rainer, p 55; Sveitsi õiguse kohta Honsell/Oberhammer, OR art 62, Rn 18.

564 Willoweit, S 285.

565 Weitnauer, S 29; Schlechtriem (2000 b), lk 214; Dannemann, p 24; Larenz/Canaris, S 131; VÕS III Komm/Käerdi, § 1028, komm 3.2, lk 587; Kivisild/Hussar, lk 260.

566 BGH, NJW 1964, 399.

567 Eesti õiguskirjanduses Tampuu (2012), lk 94; Šveitsi õiguse kohta: Hahn, S 196:

töövõtja, kes on üürniku tellimusel teinud kulutusi üürileandjale kuuluva kinnsiasja suhtes,

Seoses nn kolmnurksuhetega Saksa õiguskirjanduses mittesoorituskondikt-sioonide subsidiaarsuse põhimõtet absoluutsena siiski ei käsitleta. Näiteks ollak-se ollak-seisukohal, et kui rikastunud isik on pahauskne, siis peaks soorituollak-se tegijale andma õiguse esitada rikastuja vastu nõue mittesoorituskondiktsiooni alusel.⁵⁶⁸ Ka Saksa kohtupraktikas on võetud seisukoht, et enam kui kahte isikut hõlma-vate juhtumite lahendamisel ei pruugi liiga range skemaatiline lähenemine viia õiglase tulemuseni ning seetõttu tuleb arvesse võtta iga üksiku juhtumi konk-reetseid asjaolusid.⁵⁶⁹

Soorituskondiktsiooni mõistega seotud diskussioon saksakeelses õigus-kirjanduses ongi ülekaalukalt keskendunud kolmnurksuhete problemaatikale, mis viitab sellele, et soorituse mõiste määratlemise vajadus tõuseb esile eeskätt siis, kui õigussuhtes osaleb rohkem kui kaks isikut.⁵⁷⁰ Vähene huvi soorituse ja

„mittesoorituse” eristamisele kahe isiku vahelistes suhetes tuleneb ilmselt sellest, et nii Saksa, Austria kui Šveitsi õiguses on kulutuste kondiktsiooni praktiline tähtsus muude instituutide (nt käsundita asjaajamine ja nn omaniku-valdaja suhe) eesõiguse tõttu väike (vt 3.4).

BGB alusetu rikastumise normide ülesehitus võimaldab teha esmase järel-duse, et kondiktsioonitüüp ei mõjuta rikastumisnõude sisu ja ulatust, kuna nõude sisu ja ulatust reguleeriv BGB § 818 kohaldub kõikide rikastumisnõuete puhul.⁵⁷¹ Leidub siiski arvestatav hulk autoreid, kes leiavad, et sooritus-kondiktsiooni ja kulutuste sooritus-kondiktsiooni nõude ulatust tuleks määrata erinevalt, eelkõige, et viimase puhul tuleks arvesse võtta saadu subjektiivset väärtust võlgniku jaoks.⁵⁷² Eesti õiguses on iga kondiktsiooni puhul eraldi reguleeritud nii selle materiaalõiguslikud eeldused kui ka õiguslikud tagajärjed, – seega tingib VÕS 52. peatüki struktuur selle, et nii rikastumisnõude sisu kui ulatus sõltuvad kohaldatavast kondiktsioonist.

Soorituskondiktsiooni puhul peab saaja välja andma saadu ja sellest saadud kasu (VÕS § 1032 lg 1), ning kui see ei ole mingil põhjusel (näiteks saadu ole-muse tõttu) võimalik, siis hüvitama saadu hariliku väärtuse (VÕS § 1032 lg 2).

Harilik väärtus tähendab eseme keskmist kohalikku müügihinda ehk turuhinda (TsÜS § 65), seega on tegemist objektiivse hindamiskriteeriumiga. Pahauskne

ei saa esitada alusetust rikastumisest tulenevat nõuet üürileandja vastu; Bucher, S 677; BGE 87 II 20; Austria õiguse kohta: Lehmert/Rainer, p 55; Rummel/Rummel, vor § 1431, Rn 34;

Apathy, S 48 ff.

568 Larenz/Canaris, S 144, S 248; Eesti õiguskirjanduses sarnaselt Kivisild/Hussar, lk 262; vt ka Thielmann, S 23 ff.

569 BGH NJW 1999, 1393.

570 „Peavoolust” erinevat seisukohta esindab nt Martin Schermaier, kelle arvates sooritus- ja mittesoorituskondiktsioonide eristamine on vajalik mitte võlausaldaja ja võlgniku isiku, vaid just nõude sisu ja ulatuse kindlaksmääramisel, – vt Schermaier (2006), S 388.

571 Sellel seisukohal nt Koppensteiner/Kramer, S 192. Ka Austria õiguskirjanduses leitakse, et soorituskondiktsiooni (ABGB § 1431) ja kulutuste hüvitamise nõude (ABGB § 1041) eristamise praktiline vajadus on õiguslike tagajärgede kokkulangevuse tõttu väike, – Rummel/Rummel, vor § 1431, Rn 35.

572 Reuter/Martinek, S 520; König (1985), S 58 ff; v. Caemmerer, S 376; Schlechtriem (2000 b), lk 214; MüKo/Schwab, § 818, Rn 202; Bamberger/Roth/Wendehorst, § 818, Rn 150.

rikastumisvõlgnik peab soorituskondiktsiooni kohaldamisel arvestama rangema vastutusega: VÕS § 1035 kohaselt ei saa ta tugineda rikastumise äralange-misele, peab välja andma saadust saadud kasu, maksma saadud raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses ning hüvitama saadust saamata jäänud tulu, mida ta oleks võinud korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada.

Seevastu kulutuste kondiktsiooni alusel on rikastumisvõlgnikul kohustus hüvitada tema esemele tehtud kulutused ulatuses, milles ta on rikastunud ning VÕS § 1042 lg 1 sõnastus ei viita sellele, et võlgniku vastutuse ulatus võiks sõl-tuda tema hea- või pahausksusest. Saadu väärtust arvestatakse soorituskon-diktsiooni puhul objektiivselt (VÕS § 1032 lg 2), kulutuste konsoorituskon-diktsiooni korral aga subjektiivselt, st et võetakse arvesse, kas tehtud kulutused on eseme omani-kule kasulikud ja millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes (VÕS § 1042 lg 1). Seda võib illustreerida järgmise näitega: kui keegi ehitab tühise töövõtu-lepingu alusel teise isiku majale juurdeehituse, siis tuleb maja omanikul hüvitada „saadu” objektiivne väärtus, milleks on antud teenuse harilik väärtus.

Kui kulutuste hüvitamine toimub VÕS § 1042 lg 1 alusel, siis sõltub võlgniku hüvitamiskohustuse ulatus tema subjektiivsetest huvidest, st tuleb näiteks küsida, kas omanikul oli kavas sellist juurdeehitust ehitada, kui suur on tema pere – otsustamaks, kas temalt saab oodata, et selle juurdeehituse ise kasutusele võtab või välja üürib vms. Seega võib öelda, et lisaks kohustatud isiku kindlaks-tegemisele kolmnurksuhetes on kulutuste kondiktsiooni ja soorituskondiktsiooni piiritlemine Eesti õiguses oluline ka nõude ulatuse kindlaksmääramisel.

DCFR-i alusetu rikastumise mudelnormides sooritus- ja mittesooritus-kondiktsioonide vahel vahet ei tehta.⁵⁷³ Nn kolmnurksuhete puhul näeb DCFR-i art VII.-2:102 siiski ette põhimõtte, et kui keegi rikastub selle tulemusena, et teine isik täidab kohustust, mis tal on või arvatavalt on kolmanda isiku ees, siis on rikastumine õigustatud. Sellisel juhul on kohustuse täitnud isikul tagasinõue üksnes selle isiku vastu, kelle ees tal kohustus (või arvatav kohustus) oli. Niisiis näeb DCFR ette samasuguse lahenduse, mis germaani mudelit järgivates riikide õiguses saavutatakse mittesoorituskondiktsiooni subsidiaarsuse põhimõtte abil.

Ka rikastumisnõude ulatust on DCFR-i kohaselt võimalik modifitseerida.

DCFR art VII.-5:102 lg 1 kohaselt tuleb juhul, kui saadut ei ole võimalik üle anda, hüvitada selle rahaline väärtus. Sama artikli lg 2 kohaselt ei pea saaja hüvitama enam kui tema poolt säästetud kulutused, kui ta ei nõustunud enda rikastamisega või oli heauskne. Seega on nõude ulatus DCFR-is tehtud sõltu-vaks mitte sellest, kas rikastumine on toimunud „soorituse” teel või muul viisil, vaid sellest, kas võlgnikul oli võimalus enda „rikastamise” osas kaasa rääkida.

573 v. Bar/Clive, p 3843.