Kulutuste hüvitamise nõude maksimumulatus

Kulutuste hüvitamise nõude ulatuse ülempiir on kulutuste kondiktsiooni puhul üks keskseid küsimusi. Just hüvitisnõude maksimaalne ulatus on põhjus, miks ikkagi on nii oluline see, milline on kulutuste kondiktsiooni funktsioon või mida lugeda kulutuste kondiktsiooni puhul „saaduks”. Teisiti öeldes on küsimus selles, kas teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik saaks hüvitisena nõuda summat, mis ületab tema tehtud kulutusi.

VÕS § 1042 sõnastusest ei ole võimalik teha ühest järeldust võlausaldaja nõude ülempiiri kohta. „Ulatus, milles võlgnik on rikastunud” võiks viidata sellele, et rikastumine võiks olla ka ulatuslikum kui kulutused. Samas on kohtu-praktikas leitud, et kui isik on ehitanud teise majale juurdeehituse, siis kulutuste kondiktsiooni kohaldamise korral on VÕS § 1042 alusel kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks tehtud kulutused ja selle sätte alusel ei saa välja mõista juurdeehituse väärtust.⁷⁹⁷ See, milline funktsioon omistatakse kulutuste kondikt-sioonile, määrab lõpuks ära ka nõude ulatuse.

Kui lähtuda põhimõttest, et alusetu rikastumise, sealhulgas ka kitsamalt kulutuste kondiktsiooni eesmärk on võlgniku poolt alusetult saadud eeliste kõrvaldamine, siis võib jõuda järelduseni, et olukorras, kus kellegi tehtud kulutuste tõttu on teise isiku eseme väärtus suurenenud, tuleb eseme omanikul kogu saadud „eelis” välja anda. See tähendab, et eseme omanik peaks kulutusi teinud isikule maksma summa, mis vastab eseme väärtuse tõusule. Just sellist seisukohta esindavad Saksa õiguskirjanduses näiteks Dieter Reuter ja Michael Martinek.⁷⁹⁸ See tähendab, et praktikas kulutuste kondiktsiooni kõige sageda-sema näite – võõrale kinnisasjale ehitamise korral – tuleks kinnisasja omanikul ehitajale hüvitada kinnisasja väärtuse suurenemine.⁷⁹⁹ Seda, et võlausaldajale makstava hüvitise suurus ei peaks olema piiratud tema tehtud kulutustega, põhjendatakse õiguskirjanduses ka argumendiga, et alusetu rikastumise õigus tegeleb ju ometi võlgniku rikastumise, mitte võlausaldaja varaliste ohverduste suurusega.⁸⁰⁰

797 RKTKo 3-2-1-107-07, p 19; Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2012 otsus nr 2-05-18655;

õiguskirjanduses samal seisukohal Tampuu (2012), lk 143; samas vrdl VÕS III Komm/

Käerdi, § 1042 komm 3.2: kulutuste hüvitamise nõue tekib alates ajahetkest, mil isikul õnnestub eseme väärtuse suurenemine majanduslikult kasulikult realiseerida.

798 Reuter/Martinek, S 575.

799 Nii Saksa kohtupraktikas näiteks BGH NJW 1955, 1106: alusetu rikastumise nõude ülempiir, iseäranis võõrale kinnisasjale ehitamise korral – ei sõltu võlausaldaja tehtud kulutuste summast; sarnaselt Austria kohtupraktikas OGH SZ 54/131: omanik peab hüvi-tama kinnisasja väärtuse tõusu, mis tekkis üürniku poolt tehtud kulutuste tõttu.

800 Larenz/Canaris, S 275: „Bereicherungs-, nicht Entreicherungsrecht”.

Detlef König pooldas BGB alusetu rikastumise sätete reformimise eelnõud koostades samuti lähenemist, et võõrale asjale tehtud kulutuste korral seisneb omaniku rikastumine asja väärtuse tõusus. Seega kui omanik selle asja (näiteks maatüki) nüüd maha müüb, siis oleks õige, kui ta peaks kulutuste tõttu saadud kasu võlausaldajale välja andma.⁸⁰¹ Selle lahenduse puhul aga tekib ilmselgelt küsimus, miks peaks keegi, kelle esemele on tehtud ilma tema teadmata kulu-tusi, hakkama kulutustest saadud kasu välja andma, ja seda isegi suuremas ulatuses kui kulutused ise. Vältimaks olukorra ebaõiglust, leidis König lahen-duse kulutuste kondiktsiooni seoses käsundita asjaajamise instituudiga. König leidis, et kuna kulutuste kondiktsioon on välja arenenud käsundita asjaajamise õigusest, siis ei saa kulutuste kondiktsiooni alusel esitatava nõude ulatus ületada käsundita asjaajaja kulutuste nõuet. Kui õigustatud käsundita asjaajaja teeks teise isiku asja suhtes kulutusi, siis piirduks tema nõue tehtud kulutustega (BGB

§ 683, 670; VÕS § 1023 lg 1, – viimasel juhul kohaldub lisaks piiranguna veel ka mõistlikkuse põhimõte). Järelikult peab sarnane piirang seda enam kehtima isiku suhtes, kes ilma õigustuseta teise isiku asjadesse sekkub.⁸⁰²

Reuter ja Martinek on kritiseerinud Königi teesi kulutuste kondiktsiooni seotusest käsundita asjaajamisega just põhjusel, et nende arvates ei ole selline kulutuste hüvitamise nõude piiramine õige. See, kes väidab, et alusetu rikastu-mise sätete alusel ei tohiks võlausaldaja olla paremas olukorras kui käsundita asjaajaja, jätvat kahe silma vahele ühe olulise aspekti. Nimelt: kui isik teeb kulutusi õigustatud käsundita asjaajajana, siis ta tegutseb soodustatu riisikol.

Tema kulutused hüvitatakse ka siis, kui need ületavad kasu, mis soodustatu asjaajamisest saab. Kuna otsustavad on soodustatu huvid ja tahe asjaajamise ülevõtmise hetkel, siis võib ka tulemuseta asjaajamine olla õigustatud asjaaja-mine. Seevastu kui isik teeb kulutusi õigustamatu asjaajajana, või kui tal puu-dub üldse võõra asja ajamise tahe (st teda ei saa üldse pidada käsundita asja-ajajaks), siis tegutseb ta omal riisikol. Kui võlgnik saab võlausaldaja tegevuse tõttu varalisi eeliseid, siis tuleb need alusetu rikastumise sätete alusel täies ulatuses kõrvaldada, isegi kui need eelised on väärt rohkem kui võlausaldaja tehtud kulutused. See, et alusetu rikastumise õiguse järgi on võlausaldaja paremas olukorras kui ta oleks õigustatud käsundita asjaajajana, ei olevat üldse imelik, sest siin kohaldub põhimõte cuius est periculum eius et commodum esse debet („kelle risk, selle tulu”).⁸⁰³

Selle väitega ei saa töö autor nõustuda. Esiteks ei ole selline riisiko jaotus põhjendatud. See, kes teise asjadesse sekkub, ei peaks saama endale võimalikke eeliseid, mida ta oma sekkumisega võib teisele isikule tekitada.⁸⁰⁴ Selle asemel peab ta hoopis arvestama riskiga, et talle ei hüvitata midagi või hüvitatakse vähem kui tema tehtud kulutused. Vastasel juhul jõutaks õiguspoliitiliselt ebasoovitava tulemuseni, et õigustamatult ja omakasupüüdlikel eesmärkidel

801 König (1981), S 1570.

802 König (1981), S 1565; sarnaselt ka Medicus, S 666.

803 Reuter/Martinek, S 58.

804 Nii ka Wendehorst (1999), S 301.

teise isiku õigussfääri sekkuja saab esitada suuremaid hüvitisnõudeid kui see, kes ajas teise isiku asju tolle soodustamise eesmärgil. See põhimõte kehtib samavõrra nii hea- kui pahauskse võlausaldaja suhtes.

Eelnevalt on töös leitud, et võlaõigusseaduse kulutuste kondiktsiooni regu-latsioon lähtub restitutsiooniteooriast (vt 2.2.1). Seetõttu tuleb asuda seisu-kohale, et võlausaldaja nõude ülempiiriks on see, millest ta on kulutusi tehes

„ilma jäänud”. Kui A ehitab B kinnisasjale maja ning selle tõttu tõuseb maatüki väärtus, siis võib öelda, et A on „ilma jäänud” sellest, mis ta kulutustena panustas (töö, materjal, raha). B kinnisasja väärtuse tõus seevastu ei ole midagi sellist, millest A on „ilma jäänud”. Võib ju küsida, kas see pole ebaõiglane, kui B oma kinnisasja võõrandab ning saab A kulutuste tõttu „vaheltkasu”, mis on kaugelt suurem kui algselt tehtud kulutused. Autori arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. See, et eseme väärtus tõuseb rohkem kui selle esilekutsumiseks panustatud kulutuste summa, on risk, mida peab kandma teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik, mitte eseme omanik. Õigus saada endale esemele kulutuste tõttu lisandunud väärtus on eseme omanikul, mitte kõrvalseisjal.⁸⁰⁵ Võrdluseks võib tuua rikkumiskondiktsiooni regulat-siooni: teise isiku õiguse rikkumise tõttu saadud tulu peab välja andma üksnes pahauskne võlgnik (VÕS § 1039). Kui heauskne rikkuja võib rikkumisega saadud tulu endale jätta, siis puudub põhjendus, miks peaks teise isiku kulutuste tõttu saadud tulu välja andma eseme omanik, kes ei ole kellegi õigust rikkunud.

Kulutuste hüvitamise nõude piiritletus kulutuste summaga tuleneb ka alusetu rikastumise õiguse komplementaarsest iseloomust (vt ptk 2.3.2). Instituut, mis üksnes täiendab eraõiguse teisi sätteid, ei saa pakkuda võlausaldajale võimalust esitada suuremaid hüvitisnõudeid kui mainitud muud sätted. Iseäranis puudutab see lepinguõiguse sätteid. Kui maaomanik soovib ehitada maja ning sõlmib selleks ehitajaga töövõtulepingu, siis peab ta ehitajale maksma kokkulepitud tasu hüvitisena ehitaja tööpanuse ja kasutatud materjalide eest, kuid ei pea ehitajale hüvitama oma kinnisasja väärtuse tõusu. Seetõttu puudub veenev põhjendus, miks peaks ehitaja saama alusetu rikastumise sätete alusel nõuda suuremat tasu kui lepingu alusel. Kui õiguskord sellise võimaluse ette näeks, siis küsiks töövõtja endalt: miks ma peaksin tegema pingutusi tellijaga lepingu sõlmimiseks, kui ma võin saada hüvitist alusetu rikastumise alusel? Seetõttu oleks lepinguõigusega ettenähtud hüvitist ületava nõude võimaldamine alusetu rikastumise normidega privaatautonoomia põhimõttega vastuolus, kuna sel juhul väheneb isikute motivatsioon lepingute sõlmimiseks.

Ülaltoodust tulenevalt leiab töö autor, et kulutuste hüvitamise nõude maksimumulatus piirdub võlausaldaja tehtud kulutustega, kuid see ei tulene mitte sellest, et kulutuste kondiktsioon on käsundita asjaajamise „nõrgem vorm”. Nõude ulatuse kulutuste kondiktsiooni puhul määrab ära hoopis see, et kulutuste kondiktsioon lähtub restitutsiooniteooriast.

805 Vt ka Larenz (1978), S 229.

5.3.4. Võlgniku vastutuse ulatuse modifitseerimine hea- või