F. Sama valdkonna teadustööd ja kasutatud allikad
4. KULUTUSTE KONDIKTSIOON JA SOORITUSKONDIKTSIOON:
4.4. Condictio ob rem kui soorituskondiktsiooni alaliik
4.4.2. Condictio ob rem kohaldamisala
Saksa õiguspraktikas kohaldatakse eesmärgikondiktsiooni peamiselt järgmistel juhtudel: esiteks, sooritused, mis tehakse eesmärgiga õhutada soorituse saajat teatud viisil käituma; teiseks, soorituse tegemine arvestusega, et soorituse eset (nt mingit asja või raha) kasutatakse teatud eesmärgil; ning kolmandaks, sooritused, mis on ajendatud ootustest, mis ei realiseeru.622
Soorituse saaja õhutamine teatavaks käitumiseks võib seisneda näiteks teisele isikule raha maksmises selleks, et teine võtaks tagasi hagi.623 Nii Saksa, Austria kui Šveitsi kohtud kohaldavad eesmärgikondiktsiooni olukordades, kus ostja on vormitühise müügilepingu alusel tasunud ostuhinna selleks, et ajendada teist poolt omapoolse vastusoorituse tegemiseks.624 Samuti on võimalik, et poo-led kavandavad lepingu sõlmimist ning üks neist teeb tulevase lepingu täit-miseks mingi soorituse juba enne, kui lepinguni jõutakse, kuid lepingu sõlmi-mine nurjub. Mõlemal kirjeldatud juhul on soorituse tegija teadlik sellest, et tal puudub tegelikult kohustus sooritust teha – ühel juhul on leping tühine, teisel juhul pole seda veel olemaski. Saksa, Austria ja Šveitsi õiguses oleks sellisel
620 v. Bar/Clive, p 3906; v. Bar (2006), p 245.
621 Tampuu (2012), lk 88: kohustuse hilisema äralangemisega VÕS § 1028 lg 1 mõttes ei ole tegemist juhul, kui sooritusega taotletud tagajärg jääb saavutamata.
622 Krebs (2001), p 147; Bamberger/Roth/Wendehorst, § 812, Rn 87-91; Henssler, S 291 ff;
Lachner, S 103 ff.
623 Bamberger/Roth/Wendehorst, § 812, Rn 87.
624 BGH NJW 1999, 2890; BGE 119 II, 20; Rummel/Rummel, § 1435, Rn 8 c.
juhul condictio indebiti kohaldamine välistatud625, eesmärgikondiktsioon aga võimaldab selle probleemi kõrvaldada ning annab soorituse tegijale tagasi-nõudeõiguse. Analoogselt võimaldab ka DCFR art VII.-2:101 lg 4 lahendada neid olukordi, kus võlausaldaja ei olnud teist isikut rikastades eksimuses (art VII.-2:101 lg 1 p b).
Eesmärgikondiktsiooni on kohaldatud ka siis, kui sooritus on seotud arves-tusega, et soorituse eset (nt mingit asja või raha) kasutatakse teatud eesmärgil.
Seda võib illustreerida Saksamaa Ülemkohtu praktikast pärineva kaasusega626, kus ühe pere liikmed olid saanud päranduseks vanemate maja. Pärijad otsustasid võõrandada oma osa kostjale, kes oli ise üks pärijatest ning sai maja ainu-omanikuks. Kostja elas selles aasta jagu ning üüris siis maja välja. Sugulased nõudsid kinnisasja omandi tagastamist põhjendusega, et ehkki see ei nähtu notariaalsest võõrandamislepingust, kingiti maja kostjale üksnes tingimusel, et see jääb nö „perekonda”, st et seda ei müüda ega üürita võõrastele, vaid ainult pereliikmetele. BGH leidis, et hagejatel on õigus nõuda tehtud soorituse tagasitäitmist eesmärgikondiktsiooni alusel. Kirjanduses pooldatakse kirjeldatud olukordades hoopis tehingualuse äralangemise instituudi (sks Wegfall der Geschäftsgrundlage) kohaldamist.627
Lisaks kohaldatakse eesmärgikondiktsiooni ka nn „ootuste juhtumitel” (sks Erwartungsfälle), mil soorituse tegija lähtub mingi tulemuse kindlast saabu-misest ning selle ootuse tõttu teeb mingi soorituse. Iseloomulik neile juhtu-mitele on see, et oodatav tulemus ei sõltu tehtavast sooritusest. Selle kaasus-grupi alla loetakse näiteks olukorrad, kus isik tegi teise isiku asja suhtes kulu-tusi, lootuses tulevikus saada selle omanikuks. Näiteks võib see lootus olla seotud pärimisega628, ent mitte ainult. Kohtupraktikas on leitud et eesmärgi-kondiktsioonist tulenev rikastumisnõue võib olla üürnikul, kes on üüritavat kinnisasja parendanud, pidades end kinnisasja tulevaseks omanikuks.629 BGH on lugenud hüvitatavaks ka sellised kulutused, mida kinnistu ostja tegi enne kinnistu omandi üleminekut, ehitades maatükile kaubanduskeskuse. Kui ostja ei suutnud maksta kokkulepitud raha, taganes müüja võlaõiguslikust lepingust ning hakkas ise kaubanduskeskust kasutama. BGH leidis, et sellises olukorras tuleb kulutused hüvitada eesmärgikondiktsiooni alusel.630 Kirjeldatud situat-sioone iseloomustab niisiis see, et kulutuste tegemist (erinevalt näiteks ostuhin-na tasumisest) ei saa käsitleda sellise tegevuseostuhin-na, mille vastusoorituseks on omandi ülekandmine.
625 Erinevalt näiteks Eesti õigusest: VÕS § 1028 lg 1 kohaselt on võimalik saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
626 BGH NJW 1984, 233.
627 Larenz/Canaris, S 556; Reuter/Martinek, S 154; Koppensteiner/Kramer, S 58.
628 Saksa kohtupraktikas BGH NJW 1966, 540; BGH NJW 1989, 2745; BGH NJW 2013, 2025; Austria kohtupraktikas OGH 26.02.1963, SZ 36/30.
629 Saksa kohtupraktikas BGH NJW 2001, 3118; Šveitsi kohtupraktikas BGE 105 II, 92 ff.
630 BGH NJW 2001, 3118.
Samas ei pea soorituse tegemise ajendiks olnud ootused puudutama tingi-mata omandi saamist. Näiteks peetakse õiguskirjanduses peetakse eesmärgi-kondiktsiooni sobivaks ka siis, kui üürnik teeb kulutusi üürilepingu esemele, eeldades, et leping on pikaajaline.631 Lisaks kohaldatakse eesmärgikondiktsiooni nii Saksa, Austria kui Šveitsi kohtupraktikas selliste kulutuste hüvitamisel, mis on tehtud tulevast abielu silmas pidades632 või mida vabaabielu üks pool on teinud teise poole kasuks, tuginedes vabaabielu jätkumisele.633
Mitmed autorid eelistavad nn ootuste juhtumitel kohaldada mitte eesmärgi-kondiktsiooni, vaid kulutuste kondiktsiooni. Näiteks on leitud, et kinnisasja parendamisel on omandi saamise ootus vaid kulutuste tegemise motiiv, kulu-tuste eesmärk aga on hoopis asja parendamine.634 Teise argumendina viidatakse sellele, et omandi saamise ootuses võõra kinnisasja parendamisel ei suurene võlgniku vara mitte võlausaldaja tahtel, vaid seaduse alusel (st kinnisasja omanik saab kinnisasjaga ühendatud vallasasjade omanikuks), seega puudub sooritustahe ning tegemist on rikastumisega „muul viisil”.635 Vastuargumendina viidatakse nii õiguskirjanduses kui kohtupraktikas asjaolule, et BGB alusetu rikastumise sätete sõnastus (eeskätt BGB § 815 ning § 820 lg 1, 1. lause) viitab sellele, et eesmärgikondiktsiooni kohaldamine tuleb kõne alla ka siis, kui tule-muse saabumine ei sõltu üksnes võlasuhte poolte tahtest.636
Need õigusteadlased, kes pooldavad nn ootuste juhtumite lahendamist kulu-tuste kondiktsiooniga, ei selgita samas, kuidas tuleks sellisel juhul määratleda nõude ulatust. See tähendab, et ei pöörata tähelepanu küsimusele, kas kulutuste kondiktsioonile tavapäraselt omistatav „pealesunnitud rikastumise” tõkestamise funktsioon kohaldub ka siis, kui rikastuja teadis, et teine tegi tema kinnisasjale kulutusi põhjendatud lootusega saada tulevikus selle omanikuks. Autori arvates tuleb seda eitada. Kui müüja laseb ostjal juba enne omandi ülekandmist kinnis-asjale ehitama hakata, siis põhineb see poolte vastastikusel arusaamal, et omandi ülekandmine saab teoks. Sel juhul aga saa ostja poolt ehitamise alus-tamist käsitleda privaatautonoomiasse sekkumisena, mille eest müüjat kaitsma peaks.
Lisaks nõude ulatusele ilmneb omandi saamise ootuses teise isiku esemele tehtud kulutuste puhul teinegi oluline nüanss, mille poolest sioon ja kulutuste kondiktsioon erinevad. Nimelt loetakse eesmärgikondikt-siooni kohaldamisel, et alusetu rikastumise nõue tekib sellel ajahetkel, mil sai selgeks, et taotletav eesmärk ei saabu; kulutuste kondiktsiooni puhul aga tekib
631 Schindler, S 516 ff.
632 OGH 02.02.1967, SZ 40/15; Šveitsi kohtupraktikas BGE 82 II 430: ettevõtte müük alla turuhinna põhjusel, et ostja on „tulevane väimees”; Saksa kohtupraktikas BGH NJW 1973, 612.
633 OGH SZ 53/20; OGH JBl. 1988, 253 (254).
634 Medicus, S 529; Larenz/Canaris, S 154; Reuter/Martinek, S 169.
635 Söllner, S 30; MüKo/Schwab, § 812, Rn 304.
636 Bamberger/Roth/Wendehorst, § 812, Rn 89; BGH NJW 2004, 512.
nõue kulutuste tegemisega.637 Ühest küljest tähendab see, et kulutuste kondikt-siooni alusel saaks võlausaldaja nõuda kulutuste hüvitamist ka siis, kui polegi veel selge, kas soorituse eesmärgina silmas peetud tulemus saabub või ei.638 Kuid teisalt tähendab see ka seda, et eesmärgikondiktsioonist tuleneva nõude aegumistähtaja arvestamine algab hiljem kui kulutuste kondiktsiooni puhul.
Detlef König leidis, et eesmärgikondiktsiooni alla kuuluvad vaid need juhtu-mid, kus soorituse tegemise ajendiks on soov saada mingi vastusooritus, mille lubamist ei saa käsitleda kehtiva lepinguna ning mille tegemata jätmisel ei toimu õigluse jaluleseadmine mitte täitmise või kahju hüvitamise nõudega, vaid alusetu rikastumise kõrvaldamisega läbi soorituse tagasitäitmise. Samas tuleks Königi arvates condictio ob rem kohaldamisalast välja jätta olukorrad, kus üks isik teeb teisele tasuta soorituse mingit tulevast eesmärki (abielu, testamenti vms) silmas pidades – siin pidas König sobivamaks tehingualuse äralangemise instituuti.639
Samuti ei olnud condictio ob rem Königi eelnõu järgi mõeldud kohalda-miseks siis, kui toimub soorituse tegemine tulevase lepingu lootuses, mida siiski ei sõlmita. Näidetena olid loetletud ruumide valduse üleandmine üürilepingu sõlmimise ootuses või kauba saatmine enne müügilepingu sõlmimist. König leidis, et neil juhtudel kohaldatakse Saksa kohtupraktikas eesmärgikondiktsioo-ni üksnes seepärast, et neis olukordades, kus soorituse tegija oli teadlik kohus-tuse puudumisest, saaks vältida nõude mitterahuldamist §-st 814 tulenevalt.
Ning kuna Königi eelnõust oli §-s 814 sisalduv põhimõte välja jäetud, leidis ta, et miski ei takista kirjeldatud juhtudel soorituskondiktsiooni (condictio indebiti) kohaldamist.640 Eraldi tõi König välja, et kui kegi teeb näiteks oma tädi kinnis-asjale kulutusi lootuses saada pärijaks, siis ei tule sellises olukorras kohaldada mitte eesmärgikondiktsiooni, vaid kulutuste kondiktsiooni.641
VÕS eelnõu seletuskirjast ega selle menetlemist puudutavatest dokumenti-dest ei selgu põhjus, miks Eesti seadusandja otsustas eesmärgikondiktsiooni reguleerimisest loobuda, kuid võib oletada, et see oli seotud sarnaste kaalutlus-tega nagu Königi eelnõus, st et kuivõrd BGB §-ga 814 analoogset normi VÕS-is sätestada ei plaanitud, siis peeti ka eesmärgikondiktsiooni üleliigseks.
Soorituskondiktsiooni (VÕS § 1028) kohaldamist enamikule ülalkirjeldatud condictio ob rem juhtumitele takistab aga § 1028 lg 1 kitsas sõnastus, mis nõuab, et isik oleks teisele midagi üle andnud olemasoleva või tulevase kohus-tuse täitmisena. Tõsi, kui kõne all on tühiste lepingute või kavandatavate lepin-gute täitmiseks tehtud soorituste tagasinõudmine, siis Eesti õiguses ei kujuta eesmärgikondiktsiooni puudumine endast probleemi: VÕS § 1028 lg 1 või-maldab sooritust tagasi pöörata nii juhul, kui kohustust ei ole olemas, kui ka
637 Lachner, S 128; Saksa kohtupraktikas BGH NJW 1961, 2205; Šveitsi kohtupraktikas BGE 119 II, 20.
638 Lachner, S 130.
639 König (1981), S 1528.
640 König (1981), S 1537.
641 König (1981), S 1536.
siis, kui kohustust ei teki.642 Ent vaevalt saab näiteks abiellumise eel kingituste tegemist või loodetava pärandvara hulka kuuluvale esemele kulutuste tegemist käsitleda kui kohustust. Kohtupraktikas on õigustatult leitud, et kui ostja ja müüja on sõlminud eellepingu kinnisasja võõrandamiseks ning leping on vormi-nõuete rikkumise tõttu tühine, siis juhul, kui ostja teeb kinnisasjale kulutusi enda tootmise rajamiseks, ei ole tegemist VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasinõutava sooritusega.643
Saksa õiguskirjanduses eelistatava tehingualuse äralangemise instituudiga võrreldav regulatsioon sisaldub võlaõigusseaduse §-s 97. Nimetatud säte näeb ette õiguslikud tagajärjed lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise puhuks.
Siiski ei paku VÕS § 97 võimalusi kõikide condictio ob rem kohaldamisjuhtude lahendamiseks, sest see säte võib kõne alla tulla vaid juhul, kui poolte vahel on eelnevalt sõlmitud kehtiv leping.644 VÕS § 97 ei saa kohaldada neis olukorda-des, kus isikud oma tegevuses küll teadvustavad ja järgivad mingeid eesmärke või tuginevad teatavatele ootustele, kuid kus ei ole tegemist lepinguga. Seega on just nn ootuste juhtumid Eesti õiguses reeglina kulutuste kondiktsiooni (VÕS
§ 1042) pärusmaa.
Eesmärgikondiktsiooni olemasolu Saksa õiguses selgitab autori arvates seda, miks osa Saksa õigusteadlasi leiab, et kulutuste kondiktsioon kohaldub vaid siis, kui isik teeb teise kasuks kulutusi ekslikult, st arvates, et teeb kulutusi enda heaks.645 Kui kulutuste tegija on õigusliku aluse puudumisest teadlik, siis on Saksa õiguses tagasinõude alusena võimalik kohaldada eesmärgikondiktsiooni:
see võimaldab ära lahendada need olukorrad, mis jäävad soorituskondiktsiooni ja kulutuste kondiktsiooni vahele. Seevastu Eesti õiguses tuleb kulutuste kon-diktsiooni alla mahutada ka kõik need juhtumid, kus isik küll teab, et ta teeb kulutusi teise isiku esemele, kuid sellise tegevuse eesmärk ei ole mingi kohus-tuse täitmine. See kinnitab veelkord, et kulutusi teinud isiku teadmine sellest, et ta teeb kulutusi võõrale esemele, ei välista VÕS § 1042 kohaldamist.646
Ülaltoodust ilmnes ka, et mida kitsam on soorituse mõiste, seda rohkem on neid olukordi, mis tuleb lahendada kulutuste kondiktsiooniga. Saksa õiguses laiendab sooritusena käsitletavaid olukordi see, et BGB-s on eraldi reguleeritud condictio ob rem ehk nn eesmärgikondiktsioon. Saajat koheldakse condictio ob rem sätete alusel samaväärselt pahauskse rikastumisvõlgnikuga. Saksa õiguses lahendatakse eesmärgikondiktsiooni alusel juhtumid, mille puhul kulutuste saaja, st rikastumisvõlgnik on kulutuste tegemisest teadlik, vahest isegi andnud selleks ajendi (näiteks lubades kulutuste tegijale pärandada või müüa oma kinnisasja), mistõttu rikastumisvõlgnik ei vaja ka mingit erilist kaitset peale-sunnitud rikastumise eest. Seega jäävad Saksa õiguses kulutuste kondiktsiooni kohaldamisalasse tõesti just sellised olukorrad, kus võlgnik väärib kaitset
642 Vt nt RKTKo 3-2-1-136-05: vormitühise kinnisasja müügilepingu täitmiseks tehtud sooritused.
643 RKTKo 3-2-1-69-12, p 16.
644 VÕS I Komm/Kull, § 97, komm 3, lk 299.
645 Koppensteiner/Kramer, S. 68-69; Wieling, S 47.
646 VÕS III Komm/Käerdi, § 1028, komm 3.2, lk 586; § 1042, komm 3.1.1, lk 620.
soovimatute eeliste eest. See selgitab ka põhjust, miks saksakeelses õigus-kirjanduses seotakse „pealesunnitud rikastumise” temaatika just kulutuste kondiktsiooniga.
Eesti õigus aga sellist soorituskondiktsiooni alaliiki nagu condictio ob rem ei tunne; selle puudumist peab osaliselt kompenseerima kulutuste kondiktsioon.
See omakorda tähendab, et VÕS § 1042 kohaldub ka sellistes situatsioonides, kus rikastumisvõlgnik ei vaja tegelikult märkimisväärset kaitset „pealesunnitud”
hüvitamiskohustuste eest.