Negotiorum gestio

Olukorda, kus keegi oli teinud teise isiku esemele mingeid kulutusi, oli või-malik korrigeerida ka käsundita asjaajamise ehk negotiorum gestio instituudi (D 3.5) abil. Mitmed näited, mille abil Digestides iseloomustatakse negotiorum gestio’t, puudutavad esemetele tehtud kulutusi: siinkohal võib viidata üüritud

55 Verse (1999), S 14; Greiner, S 73.

56 Greiner, S 73; Wieling (2006), S 556; Jakobs, S 364 ff; Kaser (1971), S. 436.

57 D 5.3.38; D 41.1.7.12; vt ka Wieling (2006), S 556; Verse (1999), S 15–16.

58 Verse (1999), S 42; Greiner, S 92.

59 Verse (1999), S 15.

maja toestamisele üürniku pärija poolt (D 3.5.9.1), või olukorrale, kus üks kahest vennast ehitab vendade kaasomandis olevale maatükile hooned (D 3.5.26).

Õiguskirjanduses märgitakse, et negotiorum gestio ülesanne oli reguleerida spetsiifilisi olukordi, kus keegi ajab eemalviibiva sõbra kiireloomulisi asju, ees-märgiga vältida ohtu tolle varale või reputatsioonile.⁶⁰ See väide tugineb Diges-tide fragmendile D 3.5.1, milles Ulpianus räägib äraolija esindamisest kohtu-protsessis. Negotiorum gestio instituudi varased, eelklassikalisest perioodist (250 eKr – 82 eKr) pärinevad „juured” seonduvadki preetori poolt määratud isiku – procurator’iga, kes asendas äraolevat isikut kohtuvaidluses.⁶¹ Impee-riumi pidev laiendamine ning tihedad kaubandussidemed tingisid selle, et pal-judel Rooma kodanikel tuli sageli olla oma majapidamisest eemal. Seetõttu nimetasid jõukamad Rooma kodanikud endale ise procurator’i ehk halduri, kelle ülesannete hulka kuulus nii vara haldamine kui vajadusel ka esindamine kohtus. Teise isiku asjade ajamist reguleerival instituudil oli seega oluline roll majanduse normaalse funktsioneerimise kindlustamisel.⁶² Lisaks loetakse nego-tiorum gestio allikaks ka hoolduse (cura) instituuti. Vajadus kohaldada hool-duse puhul negotiorum gestio’t tulenes sellest, et riigivõimu organi poolt mää-ratud curator’il või procurator’il ei saanud esindatava või hoolealusega tekkida lepingulist suhet.⁶³

Negotiorum gestio instituut võimaldas soodustatul (dominus) esitada tema asja ajanud isiku (gestor) vastu hagi asjaajamisega saadu väljaandmiseks ning asjaajamise käigus tekitatud kahju hüvitamiseks (actio negotiorum gestorum directa). Asjaajajal aga oli võimalik soodustatu vastu esitatava vastuhagiga (actio negotiorum gestorum contraria) nõuda tehtud kulutuste või asjaajamise käigus tekkinud kahju hüvitamist.⁶⁴

Asjaajamise (negotia gerere) mõistet sisustati laialt: see hõlmas mitme-suguseid erinevaid tegevusi, mille hulka võis kuuluda võõrale asjale kulutuste tegemine, ent ka õigustoimingud teise isiku vara haldamise eesmärgil.⁶⁵ Oluline oli see, et need tegevused või toimingud kuulusid teise isiku õigussfääri, st et gestor pidi ajama teise isiku asja (negotia alterius).⁶⁶

Lisaks pidi asjaajajal olema tahe ajada teise isiku asja (animus negotia aliena gerendi). Sellise eraldi formuleeritud tingimusena pole asjaajaja tahet Diges-tides nimetatud, ent teadmine, et aetakse teise isiku asja, on asjaajajal negotio-rum gestio kohaldamisjuhtumitena kirjeldatud olukordades reeglina olemas.

Näiteks on käsundita asjaajamisega tegemist siis, kui asjaajaja oli eksinud soodustatu isikus (D 3.5.5.1) või kui ta arvas ekslikult, et tegutseb kehtiva

60 Kaser (1971), S 588; Zimmermann (1992), p 436.

61 Dawson, p 819; Kaser (1971), S 587; Seiler (1968), S 104 ff; Zimmermann (1992), p 437.

62 Köndgen, S 375; Rademacher, S 88.

63 Kaser (1971), S 587; Zimmermann (1992), p 437.

64 Zimmermann (1992), pp 443 ff.

65 Seiler (1968), S 10; Kaser (1971), S 588.

66 Seiler (1968), S 16 ff; Reichard, S 572 ff.

käsundi alusel (D 3.3.3), – mõlemal juhul oli ta ju sellegipoolest teadlik, et tegutseb teise isiku kasuks.

Digestidest võib negotiorum gestio kohta leida siiski ka selliseid näiteid, millest asjaajaja tahet teise isiku asja ajamiseks välja lugeda ei saa. Enim poleemikat on tekitanud fragment D 3.5.48, milles on öeldud, et isik, kes müüb enda arvates talle endale kuuluva eseme, ajab sellega tegeliku omaniku asja.

Seetõttu pole õigusajaloolased ühel nõul selles, millisesse perioodi tuleks ani-mus negotia aliena gerendi eelduse tekkimine dateerida, ehk kas see oli nego-tiorum gestio kohustuslikuks eelduseks juba klassikalise perioodi Rooma õigu-ses või on tegemist hilisemate lisandustega.⁶⁷ Käesoleva uurimuse seisukohalt ei oma selle subjektiivse eelduse täpne tekkeaeg põhjapanevat tähtsust. Hoopis olulisem on asjaolu, et Digestides leiduvad selgitused negotiorum gestio kohta on sedavõrd mitmekesised, et need ei võimalda tegelikult teha ühest järeldust, nagu olnuks asjaajaja tahe Rooma õiguses negotiorum gestio vältimatu eeldus.

Asjaajajal oli võimalik soodustatu vastu esitada actio contraria, mis oli suunatud asjaajamise raames kantud kulutuste ja tekkinud kahju hüvitamisele (D 3.5.2). Actio contraria esitamise tingimuseks oli see, et asjaajajal oli juba asjaajamisele asumisel kavatsus nõuda soodustatult hiljem hüvitist (animus recipiendi).⁶⁸ Teise isiku asjade ajamine toimus tasuta: oma töö eest tasu saa-mist ei peetud kõrgemasse klassi kuuluvatele roomlastele seisusekohaseks.

Seetõttu oli asjaajaja nõue suunatud asjaajamise käigus tehtud konkreetsete väljaminekute katmiseks, mis hõlmasid näiteks raha, mille eest oli ostetud materjali või tellitud teenuseid kolmandate isikute käest, samuti asjaajamise käigus kulutatud isikliku materjali maksumust.⁶⁹

Actio contraria esitamiseks pidi asjaajamine olema soodustatu seisukohast kasulik (utilis).⁷⁰ Selle eelduse eesmärk oli vältida liiga intensiivset teise isiku asjadesse sekkumist. Sealjuures ei mõeldud kasulikkuse all tingimata mitte asja-ajamise lõpptulemust, vaid seda, et asjaajamine pidi olema soodustatu jaoks objektiivselt kasulik ex ante, st enne asjaajamise algust.⁷¹ Seetõttu sai näiteks teise isiku orja ravinud isik negotiorum gestio alusel nõuda ravimiseks tehtud kulutuste hüvitamist isegi siis, kui ori sellegipoolest suri (D 3.5.9.1). Teisest küljest on võimalik välja tuua teatavad seosed käsundita asjaajamise eelduste ja tulemuslikkuse vahel. Nimelt on Jan Dirk Harke näidanud, et teise isiku asja ajamise tahet ei peetud klassikalise perioodi Rooma õiguses vajalikuks neil

67 Näiteks Max Kaseri arvates oli animus negotia aliena gerendi just klassikalise perioodi Rooma õigusele iseloomulik (Kaser (1971), S 588), Hans Hermann Seiler aga väidab, et sellest eeldusest kõrvalekaldeid esines juba klassikalisel perioodil (Seiler (1968), S 60).

Muude käsitluste kohta vt ülevaatlikult Zimmermann (1992), p 440–441.

68 See vastandus kavatsusele teha kinge (animus donandi), – Kaser (1971), S 590;

Zimmermann (1992), p 439; Stoljar, p 20.

69 Staudinger/Bergmann (2006), Vor §§ 677 ff, Rn 72.

70 Stoljar, p 19; Zimmermann (1992), p 433, pp 440–444; Kaser (1971), S 589–590; Seiler (1968), S 11 ff; Wittmann, S 5.

71 Harke, S 14; Reichard, S 572.

juhtudel, kus asjaajamine oli tulemuslik, st tõi soodustatu jaoks kaasa mingi varalise eelise.⁷²

Läbi aegade on õigusteadlased püüdnud leida vastust küsimusele, mis olid need väärtused, millel Rooma negotiorum gestio põhines. Esmajoones viida-takse sellele, et roomlaste sotsiaalmoraali iseloomustasid sõprus, usaldus, kaas-tunne ning inimlikkus.⁷³ Rooma kodanik ei olnud individualist, vaid pigem vastupidi: ta tundis teatud mõttes kohustust aidata sõpru, laenates neile raha või andes lihtsalt nõu.⁷⁴ Üllas roomlane ulatas niisiis abikäe kaaskodanikule, kes viibis oma majapidamisest eemal ning kelle vara kaitseks oli vaja rakendada kiireloomulisi meetmeid (näiteks esindada teda kohtuprotsessis), ning sellise tegevuse puhul võimaldas negotiorum gestio kohast lahendust poolte huvide tagamiseks.

Ainuüksi üllaste sotsiaalsete väärtustega ei ole käsundita asjaajamise tekke-põhjust siiski võimalik selgitada. Juba klassikalise perioodi Rooma õiguses hõl-mas negotiorum gestio märksa enamat kui kohtumenetluses esindamine, kus-juures mitmetel puhkudel polnud asjaajaja tegevust võimalik seostada kiireloo-muliste või hädavajalike toimingutega, mis nõuaksid sekkumist ilma soodus-tatud isiku nõusolekut ära ootamata. Näiteks võib viidata fragmentidele, milles nimetati teise isiku maja remontimist (D 3.5.9.1), võlgade tasumist (D 3.5.42), tema eest tagatise andmist (D 3.5.45) või tema võlgnike käest raha vastuvõtmist (D 3.5.22). Ka ei saa klassikalise perioodi Rooma õiguses rääkida soodustatud isiku eemalviibimisest kui käsundita asjaajamise kindlast eeldusest – ebatava-line ei olnud näiteks see, kui asjaajamiseks oli olemas eelnev, lepinguna mitte-käsitletav kokkulepe.⁷⁵ Sel põhjusel on õiguskirjanduses leitud, et Rooma nego-tiorum gestio oli sobiv vahend võimaldamaks hüvitist olukordades, kus see näis õiglane, kuid samas muutis see antud instituudi ka teatud mõttes ebakonk-reetseks, nn „juristide õiguseks”.⁷⁶ Selles valguses aga ei näi negotiorum gestio seostamine üksnes üllaste väärtustega enam veenev.

Pigem pidi olema veel mingi muu põhjendus, mis õigustas käsundita asja-ajamise laia kohaldamisala. Nils Jansen selgitab seda asjaoluga, et kuna Rooma õiguses puudus üldine alusetust rikastumisest tulenev nõue, siis täitis selle tühi-miku negotiorum gestio.⁷⁷ Funktsionaalselt oli negotiorum gestio instituut üks osa Rooma õiguse hüvitamis- ja tagasitäitmisnõuete süsteemist, mille täna-päevased vasted oleksid lisaks käsundita asjaajamisele veel ka alusetu rikastu-mine, omaniku-valdaja suhe ja legaaltsessioon.⁷⁸ Kaasaja perspektiivist vaada-tuna võiks niisiis öelda, et negotiorum gestio’t kohaldati olukordades, kus ilm-nes teatav õiguslike instrumentide „defitsiit”.

72 Harke, S 24, passim.

73 Zimmermann (1992), p 436; Jansen (2007), S 964.

74 Ibid.

75 Jansen (2007), S 964.

76 Zimmermann (1992), p 438.

77 Jansen (2010), p 965.

78 Ibid.

1.1.2. Järelklassikalise perioodi Rooma õigus