Viisi varieerimise sõltuvus meloodiliste rõhkude

Järgnevalt uuritakse 3-silbiliste sõnade silpidele vastavate meloodiliste rõhkude väärtusi viisitüüpides 3R ja 4R ning suuremas Karksi kihelkonnast pärinevas materjalis eesmärgiga teada saada, kas viiside erisuguse varieerimise põhjuseks võiks olla vajadus muuta 3-silbiliste sõnade kohal asuvaid meloodiliste rõhkude väärtusi. Nagu nähtus töö eelmistest punktidest, vastab viisitüüpides 3R ja 4R rea lõpus asuvale 3-silbilisele sõnale ühesugune viisikäik, mis tüübis 3R selle sõna mõjul varieerub, kuid tüübis 4R mitte (vt näited 5–8). Oletuse kohaselt võiks erisuguse varieerimise põhjuseks olla asjaolu, et viisitüübis 4R on laskuva meloodiaga 3-silbilisele sõnale langevate meloodiliste rõhkude väärtused laul-jate arvates paremas kooskõlas sõnarõhkudega kui viisitüübis 3R. Selle oletuse kontrollimiseks analüüsitakse kõigepealt 3-silbilistele sõnadele vastavaid me-loodilisi rõhke mõlema viisitüübi põhikujus ja selle variatsioonides.

Tabel 21. Meloodiliste rõhkude väärtused viisitüüpide 3R ja 4R põhikujus ja mõnin-gates variatsoonides, arvutatuna Thomasseni (1982) mudeli järgi. Viisitüüpide variat-sioonide numbrid on antud näidete 5–8 järgi. Paksus kirjas on märgitud tugevamad meloodilised rõhud, varjutatud on silbirühmade (~sõnade) alguskohad.

positsioonid

1 2 3 4 5 6 7 8 viisitüüp,

värsiehitus ja

variatsiooni nr meloodiliste rõhkude väärtused 3R põhikuju 0,3 1,5 0,9 1,1 0,7 1,2 0,3 3R 2+3+3 (var. 1) 0,3 1,5 0,9 1,1 1,2 0 1,7 3R 3+2+3 (var. 2) 0,3 1,7 0 1,7 1,1 0,7 1,2 3R 3+2+3 (var. 4) 1 0 1,8 1 1,2 0 1,7 3R 3+3+2 (var. 8) 0,3 1,7 0 1,7 1,1 0,9 0,6

4R põhikuju 0,3 1,7 0 1,5 1 1,2 1,1

4R 2+3+3 (põhik.) 0,3 1,7 0 1,5 1 1,2 1,1 4R 3+2+3 (põhik.) 0,3 1,7 0 1,5 1 1,2 1,1 4R 3+2+3 (var. 1) 0 1,3 1,7 0 1 1 1,1 4R 3+3+2 (var. 3)²⁷⁷ 1 0 0 1,5 1 1 1,2

Meloodiliste rõhkude väärtused, võrrelduna viisitüüpide 3R ja 4R harilikes ja murtud ridades Kadri Kuke esituses, on toodud tabelis 21, (v.a esimese noodi kohta, kus meloodiline kontekst pole välja kujunenud.) Viisitüübi põhikujus asuvad suhteliselt suuremad meloodilised rõhud meetriliselt tugevatel üksustel, langedes harilikes ridades kokku sõnarõhkudega. Siiski on viisitüübis 3R meloodilise rõhu väärtuste erinevus naabernootide vahel rea lõpus (5.–8. noodil) keskmiselt suurem (0,4–0,9), võrreldes tüübiga 4R (0,1–0,5); veelgi ilmsem on erinevus põhikuju 7. noodi ja selle naabrite meloodiliste rõhkude väärtustes, mis viisitüübis 3R on 0,5–0,9 ja viisitüübis 4R 0,1–0,2. Kui nüüd rea lõpul paikneva 3-silbilise sõna laulmisel tekkivad vastuolud sõnarõhu ja meloodilise rõhu asukoha vahel, siis viisitüübis 3R on need – rõherinevuste ulatuse tõttu – suure-mad kui viisitüübis 4R. Kui aga 3R tüüpi viisi varieeritakse 2+3+3- ja 3+2+3-tüüpi murtud ridades, siis viimase sõna algussilbile (6. noodile) langev meloodiline rõhk kasvab, ületades järgneva (7. noodi) meloodilise rõhu 0,4–1,2 võrra. Kadri Kuke varieerimise põhjal võib tuletada reegli, et 3-silbilise sõnaga lõppevates murtud ridades 7. noodile (sõna teisele silbile) langev meloodiline rõhk ei tohi olla oluliselt suurem (rohkem kui 0,2 võrra) 6. ja 8. noodile (sõna algus- ja lõpusilbile) langevast meloodilisest rõhust. Kui põhikujuga lauldes tekkiks niisugune olukord, siis selle vältimiseks viisi varieeritakse, suurendades

277 Variatsioonis 3 on kaks varianti, meloodiline rõhk on arvutatud selle kohta, kus hääl liigub kõrgemalt.

6. ja 8. noodi meloodilist rõhku, võrreldes 7. noodiga. 3+3+2-tüüpi ridades ei tekki varieerimise järel sõnaalgustesse tugevaid meloodilisi rõhke. Viisitüübis 4R vähenevad seoses viisimuutustega meloodilise rõhu erinevused rea lõpus.

Kuigi nimetatud reegel on loodud piiratud materjali põhjal, võib siin ilmneda üldisem 3-silbiliste sõnade laulmise seaduspärasus. Edaspidi selgi-tatakse suurema laulumaterjali põhjal, kuivõrd viisi varieerimine sõltub 3-silbilise sõna silpidele langevatest meloodilistest rõhkudest.

3-silbiliste sõnade meloodiliste rõhkude väärtused arvutati viisirea viimases kolmes positsioonis samade viisitüüpide kohta, mille põhjal eelnevalt uuriti 3-silbilistele sõnadele vastavate viisikäikude muutusi, ning saadud tulemusi kõrvutati viiside varieerumisega. Eelduste kohaselt peaks 3-silbilise sõnaga lõppeva värsi puhul varieeruma rea lõpuosa nendes viisides, kus meloodiline rõhk 7. noodil on tunduvalt suurem kui 6. ja 8. noodil (ehk: kus 3-silbilise sõna 2. silbile langeb tugevam meloodiline rõhk kui 1. ja 2. silbile).

Uurimismaterjalis esines 12 viisitüüpi, koos eri versioonidega kokku 15.

Mitmed viisitüüpidest koosnesid kahest viisireast ning nende jagamisel kaheks pooleks tekkis kokku 24 eri viisirida.²⁷⁸ Tabelis 22 esitatud tulemused näitavad, et viisi varieerimine/varieerimata jätmine sõltub tõepoolest meloodiliste rõh-kude väärtusest 3-silbilisele sõnale vastavas viisikäigus. Varieeruvad ainult need rea lõpus paiknevad 3-liikmelised viisikäigud, kus põhikuju 7. noodi me-loodiline rõhk on tunduvalt suurem (jäädes vahemikku 0,5–2) kui naabernootide oma – nii toimub 11 juhul 24-st. Ei varieeru need rea lõpus paiknevad 3-liikme-lised viisikäigud, kus põhikuju 7. noodi meloodiline rõhk ei ole oluliselt suurem (mitte rohkem kui 0,2 võrra) kui 6. noodi oma – nii toimub samuti 11 juhul 24-st. Lisaks esineb kaks juhtu, kus põhikuju 7. noodi meloodiline rõhk on siiski suurem kui 6. noodi oma, kuid viis ei varieeru. Analoogiliste rõhusuhetega varieeruvatest viisikäikudest eristab neid juhtumeid aga see, et 3-silbilise sõna 1. ja 2. silbile vastav viisikäigu algusosa on tõusva suunaga.

Seega kehtivad viiside varieerimisel järgnevad reeglid:

1) kui rea lõpus asuvale 3-silbilisele sõnale vastav põhikuju viisikäik algab tõusuga, siis see käik laulmisel ei varieeru;

2) kui rea lõpus asuvale 3-silbilisele sõnale vastav põhikuju viisikäik algab laskumisega

a) ning sõna 1. silbile langev meloodiline rõhk on suurem kui 2. silbile langev meloodiline rõhk, siis viis ei varieeru;

b) ning sõna 2. silbile langev meloodiline rõhk on suurem 1. silbi omast, siis viis varieerub.

Viimasest reeglist on üheks erandiks viisitüüp 4R, kus 3-silbilise sõna 2. silbile langev meloodiline rõhk on 0,2 võrra suurem kui esisilbi oma. Samas on

278 Üksikud eri viisitüüpidest pärinevad viisiread, mis kattuvad omavahel meloodia-liikumise poolest (nt 3R ja 3(2) esirida, 5R ja 5(2) esirida), loeti analüüsi tarbeks üheks viisireaks.

viisirea lõpus meloodiliste rõhkude väärtused peaaegu võrdsed, erinedes üks-teisest ainult 0,1–0,2 võrra – sellelaadset tasakaalu ei esine üheski teises viisis.

Teiseks erandiks on viisitüübi 1R(2) esirida, kus varieeritakse ka tõusvat viisi-käiku, kuid viimast võib väheste näidete tõttu pidada küllalt erandlikuks nähtuseks.

Tabel 22. Meloodiliste rõhkude väärtused Karksi viisitüüpide ja nende alaversioonide põhikuju 6.–8. positsioonil, arvutatuna Thomasseni (1982) mudeli järgi. 2-realiste viisi-tüüpide puhul on mõlema viisirea kohta toodud eraldi andmed. Paksus kirjas on märgi-tud tugevamad meloodilised rõhud. “Varieerumine” näitab, kas viisi põhikuju muudeti rea lõpus paikneva 3-silbilise sõna puhul või mitte, “viisikäik” aga 6.–8. positsioonile vastavat põhikuju viisikäiku heliastmete numbritega, alates alumisest tugihelist.

positsioonid viisitüüp

6 7 8 varieerumine viisikäik

1R(2)-1 0,2 1,1 0,7 var 1-5-2

1R(2)-2 0 0 2 ei 0-0-5

2(2)-1 0 1,7 0,3 var 2-1-2

2(2)-2 0 2 0 var 1-0-0

3R, 3(2)-1 0,7 1,2 0,3 var 1-0-2

3(2)-2 0,7 1,5 0 var 1-0-0

4.2(2)-1 1 0 0 ei 0-0-0

4.2(2)-2 0,5 0 0 ei 0-0-0

4.3A(2)-1 1 1,5 0 var 1-0-0

4.3A(2)-2 0,7 1,5 0 var 1-0-0

4.3B-1 0,9 1,1 0,7 ei 1-2-0

4.3B-2 1 0 0 ei 0-0-0

4R 1 1,2 1,1 ei 1-0-2

5(2)-1, 5R 0,6 1 1,5 ei 0-1-2

5(2)-2 0 0 0 ei 0-0-0

6R 0 2 0 ei 0-4-3

7.1(2)-1 0,9 1,1 0,9 ei 2-3-1

7.1(2)-2 1,2 0 0 ei 0-0-0

7.1(2)-1 0,9 1,1 0,9 ei 2-3-1

7.1(2)-2 1 0 0 ei 0-0-0

10R(2)-1 0,7 1,5 0 var 1-0-0

10R(2) -2 0,7 1,2 1,1 var 1-0-2

11R(2)-1 0 1,5 1,2 var 5-3-0

11R(2)-2 0 1,5 1,2 var 5-3-0

4.5.4. 3-silbilistele sõnadele vastavate viisikäikude varieerimise seaduspärasused

Viisirea lõpus asuvate 3-silbiliste sõnade varieerimise kohta Karksi regiviisides saab kokkuvõttes sõnastada järgmise reegli. Kui rea lõpus asuvale 3-silbilisele sõnale vastav põhikuju viisikäik algab laskumisega ning sõna 2. silbile langev meloodiline rõhk on 1. silbi omast suurem rohkem kui 0,2 võrra, siis viis varieerub nii, et 1. silbile vastava noodi meloodiline rõhk saab suurema väärtuse kui 2. silbile vastava noodi oma. Selleks tavaliselt muudetakse 3-silbilisele sõnale vastavat viisikäiku, kõige sagedamini nii, et sõna kaks esisilpi jäävad laulmisel ühele kõrgusele; või harvemini nii, et kõik silbid saavad ühtlaselt laskuva või tasapindse suuna.

Kirjeldatud varieerimise põhjuseks on arvatavasti vajadus viia laskuvat viisikäiku vastavusse 3-silbilise sõna rõhu ja tooniga probleemsetes ridades – ilmselt seetõttu, et viisi põhikuju ja hariliku värsi vahel välja kujunenud pro-soodiliste ja muusikaliste tunnuste kooskõla väheneb probleemses värsis. Sageli on sõnarõhk probleemsetes ridades viisi põhikuju rõhkude suhtes mõnevõrra paigast nihkunud ning tema asukoht raskemini tajutav, ka silpide kestused võivad olla meetrumi mõjul ühtlustunud (vt Ross, Lehiste 2001). Sel juhul arvatavasti kasvab helikõrguse tähtsus keelelise info edastamisel ning laskuvat viisikäiku püütakse sobitada sõna rõhuliste silpide asukoha ja tooniga. Ana-loogiline varieerimine puudub tõusva algusega viisikäikudes arvatavasti selle-pärast, et sõnaalgusele vastav tõusev viisikäik kuulub pigem fraasi tasandile või muusikalisele tasandile ega saa sattuda vastuollu sõna tooniga, seega ei saa tekitada traditsiooni tundvates lauljates-kuulajates muljet, et sõnad on valesti hääldatud või nende alguskohad paigast nihutatud.

Lühikese ja pika algussilbiga 3-silbiliste sõnade puhul eelistatud ja välditud laskumiskontuurid erinevad teineteisest eelkõige laskumiskoha asukoha poolest, rõhutades selle kaudu sõnade prosoodilise ehituse erinevust. Erisuguse algus-silbiga sõnade prosoodilised erinevused peegelduvad kõige selgemini kon-tuuride 1-1-0 ja 1-0-0 kaudu, millest esimene üldistab lühikese, teine pika algussilbiga 3-silbilise sõna puhul eelistatud laskumiskontuure. Esimesele kon-tuurile vastavad meloodilised rõhud on (x)-0-1, teisele kõverale vastavad meloodilised rõhud on (x)-1-0. Kõverate erinevus toob üldistatud kujul esile lühikese ja pika algussilbiga sõnade tooni ja silpide rõhusuhete vastanduse.

Lühikese algussilbiga sõna on I vältes, mille puhul tooni haripunkt asub 1. silbi lõpul, seetõttu ka järgnev rõhutu 2. silp algab suhteliselt kõrge hääletooniga.

Viisikontuuris markeerib niisugust tooni liikumist 1. ja 2. noodi võrdne kõrgus, 2. silbi rõhutut staatust aga meloodilise rõhu puudumine vastaval noodil. Pika algussilbiga sõna puhul regilaulus ei saa otseselt kõnelda vältest, kuid siinse analüüsi tulemuste põhjal võib sellele vastava viisikäigu tunnuseid mõnevõrra seostada III vältes sõna prosoodiliste omadustega. III vältes sõna meloodia haripunkt on 1. silbi algul, selle kestel hääletoon laskub ja 2. silp algab

madalalt. III vältes sõna 2. silpi võib vaadelda kui kaasrõhulist silpi, mis alustab uue kõnetakti algust. Pika algussilbiga sõnade laulmisel eelistatud viisikontuuris meenutab III vältes sõnale iseloomulikke tunnuseid meloodia laskumine 1. ja 2.

noodi vahel ning 2. noodile langev meloodiline rõhk.

4.6. Peatüki kokkuvõte