Füüsikalise katse kokkuvõte

Analüüsi tulemusel selgus, et harilikes ridades tekkivad meetrilised rõhud mitme moodustaja koondumisel. Enamasti on laulurea 5. meetrumiüksusel kõigi siinses katses määratud rõhu moodustajate (tooniline, meloodiline, temporaalne ja dünaamiline) haripunkt, väga sageli on mitu rõhku koos ka teistel tugevatel meetrumiüksustel. Harilikes ridades tugevatel meetrumiüksustel paiknevate rõhkude kõige stabiilsem komponent on temporaalne rõhk, mille haripunktid ei lange kunagi nõrkadele meetrumiüksustele. Enamasti langevad tugevatele meetrumiüksustele ka toonilised ja meloodilised rõhud, sellest esines kõrvale-kalle ühe (meloodiliselt kõige uuema ehitusega) laulu teises viisireas. Kuigi ka dünaamilise rõhu haripunktid on sagedamini meetriliselt tugevatel kui nõrkadel üksustel, asuvad need teatud järjekindlusega ka tugevate üksuste naabruses, eriti 6. meetrumiüksusel, mistõttu võib arvata, et mõned lauljad tasakaalustavad selle abil rõhulisuse nivood laulus.

Murtud read ehitusega 2+3+3 ja 3+2+3 erinevad teineteisest oma reasiseste rõhusuhete poolest sedavõrd, et kuigi nende lõpus asub analoogiline 3-silbiline I vältes sõna, liiguvad rea lõpus rõhu moodustajad mitmeti erinevalt. Sellepärast jäetakse suhteliselt väheste näidetega esindatud 3+2+3-tüüpi read lõppjärelduste tegemisest välja. Lõpptulemuste võrdlemiseks erineva rõhutamise iseloomuga (skandeeritud, rõhutamata, sõnarõhulistes) murtud ridades jagati kõik rõhkude moodustajate näitajad ühisel skaalal kolmeks suhteliseks suuruseks (rõhuline, rõhutu ja keskmine) ning määrati graafikute põhjal nende väärtused skansiooni seisukohalt kriitilises piirkonnas, 5.–7. meetrumiüksusel.

Murtud ridades ehitusega 2+3+3 on skansiooni tajumise jaoks otsustav dünaamilise rõhu suhe 5. ja 6. meetrumiüksuse vahel. Kui 5. üksus on

240 Ka selles viisireas (550 c2), kus tabeli 14 järgi otsustades esinevad skandeeritud ridades kõrvuti tugev meloodiline rõhk 5. ja 6. meetrumiüksusel, on viimane tegelikult veidi nõrgem.

milise rõhu poolest tugevam kui 6., siis kuulajate arvates valitsevad meetrilised rõhud, kui aga 5. üksus on dünaamilise rõhu poolest nõrgem kui 6., siis valit-sevad sõnarõhud. Kui 5. ja 6. üksuse rõhusuhted ei ole nii selged, siis lähevad kuulajate arvamused lahku. Tajutava rõhu asukoha oluliseks määrajaks murtud ridades saab seega pidada dünaamilist rõhku, kuid viimane sõltub osaliselt viisi ehitusest. Skandeeritud ridades paikneb 5. meetrumiüksusel alati tooniline ja meloodiline rõhk; rõhutamata ja sõnarõhulistes ridades asuvad need ainult mõnikord üheskoos 5. meetrumiüksusel. Skandeerituna ei hinnatud ühtki laulu, kus tooniline ja meloodiline rõhk ei asunud koos 5. noodil. Seega viisi ehituse ja skansiooni tekkimise omavahelise seose kohta võib luua järgmise hüpoteesi:

skansiooni võib eeldada (ainult) neis viisides, kus 5. noodil asuvad üheskoos oma ümbruse kontekstis tugev tooniline ja meloodiline rõhk. Siiski ei tingi need üksi veel skandeerimist, vaid lõplik tulemus oleneb dünaamilise rõhu asukohast.

Enamasti murtud ridades, kaasa arvatud skandeeritud read, neutraliseeruvad silpide kestussuhted ja väheneb temporaalsest mõõtmest tingitud meetriline rõhk (vrd Ross, Lehiste 2001: 102). Seega temporaalne rõhk, mis langeb tuge-vate meetrumiüksustega järjekindlalt kokku harilikes ridades, muutub neist suhteliselt sõltumatuks murtud ridades.

Skandeerimiseks 2+3+3-tüüpi värsiehitusega murtud ridades nimetan katse-tulemuste põhjal 5. noodi tugevamat dünaamilist rõhutamist, võrreldes 6.

noodiga; selle eelduseks on toonilise ja meloodilise rõhu paiknemine 5. noodil.

Võib öelda ka üldisemalt: skandeerimiseks 2+3+3-tüüpi värsiehitusega murtud ridades nimetan (katsetulemuste põhjal) nõrgalt positsioonilt algava 3-silbilise sõna algussilbi nõrgemat dünaamilist rõhutamist, võrreldes eelneva silbiga;

sõnarõhuliseks esituseks aga nõrgalt positsioonilt algava 3-silbilise sõna algus-silbi tugevamat dünaamilist rõhutamist, võrreldes eelneva ja järgneva algus-silbiga.

Esineb ka ridu, kus nii kuulajate arvamuse põhjal kui intensiivsuse väärtuste mõõtmise põhjal ei ole rõhusuhted nii ilmsed.

Kui nimetaksime skandeerimiseks meetriliste rõhkude dünaamilist rõhuta-mist ükskõik missuguse värsiehitusega ridades, siis ei langeks tajukatse ja füüsikalise katse tulemused omavahel kokku. Greete Jents, kelle esitatud laule peeti skandeerituks, nõrgendas meetriliselt tugevatel üksustel dünaamilisi rõhke harilikes ridades ja kohati murtud ridades. Kui aga nimetaksime skandeeri-miseks sõnarõhkude dünaamilist nõrgendamist murtud ridades, siis oleks Greete Jentsi esitus 2+3+3-ridades skandeeriv ja (analüüsimaterjalis küll ainult ühesuguse tekstiga esindatud) 3+2+3-ridades sõnarõhuline.

3.11. Peatüki kokkuvõte

3.11.1. Mis on skansiooniprobleem? Ajalooline käsitlus

Skansiooniprobleem oli eesti teadustraditsioonis küsimus, kas regilaulu murtud värsside esitusel valitsevad (või peaksid valitsema) sõnarõhud või meetrilised rõhud. Küsimus kerkis üles 1920. aastatel seoses huvi kasvamisega eesti rahvuskultuuri ja sealhulgas vana rahvalaulu vastu. Diskussiooni ajendas Johan-nes Aavik, kes soovis tuntuks teha nii regilaule kui selle omapärast värsimõõtu, millele oli tähelepanu pööranud Julius Krohn (1902). Aavik (1914) avaldas esimesena eesti keeles regivärsimõõdu vältelist komponenti arvestavad reeglid ning püüdis kohandada silbilis-rõhulisele luulele omast rõhutamismaneeri värsirõhkude esiletõstmiseks regilaulutekstides, propageerides oma vaateid ka 1924. a. toimunud Eesti keele õpetajate kongressil. Sellest algas diskussioon, mis pani aluse eesti regilaulu värsiehituse ja keele seoste intensiivsele uurimisele. Skansiooniprobleemi arutelu silmapaistvaks tulemuseks olid Juhan Zeigeri (1926, 1934), Harald Pauksoni (1930), Walter Andersoni (1935), ja Herbert Tampere (1934, 1937) artiklid regilaulude ehitusest ja esitusest.

Varasemate uurimuste kokkuvõtteks määratleti skansioon regilaulus kui murtud värsside esitusviis, mille puhul eestlasest esitaja või kuulaja arvates domi-neerivad meetrilised rõhud.

3.11.2. Füüsikaline katse skansiooni määramiseks.

Loodusteaduslik käsitlus

Siinses töös tehti katseid, eesmärgiga eristada regilaulus skandeeritud ja sõna-rõhulisi ridu kuulajate taju ja rõhu moodustajate väärtuste põhjal. Kõigepealt korraldati skansiooni olemasolu määramiseks tajukatse, kus mängiti helisalves-tustest eraldatud murtud ridu üliõpilastest koosnevale katseisikute rühmale ning lasti neil otsustada, kas ridades valitsevad pigem sõnarõhud või meetrilised rõhud. Saadud tulemuste põhjal selgus, et mõningate laulude puhul langesid kuulajate arvamused kokku, mõningate laulude puhul mitte, ning uurimismater-jal jagati kolme ossa: skandeeritud, sõnarõhulised ja rõhutamata (s.t erinevalt hinnatud) laulud. Kuulajate arvamuste põhjal oli laulikute rõhutamismaneer (vähemalt kasutatud katsematerjali osas) laulu vältel püsiv.

Igast osast valiti edasise analüüsi jaoks murtud lauluridu kahelt laulikult, lisades võrdlemiseks harilikke ridu samadest lauludest. Rõhkude moodustumist uuriti nii harilikes kui murtud ridades (ehitusega 2+3+3 ja 3+2+3) rõhu nelja korrelaadi ehk moodustaja põhjal: meloodiline, tooniline, dünaamiline ja temporaalne rõhk. Meloodilise ja toonilise rõhu näitajad arvestati välja töö autori tehtud kuuldeliste noodistuste põhjal, võttes esimese puhul aluseks Thomasseni (1982) meloodilise rõhu arvutamise mudeli ja teise puhul

heli-kõrguse, lugedes pooltoonide kaupa alumisest tugihelist. Dünaamiline ja tempo-raalne rõhk määrati akustilise mõõtmise abil helianalüüsiprogrammidega, kasutades algul vanemat versiooni C(ompterized) S(peech) L(aboratory) 4300 ja hiljem uuemat versiooni Multi-Speech 3700. Dünaamilise rõhu näitaja määrati detsibellides, arvestades iga viisirea piires suhtelise intensiivsuse kõige tugevama heli suhtes, temporaalse rõhu näitajaks aga võeti akustiliselt mõõdetud silbipikkused detsisekundites.

Kokku analüüsiti 161 harilikku ja murtud laulurida ning kujutati rõhu moodustajate väärtused graafiliselt eraldi harilike ja murtud ridade kohta joonistel 19–32. Rõhu moodustajate väärtusi ja omavahelisi suhteid kõrvutati sõnarõhkude ja meetriliste rõhkude asukohtade ning kuulajate tajuotsustustega.

Harilikes ridades paiknevate meetriliste rõhkude kõige stabiilsemaks komponendiks osutus temporaalne rõhk (vrd Ross, Lehiste 2001). Enamasti langevad tugevatele meetrumiüksustele ka toonilised ja meloodilised rõhud.

Kuigi dünaamilise rõhu haripunktid on harilikes ridades sagedamini meetriliselt tugevatel kui nõrkadel üksustel, asub tugev dünaamiline rõhk küllalt tihti hoopis tugevate üksuste naabruses, mistõttu võib arvata, et mõningad lauljad selle abil tasakaalustavad rõhulisuse nivood laulus.

Murtud ridades kuuldavate rõhkude tajumine on seotud nii viisi ehitusega kui lauliku esituslaadiga. Kolm regilaulu tajukatses ilmnenud rõhutamislaadi (skandeeritud, sõnarõhuline ja rõhutamata) kajastuvad rõhkude füüsikaliste näitajate iseloomus. Murtud ridades ehitusega 2+3+3 osutus skansiooni tajumise poolest otsustavaks dünaamilise rõhu suhe 5. ja 6. meetrumiüksuse vahel. Kui dünaamilise rõhu poolest tugevam oli 5. üksus, siis kuuldi reas meetrilist rõhku, kui aga 6. üksus, siis tajuti tugevamana sealt algava 3-silbilise sõna rõhku. Kui 5. ja 6. üksuse rõhusuhted ei olnud selged, siis läksid kuulajate arvamused lahku. 2+3+3-tüüpi värsiehitusega ridade kohta ei õnnestunud uurimismaterjali vähesuse tõttu järeldusi teha.

Näilisest vastuolust hoolimata olid dünaamilise komponendi osa regilaulus tajutava rõhu kujunemisel õigesti määranud nii Tampere (1937) kui Lippus (1977a). Harilikes ridades ei tarvitse tõesti dünaamilised rõhud langeda meetriliselt tugevatele üksustele, nagu tegi mõõtmistega kindlaks Lippus (1977a), kuid teised rõhu korrelaadid moodustavad neis punktides siiski tajutavad meetrilised rõhud. Murtud ridades aga sõltuvad tajutavate rõhkude asukohad tõepoolest sellest, kus paikneb dünaamiline rõhk – nagu väitis Tampere (1937). Antud uurimistulemuste kitsastes piires ilmneb ka see, et skansioon laulus sõltub vähemalt osaliselt viisi ehitusest: skansioon esineb viisides, mille põhikuju 5. noodil asuvad rea kontekstis tugev meloodiline ja tooniline rõhk, kuid selle tegelik esiletõus sõltub laulja häälekasutuse maneerist.

Katses kasutatud teistsuguse ehitusega viisides skansiooni ei tekkinud.

Skandeerimine aga ei tähenda kunagi seda, et laulja rõhutamismaneer jääks murtud ridades samasuguseks kui harilikes ridades. Kõigi vaadeldud lauljate puhul muutus murtud ridade laulmisel rõhkude moodustajate iseloom, võrreldes

harilike ridadega, ning eri laulikute skansioon oli oma täpsemate üksikasjade poolest erinev. Näiteks peaaegu kõigis murtud ridades neutraliseerusid silpide kestussuhted ja seega vähenes temporaalse mõõtme osa meetrilise rõhu kujundamisel.

Võttes kokku katsete tulemused, on skansioon 2+3+3-tüüpi murtud värsi puhul viisirea kontekstis tooniliselt ja meloodiliselt rõhulise 5. meetrumiüksuse suurem dünaamiline rõhutamine, võrreldes 6. üksusega.

4. VÄRSIEHITUSE JA MELOODIA