Peatüki kokkuvõte

Teatud ajastule omased vaated prosoodia kohta avalduvad mitmete üksteisega seotud tõekspidamiste kaudu keele prosoodilise struktuuri kirjelduses, orto-graafias ja värsiõpetuses. Neist on varem põhjalikult käsitletud vana ja uue kirjaviisi vahetumist (Kask 1958a, 1970), tuues esile seda protsessi mõjutanud keelelisi ja sotsiaalseid tegureid. Omalt poolt tahaksin rõhutada, et kumbki kirjaviis ei tähendanud üksnes välist kokkulepet kõne märkimiseks, vaid need väljendasid kaht erinevat prosoodiliste vaadete süsteemi, mida nimetan vastavalt vanaks ja uueks prosoodiakäsitluseks. Nende erinevuse aluseks pean uurijate erineval keelelisel taustal ja teadmistel põhinevat erinevat fonoloogilist taju. Vana prosoodiakäsitlus oli mõjutatud saksa keelest ja võimaldas hästi kirjeldada sellega sarnaseid prosoodilisi nähtusi, antud juhul leksikaalse rõhu asukohta ja kaht pikkusopositsiooni. Raskem oli võõra keele ja keeleteaduse taustaga uurijatel tajuda eesti keeles rõhu korrelaate, häälikute ja silpide täpsemaid kestussuhteid ning nendega tihedalt seostuvat kolme väldet. Eriti tekitas probleeme II ja III välte erinevuse ajalise komponendi,¹⁶³ lühikese

162 Lisaks pean võimalikuks, et eesti keeles on pikkade ja lühikeste silpide kestus-opositsioon nõrgemalt väljendunud ja sõnarõhu üldmulje kõnes tugevam kui soome keeles, mis omakorda avaldub ka regilaulus.

163 II ja III välte tajumine oli ilmselt raskem põhjaeesti keelealal, kus nende erinevus polnud selgelt või üldse mitte välja kujunenud.

vokaali järel asuva konsonandi kestuse ja I vältes sõnade häälikute kestuste ja silbistruktuuri mõistmine. Uus prosoodiakäsitlus tekkis eesti keele põhjal selle lähedase sugulaskeele soome keele eeskujul, selle esindajad olid eesti keelt väga hästi valdavad baltisakslased ja eestlased. Vaatlen vana ja uue prosoodia-käsitluse arengut kolme ajavahemiku jooksul: esimesel perioodil valitses vana prosoodiakäsitlus, teise jooksul hakkas välja kujunema uus, mis viidi tervik-likku süsteemi kolmanda perioodi lõpuks.

2.6.1. Vana prosoodiakäsitlus

Eesti prosoodia uurimise esimene periood on 17.–18. saj., alates esimestest märgetest eesti prosoodia kohta kuni ajani, mil keeleteaduse huvipunkti sea-takse eesti maarahva kõneldav keel. Leksikaalse rõhu asumine sõna algussilbil on ilmselt teada enne, kui seda kirjeldab esimeses eesti keele grammatikas Stahl (1637). Kaasrõhku teoreetilisel tasandil ei teadvustada, kuigi selle märkamist võib oletada juba 17. saj. ortograafia põhjal. Sõnarõhu korrelaatide hulka loetakse tavaliselt hääletooni kõrgendus ning ekslikult ka kestus. I välte sõnades on võimalik esimest silpi teisest pikemaks lugeda seetõttu, et pearõhulise silbi lühikese vokaali järel asuvat konsonanti peetaks alati geminaadiks. Pearõhulise silbi vokaalides ja sellele järgnevates klusiilides eristatakse 17. saj. alguseks kaht kestusopositsiooni, muudes konsonantides aga olemasolevate andemete põhjal mitte ühtegi. Kuigi enne grammatikate kirjutamist on lõunaeesti kirjakeeles tähistatud mingil määral kolme välte tunnuseid esisilbi vokaalis (“Agenda Parva” 1622), eristatakse hiljem ilmunud grammatikates vaid hääli-kute kaht pikkust (Gutslaff 1648). II ja III välte vastandus vokaalides ning lühikese ja pika konsonandi vastandus pearõhulise silbi järel avastatakse 18. saj.

esimeseks pooleks (Hornung 1693, Helle 1732), pidades neid kuni 19. sajandini peamiselt hääletooni ja rõhutamise, mitte kestuse tunnusteks. Sõnades, kus välteerinevust kannab konsonant, peetakse ühelt poolt I ja teiselt poolt II–III vältes sõnade prosoodilist erinevust (oletatava) geminaadi häälduse erinevuseks.

Vana prosoodiakäsitlust esindab ortograafia, kus esisilbi lühikese vokaali järele kirjutatakse sõltumata sõna vältest alati (tajutud) geminaadile vastav topeltkonsonant. See osutab ühtaegu, et vokaal on lühike, silp ise kinnine ja pikk ning silbipiir asub geminaadil. Kokkuvõttes eristatakse silpides kaht pro-soodilist opositsiooni: pearõhuline silp on pikk ja rõhuline ning järgsilbid lühi-kesed ja rõhutud. Niisuguse prosoodilise struktuuri puhul on teoreetiliselt võimalik värsimõõt, kus rütm tekkib teistest pikema pearõhulise silbi ja lühikeste järgsilpide vaheldumisel, – ning seda kirjeldabki järgmisel perioodil kirjutatud esimene eesti värsiõpetus (Frey 1813a, b).

2.6.2. Vaatepunkti muutus prosoodia uurimises

Teiseks perioodiks eesti keele prosoodia uurimisel loen vahemiku 18. saj. lõpust kuni 19. saj. keskpaigani, mille kestel vana prosoodiakäsitlus hakkas asenduma uuega. Seoses ühiskondlike ja majanduslike protsessidega, sealhulgas loodus-lähedase ja rahvusliku ideoloogia kujunemisega 18.–19. saj., toimus keeletea-duses vaatepunkti muutus ning uurijate tähelepanu pöördus kirikukeelelt elavale rahvakeelele, mille omapära mõistmiseks võeti eeskujuks lähedane sugulaskeel soome keel. Eesti maarahva keelest kirjutavad kõige enam ajakirja “Beiträge”

(valdavalt baltisaksa, kuid ka üksikud eesti ja soome päritolu) kaastöölised peamiselt sooviga kirjakeelt parandada, kusjuures üks põhiküsimusi on konso-nantide kestussuhete märkimine. 19. saj. algupoolel Steingrüber (1816, 1825) ja Hirschhausen (1827) avastavad kaasrõhu ning Faehlmann (2002b) ja Ahrens (1853) kirjeldavad selle paiknemist sõltuvalt liidetest ja sõna ehitusest. Masing (1824) kirjeldab esimese silbi vokaalide kestuse põhjal esmakordselt kolme väldet ning kestuse osa konsonantide väldete moodustumisel ning eristab lühikese (I vältes) ja pika (II ja III vältes) pearõhulise silbi. Omaaegse keeleteaduse loogika kohaselt peab ta I vältes sõna esisilpi rõhutuks, sest see on lühike. Sisuliselt teise ja kolmanda perioodi piirile jääb Ahrens, kes oma grammatika esitrüki ajal (1843) asub veel vana prosoodiakäsitluse poolel, kuid grammatika teise trükiga (1853) loob uue prosoodiakäsitluse. Ta eristab soome keele eeskujul kestusest sõltumatu sõnarõhu, s.t avastab, et eestikeelsete sõnade pearõhulises silbis esineb lühike lahtine vokaal. Uue prosoodiakäsitluse tekki-misega kaasneb ka muutus kirjaviisis: Ahrens (1853) loobub topeltkonsonandist I vältes sõna esisilbi järel ning hakkab pikki häälikuid märkima nende endi topeldamisega.

Värsiõpetust mõjutab kõige enam kaasrõhu avastamine 1820. aastatel, mistõttu kaasrõhulise silbi asetamist tugevasse positsiooni ei peeta enam veaks, nagu tegi Frey (1813b). Hoolimata Masingu (1820, 1824) avastustest valitseb seisukoht, et eesti keeles on sõnade algussilbid pikad ja rõhulised, seega prosoodiliselt võrdsed. Eesti kõnerütmi kirjeldatakse kui sõnarõhkudel põhine-vat trohheust, sama rütmi nähakse mõnevõrra vigasena ka rahvalaulutekstides ja peetakse kõige sobivamaks uute poeetiliste tekstide loomiseks. Huvitav on, et nii Masing kui Frey peavad teatud määral võimalikuks tarvitada lühikest pearõhulist silpi värsimõõdu nõrgas positsioonis ning (eesti keele silpide kvantiteedisuhteid mitte tundev) Faehlmann kaalub 1840. aastatel kvantiteeriva värsisüsteemi kasutamise võimalikkust eesti kunstluules.

2.6.3. Uus prosoodiakäsitlus

19. saj. keskpaigast alanud kolmandat perioodi eesti prosoodia uurimises mõju-tavad oluliselt esimesed filoloogilise kõrgharidusega eesti soost keeleteadlased.

Perioodile on tunnuslikud avastused kestussuhete alal ja vältesüsteemi loomine, mis toetub Ahrensi (1853) loodud uuele prosoodiakäsitlusele ja peegeldub lõplikult kinnistunud uues kirjaviisis. Pikka aega oli käsitletud konsonantide ja vokaalide välteid erinevate nähtustena,¹⁶⁴ II ja III välte peamiseks erinevuseks oli peetud eelkõige pika silbi rõhutamise erinevust, kirjeldades seda harilikult seoses käänamisega. 19. saj. lõpuks veendutakse, et ajamõõde on oluline kõigi väldete moodustamisel ning formuleeritakse kahe senise väldete kirjeldamise suuna põhjal kaks terviklikku väldete süsteemi. Kolmel kestusel põhineva süsteemi loovad umbkaudu üheaegselt Saaremaa pastor Nikolai Nolcken (1876a) ja esimene eesti soost kõrgema filoloogilise haridusega keeleteadlane Mihkel Veske (1873, 1879a), keda järgib selles osas esimese eestikeelse grammatika autor Karl August Hermann (1884). Kahel kestuse- ja tooni-opositsioonil põhineva väldete süsteemi loob selle perioodi kõige ulatuslikuma eesti keele grammatika autor Ferdinand Johann Wiedemann (1875), toetudes Faehlmanni ja Ahrensi töödele.

Wiedemann (1875) käsitleb väga üksikasjalikult kõnetaktide moodustumist ning aktsendi (ehk rõhu ja välte) ilmnemist keele ja luule rütmi mõjul erinevates sõnades ja sõnaühendites, kuid mitmete õigete tähelepanekute kõrval püsib ta vanale prosoodiakäsitluse omasel seisukohal, et eesti keeles on sõnarõhuline silp sõnarõhutust silbist umbes kaks korda pikem.

Uus prosoodiakäsitlus ei mõjuta siiski arusaamu regivärsiehitusest.

Regivärsimõõt arvatakse olevat sõnarõhkudel põhinev 4-jalgne trohheus, kuigi esimene põhjalik kirjutis regivärsivormist (Schultz-Bertram 1860) näitab ka kõrvalekaldeid sellest. Silpide pikkuse ja lühiduse osa eesti regilaulus avastab alles soome folklorist Julius Krohn (1902) omamaise runovärsiuurimuse eeskujul.

164 Mitte-eestlastel näib olevat raske tajuda välte moodustumises osalevaid kestus-erinevusi konsonantides, kus enamasti vastandatakse “teravat” ja “mahedat” hääldust vm tunnuseid, kuid ka pikkade ja lühikeste vokaalide kirjeldamiseks kasutatakse lisaks kestusele mitmesuguseid vastanduvaid tunnuseid, näiteks “lahtine” ja “kinnine” (Ahrens 1843: 17) või “kõrge” ja “madal” (Heller 1822b: 24) hääldus vms.