Eesti keele prosoodiast

Prosoodia alla kuuluvad kõnelõikude (hääliku, silbi, sõna ja lausungi) kestu-sega ning hääle kõrguse ja valjukestu-sega seoses olevad nähtused. Need kolm psühholoogilist parameetrilt moodustavad üksikult või kombineerudes kõne-üksuste prosoodilisi tunnuseid. Prosoodiaks nimetatakse ka värsiõpetust üldiselt või selle osa, mis käsitleb sõnade ja häälikute vältust (EE 1994: 489). Keele fonoloogilises süsteemis eksisteerivad tähendust eristavad tunnused ehk distinktiivtunnused (vt Goldsmith 1996: 10). Prosoodiliste tunnuste abil on eesti

keeles moodustatud sõnade õige mõistmise seisukohast kesksed nähtused rõhk ja välde. Antud töös piirdutakse lühemate keeleliste üksuste (silbi, kõnetakti ja sõna) prosoodia käsitlemisega, puudutades pikemate keeleliste üksuste omadusi vaid siis, kui nende kontekst on hädavajalik lühemate üksuste mõistmiseks.

Eesti keele prosoodia on olnud viimasel ajal mitmekülgsete uurimuste objektiks (nt Lehiste, Ross 1997; osalt LU 1998) ning mõningate küsimuste ja terminite osas ei ole siin täielikku üksmeelt (vrd nt Hint 2001; Viitso 2003: 10–

20; Eek, Meister 2003–2004). Eesti keele prosoodia tutvustamisel lähtun eelkõige nende autorite töödest, kes toetuvad eksperimentaalse foneetika andmetele. Ilse Lehiste loodud uusim terviklik eesti keele prosoodia käsitlus sobib siinkohal hästi aluseks – ka seetõttu, et lisaks foneetika andmetele arvestatakse selles Jaan Rossi ja Ilse Lehiste ühiseid uurimusi regilaulu ja prosoodia seoste kohta (Ross, Lehiste 2001). Nimetatud seisukohti täiendavad Lehiste varasemad kirjutised (1992, 1996 jm) ja (näiteks eestikeelsete mõistete osas) ka teised autorid, eriti eksperimentaalse foneetika esindajad Arvo Eek ja Einar Meister, kellelt pärineb uusim uurimus väldetest (Eek, Meister 2003–

2004). Karksi murdele omaseid prosoodilisi nähtusi nimetan Karl Pajusalu (1996: 69–92) kirjutatud ülevaate põhjal.

Eestikeelse kõne ajalise jaotuse üksus on silp, selle suhtes realiseeruvad kõrgemad struktuuritasandid.⁷ Silpi on defineeritud mitmeti, foneetilise määrat-luse järgi “on silp ühest või mitmest häälikust koosnev kõnelõik, millele vastab üks õhurõhuimpulss, mille keskme moodustab häälikute kõlajõudu väljendava sonoorsuse tipp” (Eek, Meister 2003–2004: 256).

Eesti keele prosoodias keskne struktuuriüksus on (kõne)takt, mida inglis-keelse teadustraditsiooni põhjal nimetatakse ka prosoodiline jalg – see on kõnelõik, mille piires ilmnevad keeles tähendust eristavad prosoodilised tunnu-sed (Ross, Lehiste 2001: 38 jj; Eek, Meister 2003–2004: 253 jj). Kõnetakt on tavaliselt kahesilbiline rõhulisest ja rõhutust silbist koosnev üksus (Ross, Lehiste 2001: 37). Eesti keele prosoodiline rütm on eelkõige rõhurütm, mis kujuneb üksteisele järgnevate kõnetaktide tugevast ja nõrgast osast. Kõnetaktist hierarhiliselt kõrgem prosoodiline üksus on sõna, mis kahesilbiliste sõnade puhul kattub taktiga; mitmesilbilised sõnad koosnevad enamasti mitmest kõnetaktist, kusjuures pearõhk asub esimese takti algussilbil ja kaasrõhk järgmis(t)e kõnetakti(de) algussilbil (-silpidel) (ib: 38). Mõnevõrra keerulisemad on paaritu silbiarvuga sõnade rõhusuhted. Erandina võib ka III vältes sõna esisilp või pikk 1-silbiline sõna üksinda moodustada n.ö virtuaalse 2-osalise kõnetakti; enamasti esineb see sõnades, kus pikale silbile järgnev häälik on keeleajaloos välja langenud (nt laul, saadakse). Ühele rõhulisele

7 Silbi koostisosadena nimetatakse segmente ja häälikuid; rütmiliselt jaguneb silp tõusu- ja langusosaks, seda on ajateljel mõõdetud ka moorades. Ei ole siiski ühtset seisukohta, kas ja kuidas silbi seesmise ehituse elemendid osalevad kõneleja poolt tajutavas keele ajalises struktuuris (vt nt Lehiste 2000: 216–217; Ross, Lehiste 2001: 38–42; Eek, Meister 2003–2004: 253).

silbile võib järgneda ka mitu rõhutut silpi nagu näiteks I vältes 3-silbilise sõna puhul, lühike 1-silbiline sõna võib liituda eelneva sõnaga (ib: 50–55).⁸ Sõnadest koosnevad kõrgema tasandi üksused: fraasid ja lausungid.

Rõhku keeles määratleb Ilse Lehiste järgmiselt: “Mõiste rõhk tähistab mingi kõneldud keele üksuse suhtelist prominentsust; see on saavutatud erine-vate foneetiliste vahendite abil ja tal on kommunikatiivne funktsioon. Rõhu mõjualaks on tavaliselt silp. Rõhk tekib harilikult artikulatoorse energia suurendamisel, sealhulgas kasvab hääldamiseks kasutatava õhuvoolu hulk ja võib-olla ka lihaspinge hääldusorganites. Rõhu foneetilisteks ilminguteks on enamasti silbi kõrgem põhitoon, suurem kestus ja suurem intensiivsus, võrreldes kõrvalasuvate rõhuta silpidega. Rõhu tajumisel on seda eristavaks tunnuseks suurem prominentsus.

Tavaliselt seostub kõrgem hääletoon suurema valjusega. Sellepärast ini-mene tajub kõrgema põhitooniga häält valjemana, sõltumata selle tegelikust intensiivsusest. Mõistet stress kasutatakse inglise keeles sellise prominentsuse tähistamiseks, mille peamiseks akustiliseks korrelaadiks on intensiivsus. Kui aga rõhulisuse mulje kujundamisel on oma osa ka helikõrgusel, siis eelistatakse mõistet accent” (Lehiste 1992: 107).

Rõhu ülesanne keeles on rühmitada lingvistilisi elemente, püsiva asukohaga sõnarõhk (nagu eesti keeles) näitab sõnapiire.⁹ Sõnarõhk on teatud määral ideaalne mõiste, mis tegelikkuses võib enam või vähem ilmneda. See on silbi võime saada rõhku väljendis, mille osana sõna on realiseeritud (Lehiste 1995:

228).

Eesti keele silpides eristatakse kolme rõhuastet: pearõhulised, kaasrõhulised ja rõhuta silbid. Sõna pearõhk asub tavaliselt esimesel silbil ning kaasrõhk sellele järgnevatel paarituarvulistel silpidel, kuid kolmandavältelistes sõnades ning mõningate liidete ja lõppudega pikemates sõnades võib see asetuda ka paarisarvulisele silbile. Esma- ja teisevältelistes 3-silbilistes sõnades paikneb taktipiir tavaliselt teise silbi ning kolmandavältelises 3-silbilistes sõnades esimese silbi järel (Ross, Lehiste 2001: 50–56). Eestikeelses kõnes sõltub silpi-dele antav ja kuuldav prominentsus ka nende sisust, kontekstist, häälikulisest koostisest; tajutav sõnarõhk sõltub muuhulgas traditsioonist seda teatud kohas kuulda. Karl Pajusalu (1996: 45, 69) andmetel on Karksi murrakus sõnadele ise-loomulik suhteliselt tugev pearõhk ning nõrgalt hääldatud järgsilbid, sealhulgas nõrk kaasrõhk.

8 Vastavalt sellele, kas 1-silbilised sõnad kõnes loovutavad oma rõhu või mitte, jagab Jaak Põldmäe nad kolme klassi: 1) tekstis normaalselt rõhulised sõnad; 2) tekstis normaalselt rõhuta sõnad; 3) sõnad, mis võivad tekstis olla nii rõhulised kui rõhuta.

Tekstis alati rõhutuks loetakse isikuliste asesõnade lühikesed vormid, mitmed sidesõnad, rõhupartikkel ka sõna ees, ka ja ju modaaladverbidena, üks umbmäärase artikli funktsioonis. Sõnade võime saada tekstis rõhku määrab osalt ka nende rõhulisuse värsireas (Põldmäe 1978: 66, 67).

9 On olemas ka keeled, kus on vaba sõnarõhk ehk foneemiline rõhk.

Arvo Eek peab rõhulisuse mulje kujunemisel esmaseks tunnuseks silbi põhikontuuri tipu asukohta taktis. Tema andmete põhjal on kahesilbilises üksuses kõrgema põhitooniga esisilp tajutav rõhulisena, sõltumata sealjuures nende silpide pikkusest; ent kui kõrgem põhitoon asub teisel silbil, siis peab see silp olema lisaks ka pikk, et olla rõhulisena tajutav – kõrgema põhitooniga lühikest teist silp rõhulisena ei tajuta (Eek 1987; Eek, Meister 2003–2004: 825).

Seega eesti keeles ei ole sõna esisisilbi rõhulisus seotud selle kestusega – rõhuline esisilp võib olla ka lühike, rõhutu järgsilp pikk. Niisugune silbi pikkuse ja rõhulisuse omavaheline sõltumatus on maailma keeltes üsna ebatavaline.

Kestus tähistab “igasuguse kõneüksuse või selle osa (hääliku, silbi, takti, sõna, lause, pausi jms) hääldamiseks kuluvat aega” (Eek, Meister 2003–2004:

835). Fonoloogiliselt distinktiivset kestust tähistatakse mõistega pikkus, mis kahe vastanduse kujul esineb mitmetes keeltes; eesti keeles eristuvad selgesti kaks fonoloogiliselt olulist pikkusastet pearõhulises silbis: pikk ja lühike silp (ib: 835). Pikk silp on kinnine või sisaldab pikka vokaali või diftongi (nt VV, CVC vms); lühikese silbi põhiosa on üks vokaal, millele sageli eelneb konso-nant (V, CV). Eesti keeles on eristatud ka hääliku ja silbi kolme pikkusastet (lühike, pikk, ülipikk), mis osalevad kolme välte moodustamisel, kuid siiski ei peeta üksnes pikkust väldete eristamisel piisavaks tunnuseks (Ross, Lehiste 2001: 38–43, Eek, Meister 2003–2004: 835).

Välde on eesti keeles takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv tähendusi eristav prosoodiline nähtus, mille keskseteks tunnusteks on sõna silpide (või täpsemalt, teatud häälikute) omavaheline kestussuhe ning hääletooni liikumine kõnetakti piires; välde eristab sõnu ja sama sõna erinevaid muutevorme (Eek, Meister 2003–2004: 816).

Eesti keeles esineb kolm väldet, kusjuures silbi pikkuse ja ehituse poolest erinevad ühelt pool I ning teiselt poolt II ja III välde. Keeleajalooliselt on lühi-kese ja pika silbi vastandus vanem kui II ja III välte vastandus, mis mõningates põhjaeesti murretes ei tekkinudki. Lehiste uurimuste põhjal on keskne välteid eristav tunnus kõnetakti esimese ja teise silbi kestussuhe, mis I välte sõnades on keskmiselt 2:3, II välte sõnades 3:2 ning III välte sõnades 2:1 (Ross, Lehiste 2001: 45). Eeki ja Meistri (2003–2004) viimaste mõõtmistulemuste põhjal seisneb välte äratundmiseks oluline kestuste vastandus kõnetakti eri silpides sisalduvate häälikute omavahelistes kestussuhetes. Karl Pajusalu (1996: 69–72) kirjutab, et vokaalide kestussuhted Karksi murrakus ei erine oluliselt eesti ühiskeele omadest; III vältes sõnade hääldusel pikenevad esisilbi vokaalid /e/, /o/, /ö/ teevad läbi lõunaeesti murretele omase kõrgenduse.

Georg Liiv on teinud kindlaks väldete erinemise üksteisest hääletooni liikumise poolest. I ja II vältes sõnades asub hääletooni kõvera tipp umbes esi-mese silbi teise kolmandiku kohal, III vältes sõnades aga esiesi-mese silbi esiesi-mese kolmandiku kohal, seega toimub hääletooni langus III vältes sõnades suhteliselt varem (Liiv 1961: 488–490; 1962; Remmel, Liiv 1974; Asu 2003: 6).

Helikõrguslikke nähtusi eesti keeles tähistavad mõisted toon ja intonat-sioon. Toon tähistab hääletooni liikumist sõna kestel, intonatsioon aga pikema struktuuritasandi kestel; mõlema üldkuju on eesti keeles laskuv. Antud juhul kasutatakse mõistet toon ka kõnetakti piires esineva hääletooni liikumise kohta.

Toon võtab osa väldete eristamisest (vt eelmine lõik), intonatsioon annab edasi kõneleja suhet tekstisse ja aitab määratleda kõrgema tasandi struktuuriüksuste (fraas, lause) piire (vt Asu 2003).