Nikolai Nolcken (1830–1913)

Saaremaal Erastvere mõisas sündinud ning Pöide kiriku- ja kooliõpetajana töötanud Nikolai Nolckeni tähtsamad keelealased tööd on saaremurdelises kee-les kirjutatud eesti keele foneetika käsitlus “Aabitsaraamatu sissejuhatus”

(1873) ja ilmumata jäänud “Ükks sõna eesti õigekirjutuse paranduse kohta”

(1876a)¹³⁵; regivärssi puudutab kaudselt saksakeelne “Kalevipoja”-uurimus (1876b).¹³⁶ Nolckeni kirjutiste mõistmiseks on vajalik mõista tema termineid sõnajägu ‘silp’, rõhu ‘rõhk’, rõhutus ‘rõhutamine’, rõhutu ‘rõhutatud’, rõhu-mata ‘rõhutarõhu-mata’, päärõhu(tus) ‘pearõhk’, kõrwarõhu ‘kaasrõhk’, wällde

‘välde’, kokkusulatu sõna ‘liitsõna’, hääl ‘täishäälik’, umbheli ‘kaashäälik’, kokkusulatu hääl ‘diftong’, kõva umbheli ‘geminaat’. Tema isikupärases emakeeleõpetuses on oluline koht kuulmisel (Nolcken 1873: 3, 6, 10).

Sõna pearõhk tõuseb Nolckeni arvates esile intensiivsuse kaudu: “Ja ikka tuleb iga [silbi]paari esimese hääle päääle wälljaüttlemise rõhutuse pannna, aga ikka nõnda et igal sõnal – ü k k s p ä ä r õ h u t u s on, mis kõige waljemine kuul-da, ningg mis ikka esimese hääle päääl seisab” (Nolcken 1873: 6, 7). Eesti keele struktuuri aluseks peab Nolcken 2-silbilisi järjendeid, kus rõhulised ja rõhutud

kaotab üsna tühise osa oma kestusest: anna mul sulg, дай мне перо! Mitte aннa ega aнa, vaid áнā” (Mewes 1871: 19). Siinkohal lisab Mewes veel, et topeltkonsonanti tarvitatakse tingmärgina, kuid nende kahesugusele hääldusele osutab ähmaselt alles peatükis “Õigekiri” (ib: 22 jj), täpsustamata siiski, milles seisneb häälduse erinevus sõnades söda ja södda, kala ja kalla (ib: 24). Et Mewes peab teise silbi vokaali esimesest pikemaks, seda ei julgeks ma kindlalt kinnitada, teadmata, mida ta mõtleb täpselt oma vene transkriptsiooniga või väitega, et sõnas anna “on täishäälik andnud osa rõhust üle kaashäälikule”. Kui Mewesi jaoks tähistab rõhulisus ka suuremat kestust, nagu 19. sajandil tavaks (ja ta pole väitnud otseselt vastupidist), siis “rõhu üleandmine kaashäälikule” on võimalik ainult II, aga mitte I vältes.

134 Raskusi I ja II vältes konsonandi eristamisel soodustab muidugi vana kirjaviis, mille põhjal Mewes ei ole võib-olla alati aru saanud, millal topeltkonsonant tähistab üksik-konsonanti ja millal geminaati. Vt ka eelmist märkust.

135 Juhan Peegel (1959: 51) kirjutab, et nimetatud käsikiri on saadetud 1877. a. “Eesti Postimehele”, vastuseks A. Piirikivi (Grenzsteini) artiklile “Eesti õigekirjutuse paran-dajatele” (1876). J. V. Jannsen on saatnud käsikirja läbivaatamiseks M. Veskele, kuid viimane ei ole käsikirja toimetusele tagastanud.

136 Villem Alttoa peab Nolckenit ka anonüümselt ilmunud kirjutise “Sõnake eesti laulu ja luule ajaloost” (Anonüüm 1885) autoriks (Olesk 1985: 666).

silbid esinevad harilikult kordamööda, kuid esineb ka kõrvalekaldeid¹³⁷. Eri-nevalt mitmest eelkäijast eitab Nolcken kaasrõhu esinemist kõigi III vältes sõnade teisel silbil ning mõistab sealjuures prosoodilise taju subjektiivsust ja sõltuvust teadmistest.¹³⁸

Nolcken loob umbes samal ajal Mihkel Veskega järjekindla kolme välte märkimise süsteemi¹³⁹ (vt Peegel 1959, p 2.4.5, joonis 15) ja avastab väldetes esinevad toonierinevused.¹⁴⁰ 1876. a. nimetab Nolcken kolme väldet sõltumata hääliku iseloomust enamasti mõistetega “kerge-, kessk- ja raskevällde”, viimast ka “raske sõnarõhu” ehk “3mas wälde”.¹⁴¹ Ta kuuleb teise silbi häälduse erinevust ühelt poolt I- ja II-vältelistes sõnades (nimetades seda “selge”) ja teiselt poolt III-vältelistes sõnades (“tume, madal, umbne”), kus saare murdes toimub ka lõpuhääliku redutseerumine. Ta kirjutab teise silbi kohta:“Kõigepäält ütelda on wahe see: et kesskwälltel järrgmise sõnajäo hääl tõstetakse et see sellgemine kõlab, aga raskewällte taga see hääl langgeb ningg sedakaudu ummpsemine kõlab, nõnda et u i e pisut o e ä poole kõlawad; näituseks: “ussko”

(aga sellgesti “usu”); “hunnte” (aga sellgesti: “hundi”); hingg[ä]¹⁴², (aga

137 Nolckeni (1873: 41) sõnul esineb ka sõnu, “kus mitte’p sünni paariwiisi jägusid üles-wõtta, waid mis ühe liiajäoga peab lugema (näittuseks: rõõmus-ta-mine), ningg ka muuid rasskemid ja kokkusulatuid sõnu.”

138 Nolcken (1876a: 11): “Maa teean küll et Wiidemann üttleb: et ummbest raskewällte järrgmine sõnajägu sõna- kõrwarõhuga olle (ningg sõnadel “ussklik” “warrblane” n. n.

p. kaa moo kuuldes seda nõnda on) aga mool pole maad seda siin laiemine seletada ningg üttlen aga seda: mina ei kuule niisugust kõrwarõhu mitte.” Nolcken toob näiteks sõna Mihkli, kus teine silp ei tundu talle rõhuline: “Aga kas on tõesti kõrwarõhu jäänd [peale vormi Mihkeli lühenemist]? Moo kõrw tunnistab et taa on kadund päärõhu sisse.

/---/ mool näitab kud poleks Wiidemann seda [kaasrõhku] mitte kuulnud waid mõtelnd, ningg oleks mõte sedakaudu taa kõrrwa pettnud /---/ .” Teisal kirjutab Nolcken (1876a:

3) taju subjektiivsusest seoses väldetega: “/---/ kaa seda wõib olla et üks eestikeele armastaja seda kõla isienesest ei wõta märgata kui teda ei äratata tähelepanema (sest seda nähhtakse mittmes muus asjas et tähhtsat assja ei kuulta ega nähhta nii kaua kud waim weel selle kohhta naagu unes on).” (Joonis 15).

139 Kumb neist enne selle peale tuli, ei ole selge, sest nad tegutsesid üheaegselt ja olid kirjavahetuses (Peegel 1959: 52 jj). Nolcken märgib väldet 1–3 tähega, tähistades ka väldet kandva hääliku konsonantühendis (vt tsitaate, vrd Eek, Meister 2003–2004).

140 Pole ehk päris täpne Juhan Peegli väide (1959: 56), et Nolcken on pannud tähele teise silbi poolpikkust I- ja II-vältelistes sõnades; pigem Nolcken on pannud tähele mitmesuguseid teises silbis esinevaid hääldustunnuseid, eelkõige toonierinevust ühelt poolt I- ja II-vältelistes ja teiselt poolt III-vältelistes sõnades.

141 Nolckeni 1873. a. terminoloogia kohaselt on I, II ja III välde vokaalides “lühike, pitk ja wenitatu hääl”, konsonantides aga “ühekorrdne, rõhumata kahekorrdne ja rõhutu kahekorrdne umbheli”; II ja III väldet häälikuühendites (Nolcken 1876a: 5, 8), tähistavad samuti täiendid “rõhutu ja rõhumata”.

142 Siinkohal on käsikirjast tükike puudu, kuid puuduvad tähed saab taastada teise sarnase lõigu põhjal (Nolcken 1876a: 11).

Joonis 15. Näide Nikolai Nolckeni (1876a: 3) kirjast.

sellgesti: “hinge”)” (Nolcken 1876a: 10 lisaleht, vt ka 11). Teisal: “Kahejäo-listel sõnadel on raske- ehk kerge (wõi kesskwälde) sedakaudu kuultaw: et kässkwällte taga järrgmises sõnajäos seisaw hääl wäga sellgesti suurema jõuuga kuultakse kud raskewällte taga, /---/” (ib: 11). 1879. a. kirjutab ta Veskele hääldusenergia jagunemisest eri vältega sõnades: “Minu jaoks on reegel: esi-mese ja teise välte puhul kõlab järgnev vokaal selgemini kui kolmanda välte (Stufe) puhul; näit ilá, villa –, aga pilla; vilú, Villú – villu. Et u sõnas villu tume-damini kõlab, võidakse u kergemini igatahes willo kirjutada.¹⁴³ /---/. Reegel on minu arvates just see: et raske sõnavormi tõttu hääldusjõud (die Kraft der Stimme) juba nii ulatuslikult esimese silbi nõudeks on ära võetud, siis tuuakse järgmise silbi vokaal ainult veel vaevalt esile” (Nolcken 1879).

I vältes sõnade hääldust nimetab Nolcken “kiireks, järsuks” ja peab seal mõlemaid silpe lühikeseks: “Need sõnad on niisugused kahejäolised sõnad, kus ühe umbheli waral ees ja taga kakks häält seisab, mis mõlemad lühikesed on”, nt isa (Nolcken 1873: 6, 20, 22 jm).

Nolcken (1876a: 10 lisaleht) leiab, et saksakeelsete sõnade hääldus sarnaneb eesti keele III-välteliste sõnadega, kuid II vältes sõnadega üldse mitte:

“Saksakeele pittkhäälesõnad öeldakse ummbesti nõnda kud eestikeele raskewäldesõnu; aga eestikeele kesskwäldeüttlemist ep pole päätaga saksa-keeles poolegi¹⁴⁴ kuulda.” Näiteks saksa keele die Wette kõlavat pigem nagu mõtted kui mõte, hooned nagu lohnen, aga hoone kõlavat neist “kerrgemini”

(ib.). Kuigi Nolcken ei ütle, mille poolest hääldus sarnaneb või erineb, võib ta siin silmas pidada kestust või hääletooni või mõlema seoseid. See kinnitab, et saksa keeleuurijaid võis eesti keele I- ja II-välteliste sõnade prosoodiliste omaduste määramisel segadusse viia saksa keeles puuduv hääletooni ja kestuse mudel.

Nolcken kirjeldab “Kalevipoja” värsivormi üsna tõepäraselt järgmises sõnastuses: “See on 4-taktiline trohheiline värss, kus mõnikord esineb ka daktül või jääb ära trohheuse langus, sageli rea lõpus, mõnikord ka üsna efektselt värsi keskel, viimasel juhul järgnevad kaks taktitõusu mõjuvõimsalt teineteisele.

Teine ja neljas takt on peataktid, nagu see on ka kõrtsimuusikas; kuid kaalukad võivad olla ka e s i m e n e ja k o l m a s takt” (Nolcken 1876b: [nr 38]).

Nolckeni saavutused. Nolcken loob umbes samaaegselt Veskega eesti keele kolme välte tervikliku käsitluse ja avastab väldetes esinevad toonierine-vused: teise silbi häälduse erinevuse ühelt poolt I- ja II-vältelistes sõnades (nimetades seda “selge”) ja teiselt poolt III-vältelistes sõnades (“tume, madal”).

Nolcken leiab, et saksa keele hääldus sarnaneb eesti keele III-välteliste sõna-dega. Erinevalt mitmest eelkäijast eitab Nolcken kaasrõhu esinemist kõigis III-vältelistes sõnades. Ta arutleb nii rõhu kui väldete juures ka prosoodilise taju

143 Vastandpaar vilu–villu osutab Hupelile (1818: 12), kes näite willom abil esma-kordselt kirjutas I vältes sõna teise silbi pikemast hääldusest.

144 poolegi ‘hoopiski’.

subjektiivsust ja sõltuvust teadmistest. Nolcken kirjeldab üsna tõepäraselt

“Kalevipoja” värsivormi kui mõningate kõrvalekalletega 4-jalgset trohheust.