4. VÄRSIEHITUSE JA MELOODIA SEOSED
4.2. Regiviiside varieerimise varasemast uurimisest
Varasemate uurijate teadmised regiviiside varieerimise kohta on jõudnud meieni laulmise kirjelduste, teoreetiliste uurimuste ja rahvalaulude jäädvustus-tena. Värsiehitusest tingitud varieerumisele regiviisis on Eestis rohkem tähele-panu pööratud alates 20. saj. teisest poolest, vaadeldes seda kui üht regiviiside variaabluse liiki teiste seas. Viiside variaabluse põhitasandid eristuvad uurimis-objekti hõlmavuse poolest: 1) varieerumine lauluvariantide lõikes (nt teatud piirkonna või isiku laulurepertuaaris), mis seostub sageli viiside tüpoloogiaga (Rüütel 1977); 2) varieerumine laulu (või viisi)ridade või reaosade (motiivide) lõikes; mõnikord ühendatakse ka mitu vaatepunkti (Kolk 1984, Oras 2004, Lippus 1977b). Viiside variaabluse liigid on Urve Lippus (1984: 114) jaganud varieerumise põhjuste poolest sõnateksti muutustega kaasnevateks ja vabadeks (värsiehitusest sõltumatuteks) muutusteks (viimaseid on käsitlenud Oras 1996, Pärtlas 2004b). Ka Soomes on töid rahvaviiside varieerumisest, näiteks viisi-variatsioone on käsitletud teatud laulutraditsiooni piires, seostades neid kogni-tiivsete protsessidega (Louhivuori 1988); kuid suhteliselt vähe on pööratud tähelepanu teksti ja viisi omavahelistele seostele (Laitinen 2004). Alljärgnevalt tutvustatakse lühidalt nende viiside varieerimise alaste tööde tulemusi, mis toovad esile värsiehituse ja viisi seoseid regilaulus.
Esimestena kirjeldasid eesti regilaulus murtud värsside kohandamist viisiga Georg Julius Schultz-Bertram (1860: 444–445) ja Jaan Bergmann (1878a: 38–
39) (vt 2.4.2, 2.4.7). 19. sajandil alanud ulatuslikuma rahvaviiside kogumise käigus polnud esialgu erilist vajadust ega võimalust viisivariatsioone üles märkida.243 Värsiehitusega seotud viisivariatsioonid (esialgu küll eelkõige rütmivariatsioonid) hakkasid uurijaid ja kogujaid huvitama seoses skansiooni-probleemiga, seetõttu ilmusid rahvaluulekogudesse alates 1930. aastatest ka täpsemad rütmi ja viisi üleskirjutused. Viiside varieerimist märgati mõnikord ka 1920–30. aastatel murtud ridade ettekanderütmi analüüsimisel. Juhan Zeiger
243 Rahvaviiside kogumise algperioodil Eestis keskenduti eelkõige võimalikult suure hulga eri viiside jäädvustamisele, vähesed fonograafi kasutamise võimalused tekkisid 1912. a. ning viisivariatsioonide üles märkimine välitöödel vahetult laulmise järgi oli keerukas ülesanne. 20. saj. alguseks kujunenud suurim eesti rahvaviisikogu oli EÜS-i (Eesti Üliõpilaste Seltsi) kogu. Nimelt 1904.–1916. a. toimus Eesti Üliõpilaste Seltsi korraldusel rahvaviiside suurkogumine, mille tulemuseks oli 10 683 noodistust ja 906 helisalvestust. 1905. a. kinkis ka 19. saj. suurim rahvaviiside koguja Karl August Her-mann oma materjalid EÜS-ile. (Põhjalikumalt Tampere 1977: 19; Sarv, V. 2001; 2002:
279–288.)
uuris Johannes Aaviku seisukohtade (vt 3.3.2, 3.3.3) kummutamiseks EÜS-i kogudes leiduvaid regilaulude noodistusi ning sealhulgas ka murtud reas esinevat viisivariatsiooni, pidades selle loomise põhjuseks sõna häälikulist koostist (Zeiger 1926: 614).244 Regilauluviiside koguja, esituse suhtes väga tähelepanelik Harald Paukson seostab viisivariatsioonide loomise murtud ridades juba värsiehituse erinevustega: “On tähelepandav, et kogu laulu kestel domineerib teine, trohheilises nootpildis antud meloodia; daktülo-trohheilised esiread seega näitavad viisikäigu variatsiooni. Rütmimuutused kalduvad muutma meloodiatki /---/.” (Tsiteerib Paukson 1930: 435).
Cyrillus Kreek märgib seost viisi varieerimise ja skansiooni puudumise vahel. Ta küll otseselt ei väida, et lauljad varieerivad viisi skansiooni välti-miseks, kuid kaudselt võiksime tema sõnade põhjal niisuguse järelduse teha:
“Skandeerija teab sageli ainult ühe, või kaks viisi, millega ta laulab kõik oma laulud. Helide ümberpaigutamine viisis on võimalik, kuna takt püsib alati muutumatult. Seega variandivaesed laulud. /---/ Mitteskandeerijal samade viiside juures muutub viis õige tublisti (helide ümberpaigutamine ja taktivahe-tused); sagedasti leidub ühes laulus 3–8 varianti, mis laulu sõnade mõjul tekkinud” (Paukson 1930: 445).
Herbert Tampere peab oma teedrajavas artiklis “Mõningaid mõtteid eesti rahvaviisist ja selle uurimismeetodist” (1934) oluliseks vaadelda nii regilaulu esitust kui viisi ehitust seoses keelega: “Ei ole sellepärast küllalt, kui rahva-viiside uurimisel silmas peetakse ainult abstraktseid puhtmuusikalisi ehitus-materjale ja vorme. Tekst, viis ja esitamistavad – see on ju kõik tegelikkuses tervik ja kuulub sellisena uurimisele” (Tampere 1934: 3). Ta seostab vanemates lauludes viisi varieerumist laulmisel teksti omadustega: “Primitiivses laulus meloodia varieerub kordumisel, sest kõrgus, mis sobib ühe häälikuga, või häälikurühmaga, ei sobi teisega” (ib: 6). Meloodia haripunkt langeb Tampere järgi tavaliselt lauserõhule, viiside varieerimise põhjuseks kõnelähedases laulus peab ta lauserõhu asukoha muutumist reas. Lauserõhu all mõtleb Tampere ilm-selt värsi kontekstis sisuliilm-selt kaalukat silpi või sõna (ib: 6, 7).
20. saj. teisel poolel hakati analüüsima värsiehituse toimet viiside meloodia-kontuuri varieerimisele üksikute lauljate, piirkondade või viisi(tüüpi)de piires (Lippus 1977b, 1984; Kolk 1961, 1984; Oras 2004; Särg 1998, 2004a). On kindlaks tehtud, et viisi varieerimine murtud ridades sõltub teatud määral nii lauluteksti ja -viisi ehitusest kui lauliku väljenduslaadist. Peamine võte viisi sobitamiseks värsiehitusega on sõnarõhkude ja viisi kontekstis rõhulisena tajutavate helide kokku viimine, säilitades võimalust mööda viisikontuuri kuju.
Esimeses sõjajärgses regiviiside varieerimist puudutavas küllalt üldises
244 Zeigeri toodud näite põhjal otsustades arvan siiski, et viisivariatsiooni põhjustas sel juhul värsiehitus, sest sõna pearõhuline silp on varieerimisel tõstetud kõrgemale noodile ja järgsilp paigutatud madalamale, nagu see on iseloomulik eesti keeles ja sagedane vanemas rahvalaulus.
kirjutises kordab Udo Kolk (1961) Tampere mõtteid.245 Hiljem koostatud Paistu kihelkonna kuulsa lauliku Liisu Mägi varieerimise põhjalikus analüüsis246 teeb ta väikseid omapoolseid üldistusi varieerimise seaduspärasuste kohta:
“Meloodiakujundus juhindub vahel prosoodiast (rütmist): kui värsis on paaritu silbiarvuga sõnu, laulab L. Mägi viisi paarisrõhuga mitteühtiva sõna-alguse eel-misest helist erineval kõrgusel. /---/ See võte /---/ tõstab rõhuta jäänud sõna-alguse esile” (Kolk 1984: 76).
Urve Lippus on analüüsinud värsiehitusega seotud viisivariatsioone Karksi regilauludes Kadri Kuke ja Greete Jentsi esituse põhjal (Lippus 1977b).247 Lippus jagab värsid ehituse põhjal viide põhitüüpi: 4+4, 3+3+2, 3+2+3, 2+3+3 ja ebastandardsed (suurema silbiarvuga pikad) värsid. Viisi varieerumist selgi-tab ta 4+4-ehitusega laulurea suhtes, vaadeldes seda kui kahest motiivist koos-nevat tervikut. Teistsuguse struktuuriga värsside laulmisel sageli viisi esimene motiiv pikeneb ja teine lüheneb, nii et motiivide ühenduskoht nihkub rea lõpu suunas. Harvem tuleb ette ka vastupidist nähtust: lüheneb esimene ja pikeneb teine motiiv. Kahe motiivi osadest võib moodustuda ka kolm uut 2–3-helilist motiivi, sel juhul kasutatakse keskmise motiivi loomiseks rea endise ühendus-koha helisid. Urve Lippus toob esile ka erinevusi Kadri Kuke ja Greete Jentsi laulmisel: neist kahest Kadri Kukk varieerib viisi rohkem ja paremas kooskõlas teksti struktuuriga (Lippus 1977b: 28–30, 48 jj).
Janika Oras ja siinse töö autor, kumbki iseseisvalt, on avastanud ka viisi-variatsioonide seoseid värsis esinevate sõnade vältega (Oras 2004: 108; Särg 1998: 127–138). Mõlema uurimistulemused248 värsiehitusega seotud viisivariat-sioonide alal – Karula kihelkonnast pärit Helmi Villa (Oras 2004) ja Karksi kihelkonna laulikute kohta (Särg 2004a) – kinnitavad põhijoontes Kolgi ja Lippuse järeldusi. Kokkuvõtteks võib öelda, et värsiehitusega seotud viisi-variatsiooni peetakse teksti rütmiviisi-variatsiooni mõjul toimuvaks muutuseks, mille põhieesmärk on kokku viia sõnarõhke ja viisi kontekstis rõhulisena tajutavaid
245 “Kõnemeloodiale lähedaste viiside motiivide haripunktid tähistavad mõnigi kord neid sõnu, mida laulik on tahtnud värsis rõhutada” (Kolk 1961: 203; vrd Tampere 1934:
6,7).
246 Udo Kolgi uurimus Liisu Mägi (Puru Liisu) varieerimisest ei ilmunud kahjuks ise-seisva teadusliku tööna, nagu oleks väärinud, vaid üksnes osana rahvamuusika erikur-suse õppematerjalist (Kolk 1984).
247 Uurimismaterjaliks on Urve Lippus (1977b: 20) valinud 6 lauluvarianti, millel olevat olnud võimalikult erinevad viisikontuurid. Nende seast kaks laulu on näidete põhjal otsustades esitanud Kadri Kukk (“Mardilaul” RKM, Mgn II 384 c ja “Kadrilaul” RKM, Mgn II 384 d) ja kaks Greete Jents (“Mardilaul” RKM, Mgn II 566 a ja RKM, Mgn II 2051 a) (Lippus 1977b: 48, 49, 50). Kahe laulu kohta ei leia artiklis täpsemaid vihjeid.
248 Janika Oras kirjutab: “Viimast [värsiehitusega seotud] varieerimismoodust võib kirjeldada kui ühele või kahele kahelöögilisele meetrumirühmale vastavate kontuuri-lõikude “väljavenitamist” ja “kokkusurumist” kolmelöögiliste meetrumirühmade esita-misel, mille eesmärgiks on seostada ebasümmeetrilises viisireas rõhuliste silpidega samad helid, millega esitatakse rõhusilpe sümmeetrilises viisireas” (Oras 2004: 111).
helisid. Samas ei anna seni leitud seaduspärasused kuigi täpset varieerimise reeglistikku, sest tegelik laulmine võib olla eri viiside ja laulikute puhul küllaltki erinev.