Regilaulu muusikalisest struktuurist

Regilauluviisil esineb mitmeid seoseid eesti keele prosoodiaga (Rüütel 1986b;

Ross, Lehiste 2001 jm). Regiviisi ehituse põhiline vormiüksus on viisirida, mis vastab pikkuselt ühele värsireale. Kui kogu laulu jooksul kõik viisiread laulus on ühesugused või üksteisest erinevate ridade paiknemises ei ole korrapära, siis nimetatakse selle laulu viisi üherealiseks viisiks. Kaherealiseks viisiks nimetatakse kahe värsirea pikkust viisi, mis koosneb kahest korrapäraselt vahelduvast, teineteisest vähemalt ühe heliastme võrra erinevast viisireast.

Karksi töö- ja tavandilauludes järgneb igale viisireale tavaliselt 1-sõnaline, harvem 2-sõnaline või pikem refrään.

Meloodia tähendab viisihelide helikõrguslikku ning rütm nende ajalist korrastatust. Viisi helikõrguslik jaotusühik on viisis kasutatud helirea aste.

Meloodiast veidi üldisem tunnus on viisikontuur, mille all mõeldakse viisi-liikumist sellele iseloomulikke tõusude ja langustega, sõltumata täpselt nende suurusest. Vanemate viiside meloodialiikumises ilmneb tavaliselt lineaarne, uuemate viiside omas harmooniline printsiip (vt Lippus 1995).

Analüüsimaterjalina kasutatud Karksi kihelkonna lauludes valitseb enamasti laulusilpide põhjal kujunenud, suhteliselt võrdse kestusega üksustest koosnev rütm, millest esineb kõrvalekaldeid eelkõige rea lõpuosas ja refräänides piken-duste ja pauside näol. Viisi ja laulurea abstraktne ajaline jaotusühik on meetri-line üksus: ajalõik, millele vastab tavaliselt üks laulusilp.

Tavaliselt on igas laulureas 8 meetrilist üksust (näide 1a), millest igaühele vastab üks värsipositsioon ja üks värsirea silbiga lauldud silpnoot. Tugevale ja nõrgale positsioonile vastavad viisis tugev ja nõrk meetriline üksus. Siiski ei tarvitse alati kattuda viisi meetriliste üksuste ja teksti positsioonide arv, ega mitte ka nendele paigutatud tekstisilpide ja viisinootide arv – neid kõiki on keskmiselt 8. Kuid tegelikus reas võib olla näiteks 10 keelesilpi, millele laulmisel vastab 9 meetrilist üksust ja 11 nooti (näide 1b). Kui ühe silbi esitamiseks kasutatakse mitut heli, siis nimetatakse seda nähtust silbijaotuseks (s.t silp jaotub mitme helikõrguse vahel).

Kui regilaulu viisi kujunemist on mõjutanud keele prosoodia, siis peaks meetrumirühma meloodia meenutama prosoodilise jala tooni, viisirea meloodia aga fraasiintonatsiooni. Eesti keeles hääldatakse sõnarõhuline silp kõrgema hääletooniga kui sõnarõhutu silp, seega eksisteerib prosoodiline eeldus eelistada meetrumirühmale vastava viisikäigu piires laskuvat suunda. Fraasimeloodia eesti keeles on lõpetatud lausungi puhul laskuv, kuid lõpetamata ja küsiva lausungi puhul võib see olla tõusev; fraasi algul on tavaliselt väike hääletooni tõus. Üldjoontes regilauluviis vastab neile eeldustele, nagu näidatakse IV pea-tükis. (Keele prosoodilistele eeldustele vastava regiviisi modelleeritud skeemi vt IV ptk, näide 9, lk 187.)

Näide 1 a, b. 1-realise refräänilise regilaulurea struktuur. Viisitüübi 4R põhikuju hari-likus 8-silbilises värsireas ning lauliku loodud viisivariatsioon 2+3+3-tüüpi värsiehi-tusega reas. Näited pärinevad Mari Sarve lauludest (ERA, Pl 93 B2 ja ERA, Pl 94 B1).

Regiviisi helide vahel eksisteerivad ka muusikale spetsiifilised prominentsus-suhted, mis ilmnevad kui muusikalised rõhud. Põhimõtteliselt võivad tekitada tajutava rõhu igasugused heli omadused, mis eristavad seda tema naabritest, rõhulisuse mulje tekkib üldiselt mingi kontekstis märgatava muutuse või erine-vuse tagajärjel, mida William Benjamin (1984: 379) oma põhjalikus analüüsis nimetab üldise mõistega kujundi muutumise rõhk. Milliste tunnuste põhjal täpsemalt tekkivad muusikas rõhud ning kuidas neid liigitada ja nimetada, selles suhtes ei valitse teoreetilises kirjanduses üksmeelt.

Rõhkude liigitus toimub harilikult nende füüsikaliste tunnuste järgi, mis tõstavad muusikahetke oma kontekstist esile: valjuse tajutava muudatuse (tava-liselt suurenemise) tõttu tekkib dünaamiline rõhk; kestuse pikenduse²¹ või eel-neva lühikese vaikusehetke tõttu agoogiline rõhk; viisihelile lisatud ornamendi

21 Benjamin (1984: 382) pöörab tähelepanu sellele, et kuigi pikema noodi alguspunkt ei tarvitse olla intensiivsem, tajutakse seda prominentsena. Ta oletab, et see võib tulla ebateadlikust analoogiast vabalt vibreerivate heliallikatega – need helisevad kauem, kui neid algul kõvemini käima panna.

või helikõrguse muudatuse tõttu meloodiline rõhk (Thiemel 2001: 48).²² Lisaks eelnimetatud tunnustele võivad tekitada rõhulisuse mulje ka muud nähtused:

meloodia ja harmoonia muutumised, tämbri omadused, katkestused jm (Huron, Royal 1996: 489; Thomassen 1982: 1596; Benjamin 1984: 380).²³ Dünaamilise rõhuga kattub suuresti Benjamini (1984: 380) välja toodud haripunkti rõhk (accent of climax), mis esineb ühenduses helikõrguse tõusu ja valjusega.

Valjuse ja helikõrguse puhul esineb sageli seos intensiivsusega: valjud ja kõr-ged noodid tunduvad intensiivsemad kui vaiksed ja madalad. Rääkides rõhust muusikas, mõeldaksegi tavaliselt eelkõige haripunkti rõhku (ib: 380).

Eraldi probleemiks on olnud teoorias meloodiline rõhk. Sageli ei nimetata seda rõhu eraldi liigina, vaid ta tuleb esile mõne teise rõhu aspektina.²⁴ Me-loodilise rõhu probleeme käsitlevad põhjalikult Joseph M. Thomassen (1982) ning temast lähtuvalt David Huron ja Matthew Royal (1996). Artiklites on toodud ülevaade teoreetilistest ja eksperimentaalsetest töödest, mis käsitlevad otseselt helikõrgustega seotud rõhke. Ülevaate põhjal ühest muljet ei kujune; on arvatud ka, et eraldi meloodilist rõhku pole olemas, vaid kõrgema heli esile-tõusmine tuleneb ainult hääle valjenemisest selle esitamisel. Peetakse tõenäoli-seks, et kui meloodiline rõhk on siiski olemas, siis selle osatähtsus on suhteliselt väike ning jääb tavaliselt agoogilise ja dünaamilise rõhu varju (Huron, Royal 1996: 491).

Thomassen määratles meloodilise rõhu katsete abil kui rõhu, mis moodus-tub helide omavahelise järjestuse toimel. Selleks uuris ta kuulamiskatsete abil meloodilise rõhu asukohta kolmest helist koosnevates viisikontuurides pikemate helilõikude kontekstis ning koostas meloodilise rõhu paiknemise mudelid, mille järgi on näha, et esile tõusevad eelkõige meloodiasuuna muutumise kohal asuvad helid (Thomassen 1982: 1601–1603). Huron–Royali tehtud katsed kinni-tasid Thomasseni mudeli kehtivust. Nende hinnangul on meloodilise rõhu osa-tähtsus umbkaudu 10 korda nõrgem agoogilise rõhu omast, kuid meloodiline rõhk on märgatavam isokroonses ilma saateta muusikas, sest seal on muude

22 Ingliskeelses kirjanduses tähistatakse muusikalist rõhku mõistega accent. Ajalooliselt eristatakse muusikas meetrilist rõhku, mis assotsieerub tantsumuusikaga, ning motiivi-list rõhku, mis seostub kõnega (Thiemel 2001: 47).

23 Benjamin (1984: 380) eristab katkestuse rõhku (accent of discontinuity). See tekib kontekstuaalselt märgatava lünga tõttu mingis muusika põhidimensioonis, mis ei ole aeg, vaid nt helikõrgus, valjus, tämber. Näiteks kui viisis on suhteliselt suur hüpe, siis kostab maabumisnoot rõhulisena. Lerdahl–Jackendoffil (1996: 17) on oma rõhkude kolmikliigitus: fenomenaalne rõhk (phenomenal accent) on mistahes nähtus muusika pindmisel tasandil, mis tõstab esile või rõhutab üht hetke helide voolus; struktuurset rõhku (structural accent) põhjustavad mingi fraasi või osa meloodilised või harmooni-lised raskuspunktid (eriti kadentsis, mis on tonaalse muusika liikumise sihtpunkt);

meetriline rõhk.

24 Näiteks Benjamini (1984: 380) nimetatud haripunkti rõhk seostub kõrgete helidega, Lerdahl–Jackendoffi (1996: 16) nimetatud fenomenaalne rõhk esineb suurte intervallide puhul.

tegurite mõju väiksem (Huron, Royal 1996: 493, 494). Niisugune on olukord regilaulus ning sel juhul võiks seal olla meloodilisel rõhul oma osatähtsus.

Muusikalise informatsiooni vastuvõtul eristatakse selle ajalise segmenteeri-mise kaht erinevat tüüpi. Üks on reaalse kestusega muusikahelide rühmitamine nende kokku- ja lahkukuuluvuse järgi inimese tajus. Teine on (ilma kestuseta) ajapunktide segmenteerimine rõhkude põhjal (Benjamin 1984: 358, 359, Ler-dahl, Jackendoff 1996: 18). Meetrum on aga sekundaarne konstruktsioon, mis on tekkinud rühmitamise ja rõhu koostoimel, vastavalt praktilistele ja esteeti-listele vajadustele (Benjamin 1984: 358, 359). Meetriline rõhk on Lerdahl–

Jackendoffi (1996: 17) põhjal oma meetrilises kontekstis suhteliselt tugev löök.

Meetriline rõhk kujundab kuulajas ka ootuse enda järele; kuivõrd ta aga reaal-selt eksisteerib nendel juhtudel, kui ta ootuspärareaal-selt peaks esinema, aga selgesti kuuldava fenomenaalse rõhuna ei ilmne, see päriselt ei selgu.

Siinses regilauluviiside analüüsis arvestati muusikaliste rõhkude liike, mis regilaulus kuulaja taju kõige tõenäolisemalt mõjutavad. Selleks on helikõrguse rõhk ehk tooniline rõhk, mille all mõeldi kontekstis teistest kõrgemat heli. Tei-seks, suhteliselt palju tähelepanu on pööratud meloodilisele rõhule, mille võimalikku mõju regilaulu rütmi kujunemisele ei ole varem uuritud; meloodilise rõhu väärtused arvutati Thomasseni mudeli põhjal (vt joonis 1). Agoogilise ja dünaamilise rõhu asukohta uuriti mõõtmiste teel (vt III ptk). Muusikaline meetriline rõhk võib regilaulureas kujuneda siis, kui mingi tasandi rõhud korra-päraselt paiknevad (vt III ptk).

Joonis 1. Meloodilise rõhu väärtuste arvutamise mudelid, mis on loodud J. Thomasseni katsetulemuste põhjal. (Skeemi eeskuju: Huron–Royal 1996: 494). Rõhu määramiseks mingil noodil tuleb leida kaks selle meloodilisele kontekstile vastava kujuga mudelit, käsitledes uuritavat nooti ükskord 3-osalise kontuuri viimase, teinekord keskmise punktina; ning noodile vastavad rõhkude väärtused liita.