Arutlusi prosoodia uurimisloo kohta

Alljärgnevalt vaatlen, kuidas seostus eesti keele prosoodilise struktuuri tead-vustamine uurijate keelelise taustaga ja keeleteaduse arenguga, mis pikka aega keskendus kirjakeele kujundamisele, ning regilaulude teksti ja viisi struktuuri mõistmisega.

2.5.1. Prosoodiakäsitluse ja kirjaviisi seostest; uurijate keelelise tausta mõjust nende prosoodiakäsitlusele

Prosoodiakäsitlus moodustab vaadete süsteemi, mille osadeks on ettekujutus sõnade ehitusest ja hääldusest, sellele vastav kirjaviis ja värsiõpetus. Kaks eesti kirjakeele ajaloos kasutusel olnud keskset kirjaviisi, mis 19. saj. lõpupoolel said nimetuseks vana ja uus kirjaviis, ei tähendanud üksnes välist kokkulepet kõne märkimiseks, vaid väljendasid kaht erinevat prosoodiliste vaadete süsteemi, mida nimetan vastavalt vanaks ja uueks prosoodiakäsitluseks. Need põhinevad arvatavasti erineva keelelise taustaga inimeste taju erinevusel. Nimetatud väidet põhjendab, esiteks, et vana prosoodiakäsitlus ja kirjaviis taandusid, kui eesti keeleteaduses vähenes saksa keele taustaga uurijate tegevus ja taandusid saksa keelest pärinevad teoreetilised vaated. Teiseks, saksa keele taustaga inimeste seisukohti kirjaviisi asjus ei saa seletada ainult sotsiaalsete, usuliste või lihtsalt konservatiivsete vaadetega, sest ka eestisõbralikud ja uuendusmeelsed

keeleteadlased, kes taotlesid kirjaviisi häälduspärasust ja püüdsid mõista eesti keele prosoodilist struktuuri (nt “Beiträge” ringkond, Faehlmann, Wiedemann, von Mewes, Schultz-Bertram jt), toetasid pigem vana kirjaviisi ja/või prosoodiakäsitlust. Kolmandaks, saksa keele taustaga teadlastel oli ilmseid probleeme eesti keele väldete ja eriti I vältes sõnade ehituse mõistmisega.¹⁵⁹

Uurijate keelelise tausta erinevus ilmneb kõige enam häälikute ja silpide kestussuhete tunnetamisel, eriti II ja III välte eristamisel ning I vältes sõnade ehituse mõistmisel. 19. saj. jooksul kujunes välja kaks eesti keele väldete kirjeldamise traditsiooni, kus saksa keele taustaga uurijad pöörasid rohkem tähelepanu hääletooni tunnustele, eestlased aga kestustele. Erineva lähenemise aluseks võib olla see, et eesti keeles on vähemalt pikka ja lühikest vokaali eristavaks peamiseks tunnuseks kestus (Engstrand, Krull 1994, vt ka Teras 2003: 33 jj);¹⁶⁰ saksa keeles võivad osutuda suhteliselt olulisemaks muud tunnused. Vana prosoodiakäsitluse järgi arvati, et I vältes sõna esisilp on teisest pikem ja kinnine, sest selles asuvale lühikesele vokaalile järgneb geminaat. Just I vältes sõnade õige häälduse edasiandmine oli üks peamisi argumente, millega õigustati vana kirjaviisi, seetõttu esitasin küsimuse, kas ei põhinenud vana ja uue kirjaviisi pooldajate seisukohad siiski I vältes sõnade erinevas tajumises.

Pakun välja hüpoteesi, (mida siinses töös küll ei kontrollita), et saksa keele taustaga keeleteadlased tajusid I vältes sõnades nii esimese silbi lõppu kui järgneva konsonandi üleminekut vokaaliks tagapool, võrreldes tänapäevaste ettekujutustega. Sõna esisilbi kestusele lisandus tajumisel osa sellele järgneva konsonandi kestusest, mis omakorda pikenes järgneva vokaali arvelt: skeemi CVC(V)V asemel eksisteeris CV(C)CV. Nimetatud hüpoteesi tekitavad kohati kuni 19. saj. kolmanda veerandini korduvad väited, et I vältes sõnade (1) esimene silp on rõhuline, pikk ja kinnine, (2) esimese ja teise silbi piiril kuuldub geminaat; (3) silbitatakse alati topeltkonsonandi keskelt; (4) esimese silbi vokaal on lühike ja seda ei tohi venitada; (5) mõningad üksikseigad: a) Helleri arvamus, et sõna hääldamisel asub silbipiiriga võrreldav vahe teise silbi konsonandi järel (mun-a); b) suur vastuseis, mida tekitas Masingu väide, et I välte sõna esisilp on lühike/rõhutu; c) Nolckeni tähelepanek, et saksa keele sõnu hääldatakse sarnaselt eesti keele III välte sõnadega, kuid puuduvad analoogid I ja II vältes sõnade hääldusele; d) Schultz-Bertram ja Wiedemann, kes isegi uut

159 Olemasoleva vähese materjali põhjal tundub, et I vältes sõna teise silbi pikkus ja hääletooni liikumine olid selgemini kuulda läänemurdes, sest kõik kolm 19. sajandi lõpuni selle kohta tehtud tähelepanekut (Hupel 1870, Nolcken 1876a, Mewes 1871) on seotud sealse regiooniga.

160 Eesti keele uurijate seas oli vähemalt kaks inimest, kellel minu arvates esines mingil määral nii eesti kui saksa keelele omane foneemiline taju. Need on Ahrens, kes esi-mesena püüdis saksa keele taustaga inimestele arusaadavates terminites seletada eestikeelse I vältes sõna hääldust, ning Nolcken, kes esimesena kirjeldas eesti keele kolme väldet nii kestuste kui hääletooni erinevuste põhjal, võrreldes seda ka saksa-keelsete sõnade hääldusega.

kirjaviisi kasutades väljendavad otsesemalt või kaudsemalt arvamust, et eesti keeles on I vältes sõna algussilp teisest pikem ja sellele järgneb geminaat.

Silbipiiri tajumist I vältes sõnades võis mõjutada saksa keele prosoodia põh-jal välja kujunenud ootus, et rõhuline silp on rõhutust silbist pikem; ning võib-olla ka ettekujutus hääletooni kõrgpunkti asukoha ja silbipiiri vahemaast. Eesti keele I vältes sõnades asub hääletooni kõrgpunkt esisilbi algusest kaugemal, võrreldes III vältes sõnadega. Kuivõrd sarnane on III vältes sõnade hääldus saksakeelsete sõnadega, ei oska öelda, kuid Nolckeni arvates häälduvad III vältes sõnad saksa keelega sarnaselt, eesti keele I vältes sõnadele aga ei leidu saksa keeles vastet. Kui III vältes sõnade (~saksa keele sõnade ?) hääletooni kõrgpunkti järgi määrata silbipiir I välte sõnades, asetub see viimastes tahapoole (vt joonist 17).

Joonis 17. Skemaatiliselt on näidatud püstkriipsuga silbipiiri tegelik (harilik joon) või oletatav (katkendjoon) asukoht, nooltega hääletooni liikumine ja ülemise rõhtjoonega vahemaa hääletooni kulminatsiooni ja silbipiiri vahel (1) I välte sõnas; (2) I välte sõnas nii, nagu seda oletatavasti tajusid kuni 19. sajandini saksa keele taustaga keeleteadlased;

(3) III välte sõnas.

2.5.2. Eesti keele prosoodia uurimine ja regivärsimõõdu seaduspärasuste avastamine

Regivärsimõõdu seaduspärasuste mõistmiseks tekkis eeldus 19. saj. algupoolel, kui Masing vastandas eesti keeles pikad ja lühikesed algussilbid ning Steingrüber ja Hirschhausen teadvustasid kaasrõhu. Siiski olid Masingu vaated omas ajas erandlikud ning üldiselt valitses vana prosoodiakäsitlus, mille järgi eesti keeles on sõnade algussilbid pikad ja rõhulised, seega prosoodiliselt võrdsed. Eesti kõnerütmi kirjeldati kui sõnarõhkudel põhinevat trohheust, sama rütmi nähti mõnevõrra vigasena ka rahvalaulutekstides ja peeti kõige sobivamaks uute poeetiliste tekstide loomiseks. Eesti keele pearõhuliste silpide ehitust kirjeldas esimesena õigesti Ahrens 1853. a., kuid ei tema ega järgnevad 19. saj. uurijad Schultz-Bertram (1860) ja Bergmann (1873) ei avastanud sõnade esisilpide pikkusopositsiooni regivärsis – kuigi 19. saj. keeleteadus ja folkloristika lähtusid mitmeti soome eeskujust.¹⁶¹ Vastavused soome

161 Näiteks Faehlmann oli tuttav soome runovärsiõpetusega ja suhtles Lönnrotiga; eesti keele uus kirjaviis ja prosoodiakäsitlus olid tekkinud soome keele eeskujul; rahva-lauluvormi jäljendamise idee eeposes “Kalevipoeg” oli Kreutzwaldil tärganud soome

“Kalevala” eeskujul (Kreutzwald 1963b: 69).

värsiõpetuses tuntud kvantiteedireeglitele avastas eesti regivärssidest 19. saj.

lõpul soome folklorist Julius Krohn (1902).

Silpide pikkust arvestava regivärsiõpetuse kujunemist aeglustasid arvata-vasti järgmised põhjused. (1) Eesti regivärsis on (sõltuvalt ka piirkonnast) kvantiteedireeglid täidetud suhteliselt halvasti, võrreldes soome runolauludega.

(2) Meetriliselt oluline erinevus sõnarõhu ja silbipikkuse vahel tuleb selgemini esile murtud ridades, mida eesti regilaulus esineb suhteliselt vähem, võrreldes soome runolauluga. (3) Eesti regilaulutraditsioonis esitati murtud ridu nii sõnarõhke kui meetrilisi rõhke esile tõstes, seetõttu ei kujunenud valdavat mul-jet, et laulmisel asuvad rõhud sõnarõhkudest erinevas kohas. (4) Vanas kirja-viisis (aga mõningate klusiilide ja vokaalijärjendite puhul ka uues kirjakirja-viisis) üles kirjutatud laulutekstides on visuaalselt keeruline eristada pikka ja lühikest esisilpi. (5) Eestis oli juba välja kujunenud traditsioon kirjeldada keelt, luulet ja rahvalaulu kui sõnarõhkudel põhinevat trohheust. (6) Eestis ei olnud 19./20. saj.

vahetuseks folkloristi haridusega inimesi.¹⁶²

Et eesti regilaulus avastas kvantiteedireeglid soomlane, mitte eestlane, selle kõige olulisemateks põhjusteks pean eeltoodud punkti number 5. Ehk teisiti öeldes: lihtsam on leida seda, mida otsitakse, kui seda, mida ei otsita.