Skansiooniprobleemi kerkimine. Johannes Aavik

Ka enne skansiooniprobleemi n-ö ametlikku algust on mõnes kirjutises juttu eesti regilaulu murtud ridade laulmisest, kusjuures ükski neist ei kirjelda skan-deerimist.¹⁷⁶ Skansiooniküsimuse kujunemiseks tekkis eeldus 20. saj. algul, kui Soome folklorist Julius Krohn (1902) pööras tähelepanu soome-karjala runo-laulu ja eesti regiruno-laulu värsimõõdu sarnasusele. Krohni seisukohtade ja loetud põhjaeesti regilaulude põhjal formuleeris Johannes Aavik (1913, 1914) esimesena eesti teaduses regivärsimõõdureeglid.¹⁷⁷ Aaviku regivärsiteemalistest

176 Georg Julius Schultz-Bertram (1860: 444, 445) käsitles esmakordselt regilaulu teksti ja viisi vastastikuses seoses ning kirjeldas sealhulgas ka 3-silbiliste sõnade laulmisvõimalusi (vt 2.4.2). Jaan Bergmanni kirjelduse järgi on äratuntav regilaulurea tavalise nelja rõhurühma asendumine kolme rõhurühmaga (Bergmann 1878a: 38–39, vt 2.4.7). Bergmann toetub ilmselt isiklikele kogemustele, sest ta käis rahvalaule kogumas oma kodukohas Kolga-Jaani kihelkonnas 1876. ja 1878. a. (vt Vana Kannel 1886, Laugaste 1963: 383, 394). Ka esimese runoviisidest tehtud uurimuse (Launis 1910) põhjal otsustades võib olla eesti murtud värsside laulmine sõnarõhuline, kuigi autori sõnastus ja näide on mitmeti tõlgendatavad: “Kui värsis sõnarõhuline silp langeb kokku viisirea nõrgas taktiosas asuva tooniga, siis juhtub vahel, et laulja loobub viisi loomulikust rõhutamisest /---/. Seda nimetatakse siis s ü n k o p e e r i t u d reaks” (ib:

XVII).

177 Regivärsimõõdureeglid ja soovitused skandeerimiseks ilmusid esmakordselt

“Kalevala”-tõlke arvustuses (Aavik 1913) ning teaduslikumal kujul “Kalevipoja”-arvustuse “Eesti rahvusliku suurteose keel” lisas pealkirja all “Rahvalaulu salmimõõt”

(Aavik 1914: 27–37). Aaviku koostatud “Rahvalaulude kogu koolidele. Põhja-Eesti laulud” ilmus analoogilise lisaga (Aavik 1919: 159–166).

kirjutistest (ilmunud 1912–1935), eelkõige aga skandeerimise teaduslikest, ideoloogilistest ja esteetilistest põhjendustest olen kirjutanud lähemalt artiklis

“Regilaulu skandeeriv esitus kui vältelise meetrumi manifestatsioon” (Särg 2004b). Aavik (1914) oli veendunud, et runolaulu ja põhjaeesti regilaulu värsiehitus on ühesugune, ning seetõttu on ühesugune ka nende esitustava.

Kuna runovärsside traditsioonilisel laulmisel tõusid esile meetrilised rõhud oli Aavik veendunud, et samuti kanti ette ka eesti regilaule.

Aavik käsitleb skansiooni kui regivärsside lugeja teadlikku rõhutamis-maneeri, mille aluseks on arvatav traditsiooniline rõhutamine laulmisel. Ta mai-nib mõistet skansioon esmakordselt murtud ridade ehituse tutvustamisel: “Nagu eelmistest näidetest näha, ei lange värsirõhk sõnarõhuga mitte iga kord ühte:

Kús on /kúlla/llá ko/dúgi Já hell/ál /elúaséke

Já mar/jál ma/gádus/-páika Já tai/mél ta/lu-to/áke ? (lk 3)¹⁷⁸

Ja õigupoolest peakski rahvalaule nõnda viisi s k a n d e e r i d e s lugema; /---/”

(Aavik 1914: 28).

Skansioonialase diskussiooni ajendas 1924. a. Aaviku ettekanne Eesti keele õpetajate teisel kongressil (vt Anonüüm 1924a, b), kus ta soovitas koolis lugeda regivärsse skandeerides. Juba kongressil toimus selle küsimuse üle elav vaid-lus¹⁷⁹ ning resolutsioonis jäi peale Aaviku seisukoht, et koolilastele tuleb

“rahvalaulu skandeeriv lugemine kindlasti kätte õpetada” (Suits 1924: 538).

Aaviku ettekande tekst “Rahvaluule käsitlus keskkoolis” (1924) ilmus trükis, oma põhiseisukohti kordas ta vastulausetes Gustav Suitsule pealkirja all

“Rahvalauluvärsi ja selle lugemise küsimus” (1925). Kuigi Aaviku vastus oli tema enda sõnul mõeldud “pikema poleemika ärahoidmiseks” (Aavik 1925: 92), pandi just nimetatud kirjutistega alus regilaulude värsiehituse, rütmi ja esituse põhjalikule uurimisele.

Aavik soovis, et murtud ridade lugemisel praktiliselt mittetajutav¹⁸⁰ trohhei-line meetrum tingimata kostaks: “Ometi peab iga värss trohheiliselt kõlama,see

178 Aaviku viide osutab Mihkel Veske (1879a) välja antud rahvalaulutekstide kogu-mikule. Siinsest tsitaadist on välja jäetud Aaviku joonealune märkus redigeerimise kohta: toake < tuake. Aavik on näitele akuudiga märkinud tugevad positsioonid; kriipsudega eraldanud meetrumirühmad. Teise püstkriipsu asukoht ja kolmanda püst-kriipsu puudumine teises reas ning akuudi puudumine viimases reas sõnalt talu on arvatavasti trükivead.

179 Ajalehes “Postimees” kirjutati: “Eriti elavad mõttevahetused tekivad rahvalaulude skandeeriva lugemise kohta, mille vastu mitmed õpetajad kõnelevad ja millega vaie-lused seltsivad värsitehnilistest küsimustest ja mag J. Aaviku poolt pakutud Eesti värsi-tehnika analüüsist, millele eriti M. Kampmann vastu vaidleb” (Anonüüm 1924a: 2).

180 Seda kinnitavad näiteks raskused regivärsimõõdureeglite avastamisel (vt 2.5.2).

aga toob kaasa skandeerimise, s. o värsirõhkude paigutamise muidu rõhuta¹⁸¹ silpidelle: /---/” (Aavik 1924: 260). „Värsirõhkude paigutamise” all mõtles Aavik ilmselt hääletooni ja intensiivsuse abil tekitatud rõhke, mis esinevad tavaliselt silbilis-rõhulises luules ja on prosoodilistelt tunnustelt sõnarõhkude analoogiks. Kuuldav regivärsirõhk ei saa Aaviku arvates olla vältelise süsteemi rõhk (s.t kestuse suurendamine), sest ta hoiatab, et skandeerimist ei või teha vokaalide venitamisega inetuks: “Mõnedel jälle on kangekaelne ja veider kalduvus skandeerides teise silbi [värsi?]rõhulist vokaali ilmaaegu pikaks venitada/---/. See just teeb skandeerimise inetumaks ja selle venitamise pahe vastu ei või õpetaja küllalt energiliselt võidelda” (Aavik 1925: 94).¹⁸²

Aavik nimetab vältelise värsisüsteemi tunnustega regilaulutekstide esitamist silbilis-rõhulise värsisüsteemi taoliste meetriliste rõhkudega skandeerivaks lugemiseks, mille sünonüümiks muutus edaspidi skandeerimine. See on oma-aegne regilaulu “seade” silbilis-rõhulise luule keelde, mille puhul Aavik ise korduvalt tunnistab, et rõhkudega lugemine peab asendama puuduvat meloodiat (vt Särg 2004b: 104). Rõhuta silpide esiletõstmine sõnarõhule iseloomuliku häälduse abil tundus kuulajatele ilmselt võõrastav ning tekitas mulje sõnarõhu

“nihkumisest”. Aavik kasutas mõnikord ka väljendit skandeerimise rõhk (nt Aavik 1924: 261), mis tähendab ‘~abstraktne, kuuldavaks tehtav värsirõhk’.¹⁸³

181 Väljend muidu rõhuta tähendab siin umbkaudu ‘sõnarõhuta ja seetõttu ka värsi-rõhuta’. Värsirõhu paigutamine tähendab meetrilise rõhu teadvustamist ja kuuldavale toomist.

182 Kui kvantiteedireeglid on täidetud, siis tugevate positsioonide pikendamisel murtud ridades pikeneks I vältes sõnade teise silbi vokaal, mis foneetika andmetel on poolpikk ega tohiks seetõttu venitamisel mõjuda väga ebaloomulikult.

Paul Ariste (1939: 9) põhjendab järgsilpide venitamise keeldu sellega, et regivärsi-uurijad ei tundnud eesti keele esmavälteliste sõnade järgsilbi poolpikkust. Ariste ei pea seda venitamist eksimuseks ja toob näiteid, kus regilaulikud tekstide ütlemisel järgsilpe pikendavad. Põhja-Eestis olevat “regivärsse skandeeritud sõnade kvantiteeti muutes, mitte aga dünaamilist rõhku teisele kohale siirdes. On siis retsiteeritud: /---/” (Ariste 1946: 87). Hiljem teeb Ariste samasuguse tähelepaneku kuulsa vadja lauliku kohta:

“Oudekki Figuroval tuli regivärsside skandeerimine siis ilmsesti esile, kui regivärsid polnud lauldud, vaid olid dikteeritud. Siis võis lühike vokaal pikeneda, kui sellele lan-ges rõhuline silp: /---/” (Ariste 1986: 101).

Ervin Roos lahendab (1938) küsimust, missuguseid eesti keele silpe võiks lugeda kvantiteeriva värsimõõdu jaoks pikkadeks ja lühikesteks, nii et skandeerimisel saaks värsirõhke tuua kestuse kaudu esile, ilma et sõnad kõlaksid ebaloomulikult. Roosi arvates on I ja II vältes sõna poolpikk 2. silp värsijala tõusu jaoks liiga nõrk. Juhul, kui lugemisel sattub värsirõhk vastuollu sõnarõhuga, siis soovitab Roos (1938: 14) markee-rida sõnarõhku muusikalise rõhuga, värsirõhku aga dünaamilise või meetrilise aktsen-diga. Arvatavasti mõtleb Roos muusikalise rõhu all teatud hääletooni tunnuseid, meetri-lise aktsendi all kestuse pikendust.

183 Näiteks soovitas Aavik teha kirjalikke harjutusi: “/---/ yks vähemalt lehekylje suu-rune laul (või kaks-kolm väiksemat, aga kokku mitte vähem) raamatust ära kirjutada ja skandeerimise rõhul ära märkida (võimalikult punasega) /---/” (Aavik 1924: 261).

Erineva ehitusega värsside tähistamiseks¹⁸⁴ tõi ta kasutusele terminid sõnarõhu-lised värsid, “s.o. need, kus värsirõhud yhte satuvad sõnarõhkudega” ja värsi-rõhulised värsid, “s.o. skandeeritavad” (ib: 260);¹⁸⁵ viimane mõiste läks murtud värsside tähenduses mõnevõrra kasutusele.¹⁸⁶

Aavikule oli skandeerimine vahend oma kultuuri väärtustamiseks. See andis loetud regivärssidele kindla tajutava meetrumi, mida Aavik pidas luule esteeti-kas tingimata vajalikuks, ning tõstis esile vältelist värsisüsteemi¹⁸⁷, mis lähendas eesti rahvalaulu kõrgelt hinnatud soome ja vana-kreeka eepostele. Aavik kirjutab: “Järelikult ei ole sugugi ykskõik, mis silbile värsirõhk langeb. See reegel teeb soome-eesti rahvalaulu värsiehituse isemoodi peeneks ja keeruliseks ja annab sellele suure kunstilise väärtuse. Võib vist julgesti ytelda, et yhelgi Euroopa rahva rahvalaulul ei ole nii peent ja keerulist värsiehitust kui soomlasil ja meil (sest see on meil soomlastega yks). Selle värsiehituse tõttu, ja kui veel arvesse võtta stiililine ja sisuline külg, on soome ja eesti rahvalaul yks esimesist maailmas” (Aavik 1924: 262).

3.3.3. Diskussiooni algus. Aaviku oponendid