Peter Heinrich Frey (1757–1833)

1813. a. algatab Saaremaa kodu- ja kirikuõpetaja Peter Heinrich Frey oma kirjutistega “Ueber die Ehstnische Poesie” (“Eesti poeetikast” 1813a) ja “Ueber die bisherigen Versündigungen wider die Regeln der Poesie in der ehstnischen Sprache” (“Senistest eksimustest poeetika reeglite vastu eesti keeles” 1813b) diskussiooni (Steingrüber 1816, Frey 1818 jt) ning eesti poeetika tõsisema uurimise. Esimeses artiklis tõestab ta, et eesti keel on rõhuliste silpide olemas-olu tõttu luuletamiseks kõlbulik, ning teises analüüsib laulutekstides esinevaid rohkeid eksimusi keele prosoodia vastu (vt ka Põldmäe 1978: 9, 10).

Frey (1813b: 7, 20, 1818: 73, 74) arvates iseloomustab sõna pearõhulist silpi ilmselt suurem kestus ja “terav” (scharf) hääletoon, vastandatuna pea-rõhutu silbi “tuhmile” (gelind) kõlale. Ta märkab empiiriliselt teistest pikemaid järgsilpe, (tavaliselt 3. ja 5. silp),⁷⁹ kuid peab neid rõhutuks, sest 3. silp kõlavat suhteliselt nõrgalt (vähemalt kiires kõnes), võrreldes esisilbiga eesti keeles või 3. silbiga mõningates saksakeelsetes sõnades (Frey 1818: 72, 85).

Frey arvates avaldub keele prosoodiline struktuur rahvalaulus, kuid lähe-nedes mõlemale ühesuguse prosoodiakäsitlusega, saab ta ka ühesugused (eksi)järeldused: “Kui eestlaste rahvalauludes ei arvestata peaaegu üldse sõnade kvantiteeti, siis a m m u g i on see nõnda ju nende keeles; /---/” (ib: 81, 82). Frey järgi sobivad tugevasse positsiooni ainult kõik pearõhulised silbid ja mõningad 1-silbilised sõnad, mistõttu enam kui 3-silbilised sõnad kõlavat luules halvasti (Frey 1813b: 5jj, 8).⁸⁰ Ta lepib siiski harvade 4-silbiliste sõnadega poeetilises tekstis, kui need esinevad värsirea lõpus ning nende lõpusilbid kõlavad “selgelt ja avatult” (ib: 12).1-silbiliste sõnade seas eristab ta häälikute hulga järgi värsi-mõõdu seisukohalt nõrgad ja tugevad sõnad, kus vastavalt “rõhk on kiirustav”

(eilend) või “viibib, peatub” (verweilet, ruhet) (ib: 4 jj). Frey kirjeldab pro-soodiliselt tugeva (“erilise venitatud tooniga”) 1-silbilise sõna nõrgenemist

Üks esimesi katseid kirjutada eestikeelset keeleteaduslikku teksti on Jürgensoni (Datee-rimata käsikiri) lünklik mustand “Lühhikenne õppetus kuida lastele kirjotamist kolis peab õppetadama”. Autor kasutab seal termineid kuuldaw täht ‘häälik’, nähtaw täht

‘täht’ (ib: 7) ja heal, mille tähendus on ähmasevõitu: “Üks sõnna on pea üks üksik pea üks mitme üksiko healedest kokkopandud ja ühhejonega waljahüdaw heal, misga üht märatud asja ehk mõttet tähhendame.” (ib: 8, vt ka 7)

78 Soome folklorist Caarlo Akseli Gottlund (eluaastad 1796–1875) kirjutab 1831. a.

pärineva isikliku kogemuse põhjal, et eesti regilaulu reas on 8–10 silpi nelja värsijalga jagatuna, kusjuures rohkem silpe võib esineda esimeses värsijalas. Ta leiab selles sarnasust soome runodega (Gottlund 1963).

79 Frey (1813b: 2–4, 14 jj) märgib proosateksti analüüsis ära pikad järgsilbid, pidamata neist ühtki rõhuliseks, nt kannatamissest.

80 Et Frey kaasrõhku eitab, siis ta peab ebasobivaks 3- ja 1-silbilisest sõnast või 4-silbilisest sõnast moodustatud “topelttrohheust” (Frey 1813b: 12, ka 7, 20 jj; 1818: 84 jm).

(“kiirenemist”) vastavalt kontekstile, nt liitsõnas või sõnas nüüd laulureas Nüüd jään ma, Jesus, rahhule (ib: 5 jj). Nagu Hupel, peab ta võimalikuks mõningaid vokaalijärjendeid kasutada luules nii ühe kui kahe silbina, kusjuures huvitav on, et algussilbis paiknev järjendi esiosa (näit sõnast he/a) sobib tema arvates nii tugevasse kui nõrka positsiooni (ib: 7, 8; vt ka Frey 1818: 76).

Frey saavutused. Frey paneb tähele pikemaid järgsilpe, kuid eitab nende rõhulisust ning seetõttu peab kaasrõhulise silbi kasutamist tugevas meetrumipositsioonis veaks. Ta analüüsib ühesilbiliste sõnade prosoodilist tuge-vust, näidates ka viimaste esiletõusmist prosoodilise jala algussilbina. Regilaulu värsimõõtu meenutavad Frey toodud reeglid, et (1) hilistekkelise diftongi esiosa võib asetada nõrka positsiooni ning (2) 4-silbiline sõna sobib rea lõppu.

2.3.3. Otto Wilhelm Masing (1763–1832)

Kui ma oleksin kulutanud araabia keele peale kogu selle vaeva, mis läks eesti keele kallal meelt heitmata rügades, oleksin võib-olla kuulsaks saanud nagu de Saccy: kuid nüüd pean sellest ilmast lahkuma avameelse ülestunnistusega: olen küll mõndagi teinud maakeele heaks, seda ometi täielikult korda seadmata. (Masing 1824: 37)

Esimene eesti soost keeleteadlane Otto Wilhelm Masing (joonis 9) sündis Lohusuus, sai hariduse Halle ülikoolis ja töötas Ida-Eestis pastorina. Tema pro-soodiaalased seisukohad leiduvad raamatukestes⁸¹ “Vorschläge zur Verbes-serung der Ehstnischen Schrift” (“Ettepanekud eesti kirja parandamiseks”) 1820, “Beitrag zur Ehstnischen Orthographie” (“Lisandus eesti ortograafiale”) 1824, “Beleuchtung der, über O. W. Masing’s Beitrag zur Ehstnischen Ortho-graphie, erschienenen Bemerkungen vom Verfasser des Beitrages zur Ehstni-schen Orthographie” (“O. W. Masingu kirjutise “Lisandus eesti ortograafiale”

kohta ilmunud märkuste läbivaatus kirjutise “Lisandus eesti ortograafiale”

autorilt”) 1827. Artiklis “Kirja ja õppetuse asjust” 1821 on esmakordselt kirju-tatud prosoodiast eesti keeles.

81 Masing olevat alustanud 1816. a. eesti keele grammatika koostamist, kuid loobunud sellest teistele kirjutistele osaks saanud kriitika ja enesekriitika tõttu (Metste 2001: 662;

Laanekask 1982: 128). 1819. a. planeeris ta keeleõpetust “Kleine populäre Ehstnische Sprachlehre für Geshcäftsmänner und Nichtgelehrte, die dieser Sprache bedürffen, mit pracktischen Beilagen herausgegeben von O. W. M.” (“Väike populaarne eesti keele õpe-tus asjatundjatele ja mitteõpetlastele, kes seda keelt tarvitavad; koos praktiliste lisadega välja andnud O. W. M”, Masing 1996a: 60 jj). Mõned aastad hiljem Masing (1822: 71) kirjutab: “Kui Jummal muud töed kaela peält ärraaitab, siis hakkan kõhhe omma weike Grámmatika peäle, sest et Tallina maalt kõigilt poolt sedda minno käest wägga pallutakse.”

Masing tähistab terminitega Ton (harvem Accent) ja rõhk aktsenti, mõeldes selle all silbi “tugevust, teravust, mõjuvõimsust” mille moodustavad suurem kestus, intensiivsus ja eriline hääletoon. Masingu jaoks on I vältes sõna esisilp rõhuta/

aktsendita, sest see on lühike; II ja III vältes sõnade esisilp aga rõhuga/

aktsendiga, sest see on pikk. Masing selgitab eestlastele ühekorraga rõhku ning II ja III väldet, mida ta tähistab akuudimärgiga: “Kus üht pohkstawi nenda märgitud, seäl antakse luggijale tähhendust, et heäl sénna kõhta langeb, kus sedda kriipsu, nähtakse ollewad, mis r õ h h u k s nimmetakse, sest et heal õtse sélle polesõnna peäle rõhhub, mis temmaga märgitud on” (Masing 1821: 59).

Oma suurt avastust, et I välte sõnades ei ole esimene silp pikem teisest, peab Masing muide enesestmõistetavaks, kirjutades 1819. a. Rosenplänterile:

“/---/ kui vokaali järel kirjutatakse konsonant kahekordselt ja virgulad puudu-vad⁸², siis näitab see ainult, et eel- ja järelsilp on sama prosoodilise pikkusega ning mõlemad on lühikesed, ja rõhk ei peatu kuskil /---/”⁸³ (Masing 1996b:

158). I vältes sõnadest kirjutab Masing kui sõnadest, mille esisilp “e i o l e p i k k e g a r õ h u l i n e ” (Masing 1820: 10), näiteks sõnas innimenne puuduvat esimesel silbil (täpsemalt esimese silbi i-l) rõhk/aktsent (Masing 1824: 22; vt ka 21). Siinjuures on Masing veidi ebajärjekindel, sest teisal, kus on vaja esile tõsta järgsilpide rõhutust, nimetab ta esisilpi rõhuliseks: “/---/ rõhk asub ainult

82 Sel perioodil tahab Masing tähistada tegelikku kaksikkonsonanti virguleeritud (läbikriipustatud) tähtedega, vokaali lühidust märkivat kaksikkonsonanti aga harilikega.

83 Siin tõlkisin tsitaadi veidi erinevalt kirjade väljaandest (Masing 1996a: 158, 159, 162). Kaudselt väidab Masing siin lühikese lahtise esisilbi olemasolu, sest kui I vältes sõna teine silp koosneb ühekordsest konsonandist ja lühikesest lahtisest vokaalist ning esimene on temaga võrdne, peaksid mõlemad olema ühesuguse ehitusega.

Joonis 9. Otto Wilhelm Masingu siluett. (EKLA pildikogu.)

esimesel silbil, ja teised on kõik täiesti võrdse väärtusega; /---/”, tuues näiteks sõna innimese (Masing 1820: 12 jj). ⁸⁴

Masing avastab vastuolud järgsilbi kirjutamises, kus topeltkonsonant mõnikord tähistab vokaali lühidust ehk kaudselt kaasrõhku, mõnikord aga konsonandi enda kestust. Masing peab vokaali lühidust märkivat topeltkonsonanti järgsilbis tarbetuks, sest avastab seal vokaalide kestusopositsioonide puudumise,

84 Ka 1827. a. Masing möönab, et sõnade esisilbil on rõhk, tuues teiste seas näiteid I vältes sõnadest; kuid teisal sellessamas raamatus märgib I vältes 2-silbiliste sõnade (nt tänna ‘täna’) esisilbid siiski rõhutuks. Masingu ebajärjekindlus tuleb ilmselt rõhu mõiste kasutamisest nii kestuse kui rõhu kohta.

Joonis 10. Lehekülg Masingu raamatust “Beitrag zur Ehstnischen Orthographie”

(Masing 1824: 6).

rõhku aga ei tema ega tollane keeleteadus ei tunnista (Masing 1820: 13).⁸⁵ Teisalt teadvustab ta vajaduse märkida järgsilbis konsonandi kestust, näit inni-mese (Gen.) – innimesse (Illat.) (Masing 1824: 21). Nimetatud arutluste abil tõmbab Masing tähelepanu kaasrõhule (vt ka Masing 1827: 33 jj).

Masing (1824: 6 jj) viis kolmeastmelisse süsteemi vokaalide välted (nimetades neid “väärtused” Währung): venitatud/pikk (gedehnte), keskmine (mittlere, ka medium) ja lühike (kurz) (joonis 10, vt ka Kask 1957: 4, 5).⁸⁶ Nende esinemise reeglid sõnade ehituse põhjal on kahjuks esitatud veidi segaselt (ib: 7, 15 jm).⁸⁷ Sõnades, kus välte kandjaks on teistsugused hääliku(ühendi)d, Masing eristab empiiriliselt kolme väldet ja püüab neid tähistada praktiliselt kõigil võimalikel juhtudel.⁸⁸ Pearõhulisele silbile järgne-vate konsonantide tugevusastmed seostuvad Masingul omaaegse kujutlusega nende silpide ehitusest: ta peab I vältes sõna (arvatavat geminaat)konsonanti häälduse tugevuse poolest keskmiseks, sellest nõrgemaks pika vokaali järel asuvat üksikkonsonanti ja tugevamaks lühikese vokaali järel asuvat geminaati.⁸⁹

85 Vt ka Masing 1824: 7, 21; 1827: 39. Masingu (ja ka Frey, vt 2.3.2) rõhukäsitluse põhjal näib, nagu oleksid nad rõhu all mõelnud mingit tugevamat absoluutväärtust kui eesti keele I-välteliste sõnade rõhud või kaasrõhud.

86 Niisugune vokaalide käsitlus on mõneti sarnane Gutslaffi (1648) omaga, kes samuti eristas vokaalide kolme “väärtust”, mõeldes selle all kahel juhul kestust, millest pikemat tähistas erilise märgiga. Lühikeses ülevaates eelkäijate kohta mainib Masing (1824: 23) ise ainult Stahli, Rossihniust, Heinrich Gutslaffi ning Hupelit; kuid Johann Gutslaffi grammatika oli muutunud juba 18. sajandil harulduseks.

87 Masing (1824: 7): “Harilik vokaal on j-i ees venitatud [=ülipikk], kui sellel on aktsent (Accent). Vokaal on vähem venitatud ja pikendatud ja lühikese vokaali vahepeal nagu medium, kui ta asub sõna algul helilise konsonandi ees, /---/ “, nt tule ‘tuule’.

88 Masing katsetab vana kirjaviisi piires diakriitiliste märkide abil mitmeid eri süsteeme (vt Kask 1958a: 24 jj, 32 jm).

89 Masing (1820: 12) kirjutab, et “rõhutu [=lühikese lahtise] esisilbiga sõnad,” asuvad konsonantide “häälduse poolest pika [lahtise] silbi ja raskesti rõhutatud [=pika kinnise]

silbi vahepeal.” Ta liigitab esisilbid ja neile järgnevad konsonandid järgmiselt. (1) Pikk lahtine silp ja sellele järgnev üksikkonsonant. “Kui mingi eestikeelse sõna algussilp lõppeb vokaaliga, ja sellele vahetult järgneb konsonandiga algav silp, siis on ta pikk ja tal on ühtlasi rõhk; /---/” (ib: 9). (2) Lühike silp ja sellele järgnev üksikkonsonant.“/---/

kahekordsed konsonandid on tarvitusele võetud selleks, [et tähistada] algussilpe, mis p o l e e i p i k a d e g a r õ h u l i s e d , /---/. “ (ib: 10). Siin asub Masingu arvates kesk-mise tugevusega kaksikkonsonant, mille hääldamist ta kirjeldab järgkesk-miselt: “/---/ esi-mene neist [=sõna innimenne esisilpidest] lõppeb n-ga ja teine algab n-ga, ja kuna i on rõhutu, libisetakse kõnelemisel mõlemast kiiresti üle /---/” (Masing 1824: 22, vt ka 13;

1827: 35) Samas Masing (1820: 9, 10) eriti ei poolda eelneva vokaali märgina topelt-konsonandi tarvitamist, sest ta nimetab seda õiget hääldamist ja arusaamist segavaks.

(3) Pikk kinnine silp, millest algab geminaat. “Edasi: kõik algussilbid, kui nad lõppevad konsonandiga ning neile järgnev silp algab konsonandiga, on rõhulised” (ib: 9, 10). See on Masingu järgi konsonandi tugevaim aste, kus geminaadi mõlemaid osi tuleb hääldada eraldi, nii et rõhk langeb pikale “raskesti rõhutatud” (schwer betonte)

II ja III välte erinevust konsonantides ei pea Masing eraldi tugevusastmeteks, vaid aktsendi vastanduseks pikkades silpides, ning näitab ka selle seoseid käänamisega, nt keppi (Gen.) : képpi (Akusat.) jm (Masing 1996b: 41).

Sõnade algussilbid pole Masingu meelest prosoodiliselt võrdsed, vaid aktsendiga ja aktsendita, kuid teadvustades konteksti mõju silpide tugevusele luules,⁹⁰ ei luba ta otseselt luule prosoodiasse üle kanda oma ortograafiaalase töö (Masing 1824) seisukohti: “/---/ nii sai seal silpide väärtusest olla juttu ainult sedavõrd, kuivõrd nad ei olnud meetriliselt paigutatud ega seotud kõnes kasutatud /---/. (Masing 1827: 34[!18], 35[!19] jj). Meetriliselt neutraalsete silpide (sõnade järgsilbid ja I vältes sõna esisilp) olemasolu tõttu peab Masing eesti keelt sobivaks igasuguste värsimõõtude, eriti heksameetri jaoks (ib:

35[!19]). Tema prosoodiakäsitlus on üsna heas kooskõlas regilauluga, sest seal vastanduvad pikad ja lühikesed pearõhulised silbid, ning järgsilbid (ja kohati ka I vältes sõnade esisilbid) esinevad nii tugevas kui nõrgas positsioonis. Masing puudutab sarnaselt oma kaasaegsetega ka 1-silbiliste sõnade tugevuse probleemi, silbitamise võimalusi häälikuühendites⁹¹ jm küsimusi.

Masing tajus hästi eesti keele prosoodiat, kuid selle väljendamiseks puudus tal teoreetiline raamistus, sest eesti keele rõhu- ja kestussuhted olid vastuolus mõningate tookordse keeleteaduse tõdedega (nt kestuse ja rõhulisuse seostamine). Küllap ka oma püüdlusi prosoodia uurimisel väljendab Masingu (1824: 37) lause: “/---/ kolmekümne kuue aasta pikkuse otsimise ja uurimise järel olen paljudel juhtudel ikka veel otsija, suutmata alati soovitut leida.”

Masingu saavutused on (1) kolme välte süsteemi loomine vokaalide kestuse põhjal; (2) kolme välte märkimine kõigis häälikutes; (3) avastus, et I-vältelistes sõnades ei ole esimene silp teisest pikem; (4) sõnade algussilpide jagamine aktsendiga [=pikkadeks] ja aktsendita [=lühikesteks] silpideks; (5) vastuolude märkamine kaasrõhulise silbi õigekirjas, mis viib teised uurijad kaasrõhu avastamisele; (6) tähelepanek, et kaasrõhulises silbis ei esine kestusopositsioone; (7) konsonantide kestuste süstematiseerimine 18. sajandist pärinevate ettekujutuste põhjal; (8) kõne ja luule prosoodia teadlik eristamine.

Masingu prosoodiakäsitlus lõi eeldused silbipikkuste osatähtsuse mõistmiseks regivärsis.

esimesele silbile, kus ta “seisab ehk v i i b i b ” (ruhet oder w e i l e t) (Masing 1820: 12;

1824: 13; 1996b: 78 jj).

90 Masing (1827: 37[!21]–40[!24]) näitab, kuidas saab paigutada samu sõnu eri värsimõõtudesse, kasutades erisugust silbitamist (nt mäed või mä-ed) ja rõhutamist (nt sõnas innimenne võivat esisilp olla meetriliselt nii tugev kui nõrk).

91 Masing tähistab akuudiga silbipiiri vokaalijärjendis (nt máu); näitab, kuidas silbituvad tollal segadust põhjustavad /i/ ja /j/-iga sõnad (nt ai-a, a-ja); arutleb pikemate konso-nantühendite silbitamist, mis on veel probleemiks. (Vt Masing 1827: 33[!17], 34[!18];

1996b: 41.)