Diskussiooni algus. Aaviku oponendid Gustav Suits ja

Edaspidisel arutelul seati skandeerimine regivärsside lugemisel otseselt sõlvusse nende värsiehitusest: kui regilaulude värsiehitus oleks välteline, siis tu-leks tekste skandeerida; kui aga mitte, siis võiks rõhutada sõnaalgusi. Mitmetele inimestele tundus skandeerimine intuitiivselt vale (vt Särg 2004b: 109–110) ning soov seda vältida võis olla üks põhjusi, miks silbipikkuste osatähtsust regilaulu värsimõõdus püüti pisendada.

184 Aavik (1914) kasutas varem murtud värsside tähistamiseks terminit sünkopeeritud värss ilmselt Armas Launise (1910: XVII) eeskujul, kes oli tähistanud selle mõistega sõnarõhkudega esitatud murtud värsse.

185 Siinse töö terminites on need vastavalt harilikud värsid ja murtud värsid.

186 Näiteks kasutavad mõistet skandeeritav värss Walter Anderson (1935) ja Aleksandra Aavik (1939). Viimane tegi Walter Andersoni (1935, vt allpool) eeskujul “Kalevala”

sõnasilbistatistilise uurimuse. Siin kasutab ta terimineid skandeeritav värss, skandeeruv värss umbes samas tähenduses, mis soome runolaulu-uurimises murrelmasäke või saksakeelne skandierte Verse. Näiteks: “Skandeeritavate värsside puhul esineb üksikuid juhtumeid, kus värsijala languses (kaugemal esimest värsijalga) esineb pikk pearõhuline silp, mida pole aga veaks loetud /---/” (Aavik 1939: 4).

187 Regivärsi meetrika uurimine oli alles algusjärgus (vt II pt) ja Aaviku juttu kvantiteedireeglitest peeti kahtlaseks (vt nt Zeiger 1926). Skandeerimise abil andis Aavik regivärssidele selge meetrilise rõhu, tõmmates ühtlasi tähelepanu asjaolule, et viimase asukoht sõltus ka silbipikkusest.

Skansiooniküsimuses asetus Johannes Aaviku vastaspoolele Gustav Suits oma kirjutisega “Meie rahvalaulu skandeerimine” (1924). ¹⁸⁸ Verb skandeerima esineb Suitsul (1924: 538 jj, 621) iseseisvana, moodustades ka mitmeid sõna-ühendeid (skandeerimisküsimus, teadlik skandeerimine, värsivaldne skandeeri-mine jm), selle sünonüümiks on väljendid antikiseeriv lugemine, värsimur-rakuline lugemine (ib: 539, 618). Skandeerimist kirjeldab Suits kui “sõna loomulikkude rõhkude ja lahkude [=sõnarõhuliste ja -rõhutute silpide] /---/

värsivaldset ülitamist, äärmisel juhusel nende täielikku niveleerimist” (ib: 540).

Suits peab enesestmõistetavaks, et eesti regilaulude traditsiooniline esitus on skandeeriv, kuid tema arvates selle aluseks olev värsimõõt trokeiline nelijalg on kunagi tekkinud varasema, ainult sõnarõhke arvestava värsimõõdu põhjal laulmise ja sellega seotud liigutuste mõjul: “Meie kirjaoskamatu rahvalaulik ei ole mitte silbirühmiti¹⁸⁹, vaid sõnuti leelotanud. Aga pärimuskombe ja isikliku inspiratsiooni kantud sõnu kohandades laulumõõduliseks värsiks on ta oma öeldiste fraseerimises pidanud arvestama nende muusikalis-rütmilist liigendust.

/---/ Lauluteksti leelotamine, leelotatud sõna loomuliku rõhu liialdamine või selle ümberhindamine tunderõhuliste kehaliigutuste taktis, sõna loomuliku lahu esiletõstmine ja ümbereristamine – see ep see ongi tekitanud skandeerimise”

(Suits 1924: 620–621).

Silpide pikkuse osatähtsust regilauluteksti vormi kujunemisel Suits ei usu:

“Silpide pikkusel ja lühidusel ei ole Eesti-Soome rahvalaulu sõnarütmi moo-dustumises, s.o. värsivaldse skandeerimise tekkimises, mingit põhjapanevat tähendust. /---/ oleks siiski produktiivsem juba seda meie väheseadlustatud ürgvärsiehitust¹⁹⁰ käsitada rõhuliseks” (ib: 621–622). Kuna Suitsu arvates on regilaulu trohheiline meetrum tingitud muusika mõjust, siis polevat vajalik lugemisel skandeerida. Üks loogilisi põhjendusi skandeerimise vastu on ka see, et soomlased, kellest nii Suits kui Aavik mitmeti eeskuju võtavad, ei loe skandeerides (Aavik 1925: 94).

Muusikateadlane Juhan Zeiger puudutab skansiooniprobleemi artiklis “Eesti prosoodiast” (1926), tema seisukohtadest saab põhjalikuma ülevaate mono-graafiatest “Eesti rahvaviisid” (1934) ja “Rahva muusikalise loomingu aluseid ja traditsioone” (1970). Zeiger oli tuttav 19. saj. lõpul tekkinud võrdleva muusikateaduse mõtteviisiga, kus rõhutatakse vajadust arvestada iga muusika-kultuuri eripära, ning teadis ka seda, et kindel meetrum ei pruugi esineda iga-suguses muusikas. Ta seab kahtluse alla väite, et eesti regilaulude traditsiooni-lisel esitusel tõsteti esile meetrilisi rõhke ning püüab kuulaja ja analüüsija

188 Suits eeldab ilmselt, et probleemiga ollakse tuttav, sest tema artiklis leidub vaid paar vihjet õpetajate kongressil toimunule, näiteks: “Ühes ajalehes avaldati lausa imestust haruldase üksmeele kohta otsuste hääletamisel pärast kongressipäevade palavust” (Suits 1924: 539).

189 Silbirühma all mõtleb Suits ilmselt meetrumirühma.

190 Ürgvärsiehituse all mõtleb Suits arvatavasti regilaulule eelneva laulukihistuse värsiehitust.

seisukohalt otsustada laulikute rõhutamismaneeri üle. Värsirõhu all mõtleb Zeiger tajutavat rõhku värsireas – erinevalt Aavikust, kes käsitleb seda kui abstraktset meetrilist rõhku. Seetõttu Zeiger kirjutab Aaviku tekstist lähtuvas arusaamatuses: “Värsirõhud vahel satuvad sõnarõhkudega ühte, vahel ei satu ühte. (!) Vaevalt võib ühes reeglis öelda midagi ebakindlamat. Ja ebaõigemat”

(Zeiger 1926: 613). Juhan Zeiger peab vanemaks ja õigemaks murtud ridade sõnarõhulist esitusviisi ja skandeerimist praktiliselt ei tunnista. Seetõttu ta kasutab mõistet skansioon sageli jutumärkides ning mainib ühes kohas, et see on “rahvalauliku vale rõhutamine” (ib: 614); mõistet skandeerija aga küllalt irooniliselt Aaviku kohta, nt: “Skandeerijad nõuavad visalt kõikjal /---/ nelja-rühmituse hegemooniat” (ib: 613).

Juhan Zeiger määratleb skansiooni antiik-kreeka muusika põhjal, kuid kohati on mõttekäiku tema terminoloogia omapära ja ebatäpse sõnastuse tõttu raske jälgida. Zeiger (1970: 23–24) väidab, et skansioon ilmnes, kui varem meetrilisel printsiibil esitatud laule hakati esitama süllaabilisel printsiibil.

Meetriline rütmiprintsiip oli kvantiteeriv ning arvestas silpide pikkusega, luge-des ajaüksuseks lühikese silbi; süllaabiline rütmiprintsiip luges aga ajaüksuseks igasuguse silbi.¹⁹¹

Zeiger (1926: 616) eristab teoreetiliselt teksti ja viisi rütmi ning on veendunud, et laulmisel valitseb teksti rütm. Tema terminoloogia järgi esinevad regilaulus “trohheilised” ja “daktülo-trohheilised” värsid, kusjuures daktül tähendab mingisugust 3-silbilist (näit minulla, vennake, siia toon), trohheus aga 2-silbilist (lina, marja, õe) sõna või sõnaderühma, mille algul on rõhk. Zeiger ei usu silpide pikkuse või lühiduse osatähtsust regilaulus: “Ei saa salata, et sel

“maarahva-skandeerimisel” ei puudu oma peen väljatöötuski: kõneldakse sil-pide kvantiteedist, on püstitet isegi reeglid – kuigi igas neist on ilmtingimata erandeid terve rida. Ei eksita seegi, et mõningail reegleist puudub sootu reegli-pärasus” (ib: 613).

Rahvusromantilise mõtteviisi mõjul näeb Zeiger eesti regilaulutraditsiooni eripära kauges minevikus, vastavana tema muusika arenguteooriale ja esteeti-listele tõekspidamistele. Tema arvates on vanem sõnarõhkusid arvestav esitus, kus kõik 8 silpnooti on iseseisvad meetrilised üksused ega allu kõrgemale meetrilisele hierarhiale. Hierarhiline meetrum, mis jagab värsirea 8 silpnooti neljaks rõhurühmaks, olevat aga uuem nähtus. Skansioon tekkib, kui esitada vanemal printsiibil välja kujunenud rahvalauluteksti uuema paarisarvulise meetrumiga. Kuna Zeigeri arvates rahvalaul oma õigel, puhtal ja väärtuslikul

191 Zeiger kirjutab: “Üldse on skansioon meetrilisest rütmilisse ülemineku vormel (s.t.

süllaabilisse), sest vanim rütmiprintsiip oli meetriline; meetrikas esinevad puhtal kujul põhirütmid – kahe- ja kolmeosaline /---/, ajaüksuseks /---/ on lühike silp. Meetrumi võluvus peitub põhirütmide vaheldumises, skansiooni oma – nende kordumises;

meetrum on loonud takti summtüübi, skansioon aga korrutistüübi” (Zeiger 1970: 24).

kujul eksisteeris minevikus,¹⁹² siis peab ta õigemaks vanemat traditsiooni – esi-tust sõnarõhkudega. Nimetatud arutelu tõestuskäik lähtub empiirilise tõestus-materjali kõrval mitte päriselt põhjendatud üldistustest ja rekonstruktsioonidest.

Oma seisukohtade kinnituseks toob Zeiger muusikateoreetilisi, esteetilisi ja keelelisi seiku ning näiteid üleskirjutatud rahvalauludest.¹⁹³

Zeiger (1970: 26 jj; 1926: 613 jj) on veendunud, et regilaulutraditsioon on ühtne ning tema poolt välja valitud, Eesti eri paikadest ja eri inimeste poolt üles kirjutatud skandeerimata laulude näidete põhjal saab teha üldisi järeldusi. Ta kirjutab: “Skandeerimisprobleemi kohta olgu siinkohal märgit üksnes niipalju, et pean seda suurimaks arusaamatuseks ning eksimuseks meie rahvalaulu teaduslikus käsitelus üldse, kuna ligem tutvus rahvaviisidega ning nende põhja-likum analüüs eitab seda absoluutselt” (Zeiger 1926: 609). Teisal: “Kasinad on meie muistse prosoodia normid, üpris vähe on reegleid, kuid need normid – on kõikvõimsad, need reeglid – seadused, sest neist pole erandeid, pääle mõninga üksiku, harva ning seejuures igakülgselt motiveeritud – loomulikkuse nimel! /---/ Sellest rütmidogmast ei ole ainsamatki erandit” (ib: 616–617). Neid näiteid, mis Zeigeri teooriat ei kinnita, peab ta noodistaja eelarvamuste või “ebaõige”

uuema laulutraditsiooni süüks.¹⁹⁴ Seega jääb kahtlus, et kui valida teistsugused laulunäited, õnnestuks ehk tõestada ka skansiooniteooria.

192 Eesti vana, n-ö idealiseeritud minevikus käibinud rahvalaulu kohta kasutab Zeiger (1926: 608) väljendeid, mis rõhutavad nende (tõu)puhtust ja väärtust: puhastverd (eesti rahvaviis), kuld, raudvara.

193 Üks põhjendusi sõnarõhulise esituse algupärasuse kasuks on Zeigeri usk (ja soov), et eesti vana laul pidi kaasaja muusikast erinema. See on kaudne vastuväide Aavikule, kes püüdis vanadest lauludest leida vastavusi oma selget (meetrilist) korrapära esindavale iluideaalile. Et Zeigeri järgi “trohheiline” värss on uuemates lauludes tavaline, pidid vanemad regilaulud olema teistsugused, suurema hulga “daktülo-trohheiliste” värssi-dega: “On kindel – seda tunnistavad üksmeelselt ka kõik sennised uurimused – , et meie rahvalaulu muistsed normid suuresti erinevad nüüdistest, on ka sama kindel, et neile moodsa mõõdupuuga võimatu on ligineda” (Zeiger 1926: 607). “Puht trohheiline põhi-värss on küll domineeriv hilisemasse ajajärku dateeritavais rahvalaules, mitte aga vane-mais, kus arvuliselt sageli ülekaalus d a k t ü l o t r o h h e i l i s e d read” (ib: 612). Zeigeri arvates uuemad muutused eesti rahvamuusikas on aga põhjustatud moodsa muusika halvast mõjust ja seepärast “valed”.

Teoreetilise tõestuskäigu kõrval esineb kohati ka esteetilisi hinnanguid ja eelarvamusi:

“Nagu daktülotrohheilise põhivärsi rütmi võluvus peitub põhirütmide (2 & 3 osalise) järjestuses, nii ka terve rahvalaulu “mõnu” seisneb selles, et v a h e l d u v a d trohheilised ning daktülotrohheilised põhivärsid. Just selle tõttu võisidki muistsed traditsioonid küündida põlvest põlve sajangute kestes, ilma et nad oleksid kuigipalju luitund. Ja täna-päevgi – kas ei tunne me selle rütmi vahelduvuse suurt mõtet sama selgesti, nagu kord meie esiisadki /---/” (Zeiger 1926: 617).

194 Missugune laulutraditsioon on uuem või vanem, seda näitas Zeigeril rütmi arengu-teooria.

Zeigeri (1926, 1934) kirjutiste väärtus seisneb selles, et ta seostab skansiooniküsimust regilaulude viisi ja traditsioonilise esitusega ning avastab, et regilaulude esitamisel tõusevad vähemalt mõnikord esile sõnarõhud. Rahva-viiside uurimise suhtes hindamatu tähelepanek on see, et kogutud materjalisse tuleb suhtuda allikakriitiliselt, mõeldes viisikogujate oskuste ja eelarvamuste peale.

3.3.4. Teaduslik uurimine: Harald Paukson, Hendrik Visnapuu