Johannes Gutslaff (?–1657)

1648. a. ilmus Johannes Gutslaffi lõunaeesti keele grammatika “Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam” (“Grammatilisi vaatlusi eesti keelest”, 1648, 1998), mida peetakse hoolimata autori saksa päritolust paremaks kui Ees-tis sündinud Stahli oma. Gutslaff sündis Pommeris, õppis Greifswaldi ja Leip-zigi ülikoolides ning tuli misjonärina Eestimaale; õppis juba täiskasvanuna Tartus lõunaeesti keelt ja teoloogiat ning asus tööle Urvaste pastorina. Gutslaffi grammatika head taset võisid uurijate arvates põhjustada (1) hea foneetiline taju⁵⁰; (2) Leipzigis omandatud hiilgav haridus ja lai silmaring; (3) lõunaeesti maakohtades kuuldud puhas eesti keel ja tihe suhtlemine maarahvaga; (4) kaugelt tulija avatud suhtumine võõrasse keelde, (5) toetumine rahvalähedasele

47 I vältes sõnas kirjutatud kaksikkonsonanti peetakse Stahli ajal ja veel 19. sajandi algu-poolel peaaegu alati geminaadiks.

48 Stahlil tähistab pika vokaali või diftongi järel asuvat klusiili sageli üks tugev täht:

kekit ‘keegi’, toitan; aga vahel ka muud: laidma, haigke. Vt ka märkusi 39, 54.

49 -lle lõpp esineb murdeti kaasrõhulise silbi järel (Kask 1970: 103).

50 Hea murdekeele tundja Hella Keem (1998: 317) väidab, et Gutslaffil pidi olema

“terav kuulmine” ja erilist “mõnu näikse talle valmistanuvat häälduslike küsimuste üle juurdlemine.” Gutslaff on esimesena kirjeldanud eesti keeles palatalisatsiooni ja vokaal-harmooniat ning märganud, et saksa keeles /s/ kõlab vokaali ees lühemalt kui eesti keeles (ib: 318; Gutslaff 1998: 43; vt ka Lepajõe 1998: 313).

ja hästi arenenud katoliiklikule kirjakeele traditsioonile.⁵¹ Kõik need punktid sisaldavad ilmselt tõtt, kuid Gutslaffi prosoodiakäsitluse uurimine toetab viimast põhjendust.

Gutslaffi grammatikas leidub alajaotus “Prosodia”, kuid olulisi tähele-panekuid eesti keele prosoodia kohta esineb ka seoses ortograafiaga. Keskseks prosoodiliseks kategooriaks on Gutslaffil aktsent, mida ta eesti keeles eristab kaht liiki: akuut ja tsirkumfleks. “Eesti aktsendid (accentus) on akuut ja tsir-kumfleks. Tsirkumfleks märgitakse pikkade vokaalide kohale. Akuudist on meie seast lahkunud isand Fabriciusel värss: Mistahes rõhku (accent) kannab [alati] esimene silp.” (Gutslaff 1998: 44, 45; 1648: A3). Näib, et akuudi all on Gutslaff silmas pidanud sõnarõhku ning tsirkumfleksiga tähistanud kirjas pikki vokaale, vastandina lühikestele. Gutslaff peab sarnaselt Stahliga sõnarõhu (põhi)osaks hääletooni kõrgust, nagu näitab õpetus liitsõnade häälduse kohta:

“Liitsõnades tuleb mõlemate osade esimest silpi kõrgendada (est elevanda)”, nt:

lubbirayane (Gutslaff 1998: 45; 1648: A3); niisamuti ilmneb kaasrõhk Guts-laffil kirjaviisi kaudu.

Vokaalid jagab Gutslaff kolme liiki, kuid siin pole tänapäevases tähenduses tegemist samaliigiliste kategooriatega. “Vokaalide puhul eristatakse ja tähis-tatakse kolme väärtust (Valor): pikk, tavaline, peenendatud (grande, commune, tenue). Nimelt hääldavad eestlased mõningaid vokaale kas tugevasti venitades, mille märkimiseks on nad seniajani harjunud kasutama vokaali järel h-tähte; või hääldavad hariliku tooniga; või heli tugevasti peenendades /---/. Eristamise otstarbel märgitagu pikk vokaal tsirkumfleksiga; peenendatud kahe punktiga; ja tavaline jäägu ilma [tähistuseta].” (Gutslaff 1998: 36–39; 1648: A, A pöördel, joonis 5). Vokaalid grande ja commune vastavad ilmselt pikkadele ja lühikes-tele täishäälikulühikes-tele, ent sõnaga tenue tähistab autor kvaliteedi erinevust (/o/ ja /ö/, /u/ ja /ü/, /a/ ja /ä/). Tekstides esineb tsirkumfleks nii pika kui ülipika vokaali kohal, vastandades neid lühikestele; tsirkumfleks ja täpid võivad paik-neda korraga ühe tähe peal.⁵²

Hääletooni muutusele pikkades vokaalides (arvatavasti III välte puhul) viitab Gutslaffi väljend, et “ülejäänud” (s.t lühikesi) vokaale hääldatakse “hari-liku tooniga”. Ta seostab kestuse ja hääletooni tunnused, käsitledes vokaalide vältusi kokkuvõttes järgmiselt: eestlased hääldavad vokaale kas “tugevasti venitades [ja ebahariliku hääletooniga]” või “hariliku tooniga [ja lühemalt]”.

51 Mitmed keeleteadlased (Saareste 1938: 212, Kask 170: 61) osutavad Gutslaffi võima-likule seosele lõunaeesti kirjakeele traditsiooniga.

52 Kuigi vokaalide kvaliteedi muutus võib teatud juhtudel seostuda ka kestuse erinevusega, näiteks saksa keeles ja lõunaeesti murretes (Teras 2003), ei saa Gutslaffi puhul nimetatud kolme väärtust siiski lugeda kolme välte kirjelduseks (nagu kirjutavad Haarmann 1976: 27, Faehlmann 2002e: 250jj).

Joonis 5. Leheküljed Johann Gutslaffi grammatikast (1648: A pööre, A2).

Ilmneb selge vastavus ühelt poolt Gutslaffi vokaalide kolmikjaotuse ja nende tähistamise ning teiselt poolt “Agenda Parva” (1622) kirjaviisi vahel – vokaa-lide väärtusteks (grande, tenue, commune) on Gutslaff eristanud need tunnused, mis on “Agenda Parva” tekstis tähistatud erinevalt (kaks neist diakriitiliste märkidega ja üks ilma). Sel juhul lähtub Gutslaffi prosoodia ka varasemast kirjakeelest, kirjeldades üldistavalt “Agenda Parva” (taolist) kirjaviisi.⁵³ Siin esineb siiski tähendusrikas erinevus: Gutslaff kasutab tsirkumfleksi nii pikkade kui ülipikkade vokaalide peal, vastandades neid lühikestele ja eristades seega kaht vältust – kuid “Agenda Parva” autor on tähistanud tsirkumfleksiga ainult

53 Gutslaffi mõjutatusele kirjakeele traditsioonist osutab kaudselt see, et “Agenda Parvas” (1622) märgitakse pikka vokaali järgsilbis ning vokaalharmooniat – just neid tunnuseid, mille väljakuulmist ja märkimist kirjas peab Hella Keem (1998) (lisaks pala-talisatsiooni avastamisele) Gutslaffi eriliseks saavutuseks. Kui 1622. a. ilmunud

“Agenda Parva” autor, arvatavasti Sangaste (või Urvaste) kihelkonnast pärit suure-pärane eesti keele tundja tähistab kirjas samu peensusi, mida 1648. a. kirjeldab (ja samasuguse märgiga tähistab) saksa päritolu Urvaste pastor – siis võib siin oletada üsna otsest traditsiooni. Lisaks, vokaalharmooniat märkis kohati (näit pühaet, peiwaet) juba Völcker 1582. a. (vt Ehasalu jt 1997: 80–87).

ülipikka vokaali, püüdes ehk eristada seda pikast. Võib-olla Pommerist tulnud sakslane, õppinud eesti keelt täiskasvanuna, ei mõistnud eelkäija reegleid tsir-kumfleksi kasutamisel, sest tal puudusid vastavad tunnetuslikud kategooriad – ta ei tajunud kolme väldet.

Kui Gutslaff ei eristanud pikki ja ülipikki vokaale, milleks oli tal vaja vokaalide kestuse märkimiseks nii topeltkonsonanti kui tsirkumfleksi? Viimane oli tarvilik Urvaste murrakus esinevate kinniste järgsilpide pikkade vokaalide tähistamiseks, nt jummalîst (Keem 1998: 321). Gutslaffi avarat mõtteviisi näitab see, et ta möönab pikkade järgsilpide võimalikkust, tehes vahet silbi kestusel ja rõhul. Topeltkonsonant esisilbi järel oli pigem vokaali kinnisuse ja geminaadi märk, mille olemasolu Gutslaffi kujutluses kinnitab väljend: “/---/ nominatiivi mõlemad kahekordistatud konsonandid (geminata) genitiivis kaovad /---/”, nt Meggi – Mäjest ‘mägi – mäest’ (Gutslaff 1998: 43; 1648: A2 pöördel).

Konsonantide puhul eristab Gutslaff eelkõige hääletooni tunnuste põhjal lühikest ja pikka kestust (jääb arusaamatuks, kus ja millistes konsonantides):

“Konsonantide väärtus on tavaline, mis aga geminatsioonil muutub teravamaks, nagu on teada ka teistest keeltest” (Gutslaff 1998: 41; 1648: A2, joonis 5).

Huvitav on, et Gutslaff on märkinud illatiivi lühikeses vormis teise silbi vokaali

“teravdamist”, nt lîna ‘liina’ Gen. LE – lîná ‘liina’ Illat. LE; Darto ‘Tartu’ Gen.

– Dartó ‘Tartu’ Illat. (Gutslaff 1998: 179, 203, 1648: Eiiii pöördel, F2 pöördel). Muus osas on Gutslaffi konsonantide käsitlus sarnane Stahliga, v.a see, et ta tähistab nõrka velaarklusiili erinevalt lühikese vokaali järel ning diftongi või helilist häälikut sisaldava pika silbi järel.

Gutslaffi saavutused. Gutslaff kirjeldas aktsendi mõiste abil vokaalide hääldust lõunaeesti murretes. Ta eristas kaht vastanduvat vältust pea- ja järgsilbi vokaalides kestuse- ja toonierinevuste põhjal, ning kaht vastanduvat vältust konsonantides toonierinevuse põhjal. Gutslaffi tähelepanekud prosoodia kohta on järgmised: 1) tugeva pikendusega kaasneb ka hääletooni muutus, 2) hääletooni kõrgus osaleb rõhu moodustumisel, 3) (järgsilbi) vokaali kestus ei tarvitse seostuda rõhuga, 4) lühikese illatiivi hääldusel tõuseb esile teine silp.

Gutslaffi grammatika mõju eesti keele hilisematele uurijatele ei olnud nii suur, kui teos oma väärtuse tõttu oleks võinud pälvida, sest raamatu trükiarv oli väike ning järgnevate sajandite vältel nihkusid tähelepanu keskmesse põhjaeesti murded.