Rõhu moodustajate määramise metoodika

Rõhkude asukohtade määramiseks arvestati välja rõhu moodustajate keskmised väärtused iga laulu jaoks harilike ridade ja murtud ridade kohta meetrumi-üksuste kaupa. Rõhu moodustajate võimalikke väärtusi nimetatakse vastavat liiki rõhkudeks, sõltumata sellest, kas see väärtus ka tajus tekitab rõhulisuse mulje, s.t rõhu väärtus saab olla ka 0 [null]. Kui ühele meetrumiüksusele vastab uurimismaterjalis mõnikord kaks silpi või nooti, siis leitakse mõlema kohta uuritav väärtus eraldi ja arvutatakse nende keskmine.²²¹ Rõhkude moodustajate väärtused arvutatakse kuuldelise noodistuse põhjal või mõõdetakse akustiliselt, vastavalt nende iseloomule.

Kõigepealt otsustati vaadelda 6 erinevat rõhu moodustajat, mille toimet võib seniste uurimuste põhjal pidada regilaulus muusikalise rõhu, värsirõhu ja keelelise rõhu tajumisel kõige olulisemateks. Iga moodustajat nimetatakse selle järgi, missugust liiki rõhku ta põhjustab: 1) silbi prosoodilisest pikkusest sõltuv välterõhk; 2) viisi kontekstis kõrgetest helidest tulenev helikõrguse rõhk ehk tooniline rõhk; 3) viisihelide omavaheliste järgnevussuhete iseloomust tulenev meloodiline rõhk; 4) hääle intensiivsusest tulenev dünaamiline rõhk; 5) meetri-liste üksuste kestusest tulenev temporaalne rõhk; 6) hääle põhitooni liikumisest meetrilise üksuse kestel tulenev kontuurirõhk. Meloodilist ja toonilist rõhku üheskoos nimetatakse viisirõhkudeks. Kõrvale jäeti need rõhke moodustavad tegurid, mille osa Karksi regilauludes on viiside muusikalise iseloomu tõttu arvatavasti väike.²²²

Lähema uurimise alla jäi edaspidi 4 rõhku: tooniline, meloodiline, dünaamiline ja temporaalne rõhk (vt ka 1.3). Mõningase esialgse analüüsi järel

220 Kas skandeerimata ridades peaksid olema ka 8. meetrumiüksusel rõhulisuse näitajad suured, ei oska eeldada, sest 6. üksusel asuv pearõhuline silp tõuseb esile eelkõige 5. ja 7. üksuse kontekstis. Muidugi selleks, et 7. üksus mõjuks nõrgemana, tuleks tugevdada mõlemat naabrit, seega nii 6. kui 8. üksust.

221 Teine võimalus oleks olnud võtta ühe meetrumiüksuse piires esinev maksimaalne näitaja; kuid tegelikult teadmata, mis täpselt rõhulisuse tajule mõju avaldab, peeti n-ö neutraalsemaks võtta keskmine näitaja. Kuna juhtumid ise olid küllalt harvad ja esinesid skansiooni seisukohast ebaolulises kohas rea algul, siis arvan, et sellest toimimisest tingitud võimalik viga ei saanud olla väga suur.

222 Väikeste intervallide kasutamise tõttu ei arvesta ma intervallirõhku, ühehäälsuse tõttu harmooniaga seotud rõhku jm.

otsustati loobuda välterõhu ja kontuurirõhu arvestamisest. Välterõhu arvu-tamisest loobusin seetõttu, et keeruline on täpselt hinnata silpide fonoloogilisest kvantiteedist tulenevat väärtust, eriti järgsilpide ja 1-silbiliste sõnade puhul.

Kuigi silbikontuuri kuju on peetud rõhu oluliseks moodustajaks, loobusin esimeste laulude akustilise mõõtmise järel ka seda arvestamast, sest hääle põhi-kontuur moodustas uuritud silpidel küllalt erinevaid kõveraid, mida ei olnud võimalik väärtuse järgi võrrelda, seda enam, et Lippus (1977) ning Rüütel ja Ross (1985) on seostanud runolaulusilbi rõhulisust erineva kujuga kõveratega.

Hääle põhisageduse kontuuri kõveruste ja rõhu omavaheliste seoste uurimine jääb seetõttu tulevaseks ülesandeks.

Toonilise rõhu all mõeldakse viisinoodi suhtelist kõrgust viisi alumise tugiheli suhtes, arvestatuna pooltoonides. Tooniline rõhk määrati kuuldelise noodistuse abil.

Meloodiline rõhk asub meloodiakontuuri muutepunktides. See arvutati kuuldelise noodistuse põhjal Thomasseni (1982) mudeli järgi (vt 1.3.5).

Dünaamiline rõhk määrati iga laulurea piires kui silbi suhteline inten-siivsus, võrreldes selles reas kõige suurema intensiivsusega lauldud silbiga.

Tulemust väljendatakse detsibellides. Intensiivsused mõõdeti akustiliselt ja protseduur ise oli järgmine. Kui silbipiirid olid määratud, mõõdeti iga silbi piires maksimaalne intensiivsus.²²³ Kõige väiksema intensiivsusega silpi ei võetud aluseks sellepärast, et intensiivsuse näitaja alumine väärtus on võrreldes ülemisega väga ebastabiilne.²²⁴ Järgnevalt, silbi suhtelise intensiivsuse arvu-tamiseks leiti kõigepealt iga rea piires kõige suurema intensiivsuse väärtus ning lahutati sellest kõigi sama rea silpide intensiivsuste väärtused. Seega tähistas nüüd kõige tugevamat dünaamilist rõhku 0 ja nõrgemaid rõhke vastavalt suure-nevad väärtused. Laulurea dünaamiliste rõhkude graafiliseks kujutamiseks kooskõlas ülejäänud näitajatega, – kus arvuliselt suuremad väärtused tähistavad tugevamaid rõhke –, võeti saadud tulemuste pöördarvud: suurimat rõhku tähistas endiselt 0, kuid nõrgemaid rõhke vastavalt vähenevad negatiivsed väärtused. Graafiku lõplikuks vormistamiseks liideti kõigile suhtelise intensiiv-suse väärtustele arv kaks, et dünaamilise rõhu liikumise kujutis ei jääks teistest, positiivse väärtusega kõveratest visuaalselt liialt eemale (x-teljest allapoole).

Seega on suhteline dünaamiline rõhk graafikutel esitatud detsibellides, kuju-tades intensiivsuse väärtuse muutumisi selle maksimaalse ja minimaalse²²⁵

223 Siin oli võimalik valida, kas mõõta ühiku keskmine või maksimaalne intensiivsus, kuid otsustasin viimase kasuks. Lähtusin Urve Lippuse (1977a: 44) tulemustest, kes mõõtis ühes laulus nii silpide keskmist kui maksimaalset intensiivsust ega saanud kokkuvõttes oluliselt erinevaid tulemusi.

224 Esines rea lõpusilpe, mille intensiivsus oli nii väike, et nende väärtuste mahutamine hiljem koos teiste väärtustega ühisele graafikule osutus raskeks. Sellepärast andsin hilisema graafilise kujutamise jaoks kõigile viimase meetrumiüksuse intensiivsuse väärtustele, mis olid rohkem kui 10 dB alla rea maksimumi, tinglikult väärtuse –8 dB.

225 Minimaalne väärtus on mõningates ridades määratud tinglikult, vt eelmist märkust.

tuse vahel laulurea piires, kusjuures suhteline 0-punkt on asetatud 2 detsibelli võrra madalamale maksimaalsest intensiivsusest. Dünaamilise rõhu arvutamine graafilise kujutamise jaoks toimus kokkuvõttes järgmise valemi kohaselt, kus Int _max tähistab rea kontekstis maksimaalset intensiivsust ja Int _n konkreetse silbi intensiivsust.

Dünaamiline rõhk = (Int _max – Int _n) * (–1)+2

Temporaalse rõhu all mõistetakse iga laulurea piires ilmnevat meetrumiüksuse (ehk sellele vastava silbi) suhtelist kestust. Silbi kestus sõltub vastavalt regi-värsimõõdu reeglitele selle asukohast reas: rõhulistel üksustel on pikad silbid, rõhututel üksustel lühikesed silbid, mõlemasse üksusesse sobivad meetriliselt neutraalsed silbid. Jaan Rossi ja Ilse Lehiste mõõtmistulemused kinnitavad, et rõhulistel üksustel asuvad silbid on teistest tõepoolest keskmiselt suurema kestusega (Ross, Lehiste 1998). Meetrilise ühiku kestus mõõdeti millisekun-dites, kuid koos teiste tunnustega ühisel graafikul kujutamiseks jagati saadud tulemused sajaga, seega on temporaalne rõhk graafikutel esitatud detsisekun-dites (ds).

Dünaamiline rõhk ja temporaalne rõhk määrati akustiliste mõõtmiste põhjal.

Selleks kasutati helianalüsaatoreid C(omputerised) S(peech) L(aboratory) 4300 ja Multi-Speech Model 3700, Version 2.2. Viisid sisestati kvantimissagedusega 10 kHz. Rõhu korrelaadi väärtused määrati meetrumiüksuse piires, mis tava-liselt kattus silbipiiriga. Otsitavad silbipiirid määrati kõigepealt kindlaks teksti põhjal (vt I pt), seejärel otsiti need piirid üles kitsa ribaga spektrogrammilt, kasutades probleemide korral ka intensiivsuse ja helikõrguse graafiku abi.

Silbipiir määrati sinna, kus oli näha ja kuulda ühe silbi häälikute kvaliteedi muutumine teiseks ja/või intensiivsuse madalseis. Silbipiiride määramise prob-leemidest on kirjutanud põhjalikult Ross ja Lehiste (2001: 65jj). Kuulmismulje ja akustilise analüüsi ühise tulemusena ilmnes üksikuid erinevusi, võrreldes tavalise silbitamisega regilaulukeele reeglite järgi –, eelkõige sõnaühendites, kus klusiiliga lõppevale sõnale järgnes vokaaliga algav sõna, nt sõnapaarid sõlg om, miist oo silbitusid laulmisel pigem sõl/gom, miis/too; tegusõnalõpp -mai/e silbitus täpsemalt mai/je jm. Helitute geminaatide puhul, kus ei ilmnenud otse-seid silbipiiri tunnuotse-seid (muutused intensiivsuses, formantides), mõõdeti gemi-naadi kogukestus, arvestati lõpuosa kestuseks selle keskmine väärtus silbi algul (Lehiste 1966), ning lahutades kogukestusest lõpuosa, saadi esiosa kestus.

Rõhkude moodustajate väärtusi kujutatakse graafikutel, kus x-teljel paikne-vad laulurea meetrilised üksused nummerdatuna 1–8. 2-realise viisi puhul kan-takse graafikule teineteise järel mõlemad viisiread. Kõigi rõhu moodustajate keskmised väärtused kujutatakse ühisel graafikul vastavalt igaühe enda mõõt-ühikutele, millest räägiti eespool täpsemalt iga moodustaja juures eraldi. Et rõhkude puhul on tegemist suhteliste väärtustega, siis mõõtühikute suurusjärk valiti arvestusega, et kõik graafikud liiguksid enam-vähem ühesugustes piirides ning oleksid koos jälgitavad. Eeldatakse, et kui mitme moodustaja tipud

lange-vad üheskoos ühele meetrumiüksusele, (näiteks tavaliselt on helikõrgus ja inten-siivsus teineteisest sõltuvad tunnused), kostab seal tõenäoliselt ka tajutav rõhk.

2-realiste viiside puhul arvutati suhteline dünaamiline rõhk mõlema viisirea kohta nii ühiselt kui eraldi. Graafikutele joonistati mõlema viisirea kohta ühiselt arvestatud dünaamiline rõhk, sest muidu ei oleks kahe viisirea näitajad teine-teisega visuaalselt hästi kõrvutatavad. Kuid kogu materjalis esinevate viisi-ridade üldisel võrdlemisel arvestati suhtelisi dünaamilisi rõhke ühe laulurea kontekstis.

Nii dünaamiliste kui temporaalsete rõhkude väärtusi mõjutab häälikutele endile omane, nende moodustamisega kaasnev omaintensiivsus ja -kestus.

Mitmete erisuguse häälikulise koostisega ridade mõõtmistulemuste keskmiste puhul need erinevused eeldatavasti tasanduvad.²²⁶

Katse edasine käik sõltus mõnevõrra juba mõõtmistulemustest, kuid veidi etteruttavalt kirjeldatakse ka seda. Rõhu moodustajate väärtuste, nende omavaheliste suhete ja tajukatse tulemuste kõrvutamine näitas (vt allpool), et erineva värsiehitusega ridade laulumisel esines mitmesuguseid muutusi kõigis rõhu korrelaatides, kuid silmnähtavalt ei domineerinud neist ükski. Seetõttu kujunes välja otsus võrrelda vaatluse all olnud rõhu moodustajate suhtelist tugevust ühesugusel väärtusskaalal, mis annaks võimaluse kõrvutada erinevaid rõhke, sõltumata mõõtühikutest. Iga rõhu moodustaja väärtused jagati 3-osa-lisele suhte3-osa-lisele skaalale ning skaala ülemise kolmandiku piiresse jäävad näitajad loeti rõhuks, alumise kolmandiku piiresse jäävad näitajad rõhu puudu-miseks ja ülejäänud keskpuudu-miseks ehk neutraalseks. Igas laulus määrati kõigi nelja rõhu moodustaja keskmiste väärtuste suhtelised tugevused meetrumiüksuste kaupa. Seejärel kõrvutati saadud tulemusi skandeeritud, rõhutamata ja sõna-rõhulistes lauludes.