Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887)

19. saj. teise poole silmaspaistvamaid eesti keeleteadlasi on Haapsalus sündinud saksa-rootsi soost Ferdinand Johann Wiedemann, Vene Teaduste Akadeemia liige, sel perioodil ilmunud kõige ulatuslikuma eesti keeleõpetuse “Grammatik der Ehstnischen Sprache” (“Eesti keele grammatika”, 1875) ja võru murde käsitluse (1864) autor (vt ka Ariste 1973: 60).¹⁴⁷ Eesti keelt oli Wiedemann kuulnud ja kõnelnud noorpõlvest saadik (Wiedemann 1875: 143), ülikoolis õppis ta juurat ja lisaks sellele vanu keeli. Tema teoreetilisi seisukohti on mõjutanud eelkõige Faehlmann ja Ahrens.

Rõhu ja välte küsimusi käsitleb Wiedemann (1875: 130–144) rõhukeskselt ühise terminiga Accent samanimelises peatükis, vaadeldes põhjalikult aktsendi seoseid sõna muutmisega, ning puudutab ka luule rütmi.¹⁴⁸ Suhteliselt aegunud tundub ajastu mõtteviisi taustal Wiedemannil rõhu tunnuste käsitlus,¹⁴⁹ sest ta peab rõhulist silpi (betonte, accentuirte Sylbe) ka kestuselt pikemaks: “/---/

rõhutatud silp öeldakse suurema väljendusjõuga (mit grösserem Nachdrucke), s.t valjemini ja lastes häält veidi pikemalt viibida kui rõhuta [silbil]. Kuid see pikem viibimine ei ole siiski nii suur, et rõhk (Accent) ja kestus kokku langeksid nagu saksa keeles, vaid eesti keeles eristuvad väga selgesti lühikesed ja pikad rõhulised silbid” (ib: 130). Sõnas mina olevat esimene, rõhuline silp pikem tei-sest, vokaali aga “ei venitata” ja sõna eristuvat selgesti sõnadest Miina ja minna,

“kuigi neis kõigis hääl peatub pikemalt esimesel silbil kui teisel” (ib: 130, 131).

Wiedemann väidab, et eestikeelne kõne kulgeb rõhulise ja rõhutu silbi

147 Wiedemann kirjutas ka aukartustäratava hulga uurimusi mitmesuguste soome-ugri keelte kohta, koostas 1869. a. ilmunud mahuka “Eesti – saksa sõnaraamatu” jpm.

148 Wiedemann ei erista otseselt väldete ja rõhu käsitlust. Ta märgib, et võrreldes aktsendi [=välte) tähtsusega eesti keeles on seda suhteliselt vähe püütud kirjas märkida (Wiedemann 1875: 141). Ta läheb mööda Masingust, väites, et alles Nolcken on 1872.

ja 1873. a. hakanud “kerget ja rasket rõhku” (II ja III väldet) tähistama (ib: 141).

Wiedemann (ib: 142–144) nõustub küll, et viimaste märkimine eesti keeles lugemist kergendab, kuid ei pea ise seda mitmel põhjusel tarvilikuks. Uurimuses võru murdest kasutab Wiedemann (1864) siiski nende jaoks diakriitilisi märke.

149 Wiedemann (1875: 130 jj) arvab nagu Faehlmann 1840. aastatel, et eesti keele rõhk ei erine oluliselt germaani, romaani, slaavi ja leedu keele omast. Võib-olla oleneb Wiedemanni arvamus ka tema murdetaustast.

mise tõttu trohheilise rütmiga kolmeosalises (3/8) taktimõõdus, tähistades esi-mest ja teist silpi vastavalt neljandiknoodi ja kaheksandiknoodiga (ib: 131).

Seega tema kujutluses on eestikeelse sõna esisilpide kestussuhe 2:1, mis vastab III vältes sõnadele. (vrd Ross, Lehiste 2001: 46). Kui aga arvestada, et I-vältelistes sõnades ta esisilbi vokaali ei luba pikendada (vt ülal), siis lisakestus sõna algussilbile peaks tulema konsonandi arvelt, – see viitab taas geminaadi olemasolule, mida Wiedemann uue kirjaviisi järgijana ei märgi.

Wiedemann loob senise keeleteaduse tulemuste põhjal oma väldete süs-teemi, kus eristab pearõhulises silbis kahte kestust: pikk [II, III välde] ja lühike [I välde] ning kaht rõhuastet: kerge [I ja II välde] ja raske [III välde]. Pikal silbil, mis moodustub pikast vokaalist, diftongist või mitmest konsonandist, saab olla “kerge rõhk” (leichte Ton) [II välde] või “raske rõhk” (schwere Ton) [III välde]; lühikesel silbil ainult “kerge rõhk” [I välde] (Wiedemann 1875:

135). Raske rõhk tähendab Wiedemannil hääle tugevamat väljendusjõudu (Nachdruck) ja pikemat viibimist vastaval silbil (ib: 135), lõunaeesti keeles ka mõningate vokaalide kvaliteedi muutust (Wiedemann 1864: 4, 14). Ühelainsal korral esineb Wiedemannil (1875: 137) välte tähenduses ka kestusele viitav väljend accentliche Quantität der Sylbe. Ka tema eristab “eriti rasket rõhku”

Lõuna-Eestis sisseütleva käände lühikestes vormides (ib: 136), pidades neid osastavast käändest tugevamaks. Astmevahelduse nähtusi käsitleb Wiedemann peatükis “Mutation”, kasutades mõisteid “kerge ja raske rõhk” seostatuna astmevahelduse nõrga ja tugeva astmega (ib: 135, 136, 144 jj).

Wiedemann peab väga oluliseks kõnerütmi mõju sõnarõhkude realiseeru-misele. Ta analüüsib senisest põhjalikumalt kaasrõhkude (Nebenton, Nebe-naccent) paiknemist (mille puhul olevat ebakorrapära rohkem Lõuna- ja Lääne-Eestis) üksikult hääldatud sõna piires ning kontekstis.¹⁵⁰ Ta näitab eesti keele rütmi mõju III vältes sõnade, liitsõnade, võõrsõnade ja -nimede, 1-silbiliste sõnade hääldusele ning kõnetaktide (“trohheiliste taktide”) moodustumist¹⁵¹ (ib:

140 jj). Kõnerütmi kirjeldamiseks kasutab ta muusikast ja poeetikast pärinevaid mõisteid (takt, trohheus) ja tähiseid (noodid, pausid) (vt joonist 16).

Wiedemann arvab, et keele trohheiline rütm annab eestikeelsele luulele ja rahvalaulule samasuguse rütmi, kus rõhulise silbiga täidetud tugeva meetrumi-üksuse ja rõhutu silbiga täidetud nõrga meetrumimeetrumi-üksuse kestussuhe on 2:1. Ta

150 Kaasrõhk olevat paremini märgatav, kui sellele järgneb rõhutu silp (nagu sõnas inimesed), ning vähem märgatav, kui see asub sõna lõpusilbil (nagu sõnas hobused) ja järgneb paus. III vältes sõnu kirjeldab Wiedemann (nagu Faehlmann) teise silbi kaas-rõhu kaudu (vt joonist 16). (Wiedemann 1875: 134 jj, vt ka 140, 141).

151 Näiteks on Wiedemanni (1875: 137, 138) sõnul 1-silbiline sõna (v.a on, mõned ase-sõnad ja määrase-sõnad) raske rõhuga ja võib üksi täita 3-osalise takti / ilm /, aga kui talle järgneb teine 1-silbiline sõna, siis nad mõlemad nõrgenevad ja moodustavad koos ühe takti kõik maa / ilm on / kära täis. 2-silbiline sõna täidab täpselt takti, aga ka 3–4-silbi-line sõna võib mahtuda ühte takti.

Joonis 16. Wiedemann kirjeldab eesti keele rütmi mõju sõnade prosoodiliste omaduste ilmnemisele. Joonisel on toodud Wiedemanni näide III vältes (“raske rõhuga”) sõna nõrgenemisest, kui talle järgneb rõhuline või häälikulise koostise poolest tugev silp:

nõrgeneb teise silbi kaasrõhk, mistõttu ei ole vaja tugevamalt rõhutada ka esisilpi.

Seetõttu hääldatakse tugevamalt esisilp sõnas kõiki, nõrgemalt väljendis kõiki inimesi (Wiedemann 1875: 134).

näitab, kuidas trohheiline rütm mõjutab ka luules sõnarõhkude tugevust ja silpide kestust ning mõnikord põhjustab aktsendi nõrgenemist, mida võiks nimetada välte neutraliseerumiseks¹⁵², nt võrdsustuvad erisuguse esisilbiga sõnad täna ja minna.¹⁵³ Wiedemann (1875: 138) seletab ära, et regilauludes esi-nevad pikemad sõnalõpud on luule rütmisundusest tingituna säilinud vanemad keelevormid. Pearõhu paiknemist sõnade algussilbil peab ta (ib: 131) õigusega alliteratsiooni aluseks.

Wiedemanni saavutused. Wiedemann loob eesti keele väldete süsteemi, kus üks tunnustest on häälduse kestus, teine aga eelkõige hääletooni liikumine.

Nii vastanduvad pearõhulises silbis pikk [II, III välde] ja lühike [I välde] kestus ning kerge [I, II välde] ja raske rõhk [III välde]. Silbi kestuse ja rõhu tunnused on koondatud ühise nimetuse aktsent alla. Wiedemann arvestab rõhulise ja rõhutu silbi kestussuhteks eesti keeles ning trohheilises luules ja rahvalaulus 2:1. Ta analüüsib üksikasjalikult eesti keele ja luule rõhurütmi mõju sõnade prosoodiliste tunnuste ilmnemisele, näidates sealjuures aktsendi nõrgenemist, mida võiks käsitleda kui ühesuunaliselt toimiva rõhu ja välte neutralisatsiooni avastamist. Wiedemann seletab ära, et regilauludes esinevad pikemad sõna-lõpud on luule rütmisundusest tingituna säilinud vanemad vormid.

152 Väldete neutraliseerumine toimub Wiedemanni käsitluses ühesuunaliselt kui pikkade silpide lühenemine ja häälduse nõrgenemine, sest lühikest esisilpi (mis võiks asuda tugevas meetrumipositsioonis) tema jaoks ei eksisteeri. (Vrd Ross, Lehiste 2001.)

153 Raske rõhuga 2-silbilised sõnad, mis peaksid moodustama kaks takti, nõrgenevad ja moodustavad ühe takti, näiteks väljendis “tahan taati rõõmustada” sõna taati nõrgeneb, nagu oleks hääldatud taadi. Raske rõhuga 3-silbiliste sõnade esisilp moodustab omaette takti (vis/kasid, kae/bavad) või nõrgenevad seal mõlemad rõhulised silbid, nii et need paigutuvad ühte takti (astu/ma). Kerge rõhuga 3-silbilised sõnad võivad ulatuda kahte takti (keva/de); kui aga järgneb raske rõhuga silp, koondatakse sõna ühte takti, nt: tahan / tasuda / emme / vaeva. Ühte trohheilisse (s.t Widemannil 3/8 mõõduga) takti mahutatakse mõnikord koguni neli silpi (Wiedemann 1875: 138, 139).