Teaduslik uurimine: Harald Paukson, Hendrik Visnapuu

Eesti regilauluvormi teaduslik uurimine algas Eestis 1920.–1930. aastatel ajen-datuna eelkõige soovist lahendada skansiooniprobleem ning keskendus seetõttu rütmile ja meetrumile. Harald Paukson läks välitöödele uurima, kuidas regilaule esitatakse, ning kogumisretkel ja hiljem oma fonografeeritud helisalvestuste analüüsimisel pööras erilist tähelepanu lauljate rõhutamismaneerile. Temalt pärinevad üksikasjalikud, laulikute tähelepaneliku jälgimise põhjal tehtud esituse ja rõhutamismaneeri kirjeldused.¹⁹⁵

Paukson mõistis skansiooniprobleemi eelkõige kui küsimust, kuidas rõhu-tati murtud ridu traditsioonilises esituses. Mõistele skansioon lisab Paukson oma kirjutises algul täiendi “niinimetatud”, osutades selle spetsiifilisele tähen-dusele regilaulus: “/---/ teatavasti on olulisim n. n. s k a n s i o o n i küsimus:

mittetrohheilise sõnastusrütmi laulmine trohheiliseks laulurütmiks – skansioon, resp. muutmata jätmine – mitteskansioon” (Paukson 1930: 433). Ta pooldab seisukohta, et regilaulurida on jagunenud neljaks meetrumirühmaks muusikalise arengu tagajärjel, kuid varem eksisteeris sõna ja muusikat ühendav sõnastus-rõhuline ürgvärss (ib: 448).

Paukson avastas, et regilaulutraditsioonis ei rõhutata kõiki ridu ühtemoodi, vaid eksisteerib tõesti kaks võimalust, tingituna paikkondlikust, žanrilisest, soolisest jm eripärast. Üks võimalus laulmisel on skansioon, “sõna päärõhu ignoratsion laulmisel viisirõhu kasuks”, mille tulemusel kujuneb neljatrohhei-line laulurida, trohheineljatrohhei-line laulurütm; teine võimalus on mitteskansioon, “rütmilt sõnavärssi jälgiv ettekanne” (ib: 434, 446 jm).

Paukson (1930: 433 jj) jätab oma sõnul skansiooniprobleemi lahendamisel kõrvale välteküsimused ja arvestab rütmitegureist ainult [sõna]rõhku – niisiis ei pea ta traditsiooniliselt lauldud ridades rõhkude kujunemisel silbipikkusi olu-liseks. Pauksonil tähendavad arvatavasti laulu meetrilist rõhku mõisted laulmis-rõhk ja viisirõhk ning skansioonirõhk – juhul, kui meetriline rõhk paikneb

195 Paukson (1930: 442) väidab näiteks, et skansioon ilmneb kõige sagedamini 6.

positsioonil. See on loogiline, sest kahes kõige sagedamini esinevas murtud värsside struktuuritüübis (2+3+3, 3+2+3), esineb vastuolu sõnarõhu ja meetrilise rõhu vahel rea viimase 3-silbilise sõna alguses.

sõnarõhust lahus. Murtud värsse nimetab ta mõistetega mittetrohheilise sõna-rõhkude seisuga värsirida, mittetrohheiline sõnastusrütm, skansioonivärss.

Skansiooniprobleemi mõistelist külge puudutab Henrik Visnapuu ja Jaan Ainelo poeetikaõpik (1932). Selles määratletakse mõiste skandeerimine ainult silbilis-rõhulise luule jaoks, pidades seda ebaõigeks regilaulu rõhunihete kirjel-damise puhul (Visnapuu, Ainelo 1932: 134). Kogu vältelise värsiõpetuse seovad autorid otseselt muusikaga. Eesti regilaulu värsimõõtu nimetatakse silbilis-rõhu-liseks ja rõhusilbilis-rõhu-liseks, pidades vältelist elementi muusika mõjul kujunenud tunnu-seks.¹⁹⁶ Autorid on veendunud, et regilaulu esitati neljaosalise meetrumi rõhku-dega ning soovitavad skandeerimise asemele terminit sünkoop, sünkopeeritud laulmine (mida kasutas algul Aavik: 1914): “Kui nelja trohheuse rütmilise rõhu juures ja 8 silbi ulatuses esinevad kaks kolmesilbilist sõna, s. o. kaks daktülit, siis kolmesilbilisil sõnul päärõhk kandub esimeselt silbilt teisele silbile. /---/

Selline rõhu ülekandumine päärõhulisest silbist silbiorgu, ehk värsijala tõusust langusse, on puhtmuusikaline vajadus” (Visnapuu, Ainelo 1932: 150).

Autorid täpsustavad viisi ja teksti rõhusuhteid laulmisel, nimetamata oma allikaid. Kolmesilbiliste sõnade jagamine kaheosaliste taktide vahel ja rõhu ülekandumine pearõhuliselt silbilt olevat vaid osaline: “Meie ei vii lauldes rõhku ära esimeselt silbilt, vaid meie tasandame, jagame rõhu esimese ja teise silbi vahel, paneme lisarõhu teisele ning skandeerime värsiskeemi järgi kolme-rõhulist värssi neljarõhuliseks. See ei anna meile mingit õigust hüljata loomulikku sõnarõhku” (ib: 152).¹⁹⁷ Mitmuse 1. isiku meie kasutamine rõhuta-mise kirjeldarõhuta-misel viitab, et asetutakse esitajate poolele – samas on väga kaheldav, kas Visnapuu ja Ainelo harrastasid regilaulu; pigem toimub siin poeetiline samastumine esitajaga, kirjeldades uurija kujutlust tolle tegevusest.

Professor Walter Andersoni probleemiasetus töös “Studien zur Wortsil-benstatistik der Älteren Estnischen Volkslieder” (“Uurimusi eesti vanema rahvalaulu sõnasilbistatistikast”, 1935) toob selgelt esile tolleaegse mõtteviisi, et skandeerimine regivärsside lugemisel sõltub nende vastavusest

196 “Laulmine tõi rütmilisse skeemi juurde ajaelemendi, välte ja takti, mille säädustele pidi alluma rahvalaul. Just see asjaolu, et eesti keel on välteline, toob rahvalaulu värssi vastuolu muusikalise noodi ja sõnasilbi vahel, mida peab arvestama laulmisel. /---/

Silprõhulise 4-jalgse trohheuse puhul mõjub ajaelement, mille toob juurde muusikaline takt, meetrikasse niipalju, et ta sunnib pika noodi alla valima pikavältelist silpi või kinnist lühivältelist silpi” (Visnapuu, Ainelo 1932: 148, 149). Arvatavasti mõisted pika-välteline ja lühipika-välteline ei tähenda siin mitte silbi, vaid silbis asuva vokaali pikkust,

“kinnise lühivältelise silbi” all mõeldakse sel juhul pikka silpi.

197 Henrik Visnapuu arvates Aavik liialdab oma nõudega meetrumit igal juhul tegelikus rütmis realiseerida ning arvab, et see tuleb Aaviku oskamatusest eristada rütmi ja meetrumit. Visnapuu on varem kirjutanud: “See, mille ta [Aavik] ütleb rütmi olevat, on abstraktne meetrum, nii nagu seda on muusikan takt. /---/ See rütm läheneb ning kauge-neb aegajalt alusmõõduks võet skeemist. /---/ Nüüd jääb küsimus, kas rütm peab arenema kindla meetrumite arvu piiriden või võib see sellest piirist välja astu. Nõnda oleks pidand Aavik küsima, kui ta oleks oskand” (Visnapuu 1923: 367–368).

reeglitele. Tema teaduslikult järjekindel töö uurib kvantiteedireeglite kehtimist regilaulus, kusjuures üheks eesmärgiks on “valgustada niinimetatud skansiooni-küsimust (Skansionfrage)” (Anderson 1935: 4).¹⁹⁸ Oma ülevaates vaidluse senisest käigust kasutab Anderson mõisteid Skandieren – Nichtskandieren.

Mõistet skandeerima seletab Anderson (ib: 192) soome runolaulude esitustava kaudu, viidates selle teaduslikule käsitlusele kui soome skansiooniteooriale.

Kirjutise kontekstis esineb viimati nimetatud väljend enamasti tähenduses

‘runolaulu kvantiteedireeglid’. Anderson tõestas esimesena ulatusliku, Kolga-Jaani kihelkonnast pärineva materjali peal, et regivärssides kehtivad kvanti-teedireeglid. Sellest ta järeldas: “Kolga-Jaani laulutekstid, ükskõik kas neid tõepoolest skandeerivalt või skandeerimatult ette kanti, kõikjal eeldavad ja peegeldavad skandeerimist, ja et seega skandeeriv ettekanne on algupärasem”

(ib: 193). Siinjuures ilmneb arvamus, et tekstide vorm suudab vastu pidada erisugustele esitustraditsioonidele.

Herbert Tampere pöörab esimesena tähelepanu kuulaja taju subjektiivsusele ja skandeerimise füüsikalisele olemusele, analüüsides rõhu eri komponentide toimet kuulmismuljele. Tampere arvates ei tingi välteline meetrum veel iseenesest skandeerivat esitust, seetõttu suudab ta eraldi vaadelda värsimõõdu ja esituse probleeme: “/---/ nende [kvantiteedi]reeglite läbiviimine ei anna iseenesest veel mingit rütmi” (Tampere 1937: 3, ka 7). Ta kirjutab skandeerimisest, rahvalaulude rõhust ja rütmist artiklites “Mõningaid mõtteid eesti rahvaviisist ja selle uurimismeetodist” (1934) ja “Eesti vana rahvalaulu rütmiprobleemist” (1937).

Tampere (1937: 4) tutvustab skansiooni mõistet Soome teaduse eeskujul, kus-juures selle põhjusena nimetab ta värsimõõtu, mitte muusikat: “Soome teadlased on enamikus võtnud seisukoha, et nende rahvalaulu lauldes alati skandeeritakse, s.o kantakse ette vastavalt värsimõõdu nõuetele muudetud rõhkudega (näit.

miele/ní mi/nún te/kévi), nõnda nagu koolis loetakse ladina ja kreeka värsse.”

Tampere käsitleb skandeerimist kui kuulaja otsustust esitaja rõhutamis-maneeri kohta, eeldades sealjuures, et kuulaja suudab olla objektiivne. Tema kirjutistes ilmneb kaudselt aga vähemalt neli kuulajat, kelle otsustuste õigsuse võrdlemiseks ei ole selget kriteeriumi: autor Tampere ise, Harald Paukson, n-ö subjektiivne kuulaja (kes Tampere arvates otsustab valesti) ja n-ö objektiivne kuulaja (kes otsustab õigesti). Tampere arvestab subjektiivseid tegureid eel-kõige võimalike ekslike rõhuotsustuste puhul: “Kui nüüd /---/ kuulaja kuuleb küll korrapärast rütmi, kuid ei ole harjunud selle tegureid eraldama või läheneb asjale eelarvamusega /---/, siis on väga suur võimalus, et ta neid [lauluridu]

peab [ekslikult] skandeerituks” (ib: 8).¹⁹⁹

198 Oletan, et sakslasest Walter Andersonile oli emotsionaalselt vähem oluline kui eest-lastele, kuidas regivärsse deklameeriti, mistõttu oli tal kergem võtta küsimuses objektiivset seisukohta.

199 Uurijate subjektiivsusele ja taju erinevusele viitab see, et Tampere (1937: 5) arvates Pauksoni fonogrammid ja noodistused ei ole kooskõlas.

Tampere püüab eristada ja seostada sõnarõhkudel põhinevaid ja meetrilistel rõhkudel põhinevaid rõhurühmi regivärsireas, arvestades ka lauserõhu mõju.

Eesti rahvalaulu värsimõõtu nimetab Tampere (1937: 3) neljajalgseks trohheu-seks, mille tõusus ei tohi olla lühikesi pearõhulisi ja languses²⁰⁰ pikki pea-rõhulisi silpe, kusjuures esimene värsijalg on vabalt täidetud. Samas teeb Tam-pere seisukohad veidi vastuoluliseks see, et ta defineerib värsirõhud taju põhjal:

“Kui meie oma kõrva kaudu tunneme, et üks värsiüksus on teisest tõstetud rohkem esile, s. o. rohkem aktsentueeritud, siis nimetame seda a r s i s e k s , teist, vähem väljatõstetut, t e e s i s e k s ” (ib: 6).²⁰¹ Ta ei täpsusta ka, kas regilaulu rõhud (ja seega värsimõõt) määratakse lauldud või loetud ridade põhjal. Oma värsimõõdu analüüsi näite juures märgib Tampere värsirea rõhud, sealhulgas ka toonilised rõhud, kõne omaduste põhjal (ib: 8). Ka Tampere ise möönab arsise määramise raskusi, väites, et laulikud püüavad tema arvates vältida arsise ja teesise vältuse suurt erinemist – mis omakorda näitab värsirõhkude ja värsi-mõõdu määramist siiski ka laulmise põhjal (ib: 8).

Lisaks trohheilistele värsijalgadele nimetab Tampere (1937: 7) samas artiklis ka sõnarõhuga algavaid rühmitusi ehk “värsijalgu”. Struktuuriüksus, mille piires Tampere arvates ilmneb silbi rõhulisus, on “üks sõna või sellele vastav sõnade kogum (=värsijalg)”. Iga niisugune sõnarõhuline värsijalg algab dünaamilist rõhku kandva silbiga (= pearõhulise silbiga), mis ei tarvitse olla reas kõige enam välja tõstetud. Sõnarõhulised värsijalad järjestatakse nii, et sünniks korrapärane kvantitatiivsete arsiste-teesiste ahel.

Rütmi võimalike moodustajatena toob Tampere (1934: 5, 1937: 6) esile eri-nevad rõhkude liigid: “toonilise, dünaamilise ja kvantitatiivse ehk temporaalse aktsendi” ning sõna- ja lauserõhu. Eesti keele sõnarõhku peab Tampere dünaamiliseks, kuid suhteliselt nõrgaks rõhuks, millel polevat erilist grammati-list funktsiooni ja mis võivat lause kontekstis muutuda. Kvantiteet eesti keeles olevat väga oluline, kuid mitte otseselt dünaamilise rõhuga seotud; helikõrguse ja rõhu suhted aga lähemalt uurimata.²⁰² Lauserõhu all mõtleb Tampere (1937:

9) üht või mitut domineerivat silbipositsiooni, kuhu on koondunud mitu olulist rõhku: meetriline rõhk, sõnarõhk ja kõrge meloodianoot (ehk tooniline rõhk).

Regilaulus tajutava värsimõõdu moodustavadki Tampere (1937: 7) arvates mitu komponenti: värsimõõdu aluseks on kvantiteet, kuid helikõrgus ja

200 Regivärsirea vastanduvate positsioonide kohta kasutab Tampere mõisteid arsis ja teesis (1934), värsijala tõus ja langus (1937).

201 Meenutagem et Tampere (1937: 3) sõnul kvantiteedireeglite läbiviimine ei anna veel rütmi. Seega neis ridades, kus kvantiteedireeglid on täidetud, aga meetrilised rõhu pole tajutavad, ei tohiks olla Tempere arvates trohheust ega seega ka mitte regivärsimõõtu, – mis on tal ometi määratletud trohheusena.

202 Tampere nimetab, et eesti regilaulu vormi uurijad pole seni arvestanud esimese ja teise silbi pikkussuhteid ega helikõrguse liikumist eri vältega sõnades. Tema enda kuuldeliste tähelepanekute põhjal asub helikõrguse haripunkt esimesel silbil, kuid lühikese algussilbi puhul pikemal teisel silbil (Tampere 1937: 10).

intensiivsus aitavad vajaduse korral silpe esile tõsta. I vältes sõna 2. silp kandvat alati kvantitatiivset ja toonilist rõhku, 1. silp aga dünaamilist rõhku.

Kui välja arvata laulmisel lisanduvad muusikalised rõhud,²⁰³ siis murtud värsside laulmisel langevat sageli kaks rõhku (kvantitatiivne ja tooniline rõhk 2.

silbil) koos meetriliselt tugevatele positsioonidele, üks rõhk (dünaamiline rõhk 1. silbil) aga nõrkadele positsioonidele. Seetõttu domineerivad Tampere arvates murtud ridade rütmi moodustumisel meetriliselt tugevad positsioonid, kuid see ometi pole päriselt skansioon, sest siin ei ole määrav laulja tegevus.

Siit ilmneb, et on olemas tegureid, mis võivad tekitada eksliku mulje skan-sioonist, aga ka tegelik skansioon. Viimase tunnuseks on värsirõhu esiletõst-mine intensiivsuse suurendamise abil, kusjuures samas vähendatakse intensiiv-sust sõnarõhulises silbis: “Kuid ma e i t a h a e i t a d a s k a n s i o o n i , s. t.

dünaamilise rõhu teisalenihkumist, ü l d s e , /---/” (ib: 8). Seega peaks kuulaja skansiooni olemasolu üle otsustamiseks aru saama, kuivõrd sõltumatult viisis ja tekstis peituvatest eeldustest esitaja muudab teatud positsioonides laulmisel intensiivsust.

Tampere (1937: 9) eristabki mõiste skandeerimine, skansioon puhul kolme liiki nähtusi. (1) Trohheiline skansioon on lauserõhkude eriline esiletoomine dünaamiliste rõhkude abil (s.t tooniliselt ja meetriliselt rõhuliste positsioonide dünaamiline rõhutamine harilikus reas). (2) Quasi-skansioon on olukord laul-misel, kus suhteliselt suurte intervallidega viisis sattuvad kõrgete viisinootide kohale sõnarõhutud silbid. Viimased saavad seega tavalisest tugevama toonilise rõhu, millega võib seostuda dünaamiline rõhk, sest “sõna keskele sattuvad suured hüpped nõuavad rohkem jõudu” (ib: 4). (3) Päris skansioon tähendab kõigi tugevate (või kõigi nõrkade) positsioonide järjekindlat dünaamilist rõhu-tamist, mida soodustab liikumisrütm. Päris skansiooni seletab Tampere (ib: 9–

10) Kihnu näitel ning ilmselt mõtleb selle all eelkõige laulmist rütmitüübiga, kus korrapäraselt vahelduvad lühike ja pikk kestus.

Skandeerimise vastand on Tampere (1937: 10) kirjutiste põhjal ettekanne

“segarütmis, s. t. daktülid vahelduvad trohheustega”. Selle puhul lauldakse mur-tud ridu suhteliselt tugevate sõnarõhkudega, mida tõstetakse esile viisivariat-sioonide ning võib-olla ka temporaalsete ja dünaamiliste rõhkude abil. Tampere arvates päris skandeerivat ettekannet tuleb ette harva, statistilise reegli järgi “/---/ e e s t i r a h v a l a u l u e i s k a n d e e r i t a e i l a u l d e s e g a l u g e d e s “/---/---“/---/”

(ib: 5). Nimetatud väite tõestuseks Tampere konkreetseid arve siiski ei too.

Tampere hinnatav panus regilaulu uurimisse on seletus, et vastuolud rütmi määramisel ja rõhulisuse hindamisel võivad tekkida sellest, et rõhulisuse mulje tekitavad mitu komponenti. Sõnarõhulist ja skandeerivat esitust eristab teine-teisest Tampere arvates eelkõige dünaamilise rõhu asukoht.

203 Tampere mõtleb siin laulmist kõnelähedase viisiga, mis ei lisa omalt poolt arves-tatavaid muusikalisi rõhke. Niisugune olukord on siiski tegelikul laulmisel ebareaalne.