2. EESTI PROSOODIA UURIMISE LUGU
2.3. Prosoodia uurimise 2. periood. 19. saj. esimene pool
2.3.6. Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850)
Friedrich Robert Faehlmann kasvas üles Järvamaal arvatavasti eesti- ja saksa-keelses keskkonnas, õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust, töötas Tartus arstina ja alates 1842. a. ka ülikooli eesti keele lektorina. Faehlmanni käsikirjade seas lei-dub 1840. a. ÕES-i aastakoosolekul peetud ettekande “Estnische Prosodie”
(“Eesti prosoodia”, Faehlmann 1999a) alustekst, mis näib olevat ulatuslikuma eesti värsiõpetuse visand, ja mõned teised luule vormi puudutavad mõtteaval-dused (Faehlmann 1999b, c; 2002d).102 Tema prosoodiaalased seisukohad leidu-vad kompaktselt esitatuna 1844. a. ilmunud töös “Ueber die Declination der estnischen Nomina” (“Eesti noomenite deklinatsioonist”) (Faehlmann 2002b:
119, 120) ja käsikirjas “Ueber die estnische Orthographie” (“Eesti orto-graafiast”, Faehlmann 2002e: 262).
Faehlmanni prosoodiakäsitlus on rõhukeskne: “Nagu kõigis uutes euroopa keeltes, on ka eesti keeles prosoodilise mõju jaoks oluline ainult rõhk (Ton) ehk aktsent; pikkus on täiesti ebaoluline” (Faehlmann 2002b: 119).103 Rõhu põhi-tunnuseid käsitleb ta sarnaselt Freyga,104 kuid nagu ka Ahrens,105 eristab selgesti pearõhu (Hauptaccent) esisilbil ning kaasrõhu (secundäre Accent ‘teisene
101 Sedasama arvasid hiljem ka Faehlmann (2002b: 135) ja mõned teised.
102 Ka 1842. a. on Faehlmann ÕES-is pidanud ettekanne eesti rahvalaulu keelest ja meetrikast (Faehlmann 1999c: 239).
103 Vt ka Faehlmann 2002e: 262.
104 Faehlmannil (2002b: 134, 2002e: 252) on rõhuline (betonte, ka “teravdatud”) silp alati pikk, sõltumata vokaali pikkusest, ja sellele vastandub lühike “tuhm” silp. Faehl-mann (2002d: 217) kirjutab: “Vokaali vältusel (s.t. pikkusel ja lühidusel) ei ole mingit pistmist tema prosoodiliste omadustega (rõhu või aktsendiga), sest lühike vokaal võib samamoodi olla aktsentueeritud nagu pikk vokaal. kella ja lilla on täpselt sama head trohheused kui kela ja sili (üben ja üppig, mahnen ja Mannen).”
105 Faehlmanni ja Ahrensi rõhukäsitluses on palju sarnast, kuid pole päris selge, kumb on oma seisukohtadeni jõudnud varem. Vt ka Kask 1958a: 48; 1970: 174.
rõhk’) tavaliselt 3. ja 5. silbil.106 Ta näitab, et kaasrõhu asukohta võivad mõju-tada liited, häälikute poolest tugevad silbid ja sõna vältega seotud prosoodiline struktuur. 107 3-silbilistes I- ja II-vältelistes sõnades peab Faehlmann kaasrõhu-liseks viimast silpi, III-vältelistes sõnades aga teist silpi.108 Viimasel juhul muu-tuvat esimese kaasrõhu “nihkumise” toimel ka järgnevate rõhkude asukohad:
“/---/ omapärase positsiooni tõttu omandab teine silp kolmanda omadused ja kolmas neljanda omad: /---/” (ib: 126–127).109
Kestust peab Faehlmann eesti keeles ebaoluliseks, kirjutades sellest otseselt ainult ortograafiaalases kirjutises peatükis “Pikad ja lühikesed vokaalid”, kus leiduvad järgnevad vastuolulised laused: “Kõik vokaalid hääldatakse alati täiesti võrdselt – pikendamine ja prosoodia mõju välja arvatud /---/. Vokaalidel on kahesugune vältus, nimelt pikk ja lühike” (Faehlmann 2002e: 250jj). Ta sõnas-tab selgesti, et vokaalide kestusopositsioonid esinevad ainult rõhulises silbis (ib:
252). Faehlmann ei erista kestuse põhjal II ja III väldet, kirjutades: “Diftongide vältus on alati ühesugune, s.t. pikk” (ib: 251). Kuid ta kirjeldab II ja III välte osa (ning tugeva ja nõrga astme vaheldumist) käänamisel aktsendi mõiste kaudu (Faehlmann 2002a, 2002b).110
Faehlmann (1999b: 96)määrab III-vältelistes sõnades algussilpide kestus-suhte 2:1, kirjutades, et esimest silpi hääldatakse sellistes sõnades “teatud pingutusega ning kasutatakse selleks ära otsekui kahe silbi aja /---/.”111 Konso-nantide kolm kestust liigitab ta sarnaselt Masinguga, kuigi tunneb empiiriliselt nelja kestust.112 Faehlmann (2002e: 264) väidab, et I vältes sõnades märgitavad topeltkonsonandid “kuulduvad hääldamisel selgesti kahekordsena” ja see on üks põhjusi, miks ta ei pea võimalikuks tarvitada Ahrensi soovitatud uut
106 Vt Faehlmann 1999b: 95; 2002b: 13, 119, 120; 2002e: 257, 262 jm. Faehlmanni (2002a jj) teoste väljaande eestikeelses tõlkes esineb veel mõiste järelrõhk (Nachdruck) kaasrõhu tähenduses. Siiski minu arvates Faehlmann ise ei mõtle sellega eraldi terminit, vaid kasutab sõna saksakeelses tavatähenduses ‘rõhutamine, toonitamine, esiletõstmine;
(tunde)rõhk, energia’ (Kibbermann jt 1978: 579), nagu näitab nii kontekst kui umb-määrase artikli kasutamine (eine Nachdruck ‘mingi rõhutamine’), samas kui rõhk terminina esineb määrava artikliga (der Ton).
107 Vt Faehlmann 2002b:119; 2002e: 262.
108 Faehlmanni sõnul on vokaal teise silbi lõpus “teravdatud”, kui I ja II silbi piiril asub konsonantühend või tugev klusiilgeminaat, eriti kui algussilbis esineb ka pikk vokaal või diftong (Faehlmann 2002b: 119, 120, 126, 134; 2002e: 262).
109 Vt ka Faehlmann 1999b: 95, 96; 2002e: 262.
110 Vt ka Faehlmann 2002b: 120, 134; 2002e: 257.
111 Faehlmanni määratud kestussuhe on kooskõlas tänapäeva mõõtmistulemustega (Ross, Lehiste 2001: 46). Vt ka Faehlmann 2002e: 262, 2002b: 119, 120.
112 Vt Faehlmann 2002a: 52, 2002e: 254. Faehlmann (2002e: 256) eristab häälduses kuni 4-kordseid konsonante: tup, tuppe, tupppe, tuppppe, kuid ei arvesta klusiili nõrkadeks astmeteks häälikuid /g/, /b/,/d/.
kirjaviisi.113 Kuid Faehlmannil esineb ka järgmine tähelepanek: “Laulus ja aeglases kõnes hääldab eestlane kokkusulavad kaksikkonsonandid ühekordselt ning lahutab silbid, nii et konsonant jääb teise silpi (mi-no ke-na e-ma-ke-ne), tõsi küll, teatud, (siin ebaolulise) eripäraga” (ib: 255).114
Faehlmanni arvates on eesti keeles sõnade esisilbid pikad ja prosoodiliselt võrdsed,115 sõnarõhuliste ja rõhutute silpide vaheldumise tõttu on keel tugevasti markeeritud trohheilise rütmiga ning selgema meetrumiga kui saksakeelne kõne või prantsuse luule.116 “Estnische Prosodie” esimeses peatükis “Silbiõpetus”
soovitab Faehlmann (1999a: 90) silbitamist uurida rahvalaulude põhjal.117 Luulerütmi käsitleb ta järgmises peatükis “Keelerütmist ja värsijalgadest” (ib:
90, 91) ning kirjutises “Estonica” (Faehlmann 1999b). Eesti keele trohheiline rütm piiravat luulekeele võimalusi, kuid siiski saavat kasutada ka daktülit, korijambi, spondeust ja amfimakkerit.118 Oma rahvalauluteksti analüüsis asetab Faehlmann (Dateerimata käsikiri, joonis 12) värsirõhud sõnarõhkudele ja ka pärast tutvumist soome silbipikkusi arvestava prosoodiaga kirjutab ta: “/---/
eesti keeles ei ole sellest vältusest jälgegi /---/ eesti keeles prosoodilise mõju jaoks /---/ on pikkus on täiesti ebaoluline” (Faehlmann 2002d: 217). Siiski peab Faehlmann (1999a: 92) saksa värsiõpetuse reegleid eesti luulele ebasobivaks ja soovitab katsetada antiikseid värsimõõte, selleks aga “lähemalt piiritleda silpide kvantiteeti, mille vastu veel nii palju patustatakse”. Ta näitab mitmeti, kuidas 1- ja 3-silbiliste sõnade ning liitsõnade silpide prosoodiliste omaduste realiseeru-mine sõltub kontekstist.119 1840. a. paiku näib kaasrõhk Faehlmannile liiga nõrk, et moodustada meetrilist rõhku luules,120 kuid 1844. a. ta kirjutab, et
“valdav enamus mitmesilbilisi sõnu on puhttrohheilised, s.t nende rõhk asub paaritutel (1., 3., 5.) silpidel” (Faehlmann 2002b: 119).
Faehlmanni saavutused. Faehlmann eristab selgesti kolm rõhulisuse asted:
pearõhuline, kaasrõhuline ja rõhuta silp. Ta näitab, et lisaks 3. ja 5. silbile võivad
113 Siiski on Faehlmann varem pakkunud välja kirjaviisi, kus ei esine (või esineb vähem) topeltkonsonante (Faehlmann, Kreutzwald 1936: 2–5; vt ka Kask 1958a: 44, 45;
Faehlmann 2002e: 263, 264).
114 Kui meenutada, et Faehlmann soovitas keele prosoodiliste tunnuste uurimisel aluseks võtta rahvalaulu (vt peatüki moto), siis jääb vaid küsida, miks ta seda ei teinud. Ja kas
“ebaoluline eripära” pole ehk teise silbi tibakene pikem hääldus – mille esiletõusmine laulus sõltub muidugi konkreetsest esitusest.
115 Vt märkus 104.
116 Vt Faehlmann 1999a: 90, 1999b: 95; 2002e: 262.
117 Oma rahvalaulude meetrilises analüüsis on Faehlmann (Dateerimata käsikiri) silbi-piiri vokaalijärjendites määranud kord nii, kord teisiti. Vt ka Faehlmann 1999a: 90;
2002e: 251, 237.
118 Vt Faehlmann 1999a: 90, 91; 1999b: 95; 2002e: 262.
119 Vt Faehlmann 1999b: 95, 2002b: 119; 2002e: 262, Dateerimata käsikiri.
120 “Seepärast on täiesti võimatu oletada, et ka kolmas ja viies etc. silp oleksid värsimõõdus rõhutatud /---/” (Faehlmann 1999b: 95).
Joonis 12. Lehekülg Friedrich Robert Faehlmanni (Dateerimata käsikiri: 2) värsi-mõõduanalüüsist.
ka 2. ja 4. järgsilp sõna liite, lõpu või esisilbi iseloomu tõttu omandada kaas-rõhu. Välteid käsitleb Faehlmann mitmeti rõhu terminoloogia kaudu ning hooli-mata kestussuhete osa alahindamisest mõistab väldete tähtsust käänamisel. III vältes sõnu kirjeldab ta eelkõige kui sõnu, kus esimene silp on häälikuliselt koostiselt tugevam ja kaasrõhk asub teisel silbil, ning määrab õigesti esimese ja teise silbi kestussuhte 2:1. Empiiriliselt paneb Faehlmann tähele, et I-vältelistes
sõnades on mõnikord esisilbi vokaal lahtine ja sellele järgnev konsonant ühekordne. II ja III välte vaheldumist kirjeldab Faehlmann käänamisel seoses astmevaheldusega kui rõhu muutust. Ta näitab, kuidas sõnade prosoodiliste omaduste realiseerumine keeles ja luules sõltub kontekstist. Faehlmann loeb rõhulisi silpe prosoodiliselt võrdseks, kuid arvab, et silpide kvantiteedi küsi-mused ei ole eesti keeles siiski veel selged.