Regilaulu poeetilisest struktuurist

Rahvalauluteksti – ja ka regivärsi ülesehitus – on vastavuses selle keele prosoodiaga, milles ta on kujunenud (vt Lehiste 2000: 15–120). Nii on regivärsi kesksete struktuuride aluseks keeleline silp, kõnetakt ja fraas. Poeetilist teksti iseloomustab teatud seaduspärasustel põhinev korrastatus. Regilaulutekst on formeeritud keeleliste fraasidega võrreldavateks ridadeks, mis kõrgemal ehitus-likul tasandil omakorda rühmituvad mõttekorduse kaudu seotud parallelismi-rühmadeks (vt Metslang 1981).

Regivärsirea ülesehitus on põhijoontes süllaabiline, silbi põhjal on üldis-tatud rea struktuurne üksus (värsi)positsioon – silbi paiknemiskoht värsimõõdu skeemil. Pikemates sõnades tarvitan termini positsioon asemel mõistet koht, kirjutades näiteks 8-kohaline, selle asemel, et kirjutada 8-positsiooniline.

Silbitamise põhimõtetest on lähemalt juttu töö IV peatükis (p 4.4.1; vt ka Särg 2001: 217–219). Üks regivärss jaguneb tavaliselt 8 positsiooniks, millele paigutub 8 silpi, kuid küllalt levinud on ka 7–10-silbilised read.¹¹ Tavaliselt asub igal positsioonil üks silp, kuid mõningaid positsioone võib täita (eelkõige rea algul) ka mitme (lühikese) silbiga, eelmise (pika) silbi jätkuga või

(rea lõpul)

.

Poeetilise teksti rõhud, rütm ja meetrum põhinevad suures osas keele rütmil.

Tänapäeva värsiõpetuses seletatakse rõhku põhimõtteliselt samuti kui

10 Sõnarõhkude ja tajutavate rõhkude põhjal tekkiva rõhurühma kohta on lõunaeesti laulutraditsiooni uurijad kasutanud ka mõistet meetrumirühm (vrd Pärtlas 2001: 124–

125; Oras 2004: 104 jj). Kuna Karksi regilauludes ei ole rõhurühmade tajutavad piirid alati selged ning mõnikord need kindlasti ei lange kokku sõnarõhkudega, siis hoitakse siinkohal lahus tajutav rõhk, sõnarõhk, värsi meetriline rõhk jm rõhud (vt edaspidi p 1.3.4).

11 Karksi kihelkonna lauldud regilaulude põhjal tehtud statistika näitas, et 76% värssi-dest on 8-silbilised (Särg 2001: 221).

teaduses.¹² Inglise keeles kasutatakse sageli rõhu defineerimiseks (nt Preminger, Brogan 1993, Cuddon 1977) mõistet (vocal) emphasis, mille otsene eestikeelne vaste oleks ‘(hääleline) tunderõhk’. Rütm luules ja muusikas erineb selle poolest, et muusikas tekib rütm ainult helide kõla põhjal, luules saavutatakse see keeleliste üksuste sisulise grupeerimise, fraseerimise abil (Jakobson 1985: 246).

Poeetilise teksti korrastatuse aluseks ja kirjelduse abivahendiks on värsi-mõõt ehk meetrum. Värsivärsi-mõõt on värsside veidi erinevas rütmis esinev korra-pära, mis võib ilmneda meelelise taju ja/või mõistusliku analüüsi kaudu. See on abstraktne skeem, mis näitab, kuidas silbid paigutuvad värssidesse ning värsi-rütmis vahelduvad tugevad ja nõrgad positsioonid. Tugevasse positsiooni sobiva silbi omadused määrab tavaliselt selles keeles esinev foneemiline tunnus – rõhukeeltes rõhk, toonikeeltes helikõrgus, vältekeeltes kestus. Nimetatud tuge-vate omadustega silpide reeglipärane asukoht reas on meetriline rõhk. (Vrd Preminger, Brogan 1993: 54; Põldmäe 1978: 83 jj).

Meetriline rõhk ehk värsirõhk on värsimõõdu skeemi potentsiaalselt tugev positsioon; seda on tähistatud erinevate terminitega.¹³ Meetriline rõhk on värsirea meetrilise jaotuse alus; osa abstraktsest skeemist, mis tähistab struk-tuuriüksuse enam või vähem korrapäraselt korduvat esiletõstmist värsireas.¹⁴

12 Princetone’i poeetika entsüklopeedias seletatakse rõhku (Accent) kui üldises tähenduses vokaalset esiletõstmist (emphasis) või prominentsi, mille tagajärjel mõned silbid on teistest üle, sõltumata selle saavutamise viisist (intonatsioonivahendite: heli-kõrguse, rõhu või kestuse abil); spetsiifilises tähenduses on accent seesama mis stress – kõne omadus, mida enamik Lääne ortograafiasüsteeme ei peegelda (Preminger, Brogan 1993: 3). Inglise keeles kasutatakse siiski küllalt segaselt termineid accent ja stress (vt ka järgmisi märkusi).

13 Princetoni poeetika entsüklopeedias kasutatakse mõisteid meetriline rõhk, prosoodiline rõhk, löök, (meetriline) iktus sünonüümidena; viimane neist olevat kõige neutraalsem termin tugeva meetrumipositsiooni nimetamiseks (Preminger, Brogan 1993: 53). Mõnikord eristatakse teineteisest ettelugemisel ilmnev tajutav rõhk (accent), mille asukoht värsireas sõltub esitajast, ning teoreetiline meetriline rõhk (stress) (Cuddon 1977: 12). Silpe, mida võib sõltuvalt meetrilisest kontekstist kas rõhulisena või rõhutuna käsitleda, nimetatakse ‘muutlikeks silpideks’ (variable syllables) (ib: 721).

Jaak Põldmäe hoiab eri terminitega lahus eri värsisüsteemide värsirõhke ja -rõhutusi, kasutades näiteks mõistet arsis või tõus vältelise värsisüsteemi jaoks, mõisteid iktus või löök, värsirõhk ja rõhurühm ainult (silbilis-)rõhulise värsisüsteemi jaoks (Põldmäe 1978: 61, 87 jm).

14 Enamik modernseid prosoodia teoreetikuid pooldavad arvamust, et meetriline rõhk saab ka retoorilise rõhu, v.a harvad juhtumid, kus esineb arvatavasti kavatsuslik “vääna-tud rõhk”. Teisest küljest on 18. ja 19. saj. konservatiivsed värsiteoreetikud väitnud, et retooriline rõhk saab ka meetrilise rõhu. [Meetriline rõhk on] “Vokaalne esiletõstmine (emphasis), mille silp on saanud meetrilise skeemi osana. Terminit stress on mõned lingvistid ja prosoodikud kasutanud accent’i sünonüümina; teised on seda aga kasu-tanud meetrilise rõhu märkimiseks, et eristada seda retoorilisest rõhust. Viimases tähen-duses on stress’i kasutatud sageli accent’i asemel, et viidata ideaalsele või normaalsele

Regivärsse esitatakse traditsiooniliselt lauldes (üksikud juhtumid, kus regivärsilisi tekste loeti, on erandlikud), seetõttu nende meetrum seguneb esi-tusel muusikaliste rõhkudega. Regivärsimõõt on määratud kindlaks teoreeti-liselt, lähtuvalt teadmistest keele prosoodia ja lauldud värsside iseloomu kohta, tuues esile eri silpide vaheldumises esineva korrapära ja selle seosed laulu tajutava meetrumiga. Regivärsimõõdu seaduspärasuste põhijooned on statistilise uurimise teel kindlaks tehtud ning formuleeritud runovärsi- ja regivärsimõõdu reeglitena (Leino 1994: 57–58; Tedre 1974: 20–24; Särg 2001: 208–210), samas jätkub uurimine piirkondlike ja liigiliste üksikasjade, ajaloolise arengu jm kind-laks tegemiseks (Sarv, M. 2000, 2001, 2003; Oras 2002, 2004 jt).

Regivärsimõõt arvestab (enam või vähem järjekindlalt) eesti keele kaht keskset prosoodilist tunnust, nimelt kestust ja rõhku. Silpide paigutamise seaduspärasused värsiritta vastavalt nende kestusele ja rõhule on kokku võetud kvantiteedireeglites (vt Särg 2001: 208–210). Regilaulurea 8 positsiooni jagu-nevad kahekaupa nelja struktuursesse rühma, millest igaühe esimene positsioon on tugev, sest sinna eelistatakse paigutada pikk pearõhuline silp; teine posit-sioon aga nõrk, sest sinna jääb pigem lühike pearõhuline silp. Teiste silpide paigutamine on vaba, niisamuti on vaba esimese kahe positsiooni täitmine.¹⁵ Pikemad sõnad paigutatakse tavaliselt rea lõppu (seda nimetatakse paisumis- ehk raskenemisseaduseks), 4-silbiline sõna ei sobi rea keskele. Kirjeldatud korrapära näol eksisteerib regivärsilises tekstis meetrum, mis ei tarvitse alati olla kuuldav laulmisel.¹⁶ Sageli – eriti soome ja põhjaeesti laulutraditsioonis – kostab laulmisel tugevatel positsioonidel rõhk, mis ei saa alati kokku langeda sõnarõhuga, kui kvantiteedireeglid on täidetud. Seega regivärsi meetrilised rõhud kujunevad sõnarõhkude ja silbipikkuste koostoimel.

rõhkude skeemile regulaarses luules /---/. Mõiste rõhuala (stress-unit) on hiljuti muutunud populaarseks kui “värsijala” sünonüüm” (Preminger 1965: 751).

15 Keele prosoodia ja laulmise seisukohalt seostuvad kvantiteedireeglid silpide häälduse pikkusega – meetrumirühma tugev osa kaldub laulmisel pikenema, mis on vastuolus lühikese silbi hääldusega; meetrumirühma nõrk osa aga kaldub laulmisel lühenema, mis aga on vastuolus pika silbi hääldusega (Ross, Lehiste 2001: 84, 89 jm).

Regilaulutraditsiooni eri piirkondades ja kihistustes järgitakse nimetatud seaduspärasusi erinevalt ning on ka laule, mille puhul ei saa üheselt otsustada, kas tegemist on regilaulu või mitteregivärsilise vanema rahvalauluga: näiteks lastelauludes on sageli lühemad read, lõuna-eesti traditsioonis lükitakse regivärsilise teksti vahele lisasilpe ja refrääne.

Sellistel juhtudel võib kõnelda regivärsiliste laulude sarnastest lauludest või edasi-arendustest, mille seas tuntud rühma moodustavad siirdevormilised laulud – ülemineku-vorm regilauludelt uuematele riimilistele salmilauludele.

16 Regivärsiuurimused on toonud esile ka kõrvalekaldeid meetrumist, kuid neid tuleks pidada pigem meetrilisteks variatsioonideks kui meetrumide vahelduseks, sest meetrum ei katke ka siis, kui vastav ajapunkt ei saa iga kord oodatavat rõhku (vt III ptk).

Teksti tunnuste põhjal on kaks võimalust värsirea struktuurseks jaota-miseks: meetriline ja sõnarõhuline,¹⁷ kusjuures tekkivad positsioonide rühmad võivad, aga ei tarvitse teineteisega kattuda (vt ka Särg 2001: 196–199). Soome folkloristikas on kindlaks tehtud, et ka runovärsiliste tekstide esituseks oli kaks võimalust: meetrilisi rõhke esiletõstev laulmine ja sõnarõhke esiletõstev loit-sude lugemine (Porthan 1983: 98; Särg 2001: 211–213).

Meetrumirühm regivärsis on meetrilise rõhuga (ehk tugevast) ja rõhuta (ehk nõrgast) positsioonist koosnev abstraktne struktuur (seda on nimetatud ka värsijalaks, rõhurühmaks jm), mille prosoodiliseks aluseks keeles on kõnetakt.

Neljakaupa järjestatud meetrumirühmad moodustavad regilaulu kõrgema vormitasandi, keelelise fraasiga võrreldava üksuse – värsirea.

Regilaulu iseärasuste hulka tuleb lugeda ka probleemid, mis teatud juhtudel tekkivad meetrumi ja meetrumirühmade piiride määramisel (vt Tampere 1937, Oras 2001, Särg 2001 jpt). Karksi kihelkonna laulud, mida siinkohal uurin, kuuluvad Lõuna-Eesti laulutraditsiooni (vt Sarv, M. 2003), mis erineb suhteliselt palju n-ö klassikalisest runolaulust. Selle põhjuseks on peetud lõunaeestlaste oletatavat varasemat lahknemist teistest hõimudest ning balti mõju (Kuusi, Tedre 1987: 44). Siiski kehtivad Karksi regilaulus värsimõõdu reeglid suhteliselt hästi (vt Särg 2001: 222, 226jj), võrreldes mõne teise Lõuna-Eesti piirkonnaga. See võib olla mõnevõrra põhjaeestiline tunnus – meenutagem siinkohal, et ka mulgi murdel on sarnaseid jooni nii Põhja- kui Lõuna-Eesti traditsiooniga (Pajusalu 1996).

Sõnarõhkude põhjal moodustatud positsioonide rühma tekstis nimetatakse alljärgnevalt silbirühmaks. Silbirühm koostatakse teksti keeleliste omaduste põhjal, sõltumata sellest, kus asub (võib-olla vaieldav) tajutav rõhk. Silbirühm algab mitmesilbilise sõna rõhusilbiga (pearõhuline või kaasrõhuline silp), millele järgneb rõhutu silp (rõhutud silbid) või/ja üksik 1-silbiline sõna; silbi-rühma alguseks võib olla ka esimene sõna 1-silbiliste sõnade grupis.¹⁸ Täpsema silbikoostise järgi jagunevad Karksi värsid harilikeks ridadeks (värsiehituse

17 Vastuolud regivärsirea rõhkude asukohas on mõistetavad, kui arvestada, et regilaulu-värsi ehitus osaliselt järgib keele rõhurütmi aluseks olevaid sõnarõhke, osaliselt aga silpide pikkusi – mille asukohad keeles ei lange omavahel kokku. Eespool nägime, et keelerütmi alus, kõnetakt ei ole alati vastavuses sõnapiiridega ning et kõnetakti struk-tuursed pooled ei ole alati vastavuses silpidega, seetõttu täidab kõnetakti vastavalt vajadusele kas väiksem või suurem arv silpe. Võrreldes kõnetaktide moodustumisega keeles, on regilaulu struktuurne erinevus selles, et järgitakse suuremal määral süllaabi-list printsiipi, s.t et silpe paigutatakse struktuursetele üksustele eesüllaabi-listatavalt ühekaupa.

Et keeles sõnad ei ole ainult 2- ja 4-silbilised, siis jääb siin lahendamata vastuolu 2-osa-lise põhistruktuuri ja sõnade erineva silbiarvu vahel. Arvatavasti sellepärast regilaulus toimivad veel silpide pikkust arvestavad reeglid, mis reguleerivad 3-silbiliste sõnade ja silbirühmade paigutust regivärsis.

18 Erandjuhtudel võib 1-silbiline sõna rühmituda ka teisiti, kuid ühtluse mõttes järgiti antud juhul nimetatud põhimõtteid.

tüübiga 2+2+2+2) ja probleemseteks ridadeks (värsiehituse tüübiga 2+3+3, 3+2+3, 3+3+2 ja pikad värsid).

Harilikeks ridadeks nimetatakse värsse, kus silbid jagunevad kaheksale positsioonile nii, et mitmesilbilised sõnad algavad meetriliselt tugevatest positsioonidest, nt: muile / anti / muuda / tööda, // sulas/telle / suurta / tööda.

Probleemseteks ridadeks nimetatakse värsse, mille jagamisel kaheksale positsioonile võib mitmesilbiliste sõnade esisilp sattuda meetrumirühma nõrka positsiooni või muutuda positsioonide ja meetriliste üksuste arv. Siia kuuluvad 8-kohalised read, kus mitme positsiooni vahel jagunev mitmesilbiline sõna algab nõrgast positsioonist, ehk murtud värsid (vrd Sarv, M. 2001), ning kaheksast erineva silbiarvuga read, mida Karksi traditsioonis ei saa paigutada kaheksale positsioonile; viimaste seas domineerivad pikad värsid, mida varem tavaliselt ei ole toodud välja eraldi värsiehituse tüübina.

Pikad värsid on küll suhteliselt harvad, kuid iseloomulikud Karksi regi-laulutraditsioonis,¹⁹ neid on muude piirkondade lauludes veel suhteliselt vähe uuritud (vt Oras 2001: 167jj, 2004: 101jj). Tavaliselt viiakse regivärsis silbid vastavusse 8 positsiooniga ka siis, kui silpe on värsireas rohkem või vähem.²⁰ Kahe silbiga täidetud positsiooni, mis esitusel asub kõige sagedamini esimese meetrumirühma teises pooles, (aga ka mujal, eelistatavalt rea algupoolel) nimetatakse kaksikkohaks. Karksi laulude analüüsimisel on selgunud, et mõni-kord suurendatakse kaheksast suurema silbiarvuga ridade laulmisel posit-sioonide ja meetriliste üksuste arvu reas (vt Särg 2004: 137 jj). Laulu-traditsiooni lähem analüüs siinses töös näitab, et meetriliste üksuste arvu suurendamine reas kuulub värsimõõdu tasandile, sest pikendatakse ainult teatud kindla värsiehitusega ridu. Kaheksast erineva silbiarvuga ridade struktureeri-miseks on töö autor Karksi regilaulude esituse põhjal tuletanud statistilised seaduspärasused, nimetades neid ühtlustamisreegliteks (vt lähemalt p 4.4.2 ja lisa 6).

Probleeme tekkis ridade struktureerimisel, kus esines mitu jaotusvõimalust, alates häälikute jagamisest silpideks ja lõpetades silbirühmade koostamisega (vt ka Särg 2001: 213–218). Sel juhul jääb värsistruktuur ambivalentseks ning laulikud ise valivad võimaluse nende esitamiseks. Karksi materjalis on aga väga harvad juhtumid, kus tekkib probleeme värsirea piiri määramisega (vrd Oras 2001: 178–182).

19 Karksi regilaulude põhjal tehtud statistika näitab, et kaheksast suurema meetrilise üksuse arvuga ridade (mis tavaliselt vastavad kaheksast suurema positsioonide arvuga värssidele) hulk oli kogu materjali lõikes siiski suhteliselt tühine: 2,2% värssidest lauldi 9 meetrilise üksuse pikkusena (Särg 2001: 222).

20 Väiksema silbiarvuga ridades paigutatakse eelkõige pikki vokaale sisaldavad silbid kahele positsioonile; suurema silbiarvuga ridades aga eelkõige lühemaid silpe kahe-kaupa ühele positsioonile, nt suu / juures / suisku/mise; midas said / minu / oida/mesta.

Erandlikult positsioonidele paigutatud silbid kriipsutatakse näidetes alla, meetrumi-rühma piirid märgitakse püstkriipsuga.