Täiendava tähtaja pikkus

Seadus ei sätesta selgesõnaliselt, kui pikk peab olema võlgnikule (müüjale) rikkumise kõrvaldamiseks antud täiendav tähtaeg. Küll aga tuleneb VÕS §-st 114 lg 1 ls 3, et kui võlausaldaja on täitmiseks andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku tähtajani.²⁷² Sellest saab järeldada, et täiendav tähtaeg peab olema mõistliku pikkuse-ga.²⁷³ Ühtlasi tuleneb VÕS §-st 114 lg 1 ls 3, et täiendava tähtaja pikkus ei ole (üksnes) võlausaldaja otsustada ja ebamõistlikult lühike tähtaeg pikeneb seaduse jõul mõist-liku tähtajani.²⁷⁴ Teistpidi tähendab see, et võlausaldaja määratud ebapiisav tähtaeg ei too kaasa täiendava tähtaja määramise kehtetust, vaid üksnes tähtaja pikenemise ning tähtaja andmisega seotud võlausaldaja õigused realiseeruvad pikenenud tähtaja möödumisel. Selliselt on seadusandja leidnud optimaalse lahenduse, tagades ühelt poolt võlgnikule mõistliku täiendava tähtaja realiseerumise, teiselt poolt aga aitab regulatsioon vähendada mõistliku täiendava tähtaja kui määratlemata õigusmõistega paratamatult kaasnevat ebakindlust ning riski, et ebamõistlikult lühikese täiendava tähtaja määramisega kaasneb võlausaldaja jaoks tulemus, kus alles kohtumenetluse lõpuks selgub, et tähtaja ebamõistlikkuse tõttu puudus tal õigus lepingust taganeda või nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel.

Täiendava tähtaja pikkus on seotud täiendava tähtaja eesmärkidega. Nii peab täiendav tähtaeg tagama müüjale (võlgnikule) võimaluse rikkumine oma vahenditest kõrvaldada. Selleks peab täiendav tähtaeg olema piisava pikkusega: üksnes juhul, kui võlgnikul on täiendava tähtaja andmise tulemusena tekkinud reaalne võimalus rikkumine heastada, saab täiendava tähtaja edutul möödumisel olla tagajärg, et see õigustab täitmissuhet lõpetama.²⁷⁵ Tähtaja mõistlikkuse hindamisel on seega mh oluline, kas täiendav tähtaeg tagab põhimõtteliselt võlgnikule võimaluse rikkumine enne tähtaja möödumist kõrvaldada. See aga ei tähenda, et võlgnik peaks täiendava tähtaja teel saama uue võimaluse täitmine algusest peale teostada või alles alustada täitmise ettevalmistustega.²⁷⁶ Täiendava tähtaja eesmärk on võimaldada juba alus-tatud sooritus lõpetada või puudused kõrvaldada, s.o anda viimane võimalus soorituse lõpuleviimiseks.²⁷⁷ Seega saab täiendava tähtaja andmisel lähtuda eeldusest, et sooritus

272 Siin sarnaneb regulatsioon BGB-ga. Nii on nt BGH märkinud, et nõue kohustuse koheseks või viivitamatuks täitmiseks on piisav, vt BGH NJW 2009, 3153; Looschelders (2014), Rn 616.

273 Kaudselt võib selle tuletada ka VÕS § 114 lg-st 1, kuid erinevalt VÕS § 114 lg-st 3 ei sätesta see sanktsiooni.

274 Sarnaselt BGB järgi, vt Looschelders (2014), Rn 616.

275 Vt sarnaselt VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 389; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 114, lk 587.

276 Vrdl Saksa õiguses Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 117.

277 MüKo/Ernst, § 323, Rn 73.

on üldiselt juba valmis ja võlgnikul on sooritus vaja üksnes viimistleda.²⁷⁸ Selliselt tuleb täiendava tähtaja mõistlikkuse juures arvestada ühtaegu nii võlgniku kui ka võlausaldaja huvidega,²⁷⁹ mistõttu võib täiendav tähtaeg olla reeglina oluliselt lühem, kui lepinguga kokkulepitud tähtaeg soorituse tegemiseks.²⁸⁰

Õiguskirjanduses märgitakse, et mõistliku täiendava tähtaja pikkus sõltub konk-reetsest üksikjuhtumist ja sellega seotud asjaoludest, nagu võlasuhte olemus, lepingu hind, pooltevaheline praktika jms asjaolud.²⁸¹ Saksa õiguskirjanduses rõhutataks, et tähtaja mõistlikkuse osas tuleb lähtuda objektiivsetest asjaoludest²⁸² ning eelkõige on olulised poolte ootused ja huvid seoses lepingu ning kohustuse täitmisega, samuti tuleb arvesse võtta, milline on tehingu ja rikkumise iseloom,²⁸³ milline on olnud periood, mis võlgnikul on olnud kokkulepitud soorituse tegemiseks ning soorituse vajalikkus võlausaldajale ja selle äratuntavus võlgnikule.²⁸⁴ Samas rõhutatakse, et täiendava tähtaja pikkuse hindamisel ei oma tähendust, millised on tähtaja edutu möödumise tagajärjed võlgnikule, mh kas sellega võib kaasneda võlausaldaja poolt lepingust taganemine (vms). Seda mh seetõttu, et täiendava tähtaja edutu möödumine ei tähenda, et võlausaldaja kindlasti loobub edaspidi täitmissuhtest.²⁸⁵

Saksa õiguses leitakse üldiselt, et täiendav tähtaeg võib olla tavapärasest lühem, kui täitmisega viivitamisel kaasneb võlausaldaja jaoks ulatusliku kahju tekkimise oht.

Sellisel juhul on võlausaldaja huvi suunatud sellele, et võimalikult kiiresti selguks asendustehingu tegemise vajadus.²⁸⁶ Nii võibki üksikjuhtumil mõistlik täiendav tähtaeg olla ka üksnes paar päeva või pelgalt mõni tund.²⁸⁷ Mittekohase täitmise puhul peab reelina olema müüjale tagatud reaalne võimalus rikkumine kõrval dada.²⁸⁸ Olukorras, kus võlgnik määrab ise tähtaja, mille jooksul ta lubab kohustused täita, tuleks see reeglina lugeda talle siduvaks.²⁸⁹ Rusikareegliks võib pidada, et mida suu-rem on võlausaldaja huvi kohustuse täpse täitmise vastu, seda lühem võib olla täien-dav tähtaeg.²⁹⁰ Samuti, mida pikem on olnud võlgniku viivitus, seda lühem peaks olema määratav täiendav tähtaeg, kuna sellisel juhul on võlgnikul olnud piisavalt aega rikkumine kõrvaldada.²⁹¹

Problemaatiline võib olla olukord juhul, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult täit-mist „koheselt”, „viivitamatult” või „silmapilkselt”. Saksamaa Liidukohus (BGH) on leidnud, et selline võlausaldaja avaldus on piisav, et lugeda täiendav tähtaeg antuks.

278 Staudinger/Schwarze, § 281, Rn B 46.

279 Vt Höffmann, S. 158–159; Oechsler, S. 104 ff.

280 Staudinger/Schwarze, § 281, Rn B 46.

281 VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 389; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 114, lk 587; vt RKTKo 3-2-1-153-14, p 10.

282 Schlechtriem/Schmidt-Kessel, S. 246; MüKo/Ernst, § 323 Rn 72.

283 Vt ka Schlechtriem/Schmidt-Kessel, S. 246.

284 Vt nt Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 118.

285 Höffmann, S. 159. Vt selle kohta ka ptk 2.2.1.

286 Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 118.

287 BeckOK/Unberath, § 281, Rn 15.

288 Nomos Komm/Dauner-Lieab, § 286, Rn 34.

289 Vrdl MüKo/Ernst, § 323, Rn 71.

290 MüKo/Ernst, § 323, Rn 72.

291 Vt Staudinger/Schwarze, § 281, Rn B 47.

Märgitakse, et oluline on, et võlausaldaja avaldusest nähtuks, et ta aktsepteerib võlg-niku täitmist üksnes kindla piiratud tähtaja sees. BGH arvamuse kohaselt ei sätesta seadus (BGB §-d 281 ja 323), et täiendav tähtaeg peaks olema kalendriliselt määrat-letud või peab sellest nähtuma konkreetne ajaühik. Tähtajaks saab lugeda ajaperioodi, mis on kindel või vähemasti kindlaks määratav. „Viivitamatust” täitmise nõudest ei tulene, et võlgnik võiks täita kohustuse piiramatu tähtaja või talle sobiva aja jooksul.²⁹² Selline praktika on leidnud Saksa õiguskirjanduses tugevat kriitikat, eelkõige põh-jusel, et sellega kaasneb võlgniku jaoks oluline ebakindlus: võlgniku jaoks on aru-saamatu, millise perioodi jooksul võib ta rikkumise natuuras kõrvaldada.²⁹³ Eelkõige on aga küsitav, kas „kohesel”, „viivitamatul” või nt „silmapilksel” täitmise nõudmisel saab üldse rääkida tähtaja määramisest. Autori hinnangul tuleks seda eitada, kuna sellised võlausaldaja keelelised väljendused ei sisalda olemuslikult tähtaja määramist, vaid üksnes nõude esitamist. Samas VÕS-i kontekstis, mille § 114 lg 1 ls 2 järgi eelda-takse täitmisnõude esitamisel, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg, sellist täiendava tähtaja kulgema hakkamisega seotud problemaatikat siiski tõenäoliselt ei tõusetu. Auori hinnangul on VÕS § 114 lg 1 ls 2 regulatsioon siiski ebaõnnestunud ja tuleks tühistada.²⁹⁴

Kui võlausaldaja (ostja) antud täiendav tähtaeg on aga seaduses ettenähtust pikem, peaks see tooma kaasa võlausaldaja seotuse määratud tähtajaga, s.o täiendava täht-aja määramise järgselt ei peaks võlausaldtäht-aja saama seda ühepoolselt lühendada.²⁹⁵ See tuleneb kaalutlusest, et täiendava tähtaja määramisega garanteerib võlausaldaja vastavaks perioodiks õiguskindluse ning võlgnik võib arvestada, et määratud tähtaja jooksul kohustuste täitmisel võlausaldaja seda aktsepteerib (vt VÕS § 114 lg 3).²⁹⁶ Seevastu võlausaldaja poolt täiendava tähtaja ühepoolne pikendamine peaks olema reeglina lubatud, kuna see ei kahjusta võlgniku huve.²⁹⁷ Kuna täiendava tähtaja and-misel on ka teatav kujundusõiguslik mõju, ei või täiendavat tähtaega reeglina määrata tingimuslikult.²⁹⁸ Võttes arvesse, et täiendava tähtaja möödumine ipso iure poolte-vahelist täitmissuhet ei muuda ega lõpeta, võib võlausaldaja põhimõtteliselt määrata täiendava tähtaja korduvalt.²⁹⁹

292 BGH NJW 2009, 3153.

293 Vt nt Schollmeyer, S. 491 ff; Dubovitskaya, S. 328 ff; Höffmann, S. 155–157.

294 Vt selle kohta ptk 2.2.1.

295 Höffmann, § 8 I.2; Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 119; BeckOK/Unberath, § 281, Rn 17.

296 Selle kohta Saksa õiguses vt Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 119; Staudinger/Schwarze,

§281, Rn B 20, B 52; Soergel/Gsell, § 323, Rn 60.

297 Vt MüKo/Ernst, § 323, Rn 55.

298 Täiendava tähtaja määramine võlasuhet ümber ei kujunda, kuid loob eeldused täitmissuhet lõpetavate õiguskaitsevahendite kasutamiseks; vt ka Höffmann, S. 37 ff.

299 Sarnaselt VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 388–389; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 114, lk 587.