BGB regulatsioon ja tingimuslik sünallagma

4.4.2.1 Kohustuste lõppemine tulenevalt tingimuslikust sünallagmast?

Kahju hüvitamise täitmise asemel nõude sisu ja õiguslike järelmite osas valitseb Saksa õiguses märkimisväärne diskussioon. Ebaselgus ja vastuolulised seisukohad on tingitud peamiselt asjaolust, et kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamise tagajärgi reguleeriv BGB § 281 lg 4 ei näe selgesõnaliselt ette, millist tähendust omab nõude esitamine täitmissuhtele tervikuna, sh võlausaldaja vastusoorituskohustusele.⁹⁰⁷ BGB § 281 lg 4 sätestab järgmist:

903 RKTKo 3-2-1-37-09, p 14; RKTKo 3-2-1-165-09, p 13; RKTKo 3-2-1-138-10, p 21.

904 Vt Kull/Käerdi/Kõve, lk 258; VÕS Komm I/Kõve, § 115, lk 396.

905 Kull/Käerdi/Kõve, lk 259.

906 VÕS Komm I/Kõve, § 115, lk 396; VÕS I uues kommentaaris on Kõve muutnud oma seisu-kohta ja märkinud, et kahju hüvitamist lepingulise põhikohustuse täitmise asemel saab nõuda ka lepingust taganemata, vt VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 115, lk 603. Kuigi jääb selgusetuks, mil-listest dogmaatimil-listest argumentidest tulenevalt on tõlgendust muudetud, tuleb sellega lõppastmes nõustuda. Vt selgituste kohta ptk 4.4 ja ptk 5.2.2.

907 BGB § 281 lg 4 (autoripoolne tõlge): „(4) Täitmisnõue on välistatud, niipea kui võlausaldaja nõuab kahju hüvitamist täitmise asemel.”; vt Staudinger/Schwarze, § 281, Rn D 19 ff.

„(4) Der Anspruch auf die Leistung ist ausgeschlossen, sobald der Gläubiger statt der Leistung Schadensersatz verlangt hat.”⁹⁰⁸

Küsimuses, milline on nõude esitamise tagajärg võlausaldaja vastusoorituskohus-tusele, võib Saksa õiguskirjanduses eristada kahte keskset seisukohta. Esimese grupi autorite hinnangul toob kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamine ipso iure – seaduse jõul ja automaatselt – kaasa võlausaldaja vastusoorituskohustuse lõppemi-se.⁹⁰⁹ Teine grupp autoreid leiab, et kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamisel ei ole mingit seost võlausaldaja vastusoorituskohustusega: nõude esitamine toob kaasa üksnes võlausaldaja täitmisnõude teisenemise kahju hüvitamise nõudeks, jättes aga muus osas võlasuhte puutumata.⁹¹⁰

Esimese grupi autorite hinnangul põhineb kahju kogu soorituse täitmise asemel nõude esitamisel võlausaldaja vastusoorituskohustuse lõppemine argumendil, et vas-tastikuste lepingute puhul on võlgniku sooritus- ja võlausaldaja vastusoorituskohustus erilises sünallagmaatilises seoses.⁹¹¹ See tähendab, et pooled on vastastikuse soori-tusega seotud ja selle täitmisest huvitatud üksnes niivõrd, kuivõrd teine pool oma kohustuse täidab. Iseäranis kehtib see vahetustehingute puhul, kus pooled teevad vastastikku sooritusi üksnes huvist saada vastu konkreetne vastusooritus, mitte aga ei keskendu väärtuste vahetamisele.⁹¹² Sellisest tingimuslikust sünallagmast tulenevalt toob võlgniku soorituskohustuse lõppemine vahetult kaasa võlausaldaja vastusooritus-kohustuse lõppemise, kuivõrd pool on lepingu sõlmimisel lubanud vastusooritus-kohustuse täitmist üksnes teadmisel, et ta täidab omapoolse kohustuse talle lubatud soorituse vastu. See aga tähendab, et kui mingil põhjusel lõpeb võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult soo-rituse täitmist, lõpeb omakorda võlgniku õigus nõuda vastusoorituskohustuse täitmist (BGB § 281 IV ja § 326 lg 1).⁹¹³

Stadleri põhjenduste kohaselt saab BGB § 281 kontekstis sellisele tulemusele jõuda tulenevalt BGB § 326 lg 1 ls 1 analoogiast, mis näeb ette vastusoorituskohus-tuse lõppemise juhul, kui võlausaldaja ei või nõuda kohusvastusoorituskohus-tuse täitmist tulenevalt BGB §-st 275, s.o kui kohustuse täitmine on võimatu (BGB § 275 lg 1), äärmiselt ebaproportsionaalne (BGB § 275 lg 2) või isikliku iseloomuga (BGB § 275 lg 3).

Selline seaduses väljendatud tingimuslik sünallagma õigustab vastusoorituskohustuse

908 Täitmise nõue on välistatud, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kahju hüvitamist täitmise asemel.

909 Vt nt Palandt/Grüneberg, § 281, Rn 52; Staudinger/Schwarze, § 281, Rn D 21; Nomos Komm/

Dauner-Lieb, § 281, Rn 62; Jaurnig/Stadler, § 281, Rn 14.

910 Vt MüKo/Ernst, § 325, Rn 1, Rn 6 ff; Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 210 f; Soergel/

Gsell, § 325, Rn 2; BeckOK/Schmidt, § 325, Rn 5 ff; BeckOK/Unberath, § 281 Rn 33 ff; Mehring, S. 315.

911 Vt Palandt/Grüneberg, § 281, Rn 52; Staudinger/Schwarze, § 281, Rn D 21; Nomos Komm/

Dauner-Lieb, § 281, Rn 62. Õiguskirjanduses esineb põhjenduste paljusus, kuid kõiki seisukohti ei ole käesoleva töö raames optimaalne analüüsida. Autor on valinud õiguskirjanduses esindatud kaks kõige kesksemalt seisukohta.

912 Van den Daele, S. 26, S. 89; Arnold (2003), S. 430.

913 Jauernig/Stadler, § 281, Rn 14; vrdl ka Jauernig/Stadler, § 326, Rn 4–12.

automaatset lõppemist ka kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamisel.⁹¹⁴ Seega, kuna kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamine toob kaasa võlgniku täitmis-kohustuse lõppemise, langeb sarnaselt BGB § 326 lg 1 regulatsiooniga ipso iure ära ka võlausaldaja vastusoorituskohustus.⁹¹⁵ Sellise tulemuse näol on tegemist seadusandja üldise arusaamaga sooritus- ja vastusoorituskohustuse omavahelisest seosest ning selle kordamine BGB § 281 juures oleks üleliigne.⁹¹⁶

Sarnasel seisukohal on ka Arnold, kes lähtub tõlgendamisel BGB § 281 ja § 326 lg-e 1 ühetaolise sisustamise põhimõttest. Automaatne vastusoorituse lõppemine tule-neb soorituse ja vastusoorituse seotusest sünallagmaatilistes lepingutes. Seda põhjusel, et vastastikune leping ei ole suunatud mitte väärtuste, vaid soorituste vahetamisele.⁹¹⁷

Schwarze märgib, et olukorras, kus seadus selgesõnaliselt võlausaldaja vastu-soorituskohustuse saatust ette ei näe ja võlausaldajal on õigus kahju arvestada erine-vatel põhimõtetel (surrogatsiooni- ja diferentsimeetod), tuleks kuni võlausaldaja poolt kahjunõude esitamiseni võlausaldaja vastusoorituskohustust jaatada või kohustada võlausaldajat juba nõude esitamisel nimetama, millisel viisil ta kahju arvestab.⁹¹⁸ Kokkuvõttes leiab aga Schwarze, et üldiselt tuleks eelistada tõlgendust, et tulenevalt soorituse ja vastusoorituse tingimuslikust sünallagmast toob kahju hüvitamise täit-mise asemel nõude esitamine kaasa võlausaldaja vastusoorituskohustuse lõppetäit-mise.⁹¹⁹ Sarnasele järeldusele on jõudnud ka mitmed teised autorid, toetades võlausaldaja vastusoorituskohustuse automaatset lõppemist tulenevalt vastastikuste kohustuste erilisest (sünallagmaatilisest) seosest.⁹²⁰

Alapeatüki sissejuhatuses esitatud näidiskaasuse puhul tooks tõlgendus, et võlgniku täitmiskohustuse lõppemisega lõpeb automaatselt ka võlausaldaja vastu-soorituskohustus, kaasa järgmise lahenduse: O poolt kahju hüvitamise kogu täitmise asemel nõude tulemusena tuleb pooltel saadu vastastikku tagastada. Seega tuleb O-l pöörduda tagasi Magicu juurde, M aga saab tagasi uunikumist Ford T. O võib endiselt nõuda M-lt kahju hüvitamist. Selline O nõue on suunatud ostuhinna vahe hüvitamisele. O võib nõuda asendustehingule kantud lisakulude hüvitamist, samuti lepingujärgse nn ostuhinna ja M-i soorituse väärtuse vahe hüvitamist.⁹²¹

4.4.2.2 Tingimusliku sünallagma kriitika

Kuigi suur osa autoreid õigustab võlausaldaja vastusoorituskohustuse lõppemist tingi-musliku sünallagma põhimõttega (nn esimene grupp autoreid), on Saksa õiguskirjan-duses tugevalt esindatud seisukoht, et nõude esitamine ei puuduta võlausaldaja vastu-soorituskohustust ja vaatamata võlausaldaja täitmisnõude lõppemisele võib võlgnik

914 Jauernig/Stadler, § 281, Rn 14.

915 Staudinger/Schwarze, § 281, Rn D 21; Staudinger/Otto, § 325, Rn 16; Palandt/Grüneberg,

§ 281, Rn 52; Jaunernig/Stadler, § 281, Rn 14; Arnold (2003), S. 429 ff.

916 Jauernig/Stadler, § 281, Rn 14.

917 Clevinghaus, S. 151; Arnold (2003), S. 430; Schöller, S. 693, 611.

918 Staudinger/Schwarze, § 281, Rn D 21.

919 Staudinger/Schwarze, § 281, Rn D 21.

920 Vt nt Palandt/Grüneberg, § 281, Rn 52; Krause, S. 304.

921 Vt VÕS § 135 järgi arvestatava hinnavahe hüvitamise nõude kohta täpsemalt ptk 5.

endiselt nõuda vastusoorituskohustuse täitmist. Järgnevalt analüüsitaksegi nn teise grupi autorite seisukohti ja nende kaalutluste aluseks olevaid põhjendusi.

Esimese argumendina märgitakse, et kuigi tingimusliku sünallagma põhimõte on BGB-s leidnud väljendamist, ei sätesta seadus, et selline põhimõte kehtib piiranguteta.

Nii sätestab nt BGB § 326 lg 3, et kui võlausaldaja otsustab täitmisnõude võimatuse korral nõuda võlgnikult viimase soorituse asemele astunud hüvitise väljaandamist (BGB § 285), jääb võlausaldaja vastusoorituskohustus võlgniku soorituskohustuse lõppemisest sõltumata püsima. Tegemist on vahetu kõrvalekaldega tingimusliku sünallagma põhimõttest.⁹²²

Teise vastusoorituskohustuse ipso iure äralangemise vastuargumendina märgi-takse, et BGB § 326 lg 3 enda regulatsioon on vastuoluline.⁹²³ Kuna säte räägib vastu-soorituskohustuse püsimajäämisest, siis saab sellest järeldada, et vastusoorituskohus-tus ei olegi kunagi lõppenud. Teisisõnu, püsima jääda saab üksnes miski, mis on alles, mitte ei teki uuesti. Seega ei saa ka võlausaldaja poolt BGB § 285 järgse nõude (õigus nõuda soorituse asemele astunud hüvitise väljaandmist) esitamisel lugeda võlausaldaja vastusoorituskohustust lõppenuks. Seega räägib BGB enda regulatsioon vastu tingi-musliku sünallagma põhimõtte rangele kehtivusele. Vastavalt ei saa ka tingitingi-muslikust sünallagmast lähtuvad põhjused olla võlausaldaja vastusoorituskohustuse lõppenuks lugemisel veenvad.⁹²⁴

Kolmanda ja kõige olulisema põhjendusena märgitakse, et ekslikud on õigus-kirjanduses esindatud käsitlused, mille järgi eeldab tingimusliku sünallagma põhi-mõte võlgniku soorituskohustuse äralangemisel võlausaldaja vastusoorituskohus-tuse automaatset lõppemist. Tingimusliku sünallagma põhimõtte tegelik sisu on, et olukorras, kus võlgniku soorituskohustus lõpeb ja võlausaldaja võib olla kaotanud huvi omapoolse vastusoorituskohustuse täitmise vastu, peab võlausaldajale olema tagatud võimalus vabaneda omapoolse vastusoorituskohustuse täitmisest.⁹²⁵ Seega on rõhk sellel, et võlausaldajale oleks tagatud võimalus vastusoorituskohustuse täitmisest vabaneda, mitte aga et selline tulemus oleks ipso iure vältimatu. Kohustuse täitmi-sest vabanemise võimaluse tagamine on oluline, kuna vastastikuse lepingu korral on võlausaldaja algselt kohustunud vastusoorituseks üksnes tingimusel, et ta saab oma soorituse vastu võlgniku soorituse. Seega kui võlgniku sooritus langeb mingil põhjusel ära, ei pea ka võlausaldaja leppima üksnes soorituse väärtuse hüvitamisega.⁹²⁶ Seega kui võlausaldajale on võlgniku kohustuse lõppemisel tagatud vastusoorituskohus-tusest vabanemise võimalus, ei ole oluline, kuidas selline tulemus õigustehniliselt saavutatakse.⁹²⁷ Tingimusliku sünallagma põhimõttega on kooskõlas tulemus, kui

922 Clevinghaus, S. 152–153.

923 BGB § 326 lg 3 ls 1 tekst: „(3) Verlangt der Gläubiger nach § 285 Herausgabe des für den geschuldeten Gegenstand erlangten Ersatzes oder Abtretung des Ersatzanspruchs, so bleibt er zur Gegenleistung verpflichtet.”

924 Clevinghaus, S. 152.

925 Van den Daele, S. 26.

926 Clevinghaus, S. 157.

927 Kaiser (2000), S. 85; van den Daele, S. 102; Clevinghaus, S. 157.

võlausaldaja saab vastusoorituskohustusest vabaneda mõne kujundusõiguse teosta-mise, nt lepingust taganemise tulemusena.⁹²⁸

Eelnevast ilmneb, et tingimusliku sünallagma põhimõte ei ole BGB-s sätes tatud range printsiibina. Samuti ei nõua tingimusliku sünallagma põhimõte võlgniku kohus-tuse äralangemisel võlausaldaja vastusoorituskohuskohus-tuse vältimatut lõppemist. Oluline on, et võlausaldajale on tagatud võimalus vastusoorituskohustusest vabaneda, kui ta seda soovib. Seega ei saa nõustuda nn esimese grupi autoritega, kelle hinnangul kaasneb võlgniku kohustuse lõppemisega ipso iure ka võlausaldaja vastusooritus-kohustuse lõppemine.

4.4.2.3 Vastusoorituskohustuse püsimajäämine

Kuna tingimusliku sünallagma põhimõtte ettekäändel võlausaldaja vastusooritus-kohustuse lõppemist õigustada ei saa, siis leiab nn teine grupp Saksa teoreetikuid, et võlausaldaja poolt kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamine lõpetab üksnes võlgniku täitmiskohustuse, kuid võlausaldaja vastusoorituskohustuse lõppemisega ei ole sel mingit puutumust.⁹²⁹ Keskse põhjendusena märgitakse, et BGB võla õiguse moderniseerimisseaduse (SMG) jõustumisega on seaduse regulatsioon ümber kujun-datud selliselt, et võlausaldaja vastusoorituskohustuse lõppemine on ammendavalt reguleeritud lepingust taganemise sätete alusel, mistõttu ei ole kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamisel seost vastusoorituskohustuse lõppemisega. Leitakse, et erinevalt lepingust taganemisega silmas peetud restitutsioonist on kahju hüvita-mise täithüvita-mise asemel nõue seotud kokkulepitud vahetushuvi tagahüvita-misega ning nõudega tagatakse võlausaldajale väärtuse saamine, mida ta pidas silmas võlgniku soorituse täitmisega. Märgitakse, et selline kontseptsioon ja tulemus vastavad ühtlasi sellis-tele rahvusvahelissellis-tele regulatsioonidele nagu CISG (vrdl art 49, art 64, art 81 jj), PECL, PICC ja DCFR (vrdl art III-3:502 kuni 508).⁹³⁰ Seejuures rõhutatakse, et selline tõlgendus ei lähtu mingist BGB eriregulatsioonist, vaid põhineb ideel, et lepingust taganemise ja kahju hüvitamise nõude näol on tegemist erinevate õiguskaitsevahen-ditega, millel on erinevad eesmärgid ja funktsioon.⁹³¹

Nii leiavadki mitmed autorid, et kahju hüvitamise täitmise asemel nõude maksma-paneku tulemusel võlausaldaja vastusoorituskohustuse automaatselt lõppenuks luge-mine on põhimõtteliselt vastuolus BGB muutunud regulatsiooniga, samuti kahju hüvitamise nõude ning lepingust taganemise õiguse omavahelise suhtega. BGB

§ 325 sätestab, et võlausaldajal on valikuõigus, kas ta taganeb lepingust või nõuab kahju hüvitamist, samuti võib ta soovi korral õiguskaitsevahendeid kombineerida.

Selliselt on lepingust taganemine seaduse mõtte kohaselt ainus õiguskaitsevahend,

928 Van den Daele, S. 102; Kaiser (2000), S. 85.

929 Vt MüKo/Ernst, vor § 323, Rn 6, § 281, Rn 11, § 325, Rn 5 ff; Soergel/Benicke/Hellwig, § 281 Rn 210 ff; Soergel/Gsell, § 325, Rn 2; BeckOK/Shmidt, § 325, Rn 5 ff; BeckOK/Unberath, § 281, Rn 33 ff; Mehring, S. 315.

930 MüKo 7/Ernst, vor § 323, Rn 6; vrdl Bamberg/Roth/Unberath, § 281, Rn 33.

931 MüKo 7/Ernst, vorb § 323, Rn 6; vt kahju hüvitamise täitmise asemel ja lepingust taganemise piiritlemise kohta ptk 4.4.3.

mille abil saab võlausaldaja oma vastusoorituskohustuse täitmisest vabaneda.⁹³² Teisi-sõnu, kui võlausaldaja arvestab kahjusid isoleerituna, s.o lepingust taganemata, on selle tulemus, et tema vastusoorituskohustus jääb püsima.⁹³³ Ühtlasi tähendab see, et võlausaldaja ei saa vastusoorituskohustuse täitmisest vabaneda kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamise, vaid üksnes lepingust taganemise tulemusena.⁹³⁴ Seega toob kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamine BGB § 281 lg 4 ja lg 5 järgi kaasa üksnes võlausaldaja täitmisnõude (ja võlgniku täitmiskohustuse) lõppe-mise. Võlausaldaja vastusoorituskohustust see ei puuduta.Kui võlausaldaja soovib vastusoorituskohustusest vabaneda ja nõuda võlgnikult näiteks juba üle antud eseme tagastamist, tuleb tal selle saavutamiseks lepingust taganeda.⁹³⁵ Üksnes kahjunõude esitamisega võlausaldaja üleantu tagastamist ja vastusoorituskohustuse täitmisest vabanemist saavutada ei saa.⁹³⁶

Õiguskirjanduses märgitakse, et täiendavalt räägib võlausaldaja vastusooritus-kohustuse püsimajäämise kasuks asjaolu, et kahju hüvitamise täitmise asemel nõue on maksmapandav nii põhi- kui ka kõrvalkohustuste täitmise asemel, samuti ühepool-setes lepingutes. Ühepoolsete lepingute puhul ei saa aga rääkida kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamisel mingist võlausaldaja vastusoorituskohustuse lõppe-misest, kuna sellist vastusoorituskohustust ei eksisteeri.⁹³⁷ Lõpetuseks rõhutatakse, et ka BGB § 281 lg 4 sõnastus räägib selgelt, et nõude esitamine toob kaasa üksnes täitmisnõude lõppemise ning sättest ei tulene ühelgi viisil, et sellega kaasneb ka võlausaldaja vastusoorituskohustuse lõppemine.⁹³⁸

Kokkuvõtvalt saab märkida, et olulise osa Saksa autorite hinnangul kaasneb kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamisega üksnes võlausaldaja täitmisnõude ja sellele vastava võlgniku täitmiskohustuse lõppemine. Nõude esitamisel puudub seos võlausaldaja vastusoorituskohustuse lõppemisega. Kui võlausaldaja siiski soovib vastu soorituskohustusest vabaneda, tuleb tal selleks lepingust taganeda. Argumentat-sioon, millega loetakse võlausaldaja vastusoorituskohustus ipso iure lõppenuks tule-nevalt tingimusliku sünallagma põhimõttest, ei ole veenev. Tingimusliku sünallagma põhimõttest sellist järeldust teha ei saa. Tingimusliku sünallagma põhimõtte sisu on, et võlgniku täitmiskohustuse äralangemisel peab võlausaldajale olema tagatud võimalus vastusoorituskohustuse täitmisest vabaneda. Selle saab võlausaldaja edukalt saavu-tada aga lepingust taganemise teel. Last but not least, ka BGB § 281 lg 4 tekst, mille ümber kogu vaidlus keerleb, näeb selgelt ette, et kahju hüvitamise täitmise asemel

932 Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 210; BeckOK/Schmidt, § 325, Rn 5; BeckOK/Unberath,

§ 281, Rn 33 ff; Gsell (2004), S. 647; Mehring, S. 315.

933 MüKo/Ernst, § 325, Rn 5 ff, § 281, Rn 11; Clevinghaus, S. 151; Soergel/Gsell, § 325, Rn 17 ff.

934 Bamberg/Roth/Unberath, §281, Rn 33; Soergel/Gsell, § 325, Rn 18; Soergel/Benicke/Hellwig,

§ 281, Rn 212, 257; MüKo/Ernst, § 325, Rn 1; Bamberg/Roth/Schmidt, § 325, Rn 5.

935 Soergel/Gsell, § 325, Rn 2, Rn 17.

936 Vt kokkuvõtlikult Tonner/Tamm/Willingmann, 2010, § 280, Rn 14–16; vt ka MüKo/Ernst,

§ 325, Rn 6 ff; Soergel/Gsell, § 325, Rn 6, Rn 18; Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 210–212, Rn 257.

937 MüKo/Ernst, § 281, Rn 11.

938 Bamberg/Roth/Unberath, § 281, Rn 33.

nõude esitamine lõpetab üksnes täitmisnõude. Võlausaldaja vastusoorituskohustuse lõppemise kohta puudub sättes mis tahes indikatsioon.

Im Dokument ARSI PAVELTSKahju hüvitamise nõue täitmise asemelostja õiguste näitel (Seite 187-193)