E. Sama valdkonna teadustööd ja kasutatud allikad
1. KAHJU HÜVITAMISE TÄITMISE ASEMEL NÕUDE REGULATSIOONI
1.4 Kahju hüvitamise täitmise asemel nõude vajalikkus ja sellega seotud
Kui eelnevalt analüüsiti, kuidas on kahju hüvitamise õiguskaitsevahend leidnud sätestamist VÕS-i õiguskaitsevahendite eeskujuregulatsioonides ning käsitleti kahju hüvitamise täitmise asemel nõude eraldiseisva reguleerimise eesmärke, siis selles peatükis võetakse vaatluse alla kahju hüvitamise täitmise asemel nõude vajalikkus ja selle maksmapanekuga seotud eelised. Nii ei ole kahju hüvitamise täitmise asemel nõude näol tegemist üksnes keeruka õigusteoreetilise konstruktsiooniga, vaid sellel on oluline praktiline tähendus igapäevases õigus- ja majanduskäibes. Seda suuresti põhjusel, et võlausaldaja täitmisnõude maksmapanek on sageli seotud oluliste menet-luslike raskustega. Samuti on täitmisnõude esitamine reeglina ebaotstarbekas ning selle realiseerimine lõppastmes vastuolus nii võlgniku kui ka võlausaldaja huvidega, tuues sageli mõlemale lepingupoolele kaasa lisakahjude tekkimise.
Näide 1: O ostab M-lt betoonplokkide tootmiseks tööstusseadmeid ostuhinnaga 110 000 EUR. M tarnib puudusega seadmed, mistõttu O ei saa tootma hakata. Millest tingituna seadmed ei tööta, on ebaselge nii O kui ka M-i jaoks. Viimaks keeldub M puuduste kõrvaldamisest, leides, et tema mis tahes võimalike puuduste eest ei vastuta, kuna probleemid on tekkinud seadme valest kokkumonteerimisest. Kui O-l tuleks nüüd leppida puuduste kõrvaldamise täitmisnõudega, tuleks tal esitada kohtusse puu-duste kõrvaldamise hagi. Kuna vaidluse menetlemine võtab minimaalselt kaks-kolm aastat, siis on O tootmine selleks ajaks seiskunud. Sisuliselt langeb O-l ära võimalus majandustegevuseks, mistõttu tekivad tal raskused töötajatele palkade maksmise, laenude teenindamise ja lepingupartnerite ees kohustuste täitmisega. Samuti jääb O ilma oodatud kasumist. Kolme aasta möödudes ähvardab O-d pankrot.
Näide 2: T tellib TV-lt hoone katuse parandamistööd tasuga 50 000 EUR. Peale seda, kui TV tööd üle annab, ilmneb, et tööd on tehtud puudustega, mistõttu katus sajab läbi ja halvatud on hoones toimuv majandustegevus (või nt hoone eluruumina kasu-tamine). TV vaidleb kohustuse rikkumisele vastu ja puudusi kõrvaldama ei asu. Kui T esitaks nüüd täitmisnõude, tähendaks see taas minimaalselt kaheaastast kohtuvaid-lust. Vahepealsel perioodil oleks aga hoones majandustegevus (või hoone eluruumina kasutamine) läbisadava katuse tõttu võimatu, mistõttu tuleks T-l üürida asenduspin-nad, samuti jääks T-l vahepeal tootmise ümberkorraldamisest tulenevalt saamata tulu summas 70 000 EUR. Aastatepikkune katuse läbisadu põhjustaks hoonele ulatuslikke veekahjustusi, mille kõrvaldamiseks oleks vajalik teha kapitaalremont (100 000 EUR).
Mõlemad eeltoodud näited ilmestavad, et mitterahalise kohustuse täitmisnõude maksmapanek on aeganõudev, seotud oluliste komplikatsioonidega ja tekitab võla-usaldajale ning võlgnikule suure tõenäosusega üksnes täiendavaid kahjusid. Selliselt on mitterahalise kohustuse täitmisnõue praktilisest aspektist vaadatuna ebaefektiivne ja ebamõistlik. Liiatigi võib juhtuda, et tulenevalt üldisest kahju vähendamise kohus-tusest VÕS § 139 järgi, ei pruugi eeltoodud näidete puhul O ja T kahju kuuluda täies osas hüvitamisele, kuna õigeaegsel lepingust taganemisel või kahju hüvitamise täit-mise asemel nõude esitatäit-misel oleks nii O kui ka T saanud kahjude tekkimist olulises ulatuses ära hoida (nt saamata jäänud tulu majandustegevusest; maja kapitaalremondi ärahoidmine vms). O ja T poolt nõuete maksmapanek võib olla piiratud ka tulenevalt rikutud kohustuse kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2).
Kahju hüvitamise täitmise asemel nõude regulatsioon pakub eelkirjeldatud olu-kordadele oluliselt efektiivsemat lahendust, säästes pooli lisakahjude tekkimisest ning ebamõistlikust lisanduvast kohtuskäimisest. Mõlema eeltoodud näite puhul oleks võlausaldajal mõistlik määrata võlgnikule puuduste kõrvaldamiseks täiendav tähtaeg.
Selle edutul möödumisel aga tellida puuduste kõrvaldamine kolmandalt isikult X, nõudes puuduste kõrvaldamisele kantud kulud hiljem võlgnikult kahjuna sisse. Kuna lepingust taganemine ei pruugi asjaoludest tulenevalt olla võlausaldaja jaoks kas lubatud (VÕS § 118 lg 1) või huvipakkuv (soovimatus viia läbi restitutsioon) ja hinna alandamisega ei saavuta võlausaldaja reeglina samasisulist tulemust,196 on võlausal-daja kohaseks õiguskaitsevahendiks kahju hüvitamise nõue täitmise asemel. Seega on kahju hüvitamise täitmise asemel nõude õiguskaitsevahendite süsteemis keskse praktilise tähendusega. Seda kinnitab ka õiguspraktika, kus mitterahalise kohustuse täitmisnõude kohtulikult maksmapanek on kahju hüvitamise nõudega võrreldes selgelt marginaalse tähendusega, tulles kõne alla üksnes erandlikult. Täitmisnõude kohtu-likku esitamist saab reeglina pidada mõistlikuks üksnes juhul, kui võlausaldajal on kohustuse naturaaltäitmise vastu spetsiifi line huvi. Tüüpnäiteks on siin ostja huvi omandada individuaaltunnustega müügiese, mille korral ei soovi ostja saada tehingust üksnes majanduslikku kasu (nt müügieseme soodsalt omandamine), vaid naturaaltäit-misel on ostja jaoks täiendav, sageli varaliselt hindamatu lisandväärtus. Nt on ostja O suur kunstihuviline, kelle eesmärk on omandada kõik Monet’ hilisperioodi teosed.
Sellisel juhul ei kompenseeri kahjunõue O-le lepinguga silmas peetud eesmärki: O eesmärk on olla Monet’ šedöövrite ainuomanik. Sarnased erilisest naturaalsoorituse täitmise huvist kantud juhtumid on igapäevases majanduskäibes siiski erandlikud, mistõttu reeglina on võlausaldaja jaoks mõistlik eelistada kahju hüvitamise täitmise asemel nõuet täitmisnõudele. Samuti võib võlausaldaja jaoks olla huvipakkuv lepin-gust taganemise kombineerimine kahju hüvitamise nõudega (nt VÕS § 135). Kui kohustuse täitmine on võimatu või ei ole see tulenevalt VÕS § 108 lg 2 p 2–4 järgi lõppenud, on kahju hüvitamise nõue keskne õiguskaitsevahend, mille kaudu võlausal-daja saab nõuda lepinguga silmas peetu positiivse huvi realiseerimist.197
Mitterahalise kohustuse täitmisnõude ja seda asendava kahju hüvitamise nõude puhul tasub ära märkida, et Mandri-Euroopa õigussüsteemides on võlausaldajale mitterahalise kohustuse täitmisnõude võimaldamine pigem reegel.198 Seevastu pal-judele õiguskordadele on selline naturaalkohustuse täitmisnõue võõras või tuleb kõne alla üksnes äärmiselt piiratud juhtudel. Selline lahendus on omane eelkõige common law taustaga õiguskordadele, kus võlausaldaja keskne õiguskaitsevahend ei ole mitte täitmisnõue, vaid kahju hüvitamise nõue.199 Ka klassikaline Rooma õigus lähtus omnis condemnatio pecuniar põhimõttest, eelistades kahju hüvitamise nõuet
196 Vt Kalamees (2013), lk 21 jj; vrdl Kull/Käerdi/Kõve, lk243–244, lk 265–266.
197 Vt ka ptk 4.4.3.1 ja 4.4.3.2, kus võrreldakse kahju hüvitamise täitmise asemel nõude ja lepin-gust taganemise eesmärke.
198 Huber (2010), S. 322 ff.
199 Huber (2010), S. 322 ff; vrdl Prantsuse Tsiviilkoodeks (CC) Art 1142; vt täiendavalt Huber (2008), S. 708, S. 714 ff, S. 720 ff; PECL Comm, p 395 ff; Farnsworth, p 1156; Yorio, S. 12;
Atiyah, p 371 ff; lepinguõiguse ajaloolise arengu kohta common law maades, vt Zimmermann, S.
4 ff; Markesinis/Unberath/Johnston, p 388.
täitmisnõudele.200 Seega on kahju hüvitamise nõue mitte üksnes ajalooliselt, vaid ka teiste õiguskordade näitel märkimisväärselt olulisema tähendusega õiguskaitsevahend kui täitmisnõue. Seda ilmestab ka asjaolu, et kaasaegset eraõiguse normistikku, mis ei näe võlausaldajale õigust ette nõuda kahju hüvitamist, teadaolevalt ei eksisteeri.
See üksnes kinnitab kahju hüvitamise nõude keskset tähendust õiguskaitsevahendite süsteemis.201 VÕS-i täitmisnõude ja kahju hüvitamise nõude omavahelise suhte regu-latsioon põhineb CISG-i, PECL-i ja PICC-i eeskujul, mis kujutab endast sisuliselt kompromissi mandrieuroopaliku ja common law mõtlemise vahel.202 Nii näeb VÕS küll põhimõtteliselt ette täitmisnõude esitamise võimaluse, kuid esitab sellele § 108 lg 2 olulised piirangud. Mh kaotab võlausaldaja täitmisnõude juhul, kui ta ei esita täitmisnõuet mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumisest teada saamisest või teada saama pidamisest (VÕS § 108 lg 3–5, vt ka VÕS § 222 lg 6).
VÕS-i kahju hüvitamise täitmise asemel nõude materiaalõiguslikku regulatsiooni täiendab TsMS § 365, mille lg 1 kohaselt võib hageja (võlausaldaja) hagiavalduses nõuda, et kohus annaks koos hagis taotletava kohustuse täitmise või teo tegemisega kostjale (võlgnikule) otsuses selle täitmiseks tähtaja. Kui hagejal on sellise tähtaja möödumisel õigus nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, võib hageja hagiavalduses taotleda samas otsuses ka kahju hüvitise suuruse määramist (lg 2). Sellise regulatsiooni näol määrab võlausaldaja võlgnikule kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks täiendava tähtaja VÕS § 114 tähenduses ning regulatsioon täiendab VÕS § 115 lg 2. Mh annab see võlausaldajale (hagejale) õiguse panna kahju hüvita-mise täithüvita-mise asemel nõue maksma tingimuslikult.203
Kuna materiaalõiguse sätetest tulenevalt on võlausaldajal õigus minna täitmisnõu-delt üle kahju hüvitamisele või lepingust taganeda ka enne kohtumenetluse algatamist või kohtuotsuse tegemist (mis on ka reegel) – samuti on võlausaldajal õigus menetluse käigus vahetada täitmisnõue kahju hüvitamise nõude kui surrogaadi vastu (TsMS
§ 376 lg 4 p 3) –, on TsMS § 365 praktiline tähendus siiski võrdlemisi tagasihoidlik.
Kui hageja sellise võimaluse kasuks siiski otsustab, annab see talle tähtaja edutul möödumisel võimaluse kohe pöörduda kohtutäituri poole väljamõistetud kahjuhü-vitise sundtäitmiseks.
Kokkuvõtlikult võib märkida, et kui mitterahalise kohustuse täitmisnõue võib erandlikel asjaoludel olla võlausaldaja lepingu sõlmimisega silmas peetud huvide saavutamiseks oluline, siis üldjuhul on täitmisnõude esitamine ebamõistlik ning täitmisnõudega silmas peetud majanduslik eesmärk on saavutatav kahju hüvitamise täitmise asemel nõude kaudu. Ühtlasi võib väita, et erinevalt täitmisnõudest on kahju hüvitamise nõude näol tegemist õiguskaitsevahendiga, milleta kaasaegset eraõigus-süsteemi ette ei kujuta ning milleta see ka tõenäoliselt mõistlikult ei funktsioneeriks.
Seda kinnitavad ilmekalt peatüki sissejuhatuses toodud näited. Kui täitmisnõude
200 Vt Zimmermann (1996), p 35, p 771 ff, p 825 ff.
201 Vt ka Huber (2010), S. 321 ff.
202 Põhjalikult Huber (2008), S. 714 ff, S. 720ff; Huber (2010), S. 322; PECL Comm, p 395 ff;
Schlechtriem/Schwenzer/Müller-Chen, art 46, Rn 1 ff, art 28, Rn 1–3. Vt naturaaltäitmise põhi-mõtte arenguloo ja põhimõtete kohta põhjalikult Riehm (2015).
203 Vt nõude tingimusliku maksmapaneku võimalikkuse kohta ptk 2.8.
realiseerimine võib olla piiratud või isegi võimatu, siis kahju hüvitamise täitmise asemel nõue on sisuliselt alati realiseeritav, vähemasti niikaua, kui võlgnikul on vara, mille arvelt kohustusi täita.204 Utreeritult ja mõningate reservatsioonidega võib väita, et õiguskaitsevahendite süsteem toimiks tõenäoliselt edukalt ka juhul, kui ainus võla-usaldajale ette nähtud õiguskaitsevahend olekski kahju hüvitamise nõue. Mitte ühelgi teisel õiguskaitsevahendil ei ole tänapäevases majandus- ja õiguskäibes niivõrd kesk-set rolli võlausaldaja õiguste tagamisel.
204 Vt Huber (2010), S. 322–323.