Nõuded täiendava tähtaja avaldusele

Ainuüksi asjaolu, et müüja ei ole kokkulepitud tähtpäevaks põhikohustusi täitnud, ei õigusta ostjat nõudma kahju hüvitamist täitmise asemel. VÕS § 115 lg 2 ls 1 kohaselt saab võlausaldaja (ostja) reeglina nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel üksnes juhul, kui on edutult möödunud VÕS §-s 114 sätestatud rikkumise kõrvaldamiseks määratud täiendav tähtaeg. Täiendava tähtaja jooksul rikkumise kõrvaldamisel – s.o

226 VÕS Komm II/Käerdi, Sissejuhatus §-de 217–228 juurde, lk 31; vt ka VÕS Komm I/Kõve,

§ 100, lk 313.

Vt ka Palandt/Weidenkaff, § 433, Rn 1–2, Rn 11–21; müüja kohustuste kohta põhjalikult MüKo/

Westermann, § 433, Rn 47–71; mittetäitmise mõiste kohta põhjalikult Staudinger/Schwarze, § 281, Rn B 12–16.

227 StaudingerCISG/Magnus, art 49, Rn 22.

228 MüKoHGB/Benicke, art 49, Rn 9; StaudingerCISG/Magnus, art 49, Rn 22; MüKoCISG/

Huber, art 49, Rn 52; Schlechtriem/Schwenzer/Müller-Chen, art 49, Rn 19.

229 Täpsemalt VÕS Komm II/Käerdi, Sissejuhatus §-de 217–228 juurde, lk 31; vrdl RKTKo lahend nr 3-2-1-50-06; vt Saksa õiguses Staudinger/Schwarze, § 281, Rn A 20, Rn C 6.

230 RKTKo 3-2-1-50-06, p 17.

231 Vt VÕS komm II/Käerdi, Sissejuhatus §-de 217–228 juurde, lk 31.

232 BeckOK/Unberath, § 281, Rn 61; Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 33; vt ka MüKo/

Westermann, § 434, Rn 44 ff; BeckOK/Faust, BGB § 434, Rn 104–110.

233 Staudinger/Schwarze, § 281, Rn A 20, Rn C 5, Rn C7; Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 33.

müügieseme üleandmisel, asendamisel, parandamisel või omandiõiguse võimalda-misel – ei või ostja reeglina nõuda enam kahju hüvitamist täitmise asemel, kuna müüja on (järel)täitmise teel rikkumise kõrvaldanud ja edaspidi täitmiskohustust ei eksis-teeri.²³⁴ Ilma täiendavat tähtaega määramata võib võlausaldaja (ostja) nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel üksnes erandlikult.²³⁵ Järgnevalt analüüsitakse, millistele nõuetele peab vastama ostja poolt täiendava tähtaja määramise avaldus, milline peaks olema rikkumise kõrvaldamiseks määratud täiendava tähtaja pikkus²³⁶ ja millised on täiendava tähtaja andmisega kaasnevad tagajärjed pooltele.²³⁷

Regulatsiooni, mille kohaselt tuleb ostjal kahju täitmise asemel nõude esita miseks määrata müüjale eelnevalt rikkumise kõrvaldamiseks täiendav tähtaeg, kõige kesk-sem tagajärg on, et täitmisnõudelt kahju hüvitamise täitmise akesk-semel nõudele üle-minek eeldab ostjalt aktiivset rikkumise olukorda sekkumist, s.o üksnes kohustuse rikkumise fakt (kohustuste mittetäitmine või mittekohane täitmine) kui selline ei ole reeglina piisav täitmise asemel kahjunõude esitamiseks.²³⁸ Märkimisväärne on, et selline VÕS-i lahendus on põhimõtteliselt erinev CISG-st, PECL-st ja PICC-st, kus ostja võib nt kahjunõude puuduste kõrvaldamise kulude hüvitamiseks esitada ilma, et oleks täidetud täiendavad tingimused, sh ei pea ostja määrama müüjale puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega.²³⁹

Täiendava tähtaja andmine on ühtaegu nii võlausaldaja õigus kui ka kohustus.

Õigus tulenevalt võimalusest kujundada tema käsutuses olevat õiguskaitsevahendite arsenali ja saavutada täiendava tähtaja andmise kaudu õigusselgus kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamise või lepingust taganemise õigustatuse suhtes (VÕS

§ 115 lg 2 ls 1, § 116 lg 2 p 5).²⁴⁰ Kohustus aga seeläbi, et täiendava tähtaja andmiseta ei saa ostja reeglina kasutada täitmisnõuet lõpetavaid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel ja lepingust taganeda.²⁴¹

Mitte igasugune ostja tehtud avaldus ei ole käsitletav müüjale rikkumise kõrval-damiseks täiendava tähtaja andmisena. Täiendava tähtaja andmise avaldusele ette nähtud nõudmised on tihedalt seotud täiendava tähtaja instituudi funktsioonidega.²⁴² Õiguskirjanduses märgitakse, et täiendava tähtaja määramine tuleb võlgnikule selgelt

234 Sarnaselt VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 114, lk 586; VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 388, mõne-võrra vastuoluliselt lk-del 389–390.

235 RKTKo 3-2-1-100-15, p 19. Vt selle kohta täpsemalt ptk 2.3.

236 Ptk 2.2.2.

237 Ptk 2.2.3.

238 Vt ka Pavelts/Sein, p 149 ff; Sein (2012), lk 217 jj.

239 See ei piira müüja heastamise õigust, millega seotud riisiko on ostja kanda, vt Pavelts/Sein, p 149 ff.

240 Sarnaselt VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 387 ja § 116, lk 402; VÕS Komm I (2016)/Kõve,

§ 114, lk 584 ja § 116, lk 610.

241 Erandiks on olukord, kus müüja poolt täitmisega viivitamine muutub ajas selliseks oluliseks rikkumiseks, mis annab võlausaldajale õiguse koheselt nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel (vt VÕS § 115 lg 3, § 116 lg 1 p 1–4, samuti BGB § 281 lg 2). Seaduse järgi ei ole õigus alandada hinda seotud võlgnikule eelnevalt täiendava tähtaja määramise ja selle edutu möödumisega. Vt problemaatika kohta Kalamees (2011), lk 123 jj, lk 133 jj, samuti RKTKo lahend nr 3-2-1-156-11, p 20.

242 Vt ptk 1.2.

edastada ning võlgnikul peab tähtaja määramise avaldusest olema mõistlikult võima-lik aru saada, et sellega antakse talle rikkumise kõrvaldamiseks viimane võimalus.²⁴³ Kuna täiendava tähtaja andmisega võivad müüjale kaasneda olulised negatiivsed taga-järjed – ostja õigus lepingust taganeda või nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel –, on õiguskirjanduses leitud, et täiendava tähtaja andmisel tuleks võlausaldajal hea usu põhimõttest tulenevalt hoiatada võlgnikku rikkumise kõrvaldamata jätmisega kaasnevatest tagajärgedest, nt õiguse eest lepingust taganeda.²⁴⁴

Autor sellise käsitlusega ei nõustu – selline tõlgendus ei vasta seaduse regulat-sioonile ega ole mõistlikus kooskõlas võlgniku ja võlausaldaja vaheliste riskide (sh kommunikatsiooniriski) jaotusega. Võlgnik, kes on jätnud algselt kokkulepitud täht-päeval ja ka rikkumise kõrvaldamiseks antud täiendava tähtaja perioodil võlgnetavad kohustused täitmata, peaks arvestama ka kõige rängemate tagajärgedega, sh võla-usaldaja õigusega lepingust taganeda või kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamisega. Selline võlgnik ei vääri reeglina täiendavat hea usu põhimõttest tulenevat kaitset. Lugedes võimalikus kohtuvaidluses lepingust taganemise tagajärjetuks üks-nes põhjusel, et võlausaldaja ei ole teavitanud võlgnikku rikkumise kõrvaldamisega seotud võima likest tagajärgedest olukorras, kus võlgnik on kohustusi korduvalt ja oluliselt rikkunud, ei oleks reeglina võlausaldaja suhtes proportsionaalne.

Õiguskirjanduses esindatud tõlgenduse kahjuks räägib ka asjaolu, et täiendava tähtaja edutu möödumisega ei kaasne ipso iure lepingust taganemist või kahju hüvi-tamise täitmise asemel nõude esitamist, vaid üksnes võlausaldaja vabadus valida erinevate õiguskaitsevahendite vahel.²⁴⁵ See tähendab ühtlasi, et võlausaldaja, kes annab võlgnikule täiendava tähtaja, ei pea juba tähtaja määramisel otsustama, kas ta soovib täitmissuhtega jätkata, lepingust taganeda või nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel. Sellise otsustuse tegemine juba tähtaja määramisel ei ole enamasti võla-usaldaja jaoks võimalik ainuüksi põhjusel, et talle on teadmata, kas ja kui, siis mil-lises osas, kavatseb võlgnik rikkumise täiendava tähtaja perioodil kõrvaldada. Kuna täiendava tähtaja edutul möödumisel on võlausaldajale tagatud õiguskaitsevahendite valikuõigus, võib lepingust taganemise või kahju täitmise asemel nõude esitamisega ähvardamine osutuda isegi eksitavaks. Seega tuleks võlausaldajal vältida olukorda, kus ta juba täiendava tähtaja andmisel seob end konkreetse õiguskaitsevahendi kasuks otsustamisega, kuna vastasel juhul võib õiguskaitsevahendi hilisem vahetamine olla piiratud tulenevalt venire contra factum proprium keelu põhimõttest.²⁴⁶ Võrdlevalt võib välja tuua, et SMG vastuvõtmisega on ka BGB-s teadlikult loobutud lahendusest, kus võlausaldaja peab hoiatama võlgnikku täiendava tähtaja edutu möödu misega kaasnevatest võimalikest tagajärgedest. Leitakse, et võlgnik, kes ei täida sooritust või teeb selle mittekohaselt, peab täiendava tähtaja määramisel arvestama, et võlausaldaja

243 VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 388; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 114, lk 586; vt täiendava tähtaja andmise problemaatika kohta asja lepingutingimustele mittevastavuse korral ptk 3.2.3.

244 VÕS Komm I/Kõve, § 116, lk 402 ja § 118, lk 412; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 116, lk 611,

§ 118, lk 623.

245 Vt täpsemalt ptk 4.3.1.

246 Vt selle kohta võrdlevalt Oechsler, S. 104.

võib nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel või lepingust taganeda, mistõttu ei ole ka täiendav hoiatamine õigustatud ega vajalik.²⁴⁷

Kuna Eesti õiguses puudub täiendava tähtaja määramise avaldusele esitatavate nõuete osas väljakujunenud kohtupraktika, samuti ei ole küsimus leidnud ulatusliku-mat analüüsi õiguskirjanduses, on täiendava tähtaja avaldusega seotud nõuete väljasel-gitamiseks kohane pöörduda regulatsiooni eeskujuks olnud Saksa õiguse poole. Saksa õiguse järgi peab täiendav tähtaja andmise avaldus sisaldama selget ja arusaadavat nõuet täitmiseks.²⁴⁸ Üksnes viide müügieseme puudustele või võlausaldaja järele-päring võlgniku sooritusvõime osas ei pruugi olla piisav, kuna sellest ei ilmne aval-duse tõsidus müüja jaoks.²⁴⁹ Samas ei pea täiendava tähtaja avaldus sisaldama viidet, et tegemist on võlgniku viimase võimalusega kohustused täita, samuti ähvardust või hoiatust võimalike kasutatavate õiguskaitsevahendite kohta.²⁵⁰

VÕS ei sätesta, et võlausaldaja peaks täiendava tähtaja määrama kindla perioodi sees peale rikkumisest teadasaamist või teada saama pidamist.²⁵¹ Sellist täiendava tähtaja määramise piirangut ei näe ette ka BGB. Saksa õiguskirjanduses leitakse, et täiendava tähtaja määramise ajalised piirangud saavad tuleneda üksnes üldisest hea usu põhimõttest²⁵² ja võlgniku huvid on reeglina kaitstud seeläbi, et tal on alati või-malik rikkumine täitmise teel lõpetada.²⁵³ Kodumaises õiguskirjanduses märgitakse, et kui võlausaldaja soovib taganeda lepingust põhjendusel, et võlgnik ei ole täiendava tähtaja jooksul rikkumist kõrvaldanud, tuleb tal täiendav tähtaeg määrata mõistliku aja jooksul rikkumisest teadasaamisest. ²⁵⁴ Sisuliselt on sellega soovitud öelda, et kui võlausaldaja soovib taganeda lepingust VÕS § 116 lg 2 p 5 alusel, tuleb tal selleks, et muuta kohustuse rikkumine oluliseks läbi täiendava tähtaja edutu möödumise, määrata täiendav tähtaeg mõistliku aja jooksul rikkumisest teada saamisest.

Autor ei nõustu sellise tõlgendusega mitmel põhjusel. Esiteks, sellist olulist taga-nemisõiguse maksmapanekut kitsendavat kriteeriumi seadus ühelgi viisil ette ei näe.

Tõlgendamise tagaukse kaudu ei tohiks lubada õiguskaitsevahendi maksmapaneku oluliste kitsenduste n-ö juurdetõlgendamist, kuivõrd selliste piirangute kehtestamine peaks olema legislatiivorganite pädevuses. Üksikjuhtumi kuritarvitusi on edukalt või-malik ära hoida õiguste kuritarvitamise keelu kaudu (VÕS § 6, TsÜS § 138). Teiseks, sellise tõlgenduse puhul võib realiseeruda tulemus, kus võlausaldaja kaotab õiguse

247 Vt Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 83–85; Soergel/Gsell, § 325, Rn 56; BT-Drucks 14/7052, S. 185; BT-Drucks 14/6040, S. 139, S. 185.

248 Bamberg/Roth/Unberath, § 281, Rn 14; VÕS seevastu otseselt täitmisnõude esitamist ei eelda.

249 Vt Staudinger/Schwarze, § 281, Rn B 37.

250 Vt BGH NJW 2010, 2201, mille järgi peab täiendava tähtaja andmise tulemusena olema võlg-niku jaoks selge, et peale täiendava tähtaja edutut möödumist ei soovi võlausaldaja enam täitmist.

251 Sarnaselt VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 388–389; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 114, lk 587.

252 Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 96 ff; MüKo/Ernst, § 281, Rn 29; Staudinger/Schwarze,

§ 281, Rn B 33.

253 Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 96; Staudinger/Schwarze, § 281, Rn B 33; Soergel/Gsell,

§ 323, Rn 69.

254 Vrdl VÕS Komm I/Kõve, § 118, lk 412–413; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 118, lk 623. Sel-line käsitlus on siiski võrdlemisi küsitav, kuna seadus sellist nõuet ette ei näe. Erandjuhtumitel on olukord lahendatav üldise õiguste kuritarvitamise keelu ja hea usu põhimõtte abil.

lepingust taganeda veel enne, kui tal taganemisõigus tekib. Nt müüja M annab O-le üle asja, millel ilmnevad kõrvaldatavad puudused. Kuna ainuüksi puuduste iseloom O-d VÕS § 116 lg 2 p 1–2 järgi lepingust taganema ei õigusta, võiks O õigus lepin-gust taganeda tuleneda VÕS § 116 lg 2 p-st 5. Selleks peaks O aga määrama M-le rikkumise kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja. Kui nüüd väita, et O-l on täiendava tähtaja määramise õigus üksnes piiratud tähtaja jooksul (nt 2 kuud), oleks tulemus, et O kaotaks lepingust taganemise õiguse veel enne, kui tal selline õigus tekib. Selline tulemus oleks aga ebaloogiline – õigus, mis ei ole isegi tekkinud, ei saa n-ö õigust lõpetava tähtaja möödumise tõttu lõppeda.²⁵⁵ Kolmandaks ei võta õiguskirjanduses esitatud tõlgendus piisavalt arvesse täiendava tähtaja instituudi selliseid eesmärke nagu selle selgitamisfunktsioon, samuti võlausaldajale lihtsustatud ja selge täitmis-nõudelt teisestele õiguskaitsevahenditele ülemineku võimaluse tagamine.

Kui taganemisõiguse juures võiks teatud mööndustega täiendava tähtaja määra-mise tähtajaline piirang isegi kõne alla tulla, siis kahju hüvitamäära-mise täitmäära-mise asemel nõude kontekstis peaks see olema põhimõtteliselt välistatud. Vastasel juhul kaotaks ostja kahju hüvitamise täitmise asemel nõude sootuks, sh puuduks tal edaspidi õigus nõuda ka müügieseme puuduste kõrvaldamise kulude või kohase ja mittekohase täit-mise väärtuse vahe hüvitamist. Kuna erinevalt lepingust taganetäit-misele seadus kahju hüvitamise täitmise asemel nõude maksmapanekule üldist õigust lõpetavat tähtaega ette ei näe,²⁵⁶ oleks nõude esitamise õiguse kitsendamine täiendava tähtaja määramisele piirangute seadmise kaudu vastuolus seaduse üldise loogikaga. Mh tooks see kaasa tulemuse, kus teatud juhtudel kaotaks ostja üldse adekvaatse võimaluse oma õigusi kaitsta.

Näide: pärast ettemaksu tasumist jätab müüja ostjale kauba tähtaegselt üle and-mata. Ostja ei tagane mõistliku aja jooksul lepingust ega määra müüjale rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega, kaotades selle tulemusena nii õiguse lepingust taganeda kui ka nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel. Kui müügieseme üleand-mine on võimatu (VÕS § 108 lg 2 p 1) või on ostja kaotanud täitmisnõude esitamise õiguse (vrdl VÕS § 108 lg 3 ja lg 5), puudub ostjal sisuliselt igasugune võimalus oma õigusi kaitsta – ostja täitmisnõue on lõppenud, hinna alandamine ja viivisenõue ei tule aga kohustuse rikkumise iseloomust tulenevalt kõne alla. Seega kui lugeda nii taganemisõigus kui ka kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamise õigus lõppenuks, puuduks ostjal võimalus oma õigusi kaitsta. Eelnev näide ilmestab hästi, et kui täiendava tähtaja määramise ajaline piirang laieneks ka kahju hüvitamise täit-mise asemel nõudele, oleks lõpptulemus ebarahuldav. Seega ei saa kahju hüvitatäit-mise täitmise asemel nõude kontekstis täiendava tähtaja määramist ajaliseltpiirata.²⁵⁷

255 Rõhutada tuleb, et VÕS § 118 lg 1 järgi hakkab taganemiseks ette nähtud mõistlik aeg kulgema võlausaldaja poolt olulisest lepingurikkumisest teada saamisest või teada saama pidamisest. Vrdl ka RKTKo 3-2-1-157-12, p 16 ja 17; vrdl ka VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 118, lk 623. Seega, kui rikkumine ei ole oluline, ei saa ka lepingust taganemise mõistlik aeg hakata kulgema enne täiendava tähtaja edutut möödumist (vrdl VÕS § 116 lg 2 p 5).

256 Vt selle kohta täpsemalt ptk 2.6.1.

257 Alternatiivselt võib näidskaasuse lahendamine olla võimalik ka selliselt, et vaatamata täiendava tähtaja määramise õiguse lõppemisele võib ostja nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel VÕS

§ 115 lg 3 järgi. Sellisel juhul täiendava tähtaja määramise ajalise piirangu küsimus ei tõusetu.

Oluline on märkida, et täiendava tähtaja andmise eesmärgist ja seaduse sõnas-tusest tulenevalt saab ostja (võlausaldaja) määrata müüjale (võlgnikule) rikkumise kõrvaldamiseks täiendava tähtaja alles peale kohustuse sissenõutavaks muutumist.²⁵⁸ See tähendab, et enne kohustuse sissenõutavaks muutumist antud täiendav tähtaeg ei oma põhimõtteliselt tähendust ja sellega ei kaasne õiguslikke tagajärgi.²⁵⁹ Küll aga võib kõne alla tulla, et ostja määrab täiendava tähtaja juba sellises avalduses, mille tegemine on vajalik kohustuse sissenõutavaks muutumiseks.²⁶⁰ Kui ostja esitab hagi, olemata määranud eelnevalt rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega, võib üksikjuhtumil kõne alla tulla täiendava tähtaja määramine ka menetluse käigus.²⁶¹ Täiendava tähtaja andmine ei tohiks omada toimet aga juhul, kui ostja nõue on küll sissenõutav, kuid see ei ole maksmapandav, s.o kui müüja võib esitada ostja täitmis-nõudele selle maksmapanekut välistava vastuväite,²⁶² nt aegumise või kinnipidamis-õiguse (omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise kinnipidamis-õiguse) vastuväite, ²⁶³ või kui ta võib lepingu tühistada või sellest taganeda. Siiski peaks selline müüja vastuväide omama toimet üksnes juhul, kui ta sellistele asjaoludele tugineb. Kui müüja esitab kinnipidamisõigusele tugineva vastuväite, saab ostja edukalt määrata täiendava tähtaja üksnes juhul, kui ta pakub ühes täiendava tähtaja määramisega omapoolsete kohus-tuste täitmist ja see lõpetab müüja kinnipidamisõiguse.²⁶⁴

Küsitav on täiendava tähtaja määramise toime kulgema hakkamine läbi võla-usaldaja poolt täitmisnõude esitamise. Nimelt sätestab VÕS § 114 lg 1 ls 2, et kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Selliselt hak-kab täiendav tähtaeg eelduslikult kulgema ka võlausaldaja poolt üksnes täitmisnõude esitamisest või ka teatest, et ta endiselt soovib täitmist.²⁶⁵ Autori hinnangul ei paku selline regulatsioon piisavalt õiguskindlust: kuna täiendava tähtaja andmisega võivad nii võlgnikule kui ka võlausaldajale kaasneda olulised tagajärjed, peaks täiendava tähtaja kulgema hakkamisena olema käsitletav üksnes selline tahteavaldus, millest ka

258 VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 388; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 114, lk 586; sarnaselt ka Saksa õiguses, vt Staudinger/Schwarze, § 281, Rn B 29 ff; MüKo/Ernst, § 281, Rn 18. Saksa õiguse järgi Looschelders (2014), Rn 612.

259 Sarnaselt Saksa õiguses Jauernig/Stadler, § 281, Rn 6; AnwKom BGB/Dauner-Lieb, § 281, Rn 14.

260 Vt selle kohta Saksa õiguses MüKo/Ernst, § 281 Rn 27, kriitiliselt Staudinger/Schwarze,

§ 281, Rn B 30.

261 Vt ka ptk 3.2.3, kus käsitletakse täiendava tähtaja andmisega seotud erisusi asja lepingutingi-mustele mittevastavuse korral.

262 Sarnaselt Saksa õiguses Palandt/Grüneberg, § 281, Rn 7; vt põhjalikult Herresthal, S. 561 ff.

263 Vt ka BeckOK/Unberath, § 281, Rn 10; Jauernig/Stadler, § 281, Rn 15; Staudinger/Schwarze,

§ 281, Rn 73; MüKo/Ernst, § 281, Rn 19.

264 Vt Staudinger/Schwarze, § 281, Rn B 74; MüKo/Ernst, § 281, Rn 19; kinnipidamisõigus võib tuleneda ka VÕS § 111 lg-st 4, vt selle kohta võrdlevalt Saksa õiguses BGB § 321 kohta Staudinger/Schwarze, § 281, Rn B 77; Staudinger/Otto, § 321, Rn 17 ff.

265 Sarnaselt VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 388–389; piiratumalt VÕS Komm I (2016)/Kõve,

§ 114, lk 586–587.

tegelikkuses on täiendava tähtaja määramise soov mõistlikult tuvastatav.²⁶⁶ Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab aga võlgnik arvestama, et kui ta täitmisnõude esitamise järgselt ei asu rikkumist kõrvaldama, võib võlausaldaja mõistliku tähtaja möödudes nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel või lepingust taganeda (VÕS § 115 lg 2 ls 1, VÕS § 116 lg 2 p 5). Seda ka juhul, kui puudub võlausaldajapoolne selgesõnaline täiendava tähtaja andmine. Sisuliselt tähendab see aga, et võlgnik kannab võlausaldaja tahteavalduse täiendava tähtaja andmiseks tõlgendamise riisikot. Eeltoodust tulenevalt ning võttes arvesse, et VÕS § 114 lg 1 ls 2 lahendus ei taga piisavalt õigusselgust võlgnikule ega võlausaldajale, ei ole regulatsioon autori hinnangul kokkusobiv täien-dava tähtaja andmise instituudi olemuse ja eesmärkidega.²⁶⁷ Autori hinnangul oleks mõlemapoolseid huve arvestades mõistlik, et VÕS §-i 114 lg 1 muudetaks selliselt, et sätte ls 2 jäetakse seadusest välja. Selline de lege ferenda muudatus on autori hinnan-gul vajalik, kuivõrd üksnes seaduse kitsendavast tõlgendamisest ei pruugi siin piisata.

Üldiselt tuleks täiendava tähtaja määramist ja selle edutul möödumisel täitmis-nõudelt kahju hüvitamise nõudele üleminekut lubada ka kohtumenetluse käigus.²⁶⁸ S.o täitmisnõude ja täitmishagi esitamine ei peaks piirama võlausaldaja õigust asendada täitmisnõue menetluse käigus kahju hüvitamise nõudega. Selline vajadus võib tekkida eelkõige juhul, kui täitmine on menetluse käigus muutunud võimatuks või kui võlgnik selgelt keeldub kohustuste täitmisest. Samuti võib see olla mõistlik ja vajalik juhul, kui seeläbi on võimalik kahjusid vähendada või edasisi kahjusid ära hoida.²⁶⁹ Küll aga peab selline nõude muutmine olema kooskõlas menetlusnormidega, eelkõige peab see olema tehtud õigeaegselt (TsMS § 329 jj). Eeltoodu ei tähenda aga, et ostja, kes on esitanud kahju hüvitamise täitmise asemel nõude olukorras, kus nõude maksmapaneku eeldused ei ole täidetud, nt ei ole ta määranud müüjale kohustuse rikkumise kõrvalda-miseks täiendavat tähtaega, saaks sellise minetuse menetluse käigus asendada. Nagu märgitud, peaks selline võimalus tulema kõne alla üksnes erandlikult. Üldreeglina tuleks autori hinnangul aga selline hagi, mis on selle esitamise seisuga õigustamatu, jätta rahuldamata.²⁷⁰

Kuna seadus ei sätesta täiendava tähtaja andmise avaldusele vorminõuet, siis tulenevalt üldisest vormivabaduse põhimõttest võib see toimuda vormivabalt (vt ka VÕS § 13 lg 2).²⁷¹ See tähendab, et tähtaja määramine võib toimuda ka suuliselt või asjaoludest tulenevalt ka konkludentselt. Siiski on tugevalt küsitav, kas ja millistel tingimustel saab konkludentselt tehtud täiendava tähtaja määramist lugeda piisavaks.

Eelkõige on problemaatiline, kuivõrd vastab selline tahteavaldus täiendava tähtaja

266 Vt võrdlevalt täiendava tähtaja avalduse esitatud rangete nõuete osas MüKo/Ernst, § 281, Rn 30 ff; Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 97 ff; Staudinger/Schwarze, § 281, Rn B35 ff.

267 Eelkõige täiendava tähtaja hoiatusfunktsioon: võlgnik peab aru saama, et täiendava tähtaja andmisega on talle antud n-ö viimane võimalus rikkumine oma vahenditest kõrvaldada.

268 Martis, S. 1293 ff; vrdl ka TsMS § 376.

269 Küsitav on, kas üksikjuhtumil võib võlausaldajal VÕS §-st 139 tulenevalt olla ka selline kohustus.

270 Vrd RKTKo 3-2-1-53-16, p 15.

271 VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 388; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 114, lk 586; sarnaselt BGB järgi, vt MüKo/Ernst, § 323, Rn 55; Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 92; BeckOK/Unberath,

§ 281, Rn 14.

avalduse nõuetele, s.o kas see on piisavalt selge ja täpne. Samuti võib konkludentselt määratud täiendava tähtaja avalduse puhul olla võlgnikul raskusi mõista, et tegemist on talle rikkumise kõrvaldamiseks viimase võimaluse andmisega. Kuigi tegemist on eelkõige tõlgendusliku küsimusega, tuleks konkludentsesse täiendava tähtaja määra-misse suhtuda konservatiivselt.

Im Dokument ARSI PAVELTSKahju hüvitamise nõue täitmise asemelostja õiguste näitel (Seite 58-65)