Kahju hüvitamise täitmise asemel nõude eraldiseisva reguleerimise

Nagu eelnevalt tõdetud, on VÕS-i õiguskaitsevahendite regulatsiooni eeskujuks olnud CISG-st, PECL-st, PICC-st ja BGB-st kahju hüvitamise täitmise asemel nõue leidnud eraldiseisvat reguleerimist üksnes BGB-s. Sarnaselt BGB § 281 lg 1 võib võlausaldaja VÕS § 115 lg 2 järgi nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel reeglina üksnes rikku-mise kõrvaldarikku-miseks antud täiendava tähtaja edutul möödurikku-misel. Sellise teadrikku-mise

83 Vt täpsemalt ptk 2.4; sarnaselt Sein (2013), S. 18–19.

kontekstis tõuseb paratamatult esile küsimus, et mis on kahju hüvitamise täitmise asemel nõude eraldiseisva reguleerimise ning täiendava tähtaja määramise nõude eesmärk. Alljärgnev analüüs keskendubki selle väljaselgitamisele.

Kodumaises õiguskirjanduses märgitakse, et selle regulatsiooni eesmärk, mille kohaselt saab võlausaldaja reeglina nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel üksnes pärast võlgnikule kohustuse täitmiseks määratud täiendava tähtaja edutut möödumist, on täiendava tähtaja teel anda võlgnikule n-ö viimane võimalus teha hilinenud soori-tus või soorisoori-tuse puudused kõrvaldada.⁸⁴ Alles täiendava tähtaja edutul möödumisel, millega loetakse kohustuse rikkumine oluliseks (VÕS § 116 lg 2 p 5), on täitmissuhte lõpetamine õigustatud. Seejuures märgitakse, et täiendava tähtaja regulatsiooni põhi-eesmärk on võlausaldaja jaoks lepingu lõpetamise ja kahju täitmise asemel nõude esitamise lihtsustamine juhuks, kui võlgniku rikkumise olulisus on vaieldav.⁸⁵

Kuna VÕS § 115 regulatsioon põhineb BGB eeskujul,⁸⁶ on regulatsiooni eesmär-kide väljaselgitamisel kohane pöörduda täiendavalt vastava Saksa õiguse dogmaatika poole. Saksa õiguses on õiguskaitsevahendite kasutamise keskne põhimõte, et võlg-nikule tuleb anda kohustuse täitmiseks „teine võimalus” („zweite Chance”)⁸⁷ või ka viimane võimalus.⁸⁸ Eelkõige puudutab see müüja ja töövõtja lepingutingimustele mittevastavat sooritust. Selleks näeb BGB võlgnikule ette õiguse teiseseks soorituseks („das Recht zur zweiten Andienung”), mis õigustehniliselt saavutatakse seeläbi, et enne täitmisnõuet lõpetavate õiguskaitsevahendite kasutamist tuleb võlausaldajal anda võlgnikule täiendav tähtaeg kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks.⁸⁹ Nii on tagatud täitmissuhte säilimine vähemalt antud täiendava tähtaja perioodiks.⁹⁰ Selliselt näebki BGB ette, et õigus kasutada täitmissuhet lõpetavaid õiguskaitsevahendeid, nagu nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel (BGB § 281), taganeda lepingust (BGB § 323) ja alandada hinda (BGB § 437 p 2, § 441), saab võlausaldaja reeglina üksnes täiendava tähtaja edutul möödumisel.

Müüjale teisese soorituse ehk järeltäitmise (heastamise) õiguse kasutada andmisel on kolm peamist funktsiooni. Esimene funktsioon on lepingu (täitmissuhte) säilita-mine ja soov piirata võlausaldaja õigust leping lõpetada (nt lepingust taganeda) ning vältida seeläbi negatiivseid majanduslikke tagajärgi, mis võlgnikule lepingu lõpeta-misega kaasnevad.⁹¹ Selline kaalutlus põhineb seadusandja arusaamal, et võlgniku poolt mittekohase soorituse tegemisel ei ole reeglina võlausaldaja usk võlgniku soo-ritusvõimesse niivõrd ulatuslikult kahjustatud, et võlausaldajalt ei võiks mõistlikult

84 VÕS Komm I/Kõve, § 115, lk 393, samuti § 114, lk 388; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 115, lk 595; sarnaselt Kull/Käerdi/Kõve, lk 230–231.

85 VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 387; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 114, lk 584; sarnaselt Kull/

Käerdi/Kõve, lk 230.

86 VÕS Komm I/Kõve, § 115, lk 391; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 115, lk 590.

87 Vt Staudinger/Schwarze, § 281, Rn A 9; Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 81 ff; Acker-mann, S. 866; BGH NJW 2008, 1371, Rn 19.

88 Riehm (2015), S. 281; Mankowski, S. 453; Schwarze, S. 210 ff.

89 Höffmann, S. 42; vt ka Palandt/Weidenkaff, § 437, Rn 2; vt ka Skamel, S. 671 ff; Lorenz (2006), S. 1175 ff.

90 Höffmann, S. 42.

91 Brömmelmeyer, S. 493; BT-Drucks. 14/6040, S. 221; P. Bydlinski, S. 129.

eeldada, et ta nõustub lepingu täitmisega võlgniku poolt. Seega hoiab lepingu kohese lõpetamise piirang ära ebamõistlike kulude tekkimise (eelkõige võlgniku kanda jää-vad transpordikulud ning müügieseme turul võõrandamisega kaasnejää-vad lisakulud), mis oleks lõppastmes ebamõistlik ka rahvamajanduslikult.⁹² Selliselt peab täiendava tähtaja andmise nõue soodustama lepingu algselt kokkulepitud ulatuses läbiviimist ja lepingujärgse positiivse programmi realiseerumist. Müügilepingu puhul seisneb see eelkõige müüja võimaluses täita võlgnetav kohustus natuuras ja teenida nii kogu lepingust oodatav ostuhind.⁹³ Ühtlasi saab müüja (võlgnik) vähendada talle tekkivaid kahjusid, mis kaasneksid juhul, kui ostja (võlausaldaja) laseks puudused kõrvaldada kolmandal isikul.⁹⁴ Seevastu täitmisnõuet lõpetavate õiguskaitsevahendite puhul jääb müüja (võlgnik) vähemasti osaliselt ilma lepingust oodatud kasust. Kuna puuduse kõrvaldamine või asendustäitmine on enamikul juhtudel võimalik ja ka võlgnikule kasulik, saab prima vista lähtuda eeldusest, et järeltäitmise (heastamise) õigus teenib eelkõige võlgniku huve.⁹⁵

Teiseks täiendava tähtaja ülesandeks on selle turustus- ehk müügifunktsioon, mil-lega soovitakse müüjat säästa ostja poolt lepingust taganemise või kahju kogu täitmise asemel nõude esitamisega kaasnevast soorituse tagasivõtmise kohustusest (BGB § 281 lg 5, § 346; vrdl VÕS § 115 lg 3 ja § 189), samuti võimaldada müüjale võõrandada müügiese.⁹⁶ Kui müüja võtab müügieseme tagasi, võivad üksikjuhtumil kaasneda ulatuslikud kahjud. Nii on see näiteks uue auto müügil, mil müüjal puudub edaspidi võimalus autot uuena müüa, mistõttu langeb auto tagasivõtmisega selle turuväärtus oluliselt.⁹⁷ Eriliselt koormavaks võib osutuda töövõtja poolt eritellimusel valmistatud töö tagasivõtmine, kuna eritellimusel valmistatud toote võõrandamine turul on reeg-lina kas oluliselt piiratud või isegi võimatu.⁹⁸

Kolmas täiendava tähtaja regulatsiooni ülesanne on piirata turuspekulatsiooni-dega seotud kuritarvitusi. Nii ei saa ostja, kelle tegelik soov on taganeda lepingust turuhindade vahepealse languse tõttu, vabaneda talle kahjulikuks osutunud tehingust ebaolulise puuduse ettekäändel.⁹⁹ Seega piirab täiendava tähtaja instituut võlausaldaja (ostja) võimalust vabaneda lepingust olukorras, kus tegelik lepingust vabanemise soov põhineb muudel motiividel ning viide võlgniku (müüja) rikkumisele kujutab üksnes ebasiirast õigustust.¹⁰⁰ Selliste juhtumite alla kuuluvad olukorrad, kus ostja soovib talle ebasoodsaks või kasutuks osutunud müügiesemest vabaneda, olgu see

92 BT-Drucks. 14/6040, S. 89; Schroeter, S. 37; vt ka Ackermann, S. 866; Grigoleit/Riehm, S. 734 ff; Lorenz (2008), S.128; vt samuti BGH NJW 2010, 2200, 2201, Rn 16; BGH NJW 2007, 835, 837, Rn 14.

93 Erman/H.P. Westermann, § 281, Rn 1, vrdl ka § 323, Rn 13; Soergel/Gsell, § 323, Rn 56;

Soergel § 281 Rn 82; vt ka Lamprecht, S. 268, 271; Schlechtriem/Schmidt-Kessel, Rn 618.

94 Sarnaselt Grigolaeit/Riehm, S. 734.

95 Höffmann, S. 44.

96 Schroeter, S. 40.

97 Heinrich, S. 254 ff.

98 Finn, S. 35; Schroeter, S. 40.

99 Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 82; Lorenz (2008), S. 128; Groβmann-Doerth/Heymann, S. 186.

100 Höffmann, S. 42.

siis kas turuhindade languse, edasimüügi võimaluse kaotamise, äriplaani muutumise või muude sarnaste põhjuste tõttu. Selliste kuritarvituste vältimiseks tuleks tagada võlgnikule võimalus kõrvaldada rikkumine minimaalselt mõistliku täiendava tähtaja jooksul ning täiendava tähtaja andmise nõue peab piirama ostja võimalust taganeda lepingust põhjustel, mis ei põhine tegelikkuses müügieseme puudusel, vaid muudel kaalutlustel.¹⁰¹

Seega on täiendava tähtaja instituudi üheks oluliseks ülesandeks tagada täitmis-nõude eelistatus võrreldes täitmissuhet lõpetavate õiguskaitsevahenditega.¹⁰² Täien-dava tähtaja andmise kohustus tugevdab täitmissuhte püsimajäämist ning toetab seega pacta sunt servana põhimõtet.¹⁰³ Samuti kaitseb see võlgnikku võlausaldaja poolt kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamise ja hinna alandamise ning lepin-gust taganemise eest.¹⁰⁴ Õiguskirjanduses märgitakse, et Saksa võlaõiguse moderni-seerimisseaduse (SMG)¹⁰⁵ töörühm tegi teadliku valiku täitmisnõude primaarsuse osas õiguskaitsevahendite süsteemis ning selle tulemuse tehniline saavutamine pidi toimuma täiendava tähtaja instituudi kaudu. Samas ei olnud täiendava tähtaja andmise nõude eesmärk üksnes täitmisnõude eelistamine, vaid ka võlgnikule järeltäitmise õiguse ning sellega seotud kaitse tagamine.¹⁰⁶

Saksa võlaõiguse moderniseerimisseadusele hinnangut andes on õiguskirjanduses märgitud, et müüjale järeltäitmise võimaluse tagamine on üks suur võit, mis kaasnes võlaõiguse moderniseerimisega.¹⁰⁷ Sageli on seda isegi peetud kõige olulisemaks muutuseks müügiõiguse regulatsioonis.¹⁰⁸ Seega saab ostja, erinevalt BGB varasemast regulatsioonist, reeglina nõuda müüjalt kahju hüvitamist täitmise asemel üksnes juhul, kui ta on andnud müüjale eelnevalt rikkumise kõrvaldamiseks täiendava tähtaja ja see on edutult möödunud.¹⁰⁹

Kui eelnevalt märgitud täiendava tähtaja andmise nõudega seotud eesmärgid seon-dusid peamiselt võlgniku (müüja) huvide kaitsega, siis Saksa õiguskirjanduses rõhu-tatakse ka täiendava tähtajaga seotud võlausaldaja (ostja) positsioone kindlustavat funktsiooni. Nii peab täiendava tähtaja instituut tagama lihtsustatud ja selge võimaluse minna täitmisnõudelt üle teisestele, s.o täitmissuhet lõpetavatele õiguskaitsevahen-ditele.¹¹⁰ Selliselt määrab täiendav tähtaeg ajavahemiku, mille jooksul tuleb võlg-nikul kohustused igal juhul täita ning mille möödumisel võib võlausaldaja kasutada

101 Soergel/ Benicke/Hellwig, § 282, Rn 82; Lorenz (2008), S. 128; Höffmann, S. 42.

102 Koch (2010), S. 1638; vt ka Lorenz (2006), S. 1175.

103 Vt põhjalikult Höffmann, § 4 I.

104 Vt Jud (2004), S. 843 ff; Looschelders (2010), S. 218; vrdl Kull/Käerdi/Kõve, lk 228 jj; Kõve (2003), lk 225 jj; samuti RKTKo 3-2-1-80-10, p 12; RKTKo 3-2-1-156-11, p 20.

105 2002. aasta 1. jaanuarist jõustus Saksamaal SMG, millega reformiti BGB võlaõiguse regulat-siooni; vt selle kohta põhjalikult Jürgen Schmidt-Räntsch, S. 301 ff.

106 Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 82; Höffmann, S. 25–26.

107 BT-Drucks. 14/6040, S. 86, 89, 220; Schroeter, S. 29.

108 Ebert, S. 1761; sarnaselt Kochler, S. 539.

109 Vt ka Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 81; Staudinger/Schwarze, § 281, Rn A 9.

110 Staudinger/Schwarze, § 323, Rn A 9, § 281, Rn A 9; BT-Drucks. 14/6040, S. 138.

täitmissuhet lõpetavaid õiguskaitsevahendeid.¹¹¹ Seega aitab täiendava tähtaja määra-mine mõistlikult balansseerida võlgniku ja võlausaldaja vastassuunalisi huve.¹¹²

Regulatsioon, mis pakub võlausaldajale kindluse, et rikkumise täiendava täht-aja jooksul kõrvaldamata jätmisel on tal õigus lepingust taganeda või nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel, on olulise praktilise tähendusega. Selline ühemõtteline kriteerium aitab vältida edasisi arutuid ja sageli ka ennustamatu lõpuga vaidlusi, kas võlgniku rikkumine oli tegelikkuses ikka oluline ja kas täitmisest loobumine oli õigustatud. Teisisõnu, kui lepingust taganemine või kahju täitmise asemel nõude esitamine oleks seatud sõltuvusse abstraktselt määratletud olulisest rikkumisest, oleks rikkumise ilmnemisel õigusselgus oluliselt piiratud. Selline tulemus oleks lõppastmes vastuolus nii võlgniku kui ka võlausaldaja huvidega ning tekitaks üksnes asjatuid kohtuvaidlusi.¹¹³ Eelnevaga on otseselt seotud ka täiendava tähtaja selgitamisfunkt-sioon, mille tulemusena tuleb võlgnikul tähtaja määramisel arvestada, et edaspidi ei saa ta kohustuse täitmisega lõputult venitada ning kohustuse täitmine on edaspidi pöördumatult ajaliselt piiratud. Seega aitab täiendava tähtaja määramine võlgnikul tekkinud olukorda tõsiselt võtta ja võlgnik peab mõistma, et rikkumise kõrvaldamata jätmisel võib võlausaldaja keelduda täitmise vastuvõtmisest, nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel või lepingust taganeda.¹¹⁴

Autori arvates tuleks eelnevalt käsitletud täiendava tähtaja instituudiga seotud eesmärke tunnustada ka VÕS-i kontekstis. Teisisõnu, autori hinnangul puuduvad kaa-lukad põhjendused väitmaks, et täiendava tähtaja instituudil on VÕS-s teistsugused ülesanded. Võrdlusena on oluline märkida, et nt CISG-s on täiendaval tähtajal suuresti teistsugune tähendus. Nii ei saa ostja CISG-i järgi täiendava tähtaja määramisega kõrvaldada rikkumise oluliseks lugemisega seotud ebaselgust, kuna täiendava tähtaja edutu möödumise tõttu ei saa müügieseme lepingutingimustele mittevastavust põhi-mõtteliselt oluliseks muuta.¹¹⁵ Seega erinevalt VÕS § 116 lg 2 p-st 5 ja §-st 223 ning BGB § 323 lg-st 1 ei muuda täiendava tähtaja edutu möödumine kohustuse rikkumist oluliseks ega õigusta ostjat lepingust taganema. Sama käib põhimõtteliselt ka PECL-i

111 Höffmann, S. 33, 41, § 2. I. 4.

112 Vt Lorenz (2006), S. 1176.

113 Võrdlusena nt CISG-i järgi ei saa ostja täiendava tähtaja andmise teel kõrvaldada ebaselgust, kas mittekohases täitmises seisnev rikkumine (müügieseme puudus) on niivõrd oluline, et annab ostjale õiguse lepingust taganeda. S.o erinevalt VÕS § 116 lg 2 p-st 5 ei muuda rikkumise kõrval-damiseks antud täiendava tähtaja edutu möödumine CISG-i järgi (ebaolulist) rikkumist oluliseks rikkumiseks.

Ilma VÕS § 116 lg 2 p 5 ja VÕS § 115 lg 2 regulatsioonita peaks võlausaldaja igakordselt hin-dama (ja/või ära ootama), millal rikkumine muutub oluliseks. Mh võiks see tähendada, et teatud juhtudel ei pruugi võlausaldajal kunagi tekkida õigust nõuda kahju hüvitmist kogu täitmise asemel või lepingust taganeda. Seega loob täiendava tähtaja instituut võlausaldajale lihtsustatud võima-luse pöörduda täitmisnõuet lõpetavate õiguskaitsevahendite poole. Sellise regulatsiooni praktiline väärtus on märkimisväärne.

Vt ka BeckOK/Unberath, § 281, Rn 20; Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 82.

114 Skamel, S 671; Grigoleit/Riehm, S. 734.

115 StaudingerCISG/Magnus, art 25, Rn 25, art 49, Rn 21; MüKoCISG/Huber, art 49, Rn 46;

Schlechtriem/Schwenzer/Schroeter, art 25, Rn 10, Rn 49.

ja PICC-i kohta, mis samuti lubavad lepingust taganeda üksnes juhul, kui rikkumine on materiaalselt oluline.¹¹⁶

Lõpetuseks tuleb märkida, et seoses täiendava tähtaja andmise kohustusega vaieldakse Saksa õiguses ka selle üle, kas võlgniku järeltäitmise õigus on käsitletav võlgniku iseseisva (nõude)õigusena või on võlgniku täiendava soorituse teostamise võimalus üksnes paratamatus, mis kaasneb võlausaldajalt täiendava tähtaja andmise tõttu.¹¹⁷ Selline vahetegemine omab tähendust näiteks juhul, kui müüja on andnud ostjale kohustuse täitmisena üle suurema väärtusega eseme ja soovib asendustäitmise korras vahetada müügieseme algselt kokkulepitu vastu ning nõuda algselt üleantu tagastamist. Seda saaks müüja teha aga üksnes juhul, kui järeltäitmise õiguse näol oleks tegemist tõelise nõudeõigusega. Õiguskirjanduses on selline küsimus suure vaidluse all, kuid valitseva arvamuse kohaselt on müüja järeltäitmise õiguse näol tegemist üksnes müüja võimalusega oma rikkumine parandada ning selline õigus ei ole käsitletav võlausaldaja suhtes eksisteeriva iseseisva nõudeõigusena.¹¹⁸

Autori hinnangul ei näe ka VÕS täiendava tähtajaga seoses võlgnikule ette ise-seisvat nõudeõigust. VÕS § 114 (koosmõjus § 115 lg 2 ls 1 ja § 116 lg 2 p 5) tagab küll võlgnikule täiendava kohustuse täitmise võimaluse, kuid ei näe võlgnikule ette järeltäitmise nõudeõigust: VÕS § 114 lg 3 keelab võlausaldajal täiendava tähtaja perioodil nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel ja lepingust taganeda, kuid võlgniku nõudeõigust sellega ei kaasne. S.o läbi võlausaldajale ette nähtud täiendava tähtaja andmise kohustuse realiseerub võlgniku „teine šanss” või n-ö viimane võimalus.¹¹⁹ Vastavalt saab võlgnik võimaluse rikkumine kõrvaldada ja kohaselt täita, ning sel eesmärgil tulebki anda võlgnikule (täiendav) võimalus kogu tasu väljateenimiseks.¹²⁰

Viimaks tuleb rõhutada, et täiendava tähtaja andmisega seotud võlgniku kaitse eesmärgid realiseeruvad üksnes juhul, kui ei esine erandlikke asjaolusid, mis õigus-tavad võlausaldajat nõudma kahju hüvitamist täitmise asemel või taganema lepingust täiendavat tähtaega määramata (VÕS § 115 lg 3). Erandlike asjaolude esinemisel ei vääri võlgnik õigust rikkumine oma vahenditest kõrvaldada ning võlausaldaja võib kohe kasutada täitmissuhet lõpetavaid õiguskaitsevahendeid.¹²¹

116 Vt PECL art 9:301 lg 1, art 8:103; PICC art 7.3.1; nii PECL kui PICC puhul saab täiendava tähtaja edutu möödumisega rikkumise muuta oluliseks üksnes müüja kohustuste mittetäitmisel, vt PECL art 9:301 lg 2, art 8:106 lg 3; PICC art 7.3.1 lg 3, art 7.1.5.

117 Vt selle kohta ka Mankowski (2011), S. 781; Lorenz (2006), S. 1176; Dauner-Lieb/Dötsch (2003), S. 254.

118 BT-Drucks 14/6040, S. 220–221, § 437, Nr 1; Canaris (2008), S. 3, 11 ff; Schulte-Nölke, S. 433; Schlechtriem/Schmidt-Kessel, S. 284; Grigoleit/Riehm, S. 734.

119 Vrdl VÕS Komm I ja Komm I (2016)/Kõve § 114 ja § 115 kommentaarid; Saksa õiguses Höffmann, S. 63; Mankowski (2003), S. 453.

120 Vrdl Erman/H.P. Westermann, § 323, Rn 13.

121 Sarnaselt Saksa õiguses, vt BGB § 281 lg 2, § 323 lg 2, § 437 p 2 ja § 441; Westermann, S. 536.