Problemaatiline Riigikohtu praktika (VÕS § 223)

Õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et VÕS § 223 näol on tegemist regulatsiooniga, mis täiendab VÕS § 116 aluseid ja annab VÕS-i üldregulatsiooni kõrval ostjale eraldi-seisva aluse lepingust taganemiseks asja lepingutingimustele mittevastavuse korral.⁶⁸⁵

678 Staudinger/Schwarze, § 281, Rn B 38; BGH NJW 2010, 2200; VÕS §-ga 220 sarnane puu-duste kirjeldamise ja nendest müüja teavitamise kohustus eksisteerib aga HGB § 377 järgi B2B tehingute puhul.

679 Vt sarnaselt Saksa õiguses MüKo/Ernst, § 281, Rn 33–34, § 323 Rn 62, Rn 88 ff.

680 Vrdl ka Mankowski (2003), S. 452.

681 PWW/Schmidt-Kessel, § 281, Rn 9.

682 Palandt/Grüneberg, § 281, Rn 9.

683 Vt ptk 2.2.1.

684 Vt ptk 2.2.1. põhjalikult Höffmann, S. 142–144.

685 VÕS Komm II/Käerdi, § 223, lk 63–64; Sein (2012), lk 719–720. Samasisulisele järeldusele on õiguskirjanduses jõutud ka VÕS § 647 osas, mis reguleerib tellija õigust taganeda töövõtu-lepingust töö lepingutingimustele mittevastavuse korral. Vt VÕS Komm III/Käerdi, § 647, lk 87–88.

Ka Riigikohus on ühes lahendis kinnitanud, et müüja loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks mh VÕS § 223 sätestatud asjaolude esinemisel.⁶⁸⁶ Sarnasele järeldusele on Riigikohus jõudnud ka hiljutises töövõtulepingu vaidluses, rõhutades, et töövõtja poolt kohustuste rikkumise olulisust tuleb hinnata mh lähtuvalt VÕS § 647 reguleeri-tud erisättest.⁶⁸⁷ Eelnevast tuleneb, et müüja tuleb lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel lugeda lepingut oluliselt rikkunuks ka juhul, kui ta ei paranda või asenda asja mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist.⁶⁸⁸ Seejuures on märkimisväärne, et VÕS § 223 loeb müüja rikkumise olu-liseks sõltumata sellest, kas asja lepingutingimustele mittevastavus on objektiivselt oluline või ei. Teisisõnu, mis tahes asja lepingutingimustele mittevastus (sh ebaolu-line), mida müüja mõistliku aja jooksul talle teavitamisest ei kõrvalda, annab ostjale õiguse lepingust taganeda. Selliselt vastab säte oma loogikalt VÕS § 116 lg 2 p-le 5, mis samuti lubab võlausaldajal lepingust taganeda, kui võlgnik ei kõrvalda täiendava tähtaja jooksul ükskõik millist rikkumist.

VÕS § 223 põhineb tarbijalemüügi direktiivi art 3 lg-l 5.⁶⁸⁹ Tarbijalemüügi direk-tiivi, mis on iseloomult miinimumharmoniseerimise vahend,⁶⁹⁰ art 3 lg 6 võimaldab piirata lepingust taganemise õigust selliselt, et ostja ei või lepingust taganeda, kui asja lepingutingimustele mittevastavus on väike. Eesti seadusandja on aga pidanud vajalikuks ostja õiguste kõrgemat kaitset, nähes ostjale ette õiguse lepingust taga-neda mis tahes asja lepingutingimustele mittevastavuse korral, mida müüja mõistliku aja jooksul ei kõrvalda. Kuna VÕS § 223 kohaldamisala ei piirdu tarbijalemüügi-lepingutega, laienedes kõikidele müügilepingutele sõltumata lepingupooltest, annab säte igale ostjale (nii C2C, B2B, C2B lepingutes) õiguse lepingust taganeda, kui sättes märgitud eeldused on täidetud. Seda sõltumata sellest, kas asja lepingutingimustele mittevastavus on materiaalselt oluline või ei.

Kuigi VÕS § 223 näeb ette eriregulatsiooni, millal tuleb müüja lepingutingi mustele mittevastava asja üleandmisel lugeda kohustusi oluliselt rikkunuks, on Riigikohtu praktika sätte kohaldamisel märkimisväärselt ebajärjepidev. Mitmes tsiviilasjas on Riigikohus sätte olemasolu ja selle tähendust vaikides eiranud, lahendades küsimuse müüja kohustuste rikkumise olulisusest VÕS § 116 järgi. Nii on Riigikohus näiteks tsiviilasjas 3-2-1-43-15, kus pooled vaidlesid müügiesemeks olnud korteri

lepingu-686 RKTKo 3-2-1-11-10, p 11. Samas on Riigikohus märkinud, et kõrvaldatava puuduse korral tuleb lepingust taganemiseks määrata reeglina täiendav tähtaeg, vt RKTKo 3-2-1-80-10, p 12.

Seega võib väita, et Riigikohtu praktika on vastuoluline. Kuna VÕS § 223 näol on tegemist aga erinormiga, tuleb lugeda tõlgendus, mis nõuab lepingust taganemiseks täiendava tähtaja määra-mist, ebaõigeks. Vt ka Sein (2012), lk 719 jj.

Tuleb tõdeda, et tegemist on sisuliselt ainukese lahendiga, kus Riigikohus on asja lepingu-tingimustele mittevastavuse korral hinnanud müüja rikkumise olulisust VÕS § 223 alusel. Prakti-liselt kõikides ülejäänud vaidlustes on Riigikohus olulise lepingurikkumise juures lähtunud VÕS

§ 116 regulatsioonist.

687 RKTKo 3-2-1-145-14, p 25.

688 Ostja poolt täitmisnõude esitamise vajalikkuse kohta vt Sein (2012), lk 719; Kalamees (2010), lk 798.

689 VÕS Komm II/Käerdi, § 223, lk 63.

690 Schulte-Nölke/Twigg-Flesner/Ebers, p 646. Vt ka tarbijalemüügi direktiivi põhjendus nr 24 ja art 8 lg 2.

tingimustele vastavuse üle, leidnud, et korteriomand ei vasta lepingutingimustele VÕS

§ 217 tähenduses mh juhul, kui korterelamu korteriühistut koormab võlg, korteriühistu ei funktsioneeri korralikult ja korteriomandi elektrijuhtmestik on puudustega. Kuna tegemist oli asja lepingutingimustele mittevastavuse juhtumiga, siis oleks Riigikohus pidanud asuma hindama rikkumise olulisust VÕS § 223 alusel. Selle asemel, jättes VÕS § 223 regulatsiooni täielikult käsitlemata, asus Riigikohus vaagima, millal saab lugeda müüja oluliselt lepingut rikkunuks VÕS § 116 järgi, leides kokkuvõtlikult, et ei ole välistatud, et asjas tuvastatud müüja rikkumised võivad anda aluse lepingust taganeda.⁶⁹¹ Seejuures ei nähtu kahetsusväärselt kohtuotsusest põhjendusi, mis oleks Riigikohtu hinnangul andnud alust eirata VÕS § 223 regulatsiooni.

Teise näitena võib tuua tsiviilasja 3-2-1-157-12, mille raames pooled vaidlesid kinnisasja lepingutingimustele vastavuse üle. Madalama astme kohtud tuvastasid, et kuna kinnisasjal ilmnesid muinsuskaitselised piirangud, millest müüja ei olnud lepingu sõlmimisel ostjat teavitanud, ei vastanud müügiese lepingutingimustele VÕS

§ 217 tähenduses.⁶⁹² Kuna ostja soovis asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu lepingust taganeda, vaidlesid pooled ka selle üle, kas ostjal oli lepingust taganemise õigus ja kas ostja oli taganemisavalduse esitanud tähtaegselt VÕS § 118 lg 1 järgi.

Riigikohus, hinnates müüja kohustuste rikkumise olulisust, analüüsis taas küsimust üksnes VÕS § 116 alusel, jättes VÕS § 223 regulatsiooni täie likult tähelepanuta.

Selgitusi, mis sellist seaduse kohaldamist õigustaksid, Riigikohtu otsusest ei ilmne.

Kolmandaks võib osutada tsiviilasjale 3-2-1-147-11, mille vaidluse keskmeks oli müügieseme vastavus lepingutingimustele ja ostja õigus lepingust taganeda. Müüja müüs ostjale erinevaid šampoone-dušigeele-küünelakke jms, millest osadel ilmnesid kvaliteedipuudused nii tootes kui ka pakendil. Kuna pooled vaidlesid ostja õiguse üle lepingust taganeda müügieseme lepingutingimustele mittevastavuse tõttu, tuli Riigi-kohtul kontrollida müüja kohustuste rikkumise olulisust VÕS § 116 ja § 223 alusel.

Taas hindas Riigikohus müüja kohustuste rikkumise olulisust üksnes VÕS § 116 järgi, jättes VÕS § 223 regulatsiooni mis tahes selgitusi esitamata tähelepanuta. Seda isegi vaatamata asjaolule, et ostja oli VÕS § 223 kohaldamise vajadusele menetluses kor-duvalt viidanud. Riigikohus märkis otsuses järgmist: „Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata muu hulgas seda, kas mittekvaliteetsete kaupade puhul oli tegemist kaupade müügilepingut arvestades olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 mõttes, mis andis aluse kaupade müügilepingust taganeda.”

Neljanda näitena saab välja tuua tsiviilasja 3-2-1-80-10, kus hageja oli müünud kostjale kinnisasja, millel olnud ehitisel ilmnesid varjatud puudused VÕS § 217 tähenduses.⁶⁹³ Kuna pooled vaidlesid selle üle, kas ostjal oli tulenevalt asja lepingu-tingimustele mittevastavusest õigus lepingust taganeda, tulnuks Riigikohtul hinnata kohustuste rikkumise olulisust VÕS § 223 järgi. Riigikohus lahendas aga vaidluse üksnes VÕS § 116 alusel. Riigikohtu otsusest ei nähtu taaskord põhjendusi, mis õigus-tanuks VÕS § 223 regulatsiooni kohaldamata jätmist.

691 RKTKo 3-2-1-43-15 p 14 jj, p 20.

692 RKTKo 3-2-1-157-12.

693 RKTKo 3-2-1-80-10.

Kokkuvõttes võib märkida, et tsiviilasjad, kus Riigikohus on asja lepingutingi-mustele mittevastavuses seisneva müüja kohustuste rikkumise olulisuse hindamisel jätnud VÕS § 223 regulatsiooni kohaldamata, moodustavad enamiku juhtumitest, kus asja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust on Riigikohtus käsitletud. Selle tulemusena on VÕS §-st 223 saanud juhuslikult kohaldamisele kuuluv erand, mitte aga reegel, nagu näeb ette seaduse regulatsioon. Autori hinnangul on tulemus, kus Riigikohus järjepidevalt eirab vaidluste lahendamisel seaduse selgesõnalist ja ühe-mõttelist regulatsiooni, esitamata seejuures mis tahes sätte kohaldamata jätmist õigus-tavaid põhjendusi, taunitav ja lubamatu. Selline tulemus ei ole mitte üksnes vastuolus seaduse regulatsiooniga, vaid pärsib oluliselt õigus kindlust. Ka Riigikohus, olles küll seaduse tõlgendamise kõrgeim institutsioon, ei tohi kehtivast regulatsioonist mööda vaadata. Vastasel juhul võtab Riigikohus de facto üle seadusandliku võimu rolli, mis on aga kokkusobimatu õigusriigi põhimõtetega.

Seaduse kehtivast regulatsioonist tuleb eristada küsimust, kas VÕS § 223 regulat-sioon on õiguspoliitiliselt õnnestunud. Autori hinnangul tuleb sellele vastata eitavalt.

VÕS § 223 regulatsioon, mis lubab sõltumata asja lepingutingimustele mittevastavuse olulisusest taganeda lepingust või nõuda kahju hüvitamist kogu täitmise asemel, ei võta mõistlikult arvesse poolte huvide tasakaalustamise vajadust. Teisisõnu, mitte igasugune ebaoluline või isegi marginaalne rikkumine ei tohiks anda ostjale õigust lepingust taganeda (või nõuda kahju hüvitamist kogu täitmise asemel). Seetõttu oleks autori hinnangul mõistlik täiendada VÕS § 223 regulatsiooni selliselt, et ostja ei või lepingust taganeda ega nõuda kahju hüvitamist kogu täitmise asemel, kui asja lepingu-tingimustele mittevastavus on vähetähtis. Autor pakub välja täiendada VÕS § 223 lg-t 3 teise lausega de lege ferenda järgmiselt:

„Ostja ei või lepingust taganeda ega nõuda kahju hüvitamist kogu täitmise asemel, kui asja lepingutingimustele mittevastavus on vähetähtis.”

Selline muudatus tagaks ühelt poolt, et ostja ei saa kuritarvitada lepingust taganemise õigust ja taganeda lepingust üksnes vähetähtsa või marginaalse rikkumise korral.

Teiselt poolt oleks täiendus kooskõlas tarbijalemüügi direktiivi art 3 lg-ga 6, mis lubab piirata lepingust taganemise õigust juhuks, kui asja lepingutingimustele mitte-vastavus on vähene.

Kokkuvõtteks tuleb märkida, et Riigikohtu praktika VÕS § 223 kohaldamisel on ebajärjepidev ja tugevalt problemaatiline. Riigikohus eirab VÕS § 223 regulat-siooni sisu ja tähendust, jättes enamikel juhtudel sätte ilma igasuguste selgitusteta kohaldamata. Sellist praktikat ei saa heaks kiita isegi olukorras, kus regulatsiooni saab õiguspoliitiliselt lugeda ebaõnnestunuks. Kehtiva regulatsiooni kitsaskohtade ületamine peaks toimuma seaduse muutmise, mitte aga seaduse eiramise teel.

3.2.4 Nõude ulatusega seotud piirangud ja kahju arvestamine

Kui ostjal on müüja poolt lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise tõttu tekkinud õigus nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel, seondub ostja peamine huvi müüja sooritusdefi tsiidist põhjustatud vahetu kahju kõrvaldamisega. Nii võib ostja

asja lepingutingimustele mittevastavuse korral nõuda puuduse kõrvaldamiseks kantud või tulevikus kandmisele kuuluvate kulutuste hüvitamist,⁶⁹⁴ samuti võib ostja nõuda asja lepingutingimustele mittevastavusest tingitud asja madalama väärtuse ja puudus-teta asja väärtuse vahe hüvitamist.⁶⁹⁵ Millisel viisil ostja kahju arvestab, kas lähtuvalt puuduste kõrvaldamise kuludest või väärtuste vahest, on üksnes ostja otsustada ja müüja ostjale kahju arvestamise viisi dikteerida ei saa. Seega saab ostja arvestada kahju selliselt, kuidas talle on meelepärasem või kasulikum.

Näiteks müüb M O-le väikelaeva „Moonika”, millel ilmnevad kahjustused.

Puuduste kõrvaldamise kulu (remonttööde tellimine) on 20 000 EUR, samas kui puudusega väikelaeva turuväärtus on 30 000 EUR võrra madalam. O võib valida, kas ta nõuab M-lt puuduste kõrvaldamise kulutuste hüvitamist summas 20 000 EUR või puudustest tingitud hinnavahe hüvitamist 30 000 EUR.

Oluliselt keerulisem on küsimus sellest, kas ja millistel tingimustel võib ostja müügieseme lepingutingimustele mittevastavuse korral nõuda kahju hüvitamist kogu müüja soorituse asemel, s.o loobuda müüja sooritusest tervikuna ja nõuda müüja soorituse (tervikuna) väärtuse hüvitamist või asendustehingule kantud hinnavahe lisakulu hüvitamist.⁶⁹⁶ Nagu ptk-s 2.4 analüüsitud, seab ostja kahju hüvitamise täit-mise asemel nõude ulatusele piirid VÕS § 115 lg 4 ls 1, mille järgi võib ostja müüja kohustuste osalisel täitmisel nõuda kahju hüvitamist kogu täitmise asemel üksnes juhul, kui tal ei ole osalise täitmise vastu mõistlikku huvi.⁶⁹⁷ Muid piiranguid VÕS-i üldosa ega müügilepingu regulatsioon ostja nõude ulatusele ette ei näe.

Kuna asja lepingutingimustele mittevastavus ei ole käsitletav müüja osalise täitmisena VÕS § 115 lg 4 ls 1 tähenduses, siis ei laiene ostja nõude ulatusele ka VÕS § 115 lg 4 ls 1 järgne piirang.⁶⁹⁸ Seega tuleb ostja nõude ulatuse õigustatuse osas lähtuda VÕS § 115 lg 2 ls-s 1 sätestatust. Kuna viimane võlausaldaja nõude ulatusele mingeid piiranguid ei sea, on ostja vaba otsustama, kas ta nõuab müüjalt kahju hüvitamist kogu täitmise asemel või üksnes piiratult (puudutavalt asja lepingu-tingimustele mittevastavust).⁶⁹⁹ Selline tõlgendus on ühtlasi kooskõlas põhimõttega, et lepingust taganemise ja kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamise mate-riaalsed eeldused peaksid kattuma.⁷⁰⁰ Samuti harmoneerub see VÕS § 116 lg 2 p 5 ja § 223 regulatsiooniga: mõlemad viidatud sätted lubavad ostjal loobuda müüja täitmisest tervikuna (s.o lepingust taganeda), kui müüja täiendava tähtaja jooksul (VÕS § 116 lg 2 p 5) või mõistliku aja möödudes ostja poolt puudustest teavitamisest

694 Vt ptk 1.3.2, ptk 2.4, ptk 2.5.

695 Vt ptk 1.3.2, ptk 2.4; MüKo/Ernst, § 280, Rn 66; BeckOK/Faust, § 437, Rn 57; Jauernig/

Berger, § 437, Rn 20; BT-Drucks 14/6040, S. 224.

696 Vt kahju kogu täitmise asemel nõude ulatuse kohta ptk 1.3.2 ja ptk 2.4.

697 Vt osalise täitmise mõiste kohta ptk 3.1.1 ja ptk 2.4.

698 Vt osalise täitmise mõiste kohta ptk 3.1.1 ja ptk 2.4.

699 Vt täpsemalt ptk 2.4.

700 Vt ptk 2.3.2; eelduste võrdluse kohta täpsemalt ptk 4.4.3.3, vrdl Saksa õiguses BGB § 281 ja § 323, õiguskirjanduses märgitakse, et selline eelduste kokkulangevus on seadusandja teadlik otsus, vt nt Staudinger/Schwarze, § 281, Rn A 7; Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 12–13; BT-Drucks 14/6040, S. 137, 138.

rikkumist ei kõrvalda (VÕS § 223).⁷⁰¹ VÕS § 116 lg 2 p 5 ja VÕS § 223 järgi võib ostja taganeda lepingust, kui müüja ei kõrvalda täiendava tähtaja jooksul mis tahes asja lepingutingimustele mittevastavust. Nagu märgitud ei oma seejuures tähendust, kas lepingutingimustele mittevastavus on materiaalselt oluline või ei.⁷⁰²

Samuti oleks ebaloogiline ja ebamõistlik, kui asja lepingutingimustele mitte-vastavuse korral oleks ostjale küll tagatud õigus lepingust taganeda, kuid tal puuduks õigus nõuda kahju hüvitamist kogu täitmise asemel. Sellisel tõlgendusel saaks ostja soovitud eesmärgi ikkagi saavutada, taganedes esmalt lepingust ning nõudes see-järel hinnavahe või asendustehingule kantud lisakulude hüvitamist VÕS § 135 lg 1 ja 2 järgi. Kahju hüvitamise kogu täitmise asemel nõude raames võib ostja nõuda müüjalt müügieseme väärtuse (turuhinna) hüvitamist või asendustehingule kantud või tulevikus kandmisele kuuluvate kulutuste hüvitamist.⁷⁰³ Sellisel juhul on müüjal õigus nõuda ostjalt viimasele üleantud müügieseme tagastamist (VÕS § 115 lg 4).⁷⁰⁴

Regulatsiooni, mille järgi võib ostja nõuda asja lepingutingimustele mittevastavuse korral täiendava tähtaja edutul möödumisel kahju hüvitamist kogu täitmise asemel sõltumata rikkumise ulatusest ja olulisusest, tuleb autori hinnangul pidada ebaõnnes-tunuks. Selline regulatsioon ei võta mõistlikult arvesse poolte huvide tasakaalusta-mise vajadust, mistõttu tuleks autori hinnangul VÕS § 115 lg 4 regulatsiooni muuta.

Seejuures oleks autori hinnangul kohane võtta eeskuju BGB §-st 281,⁷⁰⁵ mis eristab võlausaldaja õigust nõuda kahju hüvitamist kogu täitmise asemel lähtuvalt sellest, kas võlgniku rikkumine seisneb mittetäitmises, osalises täitmises või mittekohases täitmises.⁷⁰⁶ Tagamaks muudatuse kooskõla VÕS §-ga 223, tuleks sarnaselt de lege ferenda korras täiendada ka VÕS § 223 lg 3.⁷⁰⁷

3.2.5 Nõude konkurents VÕS § 222 lg 5 järgse kulutuste