CISG-i, PECL-i ja PICC-i regulatsioon võrdluse allikana

lähtuda võrdlevõigusliku argumendina CISG-i, PECL-i ja PICC-i regulatsioonidest.

Selle mõistmine on oluline, aidates ära hoida eksitusi VÕS sätete tõlgendamisel.

Põhjuseid, miks CISG-i, PECL-i ja PICC-i regulatsiooni ei saa kahju hüvitamise täitmise asemel nõude tagajärgede tõlgendamisel eeskujuna arvesse võtta, on mitu.

Esimene ja kõige olulisem põhjus on, et ükski viidatud regulatsioonidest ei sisalda VÕS-le sarnast kahju hüvitamise täitmise asemel nõude eriregulatsiooni.⁸⁰¹ Nii CISG, PECL kui ka PICC näevad kahju hüvitamise nõuet ühtsena, eristamata kahju hüvita-mise täithüvita-mise asemel ja täithüvita-mise kõrval nõudeõigust. Sõltumata kahjunõude sisust, pannakse viidatud regulatsioonides kõik võlausaldaja kahjunõuded maksma sama sätte ja eelduste täidetuse alusel. Seega VÕS-le ja BGB-le omast lahendust, kus kahju hüvitamist täitmise asemel võib võlausaldaja nõuda üksnes kõrgendatud eelduste täidetuse korral, viidatud regulatsioonid ei tunne. Selles seisneb ka CISG-i, PECL-i ja PICC-i regulatsioonide põhimõtteline erinevus VÕS-st ja BGB-st. Eeltoodu ei tähenda siiski, et viidatud regulatsioonides puudub võlausaldajal õigus nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel, nt müügieseme puudustest tingitud kohase ja mittekohase soorituse väärtuse vahe või parandamiskulude hüvitamist.⁸⁰² Küll aga on õiguslik konstruktsioon ja lähtepunkt, kuidas realiseerub kahju hüvitamise täitmise asemel nõude esitamisel võlgniku (müüja) huvide ja õiguste kaitse, oma lähtepunktilt oluliselt erinev. Kui VÕS-s tagab võlgniku kaitse täiendava tähtaja andmise regulatsioon,⁸⁰³ siis CISG-s, PECL-s ja PICC-s saavutatakse see heastamise instituudi kaudu (vt CISG art 48, PECL art 8:104, PICC art 7.1.4), mis eeldab võlausaldaja (ostja) poolt võlgniku

801 Vt ptk 1.1 ja ptk 1.1.4.

802 Kahju täitmise kõrval ja täitmise asemel piiritlemise kohta vt ptk 1.3.1.

803 Vt täpsemalt ptk 1.2.

(müüja) rikkumisest teavitamisel võlgniku aktiivset sekkumist ja algatust soorituse puudused kõrvaldada.⁸⁰⁴

Teine oluline aspekt, mis kinnitab CISG-i, PECL-i ja PICC-i võrdlusena kasuta-mise kohatust, on asjaolu, et viidatud regulatsioonides on täiendava tähtaja määra-mine VÕS-st (ja ka BGB-st) märkimisväärselt erineva tähendusega. Nii on näiteks CISG art 49 järgi täiendava tähtaja ülesandeks anda ostjale täiendav õigus taganeda lepingust juhuks, kui müüja rikkumine seisneb kohustuste mittetäitmises (vt art 47 ja art 49). Erinevalt VÕS-st ja BGB-st ei näe CISG ette võimalust, et ostja saaks kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks antud täiendava tähtaja edutu möödumisega muuta müüja algselt mitteolulise rikkumise oluliseks. S.o täiendava tähtaja edutu möödumine ei kaalu iseenesest kohustuse rikkumist üles. CISG-i järgi on lepingust taganemine üksnes nn ultima ratio õiguskaitsevahend, mille kasutamine on õigustatud reeglina üksnes juhul, kui hinna alandamise ja kahju hüvitamise nõue ei ole piisa-vad.⁸⁰⁵ Tegemist on CISG-i ühe keskseima põhimõttega.⁸⁰⁶ Seega seab CISG lepingust taganemisele ja seeläbi täitmissuhte lõpetamisele oluliselt kõrgemad kriteeriumid kui VÕS, mille § 116 lg 2 p 5 järgi võib võlausaldaja lepingust taganeda mh juhul, kui võlgnik ei kõrvalda täiendava tähtaja jooksul ükskõik millist kohustust.⁸⁰⁷

Eelnevalt CISG-i kohta märgitu kehtib ka PECL-i ja PICC-i suhtes. Ka PECL-s õigustab täiendava tähtaja edutu möödumine võlausaldajat lepingust taganema üksnes juhul, kui võlgniku rikkumine seisneb mittetäitmises (PECL art-st 8:106 lg 3 ja art-st 9:301 lg 2). Erinevalt VÕS § 116 lg 2 p 5 ei näe PECL ette võimalust muuta võlgniku muu kui kohustuse mittetäitmises seisnev rikkumine oluliseks läbi täiendava tähtaja edutu möödumise. PECL art 9:301 lg 1 järgi saab võlausaldaja lepingust taganeda, kui rikkumine on materiaalselt oluline. Seega on PECL-i täiendava tähtaja regulatsioonil oluliselt erinev tähendus võrreldes VÕS-ga.⁸⁰⁸

PICC-s sätestab täiendava tähtaja regulatsiooni art 7.1.5. Täiendava tähtaja and-mise ja lepingu lõpetaand-mise õiguse seosed tulenevad art 7.1.5 lg-st 3, mille järgi võib võlausaldaja võlgniku poolt kohustuse mittetäitmisel määrata rikkumise kõrvalda-miseks täiendava tähtaja. Selle edutul möödumisel on võlausaldajal õigus lepingust taganeda. Sarnaselt CISG-i ja PECL-i regulatsioonile ei näe ka PICC ette võimalust muuta võlgniku muu kui kohustuse mittetäitmises seisnevat rikkumist oluliseks läbi täiendava tähtaja edutu möödumise. Ka PICC art 7.3.1 lg 1 järgi saab võlausaldaja lepingust taganeda üksnes juhul, kui võlgniku kohustuse rikkumine on materiaalselt oluline. Eelnevast tuleneb, et VÕS-i täiendava tähtaja regulatsiooni eesmärk ja sellega

804 Tuleb rõhutada, et ka heastamise ese ja tähendus on viidatud regulatsioonides mõnevõrra eri-nevalt reguleeritud, kuid nende laiaulatuslikum analüüs väljuks töö esemest; vt heastamise tähen-duse kohta CISG-s, CESL-s ja VÕS-s Pavelts/Sein, p 147 ff.

805 Vt nt Schlechtriem/Schwenzer/Müller-Chen, art 49, Rn 2; StaudingerCISG/Magnus, art 49, Rn 4; MüKoCISG/Huber, art 49, Rn 3; MüKoHGB/Mankowski, art 79, Rn 11.

806 StaudingerCISG/Magnus, art 7, Rn 49; Schlechtriem/Schwenzer/Ferrari, art, 7 Rn 54; Magnus (1995), S. 484 ff. Lepingu tagasitäitmist soovitakse vältida peamiselt põhjusel, et piiriüleste tehin-gute puhul kaasnevad tagasitäitmisega reeglina raskused ja oluline transpordikulu, vt Clevinghaus, S. 116.

807 Vt ka RKTKo 3-2-1-31-08, p 14; sarnaselt Sein (2013), S. 18–19.

808 Vt ka von Bar/Zimmermann, S. 451–455, S. 495–498.

võlausaldajale tagatud õigused – eelkõige õiguskindlus, et täiendava tähtaja edutul möödumisel on võlausaldajal igal juhul õigus lepingust taganeda⁸⁰⁹ – erinevad CISG-i, PECL-i ja PICC-i regulatsioonist oluliselt.

VÕS-i lahendus, mille kohaselt kaasneb täiendava tähtaja edutu möödumisega võlausaldaja õigus lepingust taganeda, põhineb BGB §-l 323.⁸¹⁰ Nii võib BGB § 323 lg 1 järgi võlausaldaja lepingust taganeda, kui võlgnik ei kõrvalda rikkumist (kohus-tuse mittetäitmist või mittekohast täitmist) võlausaldaja poolt antud täiendava tähtaja jooksul. Seejuures on VÕS regulatsioon võlausaldaja taganemisõiguse osas veelgi liberaalsem, lubades – erinevalt BGB §-st 323 lg 5⁸¹¹ – lepingust taganeda ka juhul, kui täiendava tähtaja jooksul kõrvaldamata jäänud rikkumine on materiaalselt eba-oluline, vähetähtis või isegi marginaalne.⁸¹²

Eeltoodud ekskurss CISG-i, PECL-i, PICC-i ning VÕS-i võrdlusse on oluline mõistmaks, kuidas erineb viidatud regulatsioonides kahju hüvitamise täitmise asemel nõue ja õigus lepingust taganeda. Ühtlasi tähendab see, et VÕS-i kahju hüvitamise täitmise asemel nõude eelduste ja tagajärgede tõlgendamisel ei saa lähtuda CISG-st, PECL-st ja PICC-st, vaid BGB-st. Erinevalt VÕS-st on viidatud regulatsioonides võlgniku täitmisest tervikuna loobumine võimalik üksnes lepingust taganemisel,⁸¹³ mis on aga ultima ratio õiguskaitsevahend. VÕS seevastu lubab võlausaldajal taga-neda lepingust, kui võlgnik ei täida täiendava tähtaja jooksul ükskõik millist kohustust.

Selline oluliselt lihtsustatud lepingust taganemise õigus seab kõik täitmissuhet lõpe-tavad õiguskaitsevahendid VÕS-i kontekstis oluliselt erinevasse valgusse. Parata-matult näib aga, et kahju kogu täitmise asemel nõude esitamise õiguse puhul on Riigikohus lasknud end eksitada CISG-i, PECL-i, PICC-i regulatsiooni loogikast, nähes võlausaldajale hinnavahe hüvitamise nõude ette üksnes juhuks, kui võlausaldaja on eelnevalt lepingust taganenud. Sellist käsitlust ei saa aga pidada VÕS-i kontekstis õigeks.⁸¹⁴

809 VÕS Komm I/Kõve, § 114, lk 387; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 114, lk 584; Kõve (2003), lk 231.

810 VÕS Komm I/Kõve, § 116, lk 400; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 116, lk 608; BGB § 323 lg 5 järgi ei või võlausaldaja täiendava tähtaja edutul möödumisel lepingust taganeda siiski juhul, kui mittekohases täitmises seisnev rikkumine on vähetähtis.

811 BGB § 323 lg 5 järgi ei või võlausaldaja täiendava tähtaja edutul möödumisel lepingust taga-neda siiski juhul, kui mittekohases täitmises seisnev rikkumine on vähetähtis.

812 VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi võib võlausaldaja taganeda lepingust, kui võlgnik ei täida täiendava tähtaja jooksul ükskõik millist kohustust.

813 Vt täpsemalt ptk 5.1.2.1.1; vt ka ka Clevinghaus, S. 118–126; Huber (1987), S. 214 ff;

MüKoHGB/Mankowski, art 75, Rn 3; StaudingerCISG/Magnus, art 75, Rn 7. Vrdl ka ptk 5.2.2.1 ja ptk 5.1.2.1.1, milles käsitletakse võlausaldajal dispositsioonivabaduse tekkimise aluseid VÕS-i ja CISG-i järgi.

814 Vt täpsemalt ptk 5, milles analüüsitakse ostja õigust nõuda hinnavahe hüvitamist.