E. Sama valdkonna teadustööd ja kasutatud allikad
1. KAHJU HÜVITAMISE TÄITMISE ASEMEL NÕUDE REGULATSIOONI
1.1 Kahju hüvitamise täitmise asemel nõude reguleerimine
1.1.2 Kahju hüvitamise nõue BGB-s
Õiguskirjanduses märgitakse, et VÕS § 115 regulatsiooni keskseteks eeskujusäteteks on BGB §-d 280–281, mis reguleerivad võlausaldaja õigust nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik rikub võlasuhtest tulenevat kohustust.59 Kahjunõude esitamine eeldab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, st võlgnik on kohustust rikkunud süüliselt (BGB § 276).60 BGB eristab §-des 280–286 järgnevaid kahjunõudeid:61
a) võlausaldaja üldine õigus nõuda võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral tekkinud kahju hüvitamist on sätestatud BGB § 280, mis näeb ette võlausaldajale õiguse nõuda kahju hüvitamist täitmise kõrval (nn einfaches Schaden);62
b) võlausaldaja õigus nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel (BGB §-d 281–
283): BGB § 281 (koosmõjus §-ga 280) sätestab võlausaldaja õiguse nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel võlgniku poolt kohustuse täitmata jätmisel ja mitte-kohasel täitmisel (Schadensersatz statt der Leistung); BGB § 282 (koosmõjus
§-ga 280) näeb ette võlausaldaja õiguse nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel (Schadensersatz statt der Leistung) kaitse-, selgituskohustuste ja muude sarnaste kohustuste rikkumisel; BGB § 283 (koosmõjus §-ga 280) reguleerib võlausaldaja õigust nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel, kui võlgniku kohustuse täitmine on võimatu.
Kahju hüvitamise täitmise asemel nõude juures eristavad BGB §-d 281–283 lähtuvalt nõude ulatusest võlausaldaja õigust nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel (Schadensersatz statt der Leistung) ja kogu täitmise asemel
(Schadenser-55 Vt ka Pavelts/Sein, p 149 ff; Sein (2012), lk 718 jj; CISG-i kohta art 37 ja 48, PECL-i kohta art 8:104, PICC-i kohta art 7.1.4.
56 Vt Pavelts/Sein, p 150 ff.
57 PICC-i osas vt PICC Comm, art 7.4.2, p 266 ff; CISG-i osas nt MüKoHGB/Mankowski, art 74, Rn 10 ff; PECL-i osas vt PECL Comm, art 9:502, p 438–441.
58 Vt kahju ettenähtavuse põhimõtte kohta põhjalikult Sein (2007), ptk 3; Sein (2003), lk 243 jj.
59 VÕS Komm I/Kõve, § 115, lk 391; VÕS Komm I (2016)/Kõve, § 115, lk 590.
60 Vt BeckOK/Unberath, § 280, Rn 31–34, § 276, Rn 5 ff. BGB § 276 lg 1 järgi võib seadusest, poolte kokkuleppest või võlasuhte iseloomust tuleneda võlgniku kõrgendatud või kitsendatud vas-tutuse määr, eelkõige garantii või hankimise riisiko ülevõtmisel; vt selle kohta MüKo 7/Grund-mann, § 276, Rn 171–180, mittekohase täitmisega seotud vastutuse võimalike erisuste kohta vt põhjalikult Ehmann, S. 165 ff.
61 Kahjunõuete täpse eristamise kohta vt Clevinghaus, S. 42 ff; MüKo 7/Ernst, § 280, Rn 68–74.
62 Vt Jauernig/Stadler, § 280, Rn 3 ff; BeckOK/Unberath, § 280, Rn 25 ff.
satz statt der ganzen Leistung). Esimest tähistatakse Saksa õiguskirjanduses sageli kui „väike kahju” ja teist kui „suur kahju”.63
Täiendavalt eristatakse võlausaldaja õigust nõuda kahju hüvitamist kogu täit-mise asemel vastavalt sellele, kas võlgniku kohustuse rikkumine seisneb mitte-täitmises, osalises täitmises või mittekohases täitmises (BGB § 281 lg 1). Osalise täitmise puhul võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist kogu täitmise asemel üksnes juhul, kui tal puudub osalise täitmise vastu huvi (BGB § 281 lg 1 ls 2,
§ 283). Mittekohase täitmise puhul ei või võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist kogu täitmise asemel, kui rikkumine on ebaoluline (vähene) (BGB § 281 lg 1 ls 3, § 283). Kaitse-, selgituskohustuste ja muude sarnaste kohustuste rikkumisel võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist kogu täitmise asemel üksnes juhul, kui võlausaldajalt ei saa edaspidi mõistlikult eeldada, et ta nõustub võlgniku poolt soorituste tegemisega;64
c) viivituskahjude hüvitamise nõue on sätestatud BGB §-s 286 (koosmõjus §-ga 280), mille kohaselt saab võlausaldaja viivituskahjude hüvitamist reeglina nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on võlgnikku eelnevalt hoiatanud. Erandid, mil viivituskahjude nõudmiseks ei ole võlgniku eelnev hoiatamine vajalik, sätestab BGB § 286 lg 2;
d) eraldiseisvalt on reguleeritud ka võlausaldaja õigus nõuda kasutuks osutunud kulutuste hüvitamist (BGB § 284) ja võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult sellise hüvitise väljaandmist, mille võlgnik on omandanud täitmise eseme asemel (BGB
§ 285).65
Selliselt erineb BGB kahju hüvitamise nõude regulatsioon CISG-i, PECL-i ja PICC-i omast järgmistes aspektides. Esiteks sätestab BGB erinevad kriteeriumid erinevat liiki kahjunõuetele, eristades võlausaldaja õigust nõuda kahju hüvitamist täitmise kõrval (BGB § 280 lg 1) ja täitmise asemel (BGB § 281–283) ning viivituskahju hüvita-mist (BGB § 286). CISG, PECL ja PICC seevastu lähtuvad ühtsest kahju hüvitamise nõudest. Teiseks ei lähtu BGB kohustuse rikkumise ühtsest mõistest,66 vaid eristab võlausaldaja õigust nõuda kahju hüvitamist sõltuvalt kohustuse rikkumise põhjusest (nn causa approach) ja rikutud kohustuse liigist.67 Nii eristab BGB võlausaldaja kahju hüvitamise täitmise asemel nõude juures võlausaldaja nõudeõigust võlgniku poolt kohustuste mittetäitmisel, osalisel täitmisel ja mittekohaselt täitmisel (BGB 281), samuti kohustuse täitmise võimatuse korral (vrdl BGB § 283). BGB § 282 reguleerib omakorda võlausaldaja õigust nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel võlgniku kaitsekohustuste ja muude sarnaste (mittesooritus)kohustuste rikkumisel.
Kolmandaks, erinevalt teistest regulatsioonidest, mis sätestavad garantiivastutuse,
63 Suure ja väikese kahju mõiste kohta vt täpsemalt ptk 1.3.3.
64 Vt põhjalikult MüKo/Ernst, § 282, Rn 1–11.
65 Vrdl VÕS § 108 lg 7. Lisaks võib välja tuua, et VÕS-s ei ole reguleeritud lepingulise suhte raames õigust nõuda kasutuks osutunud kulutuste (negatiivne kahju) hüvitamist.
66 Mis on omane nn remedy approach’ist lähtuvale õiguskaitsevahendite regulatsioonile, vt ptk 1.1.3.
67 Selline lähenemine ei ole küll absoluutne, vt täpsemalt ptk 1.1.2.
eeldab BGB kahjunõude maksmapanek, et võlgnik on rikkunud kohustust süüliselt (nn süüprintsiip ehk Verschuldensprinzip) (BGB § 276) ning garantiivastutusele omane kõrgendatud vastutusstandard tuleb kõne alla üksnes erandlikult.68 Kui võlgnik ei ole kohustuse rikkumises süüdi, ei saa võlausaldaja maksma panna kahju hüvitamise nõuet, kuid võib kasutada siiski teisi õiguskaitsevahendeid, nt lepingust taganeda (BGB § 323).69 Neljas oluline erinevus on, et erinevalt CISG-st, PECL-st ja PICC-st puudub BGB-s heastamise regulatsioon.70 Selle asemel – kuid suuresti sama eesmärki silmas pidades – sätestab BGB täiendava tähtaja andmise nõude, lubades võlausalda-jal täitmissuhet lõpetavaid õiguskaitsevahendeid reeglina kasutada üksnes täiendava tähtaja edutul möödumisel.71
Eraldi on oluline rõhutada, et sarnaselt VÕS-le on ka BGB järgi võlausaldaja õigus nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel piiratud kõrgendatud eelduste esinemisega.
Kui kahju hüvitamist täitmise kõrval saab võlausaldaja nõuda tingimusel, et võlgnik on rikkunud võlasuhtest (nt leping) tulenevat kohustust, rikkumine on süüline, võla-usaldajale on tekkinud kahju ja see on võlgnikule omistatav,72 siis kahju hüvitamist täitmise asemel võib võlausaldaja nõuda üksnes juhul, kui ta on määranud võlg-nikule täiendava tähtaja ja see on edutult möödunud (BGB § 280 lg 3 ja § 281 lg 1).
Võlausaldaja õigus nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel ilma täiendavat tähtaega määramata tuleb kõne alla erandlikult ja üksnes juhul, kui võlgnik on lõplikult keeldu-nud kohustuse täitmisest või kui esinevad muud erilised asjaolud, mis poolte huvisid kaaludes õigustavad võlausaldajat koheselt nõude esitama (vrdl BGB § 281 lg 2).
Kuna BGB eristab kahju hüvitamise nõuet täitmise asemel ja nn lihtsat kahju-nõuet täitmise kõrval, siis näeb BGB § 281 lg 4 ette ka eriregulatsiooni nõude esita-mise tagajärgedele, mille järgi lõpetab nõude esitamine võlausaldaja täitmisnõude.
Võlausaldaja poolt kahju kogu täitmise asemel nõude esitamisel võib võlgnik nõuda võlausaldajale täitmisena üleantu tagastamist lepingust taganemise sätete järgi (BGB
§ 281 lg 5, § 283 koosmõjus §-dega 346–348). Hüvitamisele kuuluva kahju ulatuse kindlaksmääramisel lähtub BGB sarnaselt teiste regulatsioonidega diferentsihüpoteesi põhimõttest.73
68 Vt Jauernig/Stadler, § 276, Rn 1 ff, Rn 8 ff; BeckOK/Unberath, § 276 Rn 1, Rn 35–43;
Schwarze, § 34, Rn 6 ff.
69 Vt Palandt/Grüneberg, § 323, Rn 1; BeckOK/H. Schmidt, § 323, Rn 1.
70 Vt remedy approach’i ja causa approach’i erinevuste kohta täpsemalt ptk 1.1.3; vrdl PECL art 8:104, CISG art 37 ja art 48 ning PICC art 7.1.4, samuti vrdl VÕS § 107. Osa Saksa autoreid on seisukohal, et BGB-s saab võlgniku heastamise õiguse tuletada täiendava tähtaja (Nachfrist) regulatsioonist (BGB § 282 lg 1, § 323 lg 1), vt Schroeter (2007), S. 28 ff. Tegemist ei ole siiski valitseva arvamusega.
71 Vrdl kahju hüvitamise täitmise asemel nõude osas BGB § 281, lepingust taganemise osas BGB
§ 323 ja hinna alandamise osas BGB § 437 p 2 ja § 441; hinna alandamise kohta vt ka Kalamees (2013), lk 123 jj, 133 jj; RKTKo 3-2-1-156-11, p 20; täiendava tähtaja eesmärgi osas vt ptk 1.2, samuti Schroeter, S. 29 ff.
72 Vt täpsemalt Jauernig/Stadler, § 280 komm, Palandt/Grüneberg, § 280, komm; Soergel/
Benicke/Hellwig, § 280 komm jt.
73 Vt nt Soergel/Benicke/Hellwig, § 281, Rn 240 ff; MüKo/Ernst, vorb § 281, Rn 4, Rn 8; Emme-rich, § 13, Rn 8 ff; Hirsch, S. 289 ff.